Peale tänast hilislõunast ärkamist kolasime linnas ja läksime vaatama linna suurimat, rahvuslikku mosheed. Erinevalt tavalistest mosheedest on see selline eriti modernne, kuubikukujuline ja meenutab natukene Eestis neid uusi kirikuid, mis on sageli sellised nurgelised ja ilma korraliku tornita, samas on mingid seinad tingimata klaasist vms. Mosheesse minek osutus maailma parimaks mõtteks, kuna üsna varsti peale sinna jõudmist tabas Kuala Lumpurit eriti metsik äike. Müritas kõrvulukustavalt, välku sähvis ümberringi ja vett kallas selliste ojadena, et ainus värv maailmas näis olevat hall. Välk lõi tegelikult ka sisse ühte üsna meie lähedal asuvasse torni, aga peale kõrvulukustavate kärgatuste ja plahvatuse tunde see meile mingit kahju ei tekitanud. Vihma sadas päris pikka aega ja ootasime äikese möödumist moshee sammaste vahel pikutades. Pidasime maha üsna huvitava ja erimeelsusi täis diskussiooni religiooni teemadel ja aeg möödus üsna meeldivalt. Gabriel nimelt tõelise teadusejüngrina leiab, et iga religioon maailmas mõjub inimese arengut ja võimalusi pärssivalt ja on seega tagurlik, mina omakorda, et religioonid iseenesest loovad igas kultuuris kõigele vaimsele ja traditsioonilisele aluspõhja ja on imetlusväärne, kui leidub kultuure, kes hindavad ja austavad oma religioone. Lõpuks jäi vihm järgi ja meie kumbki endiselt omale arvamusele. Tegelikult oleks pidanud meid mosheest kell 16 välja visatama, kuna siis hakkab järjekordne palvus ja mittemoslemitel on sel ajal seal viibimine keelatud, kuid täna tuldi kõigile vihmavarjus olevatele turistidele vastu ega aetudki meid ojadena voolava vihma kätte. Tegelikult oli see paduvihm otsekui õnnistus, sest troopikas mõjub tugev valang otsekui narkootikum, kirgastades kõik tajud (noh, vähemalt mulle mõjub see nii). Peale vihma lõhnavad kõik taimed ja puud joovastavalt ja eriti intensiivselt, värvid on kirkad ja teravad, nahk tajub kuidagi teistmoodi pehmust...super.
Vihm jäi päris lõplikult järgi alles hilisõhtul, enne seda ikka vahelduva eduga tibas ja lonkisime ülejäänud aja kerges vihmas. Käisime ühes pargis, mida olin ammu tahtnud näha, lisaks oli seal väidetavalt maailma suurim aviaarium e. linnupark. Näha võis seal tõepoolest kõikvõimalikke troopiliste alade linde ja mulle väga suureks üllatuseks ka tavalisi kodukukkesid singi askeldamas koos igasugu veidrate soojamaalindudega.
Nüüd homme hommikul proovime vara üles tõusta ja käia ikkagi Petronase tornide 41.korruse sillal ning peale seda suundume bussijaama, et sõita edasi Singapuri. Mitte et Kuala Lumpur end ammendanud oleks, aga siin saame enne kojulendu märtsis nagunii veel paar päeva veeta. Homme ilmselt polegi aega midagi kirjutada, kuńa enamuse päevast sõidame ja oleme kohal alles öö hakul. Praegu lehva ja mõned pildid veel.
Varsti harjun sellise riietusega juba ära.
Gabriel tahtis endast ja mosheest ka ühte pilti üles laadida ja no mis mul saab selle vastu olla
Moshee siseõu
No comments:
Post a Comment