Võistlus maailma kõige kohutavama linna tiitlile läheb üha pingelisemaks, kuna Manila pakub New Delhile uskumatult kõva konkurentsi ja ähvardab Delhi siiani aastaid püsinud esikohalt ikkagi tõugata. See linn on niivõrd ebameeldiv, et selle üle ei oska nagu isegi kurta mitte vaid nõutult naerda, kui jälle kuskil mingit jama näeme. See on juba isegi naljakas.
Tegelikult on asi naljast kaugel, kuna Gabrielil varastati täna metroos taskust kogu seal olev raha ära. Kuna on teada, et Manila ongi selles mõttes üsna ohtlik linn, olime enda arvates üsna hoolikad, pakkisime raha ja muu väärtuslikuma kraami seljakoti põhja, kust seda on raske kätte saada, hoidsime teiste asjade vahel jne, aga täna natukeseks ikka unustasime end ja kohe see end kätte maksiski. Gabriel maksis kohvikus toidu eest ja tagasi saadud raha pistis tasku.Õnneks ei ole jutt väga suurtest summadest, see oli ca 500 peesot ehk umbes 10 EUR, nii et see ei tekita meile mingit tohutut finantskriisi, aga nõme lugu sellegipoolest. Hakkasime metrooga liikuma lennujaama poole, et Cebusse edasi lennata, ja metrood on siin igal pool ja igal ajal nii puupüsti täis, et peale saamiseks tuleb teha uskumatuid sportlikke ponnistusi ja maha saamiseks samuti. Lisaks ei ole seal kuskilt kinni hoida, aga sellest ei ole lugu, kuna rahvas on nagunii nii tihedalt üksteise vastu litsutud, et inimsein on ümber ja ka kõige hullemate pöörete puhul ei õnnestu kuidagi pikali kukkuda. Sõitsime siis selles täistuubitud vagunis ja kui tuli järjekordne peatus, hakkas 1 noormees Gabrieli kõrval tegema draamat, et ta ei saa väljuda, kuna rahvas ja sealhulgas ka Gabriel oma seljakotiga on ees. Püüdsime eest nihkuda niipalju kui võimalik, aga inimsein oli ees ja uus mass tungis juba peale, nii et välja ta ei saanudki ja paistis sellest väga häiritud. Järgmises peatuses ta millegipärast ei soovinudki enam eriti väljuda ja tegelikult oli see draama skeem selleks, et me pööraksime tähelepanu muule ega jälgiks oma kotte ja taskuid. Tegelikult on siin iga metroosõit tõeline sportlik ponnistus, kuna sinna peale ja maha saamine ja seal inimmassis kõikumine on tõeline kunsttükk. Muide, tollel tüübil, kes raha kadumise ja väljumise trikki tegi, olid sõrmeküüned lakitud kenasti pärlmutterroosaks :P
Hetkel ootame siselendude terminalis oma lendu lõunasse saarte regiooni. Selle lennujaamaga sai ka jälle nalja, kuna nimelt olevat siin 4 erinevat terminali ja pileti peale oli kirjutatud, et meie lend väljub terminalist nr. 4. Linnas aga ütlesid meile kõik, et siin ei ole olemas terminali number 4 vaid on kokku ainult 3 terminali. See on jälle see olematu platvormi ja nüüd lennuterminali teema. Nali on selles, et kokku on küll 4 terminali, aga ainult 3 neist on nummerdatud ja neljas lihtsalt ei ole :D
Tänane päev linnas oli meil siis vaba ja käisime kesklinnas mere ääres ja muidu city alas ringi kolamas lootuses, et ehk ikka on linn seal viisakam kui meie hotelli piirkonnas. Nojah, oli ju küll, nii mõned tänavad ranna ääres, kus olid suured ja kallid hotelliketid, kuid kohe, kui sellelt kõrvale astuda, on jälle kõikjal hais, avalikult urineerivad inimesed, kerjused ja varruka otsas rippuvad lapsed. Manila on mereäärne linn ja siin on suur lai boulevard lahe ääres, aga vähemalt praegu pole selles midagi tolku, kuna sealmidagi kaevatakse ja terve rannapromenaad oli mingi plekkseinaga eraldatud, nii et merd sisuliselt näha ei olnudki, ja see plekksein omakorda pakkus toetust selle najal magajatele, igasuguse odava träna müüjatele jne.
Veel käisime meie hotelli kõrval asuvas hiigelsuures hiina surnuaias, kus on hauakambrid rikastele hiinlastele. Naljakas ja absurdne on, et surnud näivad siin linnas oluliselt paremini elavat kui elavad. Hauakambrid olid tõelised kunstiteosed ja ruumi oi igaühes rohkem kui siin 10-liikmelise pere kodus.
OK, lõpetan praeguseks ja olen kirjeldamatult rõõmus, et siit linnast minema pääsen. Jah, muidugi saab kõigega harjuda ja kõike taluda ning ma harjungi, aga Manila on siiski tõepoolest meeletult kole ja masendav linn.
No comments:
Post a Comment