Friday, March 16, 2012

Ilus ta ei ole

Juhan Liiv tabas omal ajal täpselt naelapea pihta, kirjutades oma isamaalistes luuletustes Eesti kohta, et "ilus ta ei ole". "Igav liiv ja tühi väli" on ka maailma parim kirjeldus meie kodumaa kohta. Just täpselt seda me praegu oma bussiaknast näemegi...läbime praegu bussiga viimaseid kilomeetreid Tallinna poole ja oleme parasjagu kusagil Märjamaa ja Varbola vahel. Veider tunne on. Kõikjal on tühjus, inimeste puudumine, värvide puudumine, madalad männid ja pooleldi sulanud must lumi...ilus ta ei ole. Raadiost oleme juba teada saanud kõige olulisema info, mis Eestis uudiskünnist ületab, näiteks et Inga Allikul ja Toomas Lungel sündis tütar ja Tallinnas protestitakse või hakatakse protestima linna liigse raha raiskamise vastu. Pärnus maju vaadates oli kogu aeg veider tunne, nagu oleks kõik majad lammutatud, aga mitte päris lõpuni, nii, et 2 või 3 alumist korrust on miskipärast alles jäetud. Majadel nimelt tundub kõigil ülevalt midagi puudu olevat. Madalal rippuv üleni pilves taevas kipub majadele peale langema ja lämmatama, aga ei saa öelda, et see ei oleks kuidagi oma. Oma ja tuttav ja tegelikult on hea vahepeal tagasi olla, aga harjumine võtab nüüd jälle üksjagu aega. Kõige raskem paistab hetkel olema harjumine värvide puudumisega (lisaks ilmselgele, külmale kliimale).
Nii et ongi nüüd selleks korraks jälle finito ja tuleb uuesti kohaneda ja tööle hakata. Tegelikult oleks Eesti üsna ideaalne riik, kui saaks elada vastupidi, et enamuse aastast elada kuskil mujal ja siis tulla mõneks kuuks siia, Eestisse, puhkust veetma. Igatahes oleme edukalt tagasi ja Heidi teatas, et meie korteriga on endiselt kõik OK ja Triibuga ka. Triibu järele olen küll meeletult igatsenud ja vahtinud kogu aeg igal pool postkaardilettide ääres unistavalt kõiki neid pilte või kaarte, kus on vöödilised kassid peal.
Üks asi veel. Kui kedagi huvitab eriti ekstreemne seljakotiturism, selline, mida meie veel teinud ei ole ja karta on, et vist ei teegi, kuna minul valge naisena oleks see ilmselt üsna eluohtlik, siis ma soovitan väga soojalt lugeda ühte teist reisiblogi. Aadressi ma hetkel ei saa miskipärast siia copy-pasteda, aga tasub minna lehele blog.gomaailm.ee ja seal keegi Arne nimeline noormees seikleb juba pikemat aega seljakotiga mööda Aafrikat, näiteks Nigeerias, Ghanas jne. Ta on kirjanduslikus mõttes suht andekas ja väga hea hoo ja huumoriga kirjutab sellistest juhtumistest, mis enamuse inimesi viiks ilmselt üsna kiiresti närvivapustuseni. Elamus ja naerukrambid on garanteeritud.
Aga nüüd tõesti kõik ja kohtumiseni juba uutel reisidel. Adios. Ahjaa, soovijad siis saavad minuga ühendust võtta ja registreerida end Mustamäe teele eksootiliste alkoholide ja maiustuste degusteerimisele. Kiirustage, sest kohad on piiratud :P

Wednesday, March 14, 2012

Aklimatiseerumine ei kulge eriti edukalt

Roomas õitsevad kirsid ja puud hakkavad lehte minema, nagu meil maikuus. Muidu oleks kõik üsna idülliline, aga see kuramuse kliima...Gab kurdab, et tal on selg külmast kange ja mina olen kapitaalselt külma saanud, hakkan kohe varsti suunduma apteeki, et hankida nohurohtu ja mingeid gripidrooge. Elada ei lase see paganama nohu ja kibevalus kurk ja külm on ka kogu aeg...nali seisneb selles, et Roomas on praegu päevasel ajal nii umbes 18 kraadi sooja ja õhtul-öösel ilmapäikeseta vast kuskil 10 kandis. Osa rahvast käib siin T-sörgi väel ringi, aga mina lõdisen oma jopega. Me oleme veetnud viimased poolteist kuud stabiilselt nii pluss 35 kraadises kliimas ja nüüd on mingi 18 ikka üsna hale, ülehomme Eestisse jõudes saan ilmselt närvivapustuse.
Kui kliima kõrvale jätta, on Rooma praegu väga ilus, päikeseline ja igati kevadine, itaalia köök on ikka sama vapustav kui alati ja mööda tänavaid lonkimine mõnus. Oleme käinud vaatamas Colosseumi ja muid arhitektuurimälestisi ja kolanud niisama linnas, vaadanud ilma ja inimesi ja hinganud sisse vana maailma hõngu. Kontrast idaga on esialgu üsna kardinaalne. Arhirektuurimälestiste nagu näiteks ajaloolise Rooma Foorumi külastamise kohta teatas Gab põlglikult, et see on ju nagu Viljandi lossivaremed, no natukene suurem vast. Ma küll ei jaga tema arvamust, aga las igal olla oma. Mulle meeldis. Aga ma ei viitsi rohkem kirjutada, pean oma grippi ravima hakkama.
Ja teie, mu kallid omakasupüüdlikud sõbrad, saate oma jao kodus. Sirts, kui sul hästi läheb, siis äkki saad isegi nati kangemat kraami kui shokolaad :P

Saturday, March 10, 2012

East Meets West

Kui kõik läheb hästi, maandume homme hommikul kevadises Roomas. Idamaade kultuurist läbi imbunud, ootab nüüd siis lääne tsivilisatsiooni häll, kuhu kõik teed pidavat viima (meie sajandil juba ka kõik õhuteed).
Arvake ära, kas Gab käis eile hommikul Petronase tornis? No muidugi et mitte :) Magasime, ujusime, vedelesime vannis, shoppasime kilode kaupa shokolaade kaasa ja istusime kohvikutes. Ahjaaaaaa, kuidas ma saan unustada reisi õnnestumise seisukohalt kõige olulisema asja - leidsin eile õhest poest oma jaapani ploomiveini, juhhuuuuuu! Aga nüüd lennukile.

Friday, March 9, 2012

Lumpuri logardid

Lend Rooma läheb ülehomme hommikul, seega praegu on veel 1 õhtu ja 1 päev jäänud. Poolteist kuud oleme mööda Aasiat teel olnud, käinud Malaisias, Singapuris, Bruneis ja Filipiinidel, sebinud väga aktiivselt igal pool ringi ja nüüd on selline rammestav väsimus kallal. Kuala Lumpuris oleks veel ettevõtmisi küll, aga me lihtsalt ei viitsi enam, näiteks seal Petronase Toweris pole me ikka veel käinud (Gab hellitab küll lootust, et ta homme hommikul läheb). Seega tegeleme siin praegu need viimased päevad lihtsalt lõõgastumisega, jalutame mööda linna, shoppame, istume kohvikutes jne. Gabriel arvas, et saab siiski veel natukene kallimat hotelli meile lubada, seega peatume praegu üsna korralikus kohas, kus on olemas bassein ja spa ja toas oma vann. Tegelemegi siin praegu põhiliselt logelemisega. Selle pooleteise kuuga mööda igasuguseid urkaid kolades, enamasti päikese ja tuule käes ja ilma sooja veeta, olen hakanud juba välja nägema nagu mingi metselukas, nahk ära põlenud ja narmendav, juuksed tuustis ja küüned katki. Kavatsen siin teha igasuguseid iluprotseduure ja natukene viisakat välimust taastada.
Homme on Kuala Lumpuris muidu 1 rokk-kontsert, esineb mingi USA metalbänd, kelle nime ma ei suuda hetkel meenutada, aga ma olen nii laisk, et ei viitsi järele ka vaadata. Algul sellest kuuldes plaanisime kindlasti minna, aga ma pole enam kindel, kuidas homme õhtuks selle viitsimisega lood on. Eks näis. Hoolimata suurest väsimusest ei taha tegelikult üldse Eestisse tagasi. Järgneb jälle aasta aega hullu moodi töötamist ja vaevu talutavat kliimat. Sellega seoses tekkis mul geniaalne idee, puudub ainult veel konkreetne ressurss, kuidas seda teoks teha. Nimelt, kui olime Filipiinidel Andas, siis lobisesime seal ju ühe eaka kuid väga hea taibuga vanaprouaga, ta nimelt rääkis, et Andas (hoolimata sellest, et see on ametlikult linna staatuses) ei ole mitte ühtegi raamatukogu ega tõenäoliselt ei tule ka. Tema USAs elav tütar töötab Miamis õpetajana ühes katoliku koolis ja saadab sealt koolist teinekord kasutatud lasteraamatuid Andasse, kus siis kohalikud lapsed saavad tolle vanaproua juures kodus raamatuid uudistamas ja lugemas käia. Minu idee on põhimõtteliselt selline, et võiks kolida Andasse elama ja luua seal oma raamatukogu, oleks ühtlasi nii töö kui hobi. Ja raamatukogu juurde saaks luua ka näiteks kirjandusringi. Praktilisest küljest tekib muidugi küsimus, kust saada raamatute jaoks raha ja kuidas sellega ära majandada. Vot siis. Aga mul on praegu nii suur laiskus peal, et ei viitsi isegi kirjutada mitte.

Wednesday, March 7, 2012

Tagasi Kuala Lumpuris

Jõudsime just natuke aega tagasi Kuala Lumpurisse. Reis pole veel päris läbi, aga hakkab sinnapoole suunduma - oleme esialgu 3 päeva siin ja siis ootab meid veel kevadine Rooma.
Eile õhtul lendasime Boholilt tagasi Manilasse. Eks ole siin juba igasuguseid asju nähtud ja harjutud, nii et Manila tundus juba tüki talutavam kui alguses, kuigi üks ütlemata ebameeldiv koht on ta sellegipoolest. Filipiinid on nüüdseks siis jälle ajalugu. Olen siin üsna kõvasti filipinosid ja Filipiine kritiseerinud, aga tegelikult on siiski hoolimata ääretult tülgastavatest Manilast ja Cebust Filipiinid üsna tore riik, peamiselt tänu oma fantastilisele loodusele, maalilisusele... ja üleüldisele lihtsusele. Neid on õnnistatud fantastilise geograafiaga ja nii palju paradiislikke saari pole vist maailmas ühelgi teisel riigil. Filipinod jah on nii ja naa - üldiselt ei arva siin nii mitte ainult mina vaid enamus Filipiinidel elavaid eurooplasi, et filipinod on laisad, uimased ja täiesti iseseisva mõtlemisvõimeta lapsemeelsed ullikesed, nii et Filipiinid tundub kohati tõesti nagu mingi lapsühiskond. Samas tuleb tunnistada, et oma lapsemeelsuse juures on nad siiski enamuses kõik väga nunnud ja sellised armsakesed, et ega neile kaua midagi väga pahaks panna ei saa. Kasuks tuleb lihtsalt mõtlemise ringi sättimine, et me ei ole siin Euroopas ja olles puhkusel peabki olema kõige jaoks rohkem aega ja pikemat meelt. Mina olen suutnud neile mitte nende uimasust pahaks panna, kuna mina ei pea nendega mingit äri ajama, küll aga karjus Jani nende peale pidevalt ja pildus meile lahedaid kommentaare stiilis "and I tell die blöde filipinos das ist bullshit you now aber die blöde filipinos you must tell six times...scheisse".
Nüüd igatahes siis taas Kuala Lumpur. Nüüd lennujaamast tulles hakkasime omale majutuskohta otsima, aga vihma hakkas kõvasti sadama ja läksime ühte kohvikusse varjule. Seal kohtasime ühte naljameest inglise kutti Manchesterist. No guess what, tüüp rääkis, et võttis end Manchesteris töölt lahti, et siia, Aasiasse kolida...nüüd on siis 2 nädalat siin kuskil olnud ja hakkab koju tagasi lendama, kuna esiteks, ta avastas, et siin on palav, ja teiseks, et siin on moskiitod. Talle nimelt kumbki ei sobi eriti. Naljanina, enne ei teadnud siis, et olles ekvaatorist mõnesaja kilomeetri kaugusel troopilises kliimas ja madalal kõrgusel on ilmselgelt väljas enamasti palav? Ta näitas ahastusega enda sääsekublasid ja ma kibelesin teda kangesti valgustama selles osas, et siin ei ole mitte ainult moskiitod vaid lisaks ka kirbud, prussakad ja sisalikud igas võimalikus kohas, lisaks võimalikud toidumürgitused, päikesepõletused ja muud hädad, aga õnneks suutsin end ohjeldada. Ei ole ainult mitte filipinod ullikesed. Me soovitasime tal Hiinasse minna, seal peaks praegu veel üsna jahe olema :P Kahju, et ei taibanud Põhja-Koread pakkuda.

Monday, March 5, 2012

Niisama, maast ja ilmast

Jõudsime lõpuks peale 4 päeva Andast tagasi ja üsna masendav tunne on, meil oli seal oma väga lahe seltskond, lisaks rahulikud ja idüllilised kalurikülad ja tühjad rannad, samas kui siin on jälle igal sammul Euroopa turistid ja filipino tipsidest teenindajad nikastavad suu kõrvuni hoides lõualuud paigast, lootusest suurt raha teenida (või lääne boyfriend leida).Panglaost polegi enam midagi kirjutada, see on end ammendanud, aga pidime siia tagasi tulema, et anda ära tsikkel, võtta oma mahajäetud pagas ja homme lendame siis siit Manilasse (oo õudust...jälle).
Aga ikka veel muljeid Andast, mis on fantastiline nii tänu oma loodusele kui inimestele kui atmosfäärile. Anda on esimene koht Filipiinidel, kuhu ma tõepoolest kavatsen kindlasti tagasi tulla. Käisime täna külas jalutamas ja ostsime ühest putkast juua. Tüdruk, kes teenindas, rääkis vahepeal midagi oma vanaemaga, kes tuli meiega siis juttu ajama ja selgus, et see vanaema räägib väga head inglise keelt. Vanadaam kutsus meid endaga lobisema ja seda tegimegi ja saime teada palju infot Filipiinide kohta. Vanadaam on nimelt 82-aastane (aga väga kõbus) ja räägib head inglise keelt seetõttu, et tema lastest 5 elavad ja töötavad USAs Floridas ja ta veedab igast aastast 3 kuud seal, oma laste juures. Tänu sellele on vanadaamil ka tavalisest filipinost oluliselt laiem silmaring ja maailmanägemine. Esimese asjana teatas ta meile kohe, et Filipiinid on tõepoolest äärmiselt vaene riik ja selle vaesuse juured peituvad ohjeldamatus sigimises ja suutmatuses peret planeerida...meie vanadaam töötas Andas 40 aastat ämmaemandana ja nüüd viimased 20 aastat on pensionil. Tegelikult olevat Filipiinidel siiski olnud aeg, kui püüti rahvast valgustada pere planeerimise võimaluste osas, jagati tasuta kondoomeja muid rasestumisvastaseid vahendeid, kuid guess what, kedagi see eriti ei huvitanud. Mõned ärksamad noored püüdsid laste arvu väiksena hoida või sünnitamist edasi lükata, kuid selle eest said nad kogukonna vanematelt liikmetelt nii kõvasti riielda, et planeerimine jäi planeerimata. Siis hakkas selle jaoks eraldatud raha minema korrumpeerunud riigiametnike taskusse ja praegu kuskil keegi sellega eriti ei tegele. Tegelikult olevat siiski mingil moel võimalik rasestumisvastaseid vahendeid hankida, aga raha eest, ja filipino ei kasuta ühtegi teenust ega asja, mille eest peab raha välja käima. Kui kuskil on lootus midagigi tasuta saada, on kõik jooksuga platsis, aga kui on vaja maksta kasvõi mõni peeso, on kohalikud meistrid eriti põlglikku nägu tegema. Keskmiselt olevat Filipiinidel igas peres 9 last, samas kui lihttöölise palk on keskmiselt 3000 peesot ehk nii umbes 1000 krooni. Linnades vast siiski rohkem. Jah, elamis-ja töölkäimise kulud on väga väikesed, aga kui peres töötab 1 inimene ja toita on lisaks endale 9 last, siis on üsna arusaamatu, kuidas neil õnnestub nii elada ja miks neid lapsi siiski nii palju vaja on. Tegelikult on siin ringi liikumine üsna veider meile, kes me pole harjunud suurte rahvahulkade ja eriti lastehulkadega - igal pool on täiesti massiliselt lapsi, külast läbi sõites jookseb neid kümnete ja kümnete kaupa tee ääres. Meie vanadaam tegi selle peale ka väga põlglikku nägu, mis on üsna harukordne, kuna enamus inimesi näib siin arvavat, et vastu tuleb võtta kõik, mis jumal annab. Meie vaidlesime natuke vastu ja ütlesime, et kuidas see siis nii vaene riik saab olla, kui vähemalt igas külas on paar uhket villat, uhkemat kui Euroopas kohati. Vanadaam siis selgitas meile, et neid ehitavad endale siin kõik need, kes töötavad välismaal, peamiselt USAs, või on seal töötanud ja koju naasnud. Arvasin seda küll isegi, aga eeldasin, et lisaks on olemas ka mingi kohalikult rikastunud inimeste hulk...ei olevat. Välismaal töötajad lasevad endale siin esimese asjana oma kodukülla lossi ehitada, et kõik näeksid, kui edukad nad tõepoolest on. Üsna vahva hommikupoolik oli meil tolle väga ärksa mõistusega vanadaami seltsis ja vist esimese filipinona ei olnud tal mingit probleemi rääkida asjadest nii nagu nad tõesti on ja välja tuua ka negatiivset.

Lisaks lobisesin natuke Jani juures tema staffiga, tal töötab seal 4 tüdrukut vanuses 16-18. Rääkisin, et käisime Marcelito kontserdil ja nad vaesekesed oleks peaaegu nutma hakanud, kuuldes, et see kontsert alles hiljuti oli ja nemad ei teadnudki. Marcelito nimelt ei pidavat praegu üldse palju kontserte andma ja meil vedas hullu moodi, et siin kogemata ühele peale sattusime. Tüdrukud on sellised hästi nunnud kõik, aga natukene lambukesed või ullikesed. Veider on see, et neist neljast ainult 1 käib praegu keskkoolis ja ülejäänud ei käi. Küsisin siis, et miks nad koolis ei käi, ja sain vastuseks midagi stiilis, et " no ma ei teagi noh ma mõtlen et äkki ma järgmine aasta lähen". Selle kohta, et kas kool siis kohustuslik polegi, ei saanudki otseselt vastust. Boyfriendid neil igatahes on ja kurameerimine toimub ka nii nagu meilgi, seega tavaks see siin ilmselt ikka pole, et emad poegadele kuskilt naise ära organiseerivad. Mul lihtsalt juhtus, et sattusin eriti väikesesse ja eraldatud külla, kus ilmselt asjad käivad veidi arhailisemalt.

Taifuunid, disko ja kukevõitlus

Esmalt Sirtsule - ma vastan sulle siia, kuna selle kommenteerimisega on siin tõesti üks jube k..p. Gab ütles, et tahab ka seljatoe vahetada, aga see nimelt olevat kadunud (ära küsi, mis mõttes, müstika mullegi). Kui oleme kodus tagasi, vaatab ta maal ringi, ilmselt on kuskil seal garaažis. Ja ei, kookosevein ei tekitanud mingeid kõrvalnähte.

Hei! Meil pole siin mitte üldsegi netti, nii et neid uudiseid loete millalgi hoopis hiljem ja sellest ka vahepeal pikem paus. Oleme sellisel poolsaare moodi saarel nimega Anda ja see on osutunud siiani Filipiinide kõige suurepärasemaks leiuks.
Esmalt tuleb aga rääkida tsikli-ja tehnikageeniusest Gabrielist :D Viimati Panglaol lakkas meie renditud masin töötamast, eks...Gab arvas, et karburaatoriga on jama ja tuleks masin teenindusse viia. Otsisime siis hommikul üles selle Pedro, kes masina meile sebis, ja lasime tal proovisõitu teha ning ta pidi nentima, et masin tõepoolest ei käi korralikult ja sõita ei saa. Pedro oli ka üsna murelik, ilmselt oleks see läinud remonti ja ta oleks pidanud sebima meile mingi asenduse. AGA. Mingi Pedro sõber, kes seal kõrval jokutas, tegi korraks igaks juhuks lahti istmealuse panipaiga. Kes ei tea, siis rolleri istme all on selline väike vaba ruum, kuhu saab natukene asju panna...ja tüüp võttis sealt kahe näpu vahel välja Gabrieli märjad alukad, mis blokeerisid õhuvoolu :P Nimelt, me sõitsime ühe kose juurde ning käisime kose all ujumas ka, peale seda toimingut toppis Gabriel märja rätiku ja alukad sinna istme alusesse panipaika. Mida me ei teadnud, oli see, et seal oli mingi õhuava, mis on mootori toimimise seisukohalt eriti vajalik ja seda ei tohiks ära blokkida. Nii et uuesti masinat käivitades tõmmati suure hooga Gabrieli märjad alukad sinna torusse otsapidi sisse ja kuna õhku enam peale ei tule, siis ei käi masin ka. Oi meil oli piinlik! No minul on blondiinsuse näol vabandus olemas, aga minu kallis tsiklisõitjast mees peaks küll häbenema :D Kujutasin endale elavalt ette, kuidas me oleks ise selle masina teenindusse viinud, raisanud tund aega selgitades, mis täpselt viga on, tüübid oleks päev otsa remontinud ja keegi poleks taibanud istme alla vaadata.
Aga OK, kuna masinal muud viga ei olnud, siis sõitsime esimesel võimalusel Panglaolt Anda poole minema. Algul oli plaan olla siin nii umbes 2 päeva, kuid nüüd kujuneb sellest vist 4 päeva, kuna siin on lihtslt nii lahe. Rohkem ei õnnestu, kuna aeg hakkab otsa saama. Juhtus nii, et leidsime siit ühe eriti ilusa majutuskoha, mis asub otse rannas, on oma basseini ja muude mugavustega ja ei maksa ka tapvalt palju. Mida me enne ei teadnud, on see, et selle koha omanik on üks Jani nimeline mees Kosovost, sõjaveteran, kes suitsetab nagu korsten, kaanib rummi hommikul kella 4ni, näeb välja nagu Mel Gibson ja on Anda kõige kuulsam mees, kuna on ühtlasi ka suur nalja- ja actionimees. Kohale jõudes võttis ta meid ise isiklikult vastu ja selgus, et praegu rohkem külalisi ei ole ja meie olemegi ainukesed, nii et põhimõtteliselt on siin kõik ainult meie päralt ja oleme sisuliselt tüübi juures külas. Jani nimelt teatas, et ega ta tegelikult eriti ei tahagi kliente, nii et ma ei saa tema majutuskohale otseselt reklaami teha...tema ja tema naise unistus oli luua siia piirkonda ilus ja maaliline resort, nii et seda nad tegidki, aga raha teenimiseks on neil igal pool mujal hoopis teised ärid, seega resort on neil lihtsalt niisama, hobi korras. Tüüp ütles, et talle just täpselt nii meeldibki elada, elab suurepärases kohas ja nii nagu ta unistanud on, lisaks käib tal aeg-ajalt külalisi (kliente), kellega siis aega veedab ja lobiseb. Nagu meie. Liiga palju külalisi tekitavat stressi. Ta on tõepoolest kõik päevad ja õhtud, kui oleme siin olnud, meiega koos napsi võtnud, nalja teinud, võtnud meid igale poole kohalike üritustele kaasa ja meid igal võimalikul moel suurepäraselt võõrustanud. Jani on pärit Kosovost, osales Kosovo sõdades, on saanud 2 korda kuulitabamuse ja paljud tema lähedased said sõjas surma. Lõpuks kolis ta Saksamaale, kus elas palju aastaid, tutvus oma naisega, ja lõpuks kolisid siia, kuna ta naine on algselt siin sündinud. Jani räägib meiega keelt, mis koosneb poolenisti saksa ja poolenisti ingliskeelsetest sõnadest ja seda on väga naljakas kuulata, kuna ta räägib väga emotsionaalselt. Vahel väga hoogu minnes ta unustab end ja läheb täielikult saksa keelele üle, aga sest pole hullu, sest saame aru küll. Suitsetab ta igal võimalusel ühe sigareti teise järel ja rummi kallab ka mõnuga nii endale kui meile. Esimesel õhtul teatas ta, et nüüd läheme külla naaberresorti, kuna ta tunneb seal kõiki inimesi ja seal on reedeõhtune pizzaparty ja ta võtab meid peole kaasa. Ega me vastu ei vaielnudki ja sellest kujunes 1 igavesti vahva õhtu. Kohal olid kõik ülejäänud majutuskohtade omanikud ja mõned nende külalised, seega see oli nn. rikaste kohalike pidu. Need rikkad kohalikud olid küll enamasti valged keskealised saksa või hollandi mehed, aga oli ka teisi, näiteks meie naaberresorti omanik on üks kaunis filipino naine, kes on lisaks veel ka suurepärane laulja. Jani tegi seal kõikvõimalikku nalja, muuhulgas selgus ka, et tema nimel on Boholi saare kõige suurema kala püüdmise rekord, ca 25 kilo kanti vist. Sõidab ta suure ja korraliku tsikliga, mingi japside Harley Davidsoni analoog, ning tal ei ole mingi probleem sellega peolt ka peale poole liitri rummi kaanimist koju sõita. Järgmine päev oli laupäev ja igal laupäeval on Jani enda juures party, kus osaleb kõik see sama rahvas pluss siin peatuvad külalised, kui neid on, pluss tavaline külarahvas on ka teretulnud. Eile õhtul siis oligi meil siin Jani juures disco, ja magama saime alles kell 4 hommikul. Jani valas ohjeldamatult rummi, naaberresordi omanik laulis, kohal oli mingi live band siitsamast külast, Jani ise kepsutas tantsu ja tiris kõiki ülejäönuid ka põrandale. Enamus rahvast lahkus kella 2 paiku ja me plaanisime ka siis ära magama minna, aga Jani tiris meid baari ja asi kujunes selliselt, et võtsime veel kella neljani tema ja tema naisega napsu ja kuulasime igasuguseid naljakaid seiku elust Filipiinidel, Saksamaal ja Kosovos...ja Eestis. Jani nimelt armastab üle kõige rääkida sellest, kuidas filipinodel on ilmselt kaasasündinud ajupuudulikkus, tema kogemuse põhjal on ta nimelt tulnud järeldusele, et filipinodel on nii 30-40 % vähem aju kui teistel inimestel. No ma päris ei taha nõustuda nii radikaalse seisukohaga, aga saan põhimõtteliselt tema poindist aru, filipinod on tõesti nagu väikesed lapsed ja kaine mõtlemine ei ole sugugi nende voorus, Jani on pidanud nendega siin mitu aastat tööd tegema ja filipinode uimerdamist ja jaburust taluma. Mitte et nad halvad oleks, ei, nad on väga nunnud ja vahvad, aga töö tegemise ja loogilise mõtlemise osas pole neist suurt tolku. Olles 2 õhtut ja ööd järjest tänu Janile pidutsenud, magasime täna hommikul kella 2-ni ja läksime siis küsima breakfasti, mille peale oli kõigil muidugi nalja nabani. Peale sööki teatas Jani, et nüüd võtab ta meid kaasa külla kukevõitlusele, Andas nimelt (nagu igas teises külas ja linnas) on suur kukevõitluse areen, kus action toimub igal pühapäeval. Jani ise kasvatab ka võitluskukkesid, aga hetkel ei viitsi sellega väga tegeleda, küll aga käib vaatamas ja lõbu pärast raha peale mängimas. Ma küll põhimõtteliselt olen sedalaadi meelelahutuse vastu, aga kuna see on Filipiinide nn rahvussport ja kõige olulisem meelelahutus, siis otsustasin ikkagi kultuurikogemuse mõttes minna. Enam teist korda kunagi ei plaani, kuna ei ole vist kunagi elus korraga nii palju surnud ja vigaseid loomi näinud (kuivõrd kukke võib loomaks nimetada, aga ikkagi) ja ei kavatse vabatahtlikult ka edaspidi näha. Kanaliha igatahes nüüd enam tükk aega üheski kohas ei telli. Jani rääkis ka väga palju kukevõitluse põhimõtete ja reeglite kohta ja tegelikult ei ole küsimus mitte ainult võitluses vaid võitluses raha peale. Iga osaleja, kes läheb oma kukega võitlema, peab maksma mingi summa sisse. Kui tema kukk saab surma, siis on ta oma rahast ja kukest ilma; kui tema kukk võidab, saab ta esialgse sissemakstud summa topelt. Võitlus käib kuni hetkeni, kui 1 kukk on surnud või nii vigastatud, et ei suuda enam nokaga lüüa. Ülejäänud rahvas paneb iga kukepaari võitluse ajal ühele või teisele kukele raha ja vastavalt kuke suutlikkusele siis võidab või kaotab panustatud summa. Sellepärast on areeni ümbrus pilgeni täis kohalikke mehi, kes kõik karjuvad, hüüavad panuseid, elavad välja oma emotsioone võidu või kaotuse puhul. Janiga on selles mõttes lahe koos ringi käia, et ta tunneb kõiki inimesi külas ja on 1 vähestest siinsetest valgetest, kes on kohalike hulgas väga hinnatud mitte oma raha vaid loomuse tõttu. Ta viskab kohalike külameestega koos viina, kutsub neid oma laupäevaõhtustele pidudele, osaleb agaralt kukevõitlustel panustades jne.
Nüüd siis olemegi kokku 3 päeva siin veetnud Janiga lobisedes, pidutsedes, kukevõitlust vaadates, Gabriel käis ka sukeldumas ja mina rannas jalutamas. Randa on siin suht lõputult, enamasti tühja, kuna turiste on vähe, ainult kohalikud kalurid toimetavad rannas oma igapäevatoimetusi ja lapsed mängivad. Külaelanikud ilmselt jällegi blonde inimesi eriti ei näe, seega näeb meie ringi kulgemine siin välja nagu liiguks külas ringi Mr. President ja Britney Spears. Igal pool kõik hõikavad, lehvitavad, tervitavad ja neile peab siis jõudumööda vastama.
Aa, ilmast ka veel. Siin on viimastel päevadel olnud iga päev ja öö hästi äkilised paduvihmahood, üks hommik oli eriti meeletu ja kohalikud rääkisid selle kohta, et see oli taifuun, selliseid minitaifuune pidi üsna palju esinema siinkandis. Kohalikel on tormide ja vihma kohta lausa oma teadus ja klassifikatsioonid, näiteks: kui vihm tuleb mägedest alla mere suunas, on see lihtsalt vihm,mis kestab terve päeva; kui vihm tuleb väga tugeva tuulega mööda randa paremalt vasakule või vastupidi, siis on see taifuun; kui vihm tuleb merelt maale, siis on see veel mingi kolmas asi. Mina olin just selle taifuuni ajal rannas, kui möll algas, ja jooksin kähku ühe kaljuserva alla varju. Koos minuga jooksid sinna veel paar kohalikku kalurit koos kastitäie merisiilidega. Kohalikud nimelt söövad merisiile, lõikavad siili pooleks ja söövad lusikaga sisu ära või marineerivad pärast (ma ei ole proovinud ja ei proovi ka, see näeb välja üks jube mollusk ega lõhna ka paremini). Istusime siis kambakesi tormivarjus, kalurid puhastasid merisiile ja vahtisid sealjuures ammuli sui mind.
Aga nüüd hakkan õhtust sööma ja lõpetan – Jani naine on kokk ja teeb siin kõik söögid ise või laseb teha oma abilisel ja siin on kõige paremad toidud, mida terve Filipiinidel oldud aja jooksul proovinud oleme.

Thursday, March 1, 2012

Veel paar sõna Marcelitost

Tegin natuke uurimistööd ja jagan teiegagi infot Marcelito ehk Filipiinide Ott Leplandi kohta. Teda tasub googeldada ja You Tube annab ka mitmed päris head videod. Kui siin räägiti, et ta on väga vaesest perekonnast, siis ma eeldasin ikkagi midagi muud kui seda, mis teada sain. Nimelt on tollel superstaaril ainult 3 klassi algharidust, kuna elu on läinud selliselt, et tal ei ole olnud võimalust koolis käia. Kui ta oli 2-aastane, jättis ta ema oma perekonna maha ning isa oli pidevalt vanglas, seega jõudis asi selleni, et keegi pidi Marcelito adopteerima. Sellega ei läinud ka kuidagi hästi, nii et lõpptulemusena on ta alates 8 aasta vanuselt elanud üksi tänavatel ja teinud ellujäämiseks kõikvõimalikke juhutöid. Kooli jaoks ei jäänud selle kõrvalt loomulikult raha ega võimalust. Nüüd hiljem olevat ta oma vanematega uuesti kokku saanud, kuid ootuspäraselt ei tulnud sellest midagi head. Lõpuks läks ta sinna superstaarisaatesse ja võitis peaauhinnaga 2 miljonit peesot. Lugesin mingit intervjuud temaga, kus ta teatas, et kavatseb selle raha eest nüüd uuesti algkooli minna...ja meie Euroopas unistame uuemast autost ja kõrgemast palgast. Nüüd korraga sai ta oma teleshowd, esinemised, kontserdid ja raha, temal läks tänu andekusele hästi, kuid paljudel nii hästi ei lähe. Vaesus on Filipiinidel tõepoolest massiline probleem. Näiteks tüdruk, kellega eile enne kontserti juttu ajasin, rääkis mulle oma loo: neil on peres 5 last, isa suri aasta tagasi infarkti ning selle peale läks ema hulluks, tööle enam ei lähe, lastele süüa ei anna ja ümbritseva vastu mingit huvi ei tunne. Õnneks oli neil lastel olemas tädi, kes võttis nad oma tiiva alla ja hoolitseb nende eest sel määral, et muretseb neile elementaarse toidu ja raha koolis käimiseks. Muud mitte. Kui paljudel sellistel lastel siin on sellised tädid? Natukene hakkan sellest kerjuste massist linnades vist juba aru saama. Samas on siin ka teatav kontingent väga rikkaid (Filipiinide mõistes), kes sõidavad suurte ja kallite autodega ning elavad kahekordsetes kivist villades. Kontrast on väga terav, sageli näeb siin pilti, kus külas on majad ehitatud eterniidist ja lauajuppidest ning seal kõrval siis beebiroosaks värvitud kolme rõduga hispaania stiilis villa.
Veel Marcelitost rääkides, kuna ta suudab tõepoolest laulda imelise naishäälega, siis olevat Filipiinidel paljud arvamusel, et ta on homo. Marcelito ise ajab need süüdistused kategooriliselt tagasi. Pagan seda teab, igatahes on ta võimeline laulma nii meeshäälega kui ka naishäälega. Ja need ei ole mitte mingid "pooletoobised" nii-ja-naa hääled vaid tõesti kaunid, helisevad hääled.
Natuke argisemat juttu ka, nimelt lagunes meie laenutatud tsikkel täna suvalises külakolkas ära. Sellega on jama, kuna pidime homme liikuma siit kaheks-kolmeks päevaks tsikliga ida poole, kohta nimega Anda, kus on kilomeetrite kaupa vaikust ja ilusaid randu ning oluliselt vähem turiste. Jäime selle masinaga vastu õhtut linnast nii 30 km kaugusel suvalisel külateel tee peale, õnneks oli seal lähedal mingi väike küla, kus mehed hängisid õues maja ees ja olid lahkelt nõus masinat veidi takseerima. Seda nad tegidki, nii palju sai asja paremaks, et tasapisi suutsime selle masinaga oma majutuskohta ära kulgeda, aga homne pikem sõit ei tule praegu kõne alla. Külas loomulikult kogunes jälle pool külatäit rahvast seda actionit pealt vaatama, nii et tundsin end jälle nagu väljanäitusel. Siin kehtib sõiduriistade osas sama loogika mis mujal lõunamaades, et profülaktika mõttes ei remondita midagi. Kui ükskord ära laguneb, küll siis vaatame. Selle tsikli sebis meile üks Pedro-nimeline tüüp ja hommikul tulebki minna seda Pedrot otsima ja kuidagi asja ajama, et ta kas viib ise selle riista teenindusse või organiseerib meile teise, töötava ratta. Maksime talle kokku nädala aja eest üsna arvestatava summa ja nüüd ei ole meil ikka sõidukorras masinat ja see on kaunikesti nõme. Gab arvab, et ta teab, mis viga on, aga seda viga ei saa ilma teeninduses kõike lahti võtmata likvideerida.