Kui siiani kogetu ja nähtu põhjal olin ma kaljukindlal arvamusel, et maailma absoluutselt kõige kohutavam linn on New Delhi Indias, siis nüüd on tekkinud juurde kõva konkurentsi ja rebimine läheb pingelisemaks. Veel küll vast ei suuda miski New Delhit auväärselt troonilt tõugata, aga Manila näib sellele tiitlile vähemalt sama agaralt pretendeerivat ja sammub käbedalt kannul. Peaks kuskilt alustama, aga ei olegi nagu sõnu selle jaoks, kui hull tegelikult 1 linn olla saab. Võrdlus Indiaga on igas mõttes kohane, aga paraku käisin Indias nii palju aastaid tagasi, et hakkas juba vaikselt ununema. Edaspidi, et hea elu liiga enesestmnõistetav ei hakkaks jälle tunduma, peab vist hakkama nii paariaastaste vahedega Indias ja_või Manilas käima. Mitte et see kohutavus nüüd kuidagi nii ebameeldiv oleks, et siin käia ei suuda, pigem on see isegi huvitav, aga midagi nii hullu ei ole ma tõesti juba aastaid näinud. Esialgu muidugi ei ole me veel päris kesklinna ja city alasse jõudnud, eks seal ole natuke klanitum (nagu ka ülejäänud auväärsetes esikolmiku linnades Delhis ja Mumbais), aga ööbime praegu sellises enam-vähem elurajoonis ja näeme Manila inimeste igapäevast elu ja see ei ole ilus, ei ole.
Lendasime täna Malaisiast siia ja homme lendame edasi Filipiinide lõunapoolsetele saartele, et edasi reisi lõpuni nautida ilusaid ja eksootilisi randu ja kaunist loodust. Paraku ei õnnestu siin liiklemine eriti ilma Manilat läbimata (Filipiinide pealinn siis, kui peaks leiduma keegi, kes ei tea) ja seega kujunes graafik selliselt, et täna õhtuks jõudsime Manilasse ja homme õhtul lendame edasi. Lennujaamast linna oli ca 2 tunni tee ja juba tee ääres oli kõikjal näha kohutavat kaost, räpasust, näruseid slumme, suvalistest materjalidest laotud onne elamiseks, keset tänavat kusevaid inimesi, eesleid...Sõitsime üle ja mööda paarist suurest maanteesillast ja inimesed on ehitanud terved külad sildade alla, sest mujal pole selleks ilmselt maad (ehituslubadest me siin riigis üldse ei räägi), majad koosnevad igasugusest kättejuhtuvast kraamist, vaheldumisi tellistest ja papist ja plastist ja on külg külje kõrval kokkusurutult silla all, moodustades omaette minikülasid, kus paari hurtsiku ees nägin ma lausa ilusti posti külge kinni seotud lehmi. Loomapidamist saab ka sellistes tingimustes harrastada. Mõned majad loomulikult on ka viisakamad, aga ilumeelega ei paista siin küll kellelgi kiita olevat. Tohutu kontrasti moodustavad kiirtee ääres igal pool püsti olevad hiigelsuured reklaamplakatid, mis kiidavad kõiki heaoluühiskonna hüvesid nt pesumasinad ja kaunid autod, samas nende plakatite kõrval elavad inimesed hurtsikutes. Suurem osa Manilast on samasugune. Siin pidi ka olema mitmeid eriti kohutavaid slumme, mis pidavat nõrganärvilistele rangelt mittesoovituslikud olema, aga neid ei ole veel näinud. WC on ilmselt asi, mida paljudel kodus pole ka ilma veeta mitte, täna käisime näiteks oma hotelli ümber ringi jalutamas ja nägime miski iga 5 minuti tagant, kui keegi jälle kusi kuskil vabalt tänavale. Lõhn ei ole seega ka meeldiv just.
Esialgu tundus see kõik nii masendav, et ma mõtlesin, et ei astu kuni homme õhtuni hotellist sammugi välja, aga inimene harjub kõigega, ja nüüd õhtul käisime juba linnas jalutamas, olgugi et igale poole ei julenud minna ja ilmselt põhjendatud kartusega. Kasulik on siin väljas käies näha välja võimalikult räbal ja väheste asjadega ja silmartorkamatu. Otsisingi seega kotist välja oma halvimad ja määrdunumad kaasas olevad riided, proovisin juukseid võimalikult kinni sättida, et valged juuksed niiväga silma ei paistaks, jätsime kõik muud asjad hotelli ja siis kannatas natuke ringi kolada, kuigi loomulikult mitte ilma tähelepanuta.
Aga natuke siis taustast ka, kuna maailmas ei ole ju ükski asi lihtsalt niisama ja ilma põhjuseta kohutavalt halvas korras. Filipiinide ja eeskätt Manila probleem on tohutu vaesus, mis omakorda tuleneb kohutavalt suurest ja kogu aeg kasvavast rahvaarvust, siin olevat Aasia kõige kiiremini kasvav rahvaarv. See omakorda tuleneb sellest, et riik on katoliiklik ja katoliiklus keelab rangelt igasugused meetmed pereplaneerimiseks ja raseduse vältimiseks, abort on ennekuulmatu ja tegelikult ei ole rahva haridustase, mis üldiselt garanteerib väiksema laste arvu, ka kiita. Manilas olevat ametlikult ca 12 miljonit inimesi, aga tegelik arv on ilmselt palju rohkem, sest slummides registreerimata elanikke ei suuda keegi kirja panna ja neid tuleb siia maapiirkondadest ka iga päev tuhandete kaupa juurde. Kõigil on nii palju lapsi kui jumal annab ja jumal näib hästi andvat. Viimastel aastatel siiski olevat olnud teemaks, et on valminud mingi pereplaneerimise kava, aga see ei jõustu enne, kui president on selle heaks kiitnud ja president ei taha seda teha, kuna ta on ise väga usin ja vanaaegsete vaadetega katoliiklane (president on siin naine). Mina ausalt öeldes ei saa küll aru, kuidas neil õnnestub üldse nii palju lapsi teha, sest elavad nad vabalt mingi 10 ruutmeetrisel pinnal kümnekesi koos, ruumi lihtsalt on nii vähe, ja sellistes tingimustes veel agaralt seksida...müstika. Teine vaesuse põhjus peitub ajaloos, nimelt olevat siin enne teist maailmasõda olnud väga õitsev ja heal järjel sadamalinn ja kaubanduskeskus, kuid sõja ajal ründasid siin jaapanlased ja just Manilas toimus kuu aega järjest kestnud lahing jänkide ja japside vahel ja selle käigus tehti linn täiesti maatasa ning surma sai sama palju inimesi kui Hiroshima aatompommiplahvatuses (ca 150 000). Riik ei olevat sellest päriselt siiani üle saanudki, linn on küll uuesti üles ehitatud, aga kaootiliselt ja ilma, et see näiteks välisinvestoreid siia eriliselt ahvatleks.
Manilas on olemas nn metroo, mis tegelikult sõidab maa peal ja üleval, st sõiduteede kohal. Metroojaamades on igal pool pumppüssidega turvamehed, enne sisse laskimist toimub inimeste põhjalik kontroll, pidime kõik oma suured seljakotid lahti katkuma, et näidata, et me ei vea seal relvi vms. Metroo enam peale kella 9t õhtul ei sõida ja sõitude lõppedes tõstetakse üles metroojaama ja platvormidele viivad sillad paari meetri kõrgusele õhku, et kerjused, kodutud ja muidu lagastajad ei läheks ööseks sinna magama ja jaamu reostama. See on põhjendatud ettevaatusabinõu, kuna siin tõepoolest on igasuguseid tänavail magajaid igal sammul.
Kõige absurdsem kogu asja juures on see, et meile sattus eriti vinge ja barokse sisustusega butiikhotell, milles on meil oma vannitoas mullivann, katusel terrass, fuajees eksootiliste alkoholide kollektsioon...ja see kõik keset sellist meeletut kaost. Tegelikult ei olnud meil sellist hotelli üldse vaja, eile õhtul mõtlesin, et lihtsalt igaks juhuks broneerin netist mingi täiesti suvalise ära, mis oleks suht odav ja häid hinnanguid saanud, et oleks lennukilt tulles õhtul kuskile magama keerata. Vaatasin hostelworldis ringi, see jäi silma kui koht, mille kohta inimesed olid positiivseid kommentaare kirjutanud ja kahene tuba maksab umbes 280 EEK. Broneerisin ilma sellest kohast midagi teadmata selle ära, et ei peaks suurte seljakottidega linnas tatsama ja kohta otsima. Esimese hooga ümbrust nähes oleks ma peaaegu teadvuse kaotanud mõtte peale, et meie majutuskoht on ilmselt samasugune onn nagu siin kõik teised ümberringi, aga kohale jõudes saime kui puuga pähe. Maja on suurepärases korras, igati väärt butiikhotelli nime, see mullivann on midagi, mille peale ma poleks siin uneski tulnud...asja taga on omanik, kes on küll siit pärit, aga kogu tema perekond elab USAs, Californias. Tüüp ise on disainer ja kujundas maja ise ja kasutavad seda hotellina ajal, kui enamus perekonnast USAs on. Mitte et ma ei rõõmustaks sellise luksuse üle, aga ausalt öeldes, veider tunne on. Igal pool mujal oleks see OK, aga siin on nagu natukene piinlik nii hästi elada, kui ümberringi elavad inimesed eterniidist putkades. Õnneks on meie hotelli omanik jutukas mees, rääkisime oma edasistest plaanidest ja sellest, et tuleme märtsis siia tagasi ja tekkis suurepärane idee jätta kogu oma nodi siia maha ja sõita saartele ainult hädavajalike riietega. Soojad riided, jalanõud, ostetud kommid ja muu kraam, kõik jääb siia ja seega on meil nüüd ülejäänud reis oluliselt kergem ja väiksema kotiga.
Linnas on veel eriliselt palju jaburat, koledat, huvitavat jne, aga ma ei jaksa seda kõike kirja panna ja poolte asjade jaoks pole vist sõnugi mitte olemas. Homme läheme vaatame päeval mere äärde ja city ning kallite hotellide rajooni, seal ilmselt on asjalood viisakamad. Hämmastav, me elame ühel planeedil, praegu liikleme isegi ainult ühes maalilmajaos, aga võrreldes näiteks Bruneid ja Filipiine on, nagu oleks nad 2 erinevat planeeti, mis asuvad erinevates galaktikates ja neid planeete asustaks erinevad rassid, kes ei ole üksteisega mitte mingitki moodi seotud. Umbes nagu ämblikputukad ühel ja terminaatorid teisel planeedil.
No comments:
Post a Comment