Hakkame edasi liikuma

Nonii, oleme oma Malapascua väikesaarel olnud nüüd juba 5 päeva ja aeg on tulnud edasi liikuda. Tervisega on praegu juba enam-vähem korras, natuke nõrk on veel olla, aga muidu OK, ilmselt oli tegu lihtsalt toidumürgitusega. Selle aja jooksul oleme käinud snorkeldamas, Gabriel iga päev sukeldumas, lonkinud läbi kohalikud külad, rannad ja tutvunud muidu saareeluga, saanud kohutava päikesepõletuse, mis ei lase mul nüüd öösiti kuidagi magada, olen korjanud kaasa vähemalt 5 kilo jagu igasuguseid värvilisi ja eksootilisi merekarpe, mida kavatsen koju kaasa vedada ja mille pärast Gab muudkui õiendab, et need palju kaaluvad ja nende vedamine on keelatud. No kui keelatud siis keelatud, aga blondiiniks olemisel on sealjuures omad eelised ja varasemalt ei ole keegi kurjustanud. Haige jõudsin ka veel olla, tunne on nagu oleksime oma saarel juba ca 2 nädalat veetnud, nii tegus aeg on olnud. Eile käis Gabriel ühe väiksema (veel väiksema) saare juures sukeldumistripil ja läksin kaasa niisama paadis päevitama ja snorkeldama, ühel teisel sukeldujal oli seal ka tüdruksõber kaasas, nii et temaga seal siis päevitasime ja ujusime ja seal päiksega märkamatult liiga tegimegi. Lobisesin siin elava inglasest sukeldumisinstruktoriga, kes kurtis, et kohalikud varastavad neil kogu aeg ankrute nöörid ära (nööri saab kasutada kalapüügiks) ja üldse ei hiilga kohalikud siin just suure taiplikkuse ja keskkonnateadlikkusega, näiteks on lisaks kõiksugu varastamistele täiesti igapäevane nähe dünamiidiga kala püüdmine, kuna see on kõige lihtsam ja kergem moodus ja tühja sellest, et selle käigus hävitatakse ära ka veealused korallid, kus tegelikult kalad elavadki. Mõnekümne aasta pärast ei ole neil enam koralle ega eksootilisi kalu, seega ka mitte turiste, kes saarele raha toovad, samuti ei ole neil enam endal siis merest midagi püüda, aga mõte kuidagi ei jõua nii kaugele.
Hoolimata hämmastavast lühinägelikkusest enda ümbritseva suhtes on kohalikud siin siiski toredad ja enamasti sõbralikult muretud, erinevalt Cebust ja Manilast. Cebusse tagasi nüüd varsti hakkamegi suunduma, esmalt paadiga suurele saarele ja sealt õhtuks külabussiga Cebusse, kuna siin piirkonnas saarte vahel liikudes on see transpordi mõttes üsna vältimatu. Plaanime seal olla nii vähe kui võimalik, jõuame õhtul, käime poes tagavarasid täiendamas (siin saarel pole eriti korralikke poode, nii et puudus on juba pesemisvahenditest, hügieenitarvetest, plaastritest jne) ja siis hotelli magama ja hommikul kohe esimese asjana sadamasse, kust saab paadiga järgmisele saarele. Meie plaan on liikuda edasi saarele nimega Bohol, mis on Cebust 3-4 tunni paadisõidu kaugusel ja mis on juba suurem saar ja selle ümber omakorda on palju tillukesi saari.
Eestlastele on omane igasugu veidrate pealinnade leiutamine, meil on juba õllepealinn ja laulupealinn ja ma ei tea, mis pealinnad kõik veel...Cebu ja Manila võivad vabalt mõlemad olla maailma kusemisfetishistide pealinnad. Kokureerigu omavahel, kumb võidab, täitsa kama kaks minu poolest, mõlemad suudavad ilmselt püstitada avalikus urineerimises maailmarekordi. Loodetavasti läheb kõik plaanipäraselt ja pääseme probleemivabalt. Eile rääkis sukeldumistripil kaasas olnud Poola tüdruk, et enne kui nad Cebusse lendasid, oli ta igaks juhuks netist mingi majutuse ära broneerinud ja kui nad kohale jõudsid, siis selgus, et see asub kuskil prostituute täis slummis mingi tüübi maja taga garaažilaadses putkas. Õnneks meil veel nii hullusti ei ole läinud ja ehk ei lähe ka.
Kuna eile-täna on palju tähtpäevi, siis ma kasutan juhust ja tervitan eilse sünnipäeva puhul ema ja soovin palju õnne :) Veel kõigile kodustele suurepärast vabariigi aastapäeva tähistamist, võtke siis mu eest ka mõni naps :) Eile oli lisaks kõigele muule veel ka Brunei iseseisvuspäev, kuhu me oleks tahtnud kangesti jõuda, aga sellest plaanist tuli siiski loobuda, kuna meie rahalised võimalused ei kannata nii palju edasi-tagasi lendamist lihtsalt välja. Bruneisse tuleme kindlasti edaspidi tagasi ja siis juba tuleb ajastada sõit sultani sünnipäeva ajale või otse iseseisvuspäevale.
Aga aitab nüüd küll, naudin veel viimased tunnid rahu, vaikust, puhast randa ja meeldivaid inimesi enne Cebu kerjusterünnakuid. Uued uudised vast siis juba uuelt ja loodetavasti meeldivalt saarelt.