Maailma kõige nunnum riik

"Nunnu" ei ole just kõige õigem sõna ühe riigi kirjeldamiseks, aga no Bruneis ei saa lihtsalt muud moodi. See on täiesti absoluutselt kõige nunnum riik maailmas. Isegi koerad naeratavad siin.
Netti meil hostelis pole, seetõttu ei saa siin igal pool ja igal ajal kirjutada ja praegu teen ka ruttu.
Iseseisvuspäev on küll alles 23.veebruaril, aga pidustused juba käivad. Mõni päev tagasi heisati piduliku tseremooniaga igas linnas ja külas lipud, mis jäävad välja teadmata ajaks ka veel peale tähtsat päeva. Selleks puhuks tehakse igal aastal konkurss kunstilistele disaineritele, nimelt on vaja kujundada iseseisvuspäeva vapp ja sultan siis annab pidulikult üle autasu tüübile, kelle kavand võitis ja siis see vapp pannakse igale pool välja. Siin ükspäev koos lippude heiskamisega see toimuski. LIsaks tehaks igal hommikul kesklinnas ureks tähtpäevaks harjutusi, tänavad suletakse ja harjutatakse sõjaväe-, politsei- jms paraade ja eeskava. Väga, väga kahju on, et me ei saa päris õigel päeval siin olla. Riigi kõige suuremad pidustused on veel lisaks iseseisvuspäevale sultani sünnipäeva ajal, see on 15.juulil ja tegelikkuses pidi see välja nägema nii, et terve juulikuu rahvas möllab ja pidustused kestavad kuu aega järjest. Eelmise juubeli puhuks ehitati üle linna igasuguseid monumente ja parke.
Rahval on siin nädalas 3 vaba päeva ja lisaks veel igasugused usupühad, nii et töö tegemisega nad end üleliia ei koorma. Rahapuudust kellelgi ei ole, kuna elamiskulud on väikesed, bensiin ei maksa suht midagi, kõik sotsiaalteenused on tasuta, palk piisav.
Saime eile lõpuks kaheks päevaks rendiauto ja sõitsime sellega pool riiki läbi. Lühidalt siis ülejäänud Bruneist väljapool pealinna. Siin on vapustavalt ilusaid ja inimtühje randu, kümnete kilomeetrite kaupa, kohalikud ise rannas ei käi ja turistid ei ole seda kohta enda jaoks avastanud, rannaresorte jms ei ole üldse. Rannas ujumas siiski ei julge käia, kuna eile käisime ühes rannas jalutamas ja nägime seal esiteks paari sentimeetri sügavuses vees seksivaid raikalu (kas keegi on kunagi seksivaid raisid näinud? Vot meie nüüd oleme), raidel on sabaotsas terav astel ja see pidavat olema halvav ja/või mürgine, lisaks nägime mingi suure ja kahtlase roomaja jälgi liival ookeani poole sammumas. Ahvikarjad ka teevad igal pool pättust. Paadiga sõitsime ükspäev mööda jõge sisemaale ja nägime puurondil peesitavat pirakat krokodilli. Meie õigemini ise ei näinudki, aga paadimees nägi ja näitas meile õige suuna, kuhu vaadata.
Terve maa on kaetud troopilise vihmametsaga ja kuna tänu naftale puudub Bruneis põllumajandus ja vajadus selle järele, ei ole nad oma metsi maha võtnud ega võtagi. Väikesed külad metsas on armsad, hoolitsetud, samas kui ümberringi lokkab metsik loodus. Inimesed on fantastilised, eile dzunglis tee ääres oli väike kraav, kus kohalikud kala püüdsid, neist 1 naine. Lehvitasid meile kangesti, pidasime siis auto kinni ja lobisesime nendega natuke, niipalju kui nende keeleoskus võimaldas, nad tutvustasid meile põõtud kalu ja põõdmistehnikaid, siin on mingid special landid, kus konksud on landi enda sees, et ei jääks igale poole rohtu kinni. Dzunglijärve ääres käisime ja igal pool mujal...riik on ise kõige laiemas kohas 100 km pikk, seega mindi 1-3 Eesti suurust vist.
Aga ma hakkan nüüd sööma ja lõpetan. 1 asi veeö, söögid on lihtsalt fantastilised. Ma saan täitsa aru, miks nad sellised pontsakad siin kõik on.
Bruneisse ma ükskord kolin raudselt elama, kindel see.