Madonna Meets Marcelito the Wonderboy

Kolisime oma kodumajutusest võimaluse tekkides siiski vahelduseks omaette bungalowsse. Privaatsust on siin rohkem, ei pea arvestama üliagara peremehega ja mis peamine, kukkede pidev kiremine ei kosta nii teravalt tuppa ära. Lisaks tekitasime Panglao saarest omale nn. baasi, kus oleme praegu oma asjadega pikemalt paigal ja käime iga päev siit mujal päevaseid avastusretki tegemas. Selleks rentisime tsikli, kauplesime kõvasti hinna üle ja nüüd on tsikkel meie käsutuses veel tervelt 5 päeva.
Olemegi nüüd 2 pikka päeva tsikliga ringi sõitnud ja teinud avastusretki esmalt meie enda väiksema Panglao saare ulatuses ja siis tüki suuremal Boholil. Üldiselt hakkan end siin varsti vist juba tundma nagu mingi superstaar, näiteks Madonna Filipiinide ringreisil, kuna pidevalt tuleb tegeleda kõikidele tee ääres hõiskajatele vastu hallootamisega, lehvitamisega ja tervitamisega ja leppida sellega, et inimesed varjamatult mind vahivad. Maapiirkondades ringi sõites karjuvad kõik igal pool halloooo ja lehvitavad, viisakatele tervitustele ikka ka vastan, lastele samuti tuleb vastu lehvitada...kusjuures, ma mõtlen, et mina tegelesin viimati vist nii umbes 7-aastaselt sellega, et lehvitasin ja kilkasin külatee ääres mööda sõitvatele võõrastele inimestele, kuid siin ei ole näiteks 37-aastastel inimestel mitte mingi probleem sedasama teha. Oleme nüüd Boholil juba üsna palju ringi tiirutanud, enamasti maakohtades, kus inimesed on meeldivad ja sõbralikud(erinevalt Cebust ja Manilast), loodus maaliline ja lopsakas, põllud ja aiad hoolitsetud, nii et tasapisi hakkab juba tekkima pilt Filipiinidest kui täiesti toredast riigist. Sisuliselt on kogu Boholi saar kaetud kooslusega riis-kookos-riis-kookos-jälle riis jne. Maalilised kookosesalud vahelduvad riisipõldudega, sekka mõned banaanid, ja loomulikult üsna lihtsad külad. Lisaks on siin mitu jõge, millest suurimal on kokku päris suur hulk koskesid. Täna käisime neist ühte vaatamas ja suplesime koos kohalike poistega kose all, poistel oli kodus vaaritatud kookosest tehtud koduveini, mida nad meilegi pakkusid. Kookosest kõlbab veini teha küll, natuke rohu maitsega ta küll oli, aga muidu igati hää.
Senise Filipiinide tripi tõeline highlight saabus aga eile õhtul, kui saime kahepeale kokku umbes 2 euro eest erakordse kontserdielamuse. Nimelt, jäime eile õhtul Boholil oma saarele tagasi sõites paraku hilja peale, kuna olime läinud mööda rannikut liiga kaugele itta ja tagasi oli pikk tee. Seda teed sõites jõudsime ühte väikesesse rannikulinna, kus märkasime, et mingi suure hoone juures toimub kummaline rahvakogunemine, kõik hängivad ringi, kohal on igasugused nännimüüjad ja saalist kostab mingi musa. Tegime peatuse ja mõtlesime uurida, mis täpselt toimub. Pakkusime esialgu tsirkust või kukevõitlust, aga see ületas kõik ootused. Toimus see, et poole tunni pärast pidi algama Filipiinide hetke kõige kuulsama superstaari kontsert ja no me loomulikult mõtlesime, et sellist asja ei näe iga päev ja peame ka kindlasti osalema. Pilet maksis 50 peesot ehk siis veidi alla 1 euro :) Superstaari nimi on Marcelito Po Moy ja tegu on nn Filipiinide Ott Leplandiga, ainult et kiiksuga. See Marcielito on tõeline kohalik prettyboy, kelle peale kõik puberteediealised tütarlapsed silda viskavad ja minestuseni kiljuvad, ta olevat võitnud eelmisel aastal Filipiinide talendishow saate ja on sellest ajast saadik üleriigiline hitt. AGA põhjus, miks ta on nii tohutu hitt, peitub selles, et ta mitte ainult ei näe kobe välja ega laula ilusasti, vaid ta suudab laulda mitme erineva häälega ja vaheldumisi täiesti kauni heliseva naishäälega ja siis jälle korraliku madala meeshäälega. Seega põhimõtteliselt suudab ta laulda iseendaga mees-naine duetti ja seda ta tegigi nii oma talendishows kui eilsel kontserdil. Ma ei teagi, kuidas see saab anatoomiliselt võimalik olla, aga saab, ning seda vaadata ja kuulata on tõeliselt veider (Ma ise ei ole veel jõudnud, aga You Tube kindlasti annab päris palju näiteid). Lisaks Marcelitole osalesid kontserdil veel laulvad tütarlapsed, keegi poiss, kes imiteeris üliosavalt Michael Jacksonit, tantsutiim ja muidugi superstaar ise, kes tundus ka koomikuna tegev olevat. Täna rääkisime sellest oma majutuskoha perenaisega, kes andis veidi taustainfot ja rääkis, et see Marcelito olevat pärit väga vaesest perekonnast ja kehvast keskkonnast, kuni hetkeni, kui ta läks oma erakordset oskust demonstreerima talendisaatesse ja selle ära võitis. Nüüdseks olevat tal juba mitu omaenda teleshowd, mis on üle Filipiinide väga populaarsed, ja seega ei pea noormees enam nälja ja vaesusega võitlema. Kusjuures, tegelikult siin siiski on vaesus massiline, näiteks hoolimata sellest, et pilet maksis ca 1 euro, oli väljas palju inimesi, kes ei saanud endale seda piletit lubada ja üritasid kuidagi väljast akna tagant kuulata. Kuna kontsert toimus üsna väikeses linnas, kus valgeid turiste ilmselt väga ei käi, olime Marcelito kõrval muidugi suured vaatamisväärsused ka meie. Enne kontserdi algust tegime väljas tee ääres väikesed joogid ja näksid nagu kõik kohalikud, nemad siis ikka uudistasid meid ja 1 kamp varateismelisi tüdrukuid tuli muidugi minuga juttu ajama. Üks tüdruk rääkis päris hästi inglise keelt, nii et ta valgustas mind natuke selle Marcielito osas ja uuris muidu igasuguseid asju, lisaks oli ta 1 neist, kes ei saanud endale seda kõige odavamat kontserdipiletit lubada. Nagu vist igal pool mujal maailmas, huvituvad ka siin teismelised tüdrukud kõige rohkem poistest ja nendest tahavad nad alati kõige rohkem minuga lobiseda. Eilne tüdruk küsis minu käest muuhulgas, et "Why do all white boys want to sleep with Pilipino girls?" No mida sa ütled lapsele sellise asja peale, suht nõutuks võtab...Ma siis uurisin, et kas ta siis teab palju selliseid poisse, ta vastas, et jah...mul jäi üle ainult nentida, et kuna mina ei ole valge poiss, siis ega ma ka päris täpselt ei tea ja seda peaks ilmselt nende poiste endi käest küsima.Huvitav, kas ta mõtles tõesti poisse või neid valgeid keskealisi tüsedusele kalduvaid valdavalt saksa mehi, kes siin noore kohaliku tüdruku käevangus ringi kõnnivad näoga, nagu oleks just uue Ferrari ostnud?
Blogimiseks leidub tavaliselt aega õhtul vahetult enne magama minekut, kuna päeval on nii palju muud teha ja vaadata. See ühtlasi tähendab ka seda, et enamasti olen ma sel ajal juba väga unine ja pea ei kipu hästi töötama (ja see on kindlasti pika ja raske päeva, mitte pea süü). Seega nüüd jälle tuttu ära. Ööd.