Thursday, January 31, 2019

Kalad, kotkad ja kilpkonnad

Hei! Oleme nüüd veetnud ligi 2 pikka päeva Vaikse ookeani kaldal Monterricos ja püüan kuidagi esimesi muljeid kirja panna, kuigi nii raske on midagi sellist üldse kirjeldada. Lained on nii suured ja võimsad, et müha kostab  igalt poolt tuppa ära, öösel magame ookeanilainete mürina saatel. Vulkaanide tuhast musta liivaga täiesti inimtühjad metsikud rannad on lihtsalt lõputud, kümnete kilomeetrite kaupa. Kohalik rahvas ei ole enam mitte erinevad maia hõimud vaid kerge afro sugemetega latino tüübid. Kuuma on iga päev 32 kraadi (lõpuks ometi saan sooja!) ja veetemperatuur on 30 kraadi. Rumm on odav, toit on maitsev, metsik loodus lokkab igal pool, puuviljad kukuvad pähe ja oleme juba poolte siin elavate/peatuvate inimestega sõbrad-tuttavad. Monterrico küla ise on selline natuke unine, chill, madalad puidust majad, küla taga algavad mangroovisood, rannas käivad kohalikud külapoisid võrke panemas ja muud rahvast seal naljalt ei kohtagi. Eile jalutasime küla läbi, vaatasime õhtul rannas hingematvalt kaunist päikeseloojangut ja natusime sooja ilma. Päikeseloojangu ajaks kogunevad kõik, nii kohalikud kui mõned külas olevad turistid randa päikest ja värve ja võimsaid laineid vaatama. Postitan pärast mõne pildi ka.
Tänane päev oli aga täis aktsiooni. Hommikul otsustasime Kristaga minna mööda randa jalutama ja jalutasime lõpuks kokku üle 3 tunni. Kokku kohtasime rannas ainult kahte meiega samas hotellis peatuvat noormeest ja kahte kala püüdvat kohalikku poissi. Ranna ääres on aegajalt mõni hotell, aga muidu on kõik metsik ja loodus võtab võimust. Lained on nii tugevad, et kui jalutasime ainult vee piiril, saime ikka aegajalt mõne ootamatu hiidlainega üle kastetud. Mujal kui veepiiril jalutamine ei ole aga võimalik, kuna liiv on lihtsalt nii kuum, et põletab jalgu. Eile me seda veel ei teadnud ja tormasime kohe suurest vaimustusest paljajalu rannale - see oli suur viga, sest enne kui jõudsime sussid uuesti jalga saada, oli tulikuum must liiv jõudnud juba jalatallad ära kõrvetada. Natuke annab täna ka veel tunda. Susside või plätudega käimime väga palju ei aita, sest see kuum liiv läheb kohe sussi sisse ka. Nii et ainult vees või märjal liival, kus saab vahel ka vett kaela. Jalutades tekkis meil probleem ühe kotkaga, kes seal meie juures üha madalamalt ja madalamalt tiirutas. Siin on palju selliseid suuri tumedaid kotkaid igal pool. Muidu me üksteist ei sega, aga see kotkas oli silmnähtavalt agressiivne...arutasime veel omavahel, et ei tea, keda või mida ta seal jahib, kui hakkasime aru saama, et need jahitavad oleme hoopis meie. Ta lendas otse meie peale, küüned haardevalmis, hakkasime täitsa kartma, et ta tulebki kallale, oli juba päris meie kohal. Hakkasime kõvasti karjuma, ma püüdsin teda oma sussidega lüüa ja Krista hirmutada oma suure rannalinaga vehkides.  Lõpuks see ikka nii palju toimis, et kotkas ehmus ja kadus meie kallalt ära. Paar sammu edasi nägime ka, milles asi - tal oli seal tühjal rannal surnud kala ja eks ta tundis, et tuleb kala üle meiega võidelda või konkureerida (kuidas sa teed kotkale selgeks, et surnud kala ei ole just meie esimene valik toiduratsioonis ja võime vabalt anda loobumisvõidu?). Saime sest kotkast lõpuks lahti, aga kogu edasise tee piidlesime kahtlustavalt kõiki neid seal tiirutavaid kotkaid igaks juhuks silmas. Edasi sattusime ühe tühja hotelli territooriumile. See ei ole suletud, aga neil käivad seal mingid ehitustööd ja seetõttu turiste polnud. Me mõtlesime algul, et palmisalu taga võiks ehk küla olla ja plaanisime, et läbi hotelli territooriumi jalutades saame ehk külla ka, aga selgus, et seal polnudki küla, ikka kõik metsik. Küll aga toimetas seal üks hotellis töötav tütarlaps Doris, kes meiega lobisema jäi. Nimelt kasvasid seal mingid puuviljapuud, millest me ei saanud aru, mis puuvili see on. Maas vedelesid kenad kollakad puuviljad. Küsisime Dorise käest ja selgus, et see on mandlipuu ja need puuviljad on mandli viljad. Nimelt mandlid ise kasvavad selle puuvilja seemne või kivi sees (mandlivili on siis luuviljaline, umbes nagu ploom või aprikoos vms). Lisan pärast pildi ka. See puuvili ise on samuti söödav, kuigi sõime seda ja ei olnud just eriti maitsev. Kohalikud segavad selle tükke soola ja laimimahlaga ja teevad salatiks, kuivanud kivi aga teevad matsheetega katki ja võtavad mandlid välja. Me algul mõtlesime puu alt mōne kaasa võtta, aga Doris võttis kuskilt reha ja tõmbas sellega meile neid puuvilju puu otsast alla. No ma räägin, Guatemala inimesed on lihtsalt niiiiiii abivalmis ja sõbralikud ja nunnud. Lisan pildi ka, kuidas ta kiviga neid katki taob, et mandlit kätte saada, meile näitamiseks ja söömiseks. Ja need puud kasvavad siin igal pool suht metsikult ka.
Täna õhtul tegelesime veel kilpkonnade aktsiooniga 😀 Siin elsb nimelt 3 eri liiki kilpkonni, nende hulgas maailma suurim kilpkonnaliik, leatherback turtle. Ja siin on kilpkonnade nn aretuskeskus, kus saan vabatahtlikuna tööd teha või osaleda kilpkonnapoegade merre viimise aktsioonis. Kohalik mees rääkis, et siinsed kilpkonnad on väga ohustatud, sest kui munad hauduvad liivas välja ja pojad peaksid liikuma merre, saavad nad ensmasti kõik enne merre jõudmist surma - neid söövad krabid ja linnud, pluss see kõrvetav liiv on nende jaoks liiga kuum ja tapab nad enne vette jõudmist. Seega on siin kohalikus rahvuspargis välja töötatud süsteem - inimesed võtavad vast munetud kilpkonnamunad liivast välja ja viivad nad hauduma oma alal paiknevasse liiva, mis on varjus ja kaitstud võrkude ja asjadega lindude ja muude elukate eest. Kui siis kilpkonnapojad munast kooruvad, viiakse nad õhtusel ajal (kui liiv ei ole enam nii kõrvetavalt kuum, et nad surnuks põletaks) randa ja lastakse mere poole lahti. Saime täna ka seda teha, viisimd kilpkonnapojad randa ja saatsime seal mere poole teele. Nad teavad instinktiivselt ise, kus pool on meri. See oli tegelikult ülivõimas elamus, nagu lastega mässamine ja siis nende üle rõõmu tundmine :) Lisaks tutvusime ühe põneva kalaliigiga, kelle kohta giid rääkis, et nende eripära seisneb selles, et ühe portsu järglaste saamiseks peab emane kala paarituma kolme erineva isase kalaga. Kolm meest igal naisel. Not bad, not bad 😜 Päris õhtul vaatasime taas päikeseloojangut ja tegime Jeesuse auks mõned rummid. Nüüd surmväsinud. Lisan mõned pildid ja tuttu.










Wednesday, January 30, 2019

Taki Taki

Avastasin, et eile lisatud pildid ikkagi ei saanud üles laetud, nii et parandan selle vea nüüd ja proovin uuesti. Eile oli siis viimane päev Atitlani järve ääres ja matkasime ühest isoleeritud külast teise, pildid sellelt matkalt.
Täna hommikul pidime end kell 4:30 hommikul üles ajama, et sõita bussiga Vaikse ookeani rannikule, külla nimega Monterrico. Ärkamine oli üsna vaevaline, kuna jäime eile õhtul veel Heve ja Terjega veidi napsu võtma ning see venis päris öösse. Heve nimelt arvas, et tal on juba paar päeva kurk veidi valus ja selle kurgu rummiga kuristamine võiks oluliselt kasuks tulla. Pluss siin on ju Jeesuse ja pühakute rummiga pritsimine oluline aspekt õndsaks saamise teel...kuna meil Jeesust polnud võtta, pidime ainult enda seesmise rummitamisega leppima 😜
Meie bussijuhiks oli tana lahe noor kutt, kellega teel nati juttu rääkisin. Ta mängis oma moblast lemmikmuusikat ning eriti armastas ta seda kuramuse Taku Taku voi Taki Taki laulu, seda sai 6-tunnise sõidu jooksul ikka kohe palju kordi kuulatud. Nüüd see pagana lollus kummitab mul peas kogu aeg.
Monterricos on lõputud musta liivaga rannad (vulkaanithast mustad), aeg liigub oluliselt aeglasrmalt ja kõigil on kõigega aega küll. Ookeanilained on väga muljetavaldavalt võimsad, müha kostab üle terve küla. Sööme hetkel lõunat ja läheme lisaks rannale ka kohalikku küla avastama. Monterricost lisan pilte vast hiljem või homme.





Tuesday, January 29, 2019

Meid ei ole olemas

Kuna meil kõigil oli raha juba päris otsas, alustasime tänast päeva sellega, et vahetada pangas raha. Guatemala ametlik valuuta on quetzal, ning kuna see hääldub “ketsal”, siis kutsume seda ketsiks. Niisiis, oli vaja ketsi vahetada. Tänaval saab ka, aga pangas vahetavad siin hulga parema kursiga. Suundusime panka, kus oli esialgu kõik tore - kuulati meie soov ära, võeti dollarid vastu, küsiti passi (siin saab pankades ainult passi alusel raha vahetada). Ja siis hakkas jama - meile teatati, et me ei saa raha vahetada, kuna Eestit ei ole olemas. Sellist riiki nagu Estonia siis. Me ikka vastu, et mis mõttes pole olemas, näe vaata, siin on täitsa kehtiv Estonias välja antud pass, kõik bueno, vahetame ikka. Aga ei. Eestit ei ole nende süsteemis sees, seega ei ole Eestit olemas, ja mitte eksisteeriva riigi passi alusel ei ole neil lubatud raha vahetada. Lõpuks nad ütlesid, et noh jah passi järgi paistab küll, et Eesti on olemas, aga kuna nende süsteemis ei ole, siis ei ole, ja mingu me aga mujale. Eks läksimegi ja saimegi lõpuks ikka ketsi ka, aga raiskasime selle jama peale päris palju aega ja närvi. Nüüd tagantjärgi muidugi naljakas mõelda.
Eraldi ooper on siin veel kaardiga maksmine. Maksime täna oma hosteli ööbimised kaardiga, et säästa olemasolevat ketsi (sest ei tea, kus ja millal jälle vahetada saab, kuna Eestit pole ju olemas ja me seikleme siin mingi väljamõeldud riigi passiga). Kaardimakse puhul oli vaja eraldi anda kõik oma kontaktandmed ning lisaks tuli teha teenindaja moblaga (milles oli POS äpp) endast selfie. Ilma selfieta kaardiga maksta ei saa. Põnev lugu.
Kui ükskord kogu see jama ketsi ja panga ja olematu riigi passiga läbi sai, oli kell juba 12 päeval. Otsustasime kasutada seda aega väikeseks matkaks. Sõitsime paadiga ühte järveäärsesse külla, millel ei ole naaberküladega muud ühendust kui paat või väike jalgrada läbi metsa naaberkülla 5 km eemal. Matkasime siis ühest külast teise, avastasime hingematvalt kaunist loodust, rahulikke puhkekohti, tegime väiksed dringid jne. Homme hommikul kell 5 on start Vaikse ookeani äärde. Selles isoleeritud külas kohtasime ühte väga vahvat poissi, ca 6-7 aastane ehk. Ta liikus meil kogu aeg külas sabas, uuris, kuhu läheme, kui läksime valet teed, siis ütles, et siin lõpeb tee otsa jne. Mõtlesime, et ta tagab raha, aga ta ei tahtnudki. Tee ääres olid metsikud apelsinipuud ja poiss rääkis, et korjake aga pealegi apelsine, need siin väga head. Aga kuna apelsinid olid kõrgel, siis ronis ta ise ülikiiresti puu otsa, raputas seda ja kiskus meie jaoks apelsine puu otsast alla. See oli ylilahe, andsime talle pärast omalt poolt küpsiseid. Lisan puu otsas turnivast poisist ja mõnest matkal kogetud vaatest pildid ka. Praegu head ööd.




Tzutujil rahvas

Tere hommikust! Algse plaani kohaselt pidime täna liikuma edasi Vaikse ookeani äärde, aga kuna siin on lihtsalt nii ilus, siis jääme veel üheks päevaks siia. Selliselt otsustama suunas meid ka meie hosteli pakkumine, et ööbides 3 ööd, saab neljanda tasuta. Nii et majutume täna tasuta ja liigume ookeani äärde homme varahommikul. Siin järve ääres on päris mitu kõrget vulkaani, neist suurim San Pedro nimeline. Plaan oli algselt täna sinna vulkaani tippu matkata, sga see jääb ära. Eile uurisime selle matka kohta kohalikes külades ja selgus, et pool matkarada on praegu täiesti suletud, kuna alles 2 nädalat tagasi oli siin päris kole intsident - sellel rajal matkavaid turiste ründasid mustades maskides matsheetedega mehed ja röövisid kõik, mis võtta andis. Selliseid asju olevat siin varem ka juhtunud ja turvalisuse mõttes on siis praegu nii. Vulkaani yhele kyljele poole peale saaks, aga seda me ei viitsi. Selle asemel lähene käime ühte teist rada, siin on võimalik ka mööda maad matkata näiteks ühest külast teise.
Eilse päeva veetsime Atitlani järve ääres asuvaid teisi külasid avastades ning see oli vist üks parimaid päevi mu reisidest üldse, loodus ja atmosfäär on siin lihtsalt nii lummav. Samuti on väiksemates külades elu ja atmosfäär hoopis teine. Sõitsime paadiga teisel pool järve asuvasse külla nimega San Pedro. Paadimees lasi meile sõites seda Madonna laulu “La Isla Bonita”, milles räägitakse, et “I fell in love with San Pedro...” etc, kuigi see oli tegelikult mitte mingi turistide paat vaid kohalikele külaelanikele. Väga lahe huumorimeel tal :) See San Pedro oli väga meeldiv rahulik küla, naised kudusid kangaid, kauplesid turul, ajasid oma asju. San Pedro oli täis igasugust erinevat huvitavat graffitit, tegin sellest palju pilte ka. Ja naljakas on jälle see mix fanaatilise katoliikluse ja maiade endi kultuuri ja usundite osas - linnas olid täiesti vabalt vaheldumisi seinamaalingud maiade endi ajaloost ja kultuurist, näiteks jänest ohverdamisele viiv maia, ning kohe seal kõrval kuulutused sellest, kuidas Jeesuses peitub igavene elu 😀 Naised müüsid tänaval värsket apelsinimahla ja seda mahla juues sattusin jutlema ühe kohaliku härraga ning sain teada väga palju huvitavaid asju. Siin kultuuris on üldiselt tavaks, et naised ja lapsed teevad enamasti kogu töö ära ja mehed molutavad niisama, hängivad kuskil ja arutavad maailma asju. Nii ka see pere - naine ja tütar tassisid apelsine, tegid sellest mahla, sebisid ostjaid jne, mees vaatas rõõmsalt pealt ja veetis minuga juteldes aega. Sain teada, et tema ja üldse inimesed siin külades kuuluvad sellisesse hõimu nagu tzutujil ning neil on oma keel, tzutujili keel. Neid olevat kokku ca 80 000 nende külade peale. Nad on siin üldse kõik väga uhked oma keele üle ja uudishimulikud ka meie keele osas - englishit keegi eriti ei räägi, sga saavad siiski nii palju aru, et meie räägime omavahel mingit muud keelt kui english ja tulevad uurima, mis keeled meil on. See mees tahtis õppida, kuidas on eesti keeles apelsin ja õpetasin talle, vähemalt esialgu jäi talle meelde :) Lisaks õpetas ta mulle mõningaid asju oma tzutujili keeles ja minu suureks üllatuseks olid osad sõnad sarnased euroopa keeltele  nt apelsin on umbes nagu orandźa (orange) ja joogitops või klaas on vaase. See on päris veider, kuna minu teada ei ole maide keeltel indo-euroopa keeltega küll mitte mingisugustki sugulust. Imetlesime veel San Pedro absurdselt vastuolulist graffitit ning sõitsime paadiga järgmisesse külla nimega San Marcos, mis on siinsetest küladest kõige kaunima loodusega. Ja tõepoolest, nägime imelisi vaateid järvele ja küladele, nägime suuri musti kotkaid üsna lähedal kivi peal puhkamas jne. San Marcose juurest algab mingi looduskaitseala, kus sai teha umbes tunniajast matka. Otsustasime matkata, aga kuidagi õnnestus meil oma matkarajal ikkagi ära eksida, nii et lõpuks käisime läbi puuviljapuude džungli, nägime neid puhkavaid kotkaid, leidsime end kuskilt võsast jne, ning lõpetasime õnnelikult San Marcose küla keskel. Lisaks kolasime ka külas sees mingeid pisikesi radu pidi ja avastasime end kohvipõõsaste võsast, banaani- ja papaiapuude võsast, kellegi kanaaiast jne. Paljud puud ongi suht metsikud, korjasime vabalt igalt pool puuvilju nt avokaado, laim, papaia, apelsinid, ainult banaanid olid nats liiga toored veel. Mõnikord oli ainult vaja otsida mingi pikk toigas, et sellega puuvilju puu otsast kätte saada, lisan pärast pildi, kus Terje on sellega ametis. Nüüd tegelikult ongi mul aeg otsas, peame liikuma hakkama, lisan mõned pildid eilsetest küladest ja vaadetest.










Monday, January 28, 2019

Turupäev + usuhullud

Eile oli selle reisi seni ülivõimsalt kõige erakordsem päev. Nagu kirjutasin, oli plaan minna mägedesse kohalikule turule. Krista ja Heve eelistasid järve ääres puhata ja ei tulnud, nii et olime Terjega kahekesi kaks hullu, kes chicken bussidega selle tee ette võtsid. Üsna usuleige inimesena ei tulnud ma alguses selle peale, et pühapäev on lisaks turupäevale ka veel oluline päev kirikus käimise ja muude religioossete rituaalide seisukohast. Siin aga suhtuvad kohalikud religiooni fanaatilise õhinaga ning lisaks olime tunnistajateks paljudele põnevatele rituaalidele, mis seal mägilinnakeses aset leidsid.
Aga kõigest algusest. Yhes meie mitmest chicken busist pidas yks noormees kõva häälega üle bussi jutlust, algul luges kõigile väga ilmekalt piiblit ette, seejärel pani piibli ära ja kirjeldas elavalt, kuidas ta on oma tee jumala juurde leidnud ning leidnud usus oma elu mõtte. Seda jutlust pidades läks ta täitsa nagu transsi ja elas niivõrd sisse, et hakkas kohati lausa nutma. Meie bussi kanad on nüüd küll äärmiselt usuteadlikud ja katoliikluse tulihingelised toetajad, peale sellist innustavat loengut. Bussidega on siin üldse nii, et igaüks võib seal avalikult pidada üle bussi loenguid ükskõik mis teemal. Ning bussides avastasin veel ühe naljaka detaili...kohalikud naised kannavad siin moblat oma põues või rinnahoidjas. Olen juba korduvalt näinud, kuidas näiteks minu kõrval istuvad preilid kougivad oma rinnahoidjast välja mobla, tsekivad seal oma facebooki ja instat ja muid asju, ja siis läheb mobla mängleva kergusega põue tagasi. Ei teagi, kas see on mingi mugavuse teema või mis. Vast saan millalgi mõne käest küsida. Aga turu- ja usupäev siis. Peale 2 tundi seiklust bussidega ja fanaatilist loengut jumala armust jõudsime kohale. Esimese asjana nägime protsessiooni - religioosne jalutuskäik läbi linna. Hiljem avastasime kohaliku kiriku ja läksime uudistama. Juba kiriku trepil toimus tohutu action. Paljud tõsiusklikud liikusid kiriku trepist üles põlvili ja pooleldi roomates, viibutada viirukitopsikuid. Samas kõrval käis ikka agar turumelu ka. Kirikus sees paljud kohalikud palvetasid, oma maia dialektides, mitte en español. Lisaks toimus seal üks veider rituaal, millest ma ei saa hästi aru. Kiriku keskel põrandal olid suured kiviplaadid, millele kohalikud asetasid ruudukujuliselt küünlaid ja küünalde vahele roosi õielehti. Seejärel kallati sinna peale rummi. Lisaks piserdati rummiga ka seintel olevaid pühakute kujusid. Osa sellest rummist läks muidugi vahepeal ikka kurku ka, ei ole siin midagi, et ainult Jeesusele ja pühakutele 😀 Väike klõmm läks rituuali käigus ikka vahel endale ka. Keegi usutadlikum inimene võib mind muidugi selle tähenduse osas valgustada (rummi joomise aspekti osas olen juba isegi valgustunud :P), aga üldiselt paistsb siin, et kohalikud on üsna edukalt miksinud kokku oma iidsed usundid ja katoliikluse. See on selline segu. Jeesuse kuju näiteks oli neil sulgede jms kohaliku kraamiga kaunistatud, ning Jeesus kirikus kandis lisaks sulgedele ja pärlitele ka kohaliku käsitööna valminud maia mustritega rahvuslikku kotikest. Samuti käisime kohalikul surnuaial, mis on vaatamisväärsus omaette, ja sattusime seal kohaliku ohverdusrituaali peale. Kohalikud panevad maha sellise ohvrianni - lilled, taimed, toidukraami, näiteks komme ja jahu ja kindlasti ka mune (igas ohvriannis oli vähemalt 4 muna). Siis panevad selle põlema. Kysisin ühe kohaliku naise käest, mis värk sellega on ja ta seletas, et see on ohverdamine jumalatele, niiöelda kauplemise eesmärgil - meie ohverdame jumalale toitu ja asju ja vastutasuks küsime midagi, mida meil vaja. Lisan pärast sellest aktsioonist pilte ka. Jumal tänatud, et nad põletavad nüüd komme ja jahu ja tooreid mune, et jumalaga diili teha, mitte ei verista üksteist nagu aastasadu tagasi.
Turg ise oli loomulikult ülimalt värvikirev. Nägime kohalikku elu kõige ehedamal kujul. Üks mees jalutas seaga, üks müüd lehmi, paljud müüsid kohalikku odavat toitu, käsitööd, kõike läbisegi. Kirjeldada ongi nats keeruline, lisan mõned pildid. Täna lähme varsti aga avastama teisi külasid Atitlani järve ääres.
Nüüd siis pildid turust ja viiruki ja rummiga usuhulludest.









Sunday, January 27, 2019

Lake Atitlán!

Tere hommikust! Meil siin nimelt alles varahommik. Kirjutan kähku paar rida ja stardin siis mägedesse yhte väikesesse linna Chichicastenango, kus toimub täna pühapäevane suur turupäev ja näeb kohalikku elu kõige ehedamal kujul. Et sinna saada on vaja enne ca 2 h chicken busidega sõita, nii et tuleb vara startida.
Eile siis kolistasime nende bussidega siia järve äärde ja tõepoolest, meil olid kanad bussis :) Selles mõttes see bussi nimi igati õigustab end. Lisaks oli bussis veel palju toredaid kohalikke inimesi, kellega jutlesime. Nad on ikka nunnult huvitatud valgetest inimestest...enamasti valged ei julge siin nrnde chicken bussidega sõita js sõidavad selle asemel kallite turustitransfeeridega. Nii et kohalikes kylabussidega on hoopis teine elamus ja meie kohalike jaoks ka. Jutlesime yhe indiaaninaisega riiete teemal. Küsisin, kas teeme temaga selfie ka, ta algul ütles, et ei tohi (nad on üldse väga touchy selles osas, usuvad, et foto võtab nende hinge ära, nii et alati on enne viisakas luba küsida), aga mõne aja pärast tal sai uudishimu võitu ja ta ütles, et ok, kus see selfie on nüüd siis 😀 Lisan siia selle selfie ka. Samuti tutvusin ühe noore poisiga, kes rääkis mulle palju oma hõimust ja keelest jne. Aga seda kõike ei jõua siia ümber kirjutada praegu.
Aga Panajachel siis, Atitlani ääres. See küla ise on võrdlemisi igav, ainult shoppingule orienteeritud, aga vaated järvele ja vulkaanidele selle ümber on hingematvalt kaunid. Õhk on värske ja karge, ööbime ühes hostelis, mille taga on kohalike elamised suurte aedadega ja vaade järvele. Mul on siin maast laeni aknad ja rõdu, saan kõike seda rohelust voodist kiigata...just äsja sebisid aias oravad. Kuked kisavad akna taga juba mitu tundi ega lase hästi magada, aga eks see olegi kohalik reaalne elu.  Rohkem praegu ei kirjutagi, kuna on aeg sõita läbi kohalike külade selle piirkonna suurimale turupäevale.






Saturday, January 26, 2019

Antigua

Oleme hetkel ikka veel Antiguas, aga hakkame kohe varsti liikuma kohaliku ühistranspordiga järgmisesse sihtpunkti Atitlani järve ääres. Kohalikuks ühistranspordiks on siin 50ndatest pärit vanad USA koolibussid, mis on igasugu maalingutega ilusaks tuunitud. Need on ebamugavad, plekist, kolisevad ja plärisevad, aga vägagi vahvad. Rahvasuu kutsub neid chicken busideks, sest kohalikud veavad nende bussidega ühest kohast teise igasugust träna, näiteks ka kanu ja lambaid jms elusloomi. Eks varsti saame näha, milliste tegelastega bussi jagame.
Eilse päeva veetsime veel Antiguat avastades. Lobisesin turgudel kohalike indiaaninaistega ja ostsin veidi nende käsitööd, et neid natukenegi toetada. Jalutasime ja vaatasime arhitektuuri ja lihtsalt kohalikku elu. Siin on väga palju imeilusat koloniaalarhitektuuri, aga palju on ka pooleldi lagunevaid ja hooldamata maju. Sest miks näha vaeva suure tööga, kui seda võib ju ka homme või järgmisel aastal või 10 aasta pärast teha? Nii näiteks nägin kirikut, mille esiseinast on pool puudu, peatänaval ühe kõige maalilisema võlvkaare kõrval on kohe lagunenud räämas maja jne. Aga see ongi see, mis teeb siinse elu huvitavaks. Pluss loomulikult lummav loodus.
Ööbime kodumajutuses, kus meil arvutit ei ole, seega saan ainult moblas blogida. Seepärast ka ei heieta pikka juttu vaid proovin hoopis veel mõned pildid laadida.
Turvalisuse poolest on siin küll kõik bueno. Igal sammul on automaatidega politseinikud ja turvamehed, nendega sõbrunesin ka  :)  Ma ütleks küll, et näiteks India ja mõned linnad Filipiinidel on olnud kordades hullemad, turvalisuse mõttes. Aga eks oleme sellegipoolest ettevaatlikud.
Nüüd siis peagi kohalikku bussijaama ja chicken busidega seiklema. Mõned pildid eilsest kolamisest ka. Sain tuttavaks kahe kohaliku naisega siin, Irma ja Antoinetta, nad on kõik siin sellised väga malbed ja tagasihoidlikud ja nunnud...maiad siis, mitte latinod. See kangastelgedel kuduv tütarlaps on Antoinetta. Eks ma ju ikka tean neid lugusid ja infot aegadest, mil maiade lemmiktegevuseks oli üksteise ohjeldamatu veristamine jumalatele meeldimise eesmärgil, mistõttu paljud arvavad siisni, et ah eks need indiaanlased kõik ühed suured sadistid ole... noh eks see kultuur kindlasti oligi üsna verejanuline, aga tänapäeval on neil õnneks muud huvid. Näiteks facebook ja twitter ja insta...võibolla kui oleks 400 aastat tagasi pannud maia preester paar pilti oma instagrammi ja saanud 20 000 laiki, oleks ta olnud juba päris veendunud, et ka jumalad teda armastavad, ja siis vast ei viitsigi enam jamada elusatelt vangidelt südame välja kiskumisega :P






Friday, January 25, 2019

Hola, Guatemala!

Tere varahommikust!
Oleme juba üleeile õhtust saadik Guatemalas kohal, hetkel Antigua nimelises linnas. Lihtsalt nii kiire on olnud, et ei ole jõudnud veel muljetada, ja eile õhtul linnas käimast tulles vajusime kohe voodisse ja magama.
Aga esimesed muljed siis. Antigua on imeilus koloniaalstiilis linnake vulkaanide vahel. Olen lummatud ümbritsevast loodusest - vulkaanid, rohelus, kõik lokkab, lõhnab, õitseb...ei oskagi enam rohkemat tahta. Üks meie linna kõrval olevatest vulkaanidest tasapisi tossab, aga ei ole kuulda olnud, et siin praegu sellega mingi suurem probleem või oht oleks. Las ta siis tossab pealegi, ongi huvitav vaadata 😀. Lisan pärast pildi ka. Inimesed on soojad ja sõbralikud, tegime siin kohalike politseinikega pilte, lobisesime nats siin-seal, mingit erilist ohtlikkust esialgu küll ei tuvasta. Tavalised inimesed elavad oma tavalist elu. Antiguat polegi mõtet rohkem pikalt kirjeldada, lisan hoopis mõned pildid. Täna lähme jalutame veel linnas ja homme mingi kohaliku bussiga edasi Panajacheli, Lago Atitlani ääres. Eile avastasime linnas kohaliku õlletehase, kus oli üleval katuseterrass ja sai kõiki kohalikke õllesid degusteerida. Vaated üle linna olid hingematvalt kaunid, aga õlled erakordselt jäledad, viimne kui üks 😀 Heve ja Terje vist on suuremad õllejoojad, neile mõni vist isegi mõni üksik veidi maitses, aga siiski, vastik kraam. Nüüd siis mõned pildid eilsest linnast ja meie tossavast vulkaanist :)