Tervitusi Brunei sultaniriigist

Jõudsime täna lõunaks Brunei pealinna Bandar Seri Begawan´i. Jah, enamus inimesi ei tea, kus see asub ja mina ei teadnud ka veel pool aastat tagasi, mis on näiteks selle veidra riigi pealinn. Seega, kuna keegi Bruneist eriti midagi ei tea, siis esialgu teen väikese ülevaate, mis riigiga üldse tegu.

Täieliku nimega Brunei Darussalam ehk Brunei Sutanaat asub Borneo saare põhjaosas ja on väike tükk maad Malaisia kahe maakonna vahel. Brunei teeb eriliseks see, et ta on maailma ainukene riik, kus siiani kehtib absoluutne monarhia ja ei paista, et see üldse lähimal ajal muutuma hakkaks. Troonil on sultan, kelle isa ja isaisad jne olid samuti sultanid, ning sultanil on ainuisikuliselt õigus teha riigi seisukohalt olulisi otsuseid, võtta vastu seadusi, määrata karistusi jne. Veel on Brunei üks maailma rikkamaid riike, mõned räägivad, et ta ongi päris nr 1, aga mõned jälle, et Qatar on esimene ja Brunei siis teine. Rikkuse allikat ei pea kaugelt otsima, selleks on nafta ja veelkord nafta. Riigi pindala on oluliselt väiksem kui Eestil ja rahvaarv olevat 390 000 inimest ehk siis kogu riigi peale kokku vähem kui näiteks Tallinnas. Kuna tegu on rikka naftariigiga, ei maksa inimesed ühtegi maksu, haridus ja meditsiin ja kõik muud sotsiaalsed hüved on tasuta, vaesust, töötust ja muid Aasia riikidele omaseid probleeme siin ei ole. Toimivat ühistransporti samuti peaaegu et ei eksisteeri, kuna selle järele puudub vajadus - kõik inimesed sõidavad autodega, absoluutselt kõik, selle kohta ütles meie Singapuri hosteli tädi, et siin on isegi teenrite teenritel autod. See tähendab omakorda, et linnas on kohati päevasel ajal liiklusummikud, mis on riigi väiksust ja rahvaarvu arvestades nats veider. Tegu on ka üsna radikaalse islamiriigiga, islam on riiklik usund ja kõik peavad selle tavasid järgima. Miniseelikuga käimine ei tuleks siin kõne alla, alkohol on terves riigis keelatud ja seda ei saa ka erinevalt mõnest teisest sarnasest riigist kuskilt leti alt, seega mitte keegi mitte kunagi lihtsalt ei joogi midagi alkohoolset. Homoseksualism on karistatav 10 aastaga vanglas pluss 30 000 dollari suuruse rahatrahviga (ca 20 0000 EUR).

Riigi kõige olulisem inimene, suur juht ja õpetaja on loomulikult sultan ja tema väärib ka oma peatükki. Sultan elab siinsamas pealinnas oma residentsis, tal on 3 naist ja palju lapsi, lisaks tegeleb ta kulukate ja ekstreemsete hobidega nagu näiteks kalliste autode kollektsioneerimine, kokku olevat tal umbes 5000 autot ja neist 2500 Rolls Royce, kuna eriliselt armastab sultan just Rolls Royce. Lisaks on tal veel 9 luksjahti ja kirjaldamatul hulgal muid mugavusi. Mõned aastad tagasi tähistas sultan oma 60ndat sünnipäeva ja sel puhul tõstis ka kogu riigis kõigil elanikel 20% palka. Sellest järeldub, et Edgaril on veel pikk tee käia, kui ta jändab oma karulite ja küttepuude jagamisega, samas kui siin mõni mees teeb selliseid zheste. Õpi, Edgar, ja tee järele :P

Riigi seisukohalt veel väga oluline tegelane on prints Jefri, sultani vend. 90ndate lõpus määras sultan oma armsa venna riigi rahandusministriks ja prints Jefri raiskas kogu riigikassas oleva raha enda eralõbustustele, näiteks lasi ta endale ehitada üle riigi kümneid paleesid, ostis kokku kinnisvara muuhulgas Las Vegases, LAs ja Pariisi keskväljakul, raiskas raha oma naistele ja lastele (naisi olevat kokku 5 ja lapsi 35). Näiteks on siin üks Jefri tellitud palee praegu kasutusel 7 tärni hotellina (kas te teadsite, et üldse on olemas 7 tärni hotelle - vot siin 1 on)ja selles olevat isegi vetsupotiharjade aluseks olevad taldrikud kullast. Lõpuks sai riigis raha otsa ja sultanil vennast kõrini, seega lasi ta venna rahandusministri kohalt lahti ja saatis ta riigist välja, võimaldades talle siiski taskuraha, millest üleval pidada oma naisi ja lapsi ja viimane info on, et prints Jefri elavat praegu Londonis (äkki nad leiavad üksteist Anna-Maria Galojaniga, Galojan võiks näiteks kuuendaks naiseks hakata, ühiseid teemasid peaks leiduma küll). Õnneks leidub riigis veel nii palju naftat, et väga põhjalikku kaosesse see riiki ei paisanud. Tegelikult olevat Brunei riigil juba nii palju naftast saadud tulu välisinvesteeringutesse suunatud, et hetkel pidi sellest saadav tulu juba naftast saadava tulu ületama ja riigil ei hakka isegi nafta lõppedes ilmselt oluliselt kehvemini minema.

Meie hakkasime hommikul Mirist bussiga startima ja olime lõunaks kohal. Brunei piiriületus meenutas 15 aasta tagust Leedu-Poola piiri, kus pidi mingis putkas ja tee ääres kokku ca 6 tundi passima, et oma templit passi saada. Nii hullusti meil siiski ei läinud, pidime kõigest umbes tund aega templijärjekorras seisma, aga siiani on igal reisil kõik läinud ilma selliste takistusteta, nii et see oli omajagu üllatav. Bussijaamas hängis üks väga lahedate kollaste pardisussidega mees nimega Dennis, kes teatas, et ta on iga päev seal ja võib meid aidata ükskõik mis küsimustes, kuna tema olevat Brunei kõige pädevam tour guide ja seda ta ilmselt ongi, temast on isegi Borneo Lonely Planetites korduvalt juttu olnud. Ta soovitas meile suht normaalse odava hosteli ja ilmselt suhtleme temaga mõni päev veel. Meie suureks üllatuseks koukis ta sõna Estonia peale oma rahakotist välja kahekroonise rahatähe - enne meid on siin ka eestlasi käinud ja keegi jättis talle selle mäletuseks. Veider oli näha siin oma raha, mis tegelikult ju enam ei kehtigi. Ülejäänud aja kolasime linnas, linna all mõtlen siis Brunei pealinna Bandar Seri Begawani (no on alles nimi pandud). Kohalikud vist ei viitsi ise ka eriti seda nime välja öelda ja seega on tihti igal pool teeviitadel lihtsalt kirjas BSB. Mõned tähelepanekud. Linn on puhas, korras, ilus, laiade tänavate ja suurejoonselise islami arhitektuuriga, suured alleed vahelduvad mosheedega, lisaks on siin mitu sisemaale minevat jõge ja jõgede kaldal on vahvad külad. Erinevalt teistest Aasia linnadest on siin kõik rahulik, reserveeritud, vaikne ja tagasihoidlik. Inimesed on meeldivad ja armsalt sõbralikud, samas absoluutselt mitte pealetükkivad. Peaaegu kõik inimesed tervitavad mind tänaval kas rahuliku "hello" ütlemisega ja/või naeratuse ja peanoogutusega. Vastan samaga ja kõik on väga rõõmsad. Kuna enamus inimesi liigub ringi autoga, siis paljud autod peatuvad meid nähes tee ääres selleks, et lihtsalt aken alla lasta ja tervitada ja siis oma teed jätkata. Kuskil ei ole mingit möllu, turgusid ega kaootilist sebimist nagu mujal Aasias. Võiks isegi öelda, et kui kõrvale jätta isiklik tervitamine, siis on Brunei inimesed mõnes mõtte eestlaste moodi, tagasihoidlikud ja reserveeritud. Turiste, vähemalt valgeid turiste siin eriti ei ole.

Siin on jõe kallastel ja jõel sellised külad, mille nimetus on water village ehk siis vesiküla. Sarnased olid ka Peruus Iquitoses, aga sarnasus piirdubki ainult sellega, et mõlemad on ehitatud veele. Siin elavad inimesed jõel keset vett vaiadele ehitatud puust majades mitte sellepärast, et neil ei ole raha mujal elada vaid see on siin selline nn. ökotrend. Kõigil neil inimestel on olemas autod ja/või paadid, auto pargivad nad koju minnes kaldale selleks otstarbeks ehitatud parklasse ja lähevad siis mööda laudteid oma koju. Kõik muud vajalikud asutused nagu näiteks koolid, tuletõrje ja politseijaoskond asuvad samuti vees ja liiklemine on paatidega. Näiteks on olemas "koolipaat", mis on nagu koolibuss, aga kuna küla ja kool on vees, siis on vaja mitte bussi vaid paati. Paljud liiklevad paatidega seepärast, et autoga mööda teed minnes tuleks teha väga suuri ringe ja paadiga saab igale poole otse. Täna tuli mind tervitama 1 paadipoiss, nii umbes 17 aastat vana või umbes sinnakanti, rääkis, et ta on kohalik ja elab siinsamas külas ja võib meile oma paadiga tuuri teha. Tegimegi tuuri ja ta näitas meile päris kohalikku elu külas, omaenda maja ja oma kooli ja muud põnevat. Küsisin muuhulgas ka, kuidas siin siis ikkagi nende naistega lood on. Islam lubab ju kuni 4 naist pidada, tundsin huvi, et kui palju siin siis meestel päriselt naisi on. Poiss vastas, et enamusel on siiski 1 naine ja mõnel ka 2, aga mitte rohkem, kuna nii palju ei suudeta neid enamasti üleval pidada. Nii rikkad siin siis vist ikkagi ei olda, või on rahalised nõuded naise võtmisel nii karmid, ei tea. Sultanil jah olevat 3 naist ja sultani vennal 5, aga nendele on kõik võimalik ja kõik lubatud.

Natuke käisime täna shoppamas ka ja tegelikult on siin hinnad vastu ootusi täiesti normaalsed. Majutus ja toit on reeglina veidi odavam kui Eestis, muud kaubad umbes sama hinnaga. Homme või ülehomme plaanime võtta üheks päevaks rendiauto ja sõita ülejäänud Brunei läbi, kuna siin maapiirkondades pidi nägema väga palju metsikut loodust ja vihmametsa ja ilusaid külasid. Netti meil siin tegelikult ei ole, seega kirjutan jutu valmis ja millalgi, kui läheme netikohvikusse, laeme üles. Pilte seega niipea vist ei saa ja jutt võib hilinemisega tulla, aga asi seegi.