Jõudsime täna õhtul Singapuri, aga Singapurist endast siis, kui oleme siin juba kauem olnud ja on, millest rääkida.
Aga esmalt Kuala Lumpur. No arvake ära, kas meie tõusime seekord hommikul kell 8 üles, et minna Petronase torni? Otse loomulikult mitte :P Äratus kinni ja magasime edasi ja mingi veidra Murphy seaduse täiendusena tuleks vist kirja panna ka seaduspärasus, et une headus ja sügavus on pöördvõrdelises seoses vajadusega olla sel ajal hoopis kuskil teises kohas ja ärkvelolekus.
Lõunaks liikusime bussijaama, et transportida end edasi Singapuri. Siiani ma mõtlesin mööda Kuala Lumpurit ringi toimetades, et ei saa ju ometi olla, et kõik on nii normaalne...linn on kena ja enamasti puhas, inimesed on meeldivad ja abivalmis, enamus neist oskab täiesti rahuldavat inglise keelt, ühistransport toimib probleemideta jne. Mõtlesingi, et ei saa ju ometi olla võimalik, et kuskil ei ole mingit tünga. No muidugi on, ikka on :) Nalja hakkas saama bussijaamas. Esimese hooga teatas väga meeldiv naisterahvas, et kohe 10 minuti pärast väljubki kiire ja korralik buss Singapuri piiri äärde ja kui me kiiresti teeme, siis jõuame veel peale. Ei suutnud kohe mitte oma õnne uskuda. Ostsime kähku piletid, buss pidi väljuma kell 12:45 platvormilt 15. Mida ei olnud, oli platvorm 15. Leidsime ühe platvormi, mis asus numbrite 14 ja 16 vahel ja eeldasime, et küllap see on õige, endal mul oli tunne nagu vast Harry Potteril, kes pidi esimest korda elus minema Sigatüüka Ekspressile platvormilt 9,5 ja selleks eelnevalt peaga läbi seina jooksma. Rahvas ootas, kõik kinnitasid, et koht on õige, aga mida ei olnud, oli buss. Lõpuks viipas mingi asjamees käega eemal seisva kollase bussi suunas ja teatas, et see on hoopis õige buss. Kolistasime sinna. Bussijuht selle peale teatas, et sõidab meile soovitud kohta küll, aga igatahes kavatseb ta hakata liikuma kell 14. Ehk siis vahet ei ole, mis kellaks kassa pileteid müüb, maksab bussijuhi sõna - mina sõidan siis, kui mina parasjagu tahan sõita ja punkt. Lõpuks siis tehti bussi uksed lahti ja rahvas korraldas bussile tormijooksu...igaks juhuks osalesime ka. Põhjusega. Nimelt selgus siis, et kassa oli müünud bussile palju rohkem pileteid kui oli istekohti ja kõik, kes tormijooksus ei suutnud saavutada istekohta, peksti bussist välja ja meist nad maha jäidki.
Edasine kulges lihtsamalt, aga siiski mitte ilma huumorita. Nimelt varastas keegi bussis ära mu pooleldi äranäritud saiakese ja purgi coca colat sel ajal, kui pissipeatuse ajal bussist väljas käisime. Mul ei olnud ka mitte mingeid hallutsinatsioone nende olemasolu osas, kuna Gabriel kinnitas mu veendumust, et mul tõesti enne bussist väljumist need asjad olemas olid. Kõik muud ja väärtuslikumad asjad olid alles, aga saiakese ja coca ahvatlustele ei suutnud keegi ilmselt vastu panna.
Singapuri jõudsime vastu hilisõhtut ja ööbime jälle Chinatownis, kuna siin on kõige odavam. Majutus on kodumajutuse laadi, hostelit peab meil 1 tädi, kes üürib välja oma kolme tuba, saame kasutada ühiskasutatavaid ruume ja hommikul pakutakse hommikusööki...nagunii ta ise vaaritab seda. Aga kui nüüd päris aus olla, siis on mul chinatownidest ja hiinlastest päris kopp ees juba, hiina reis ka veel liiga värskelt meeles. Väga vabandan muidugi, kui kellegi jaoks on mu rassistlikud seisukohad liig, aga hiinlased on tõesti 1 pain in the ass. Rassismist rääkides, me oleme ikka ülimalt tolerantsed, nii Malaisias kui Kuala Lumpuris kuulutavad paljud majutusasutused oma veebilehtedel avalikult, et nende juures ei ole teretulnud ööbima malaid, hindud ja Kesk-Aasia rahvad, juutidest rääkimata, kuna neid ei lasta mitte riikigi. Kujutagem ette, et ma teen Tallinnas hotelli ja uksele panen sildi, et no offence aga venelastel, piludel ja neegritel oleks targem mitte tülitada... sel ei lastaks vist ühte päeva ka toimida.
Igatahes ootan ma juba Bruneid ja Filipiine, et natukene puhata hiinlaste virrvarrist ja nende kohutavatest toitudest, mis peamiselt koosnevad kanavarvastest, seamagudest, konnadest ja igasugustest haisvatest tundamatutest grilliproduktidest. Homme ja edaspidigi käime siin ilmset söömas India linnaosas. Tekib küsimus, et kui hiinlased nii vastikud on, miks siis siin üldse ööbida...aga sellepärast, et Singapur on nii meeletult kallis. Meie majutus on kesklinna 1 odavamaid ja seegi maksab tiba üle 40 EURi. Täna uurisime nats teisi kohti ka ja kõik on üldiselt veel palju kallimad, nii 70 EUR kanti.Söögid on ka vähemalt sama kallid kui Eestis, alkoholist me üldse ei räägigi. Linna ja üldise elu-olu kohta on veel vara rääkida, kuna täna Chinatownist palju välja ei jõudnud.
Kuala Lumpur igatahes tundus Singapuriga võrreldes meeldivam, inimlikum ja toredam...aga seda alles esmapilgul. Oleme siin nüüd kuni 10.veebruarini paigal ja jõuame linnaga põhjalikumalt tutvuda. Nüüd aga lähen magama. Ma ei tea, kas asi on ikka veel ajavahes või milleski muus, aga siin oleme kogu aeg öösel üleval vähemalt kella 2-3ni ja siis hommikul ei saa mitte kuidagi maast lahti. Rütm on kuidagi teistsugune kui kodus. Homme hommikul nagunii meie tädi peksab meid ise õigel ajal maast lahti, et saaksime nautida tema enda kodus valmistatud hautist kanapeadest ja kalasisikonnast. OK, tegelt meie tädi vist ei ole hiinlane vaid malai, nii et võibolla üllatab ta meid selle hommikusöögi osas veel positiivselt.
like, like that 15th
ReplyDelete