Wednesday, February 29, 2012

Madonna Meets Marcelito the Wonderboy

Kolisime oma kodumajutusest võimaluse tekkides siiski vahelduseks omaette bungalowsse. Privaatsust on siin rohkem, ei pea arvestama üliagara peremehega ja mis peamine, kukkede pidev kiremine ei kosta nii teravalt tuppa ära. Lisaks tekitasime Panglao saarest omale nn. baasi, kus oleme praegu oma asjadega pikemalt paigal ja käime iga päev siit mujal päevaseid avastusretki tegemas. Selleks rentisime tsikli, kauplesime kõvasti hinna üle ja nüüd on tsikkel meie käsutuses veel tervelt 5 päeva.
Olemegi nüüd 2 pikka päeva tsikliga ringi sõitnud ja teinud avastusretki esmalt meie enda väiksema Panglao saare ulatuses ja siis tüki suuremal Boholil. Üldiselt hakkan end siin varsti vist juba tundma nagu mingi superstaar, näiteks Madonna Filipiinide ringreisil, kuna pidevalt tuleb tegeleda kõikidele tee ääres hõiskajatele vastu hallootamisega, lehvitamisega ja tervitamisega ja leppida sellega, et inimesed varjamatult mind vahivad. Maapiirkondades ringi sõites karjuvad kõik igal pool halloooo ja lehvitavad, viisakatele tervitustele ikka ka vastan, lastele samuti tuleb vastu lehvitada...kusjuures, ma mõtlen, et mina tegelesin viimati vist nii umbes 7-aastaselt sellega, et lehvitasin ja kilkasin külatee ääres mööda sõitvatele võõrastele inimestele, kuid siin ei ole näiteks 37-aastastel inimestel mitte mingi probleem sedasama teha. Oleme nüüd Boholil juba üsna palju ringi tiirutanud, enamasti maakohtades, kus inimesed on meeldivad ja sõbralikud(erinevalt Cebust ja Manilast), loodus maaliline ja lopsakas, põllud ja aiad hoolitsetud, nii et tasapisi hakkab juba tekkima pilt Filipiinidest kui täiesti toredast riigist. Sisuliselt on kogu Boholi saar kaetud kooslusega riis-kookos-riis-kookos-jälle riis jne. Maalilised kookosesalud vahelduvad riisipõldudega, sekka mõned banaanid, ja loomulikult üsna lihtsad külad. Lisaks on siin mitu jõge, millest suurimal on kokku päris suur hulk koskesid. Täna käisime neist ühte vaatamas ja suplesime koos kohalike poistega kose all, poistel oli kodus vaaritatud kookosest tehtud koduveini, mida nad meilegi pakkusid. Kookosest kõlbab veini teha küll, natuke rohu maitsega ta küll oli, aga muidu igati hää.
Senise Filipiinide tripi tõeline highlight saabus aga eile õhtul, kui saime kahepeale kokku umbes 2 euro eest erakordse kontserdielamuse. Nimelt, jäime eile õhtul Boholil oma saarele tagasi sõites paraku hilja peale, kuna olime läinud mööda rannikut liiga kaugele itta ja tagasi oli pikk tee. Seda teed sõites jõudsime ühte väikesesse rannikulinna, kus märkasime, et mingi suure hoone juures toimub kummaline rahvakogunemine, kõik hängivad ringi, kohal on igasugused nännimüüjad ja saalist kostab mingi musa. Tegime peatuse ja mõtlesime uurida, mis täpselt toimub. Pakkusime esialgu tsirkust või kukevõitlust, aga see ületas kõik ootused. Toimus see, et poole tunni pärast pidi algama Filipiinide hetke kõige kuulsama superstaari kontsert ja no me loomulikult mõtlesime, et sellist asja ei näe iga päev ja peame ka kindlasti osalema. Pilet maksis 50 peesot ehk siis veidi alla 1 euro :) Superstaari nimi on Marcelito Po Moy ja tegu on nn Filipiinide Ott Leplandiga, ainult et kiiksuga. See Marcielito on tõeline kohalik prettyboy, kelle peale kõik puberteediealised tütarlapsed silda viskavad ja minestuseni kiljuvad, ta olevat võitnud eelmisel aastal Filipiinide talendishow saate ja on sellest ajast saadik üleriigiline hitt. AGA põhjus, miks ta on nii tohutu hitt, peitub selles, et ta mitte ainult ei näe kobe välja ega laula ilusasti, vaid ta suudab laulda mitme erineva häälega ja vaheldumisi täiesti kauni heliseva naishäälega ja siis jälle korraliku madala meeshäälega. Seega põhimõtteliselt suudab ta laulda iseendaga mees-naine duetti ja seda ta tegigi nii oma talendishows kui eilsel kontserdil. Ma ei teagi, kuidas see saab anatoomiliselt võimalik olla, aga saab, ning seda vaadata ja kuulata on tõeliselt veider (Ma ise ei ole veel jõudnud, aga You Tube kindlasti annab päris palju näiteid). Lisaks Marcelitole osalesid kontserdil veel laulvad tütarlapsed, keegi poiss, kes imiteeris üliosavalt Michael Jacksonit, tantsutiim ja muidugi superstaar ise, kes tundus ka koomikuna tegev olevat. Täna rääkisime sellest oma majutuskoha perenaisega, kes andis veidi taustainfot ja rääkis, et see Marcelito olevat pärit väga vaesest perekonnast ja kehvast keskkonnast, kuni hetkeni, kui ta läks oma erakordset oskust demonstreerima talendisaatesse ja selle ära võitis. Nüüdseks olevat tal juba mitu omaenda teleshowd, mis on üle Filipiinide väga populaarsed, ja seega ei pea noormees enam nälja ja vaesusega võitlema. Kusjuures, tegelikult siin siiski on vaesus massiline, näiteks hoolimata sellest, et pilet maksis ca 1 euro, oli väljas palju inimesi, kes ei saanud endale seda piletit lubada ja üritasid kuidagi väljast akna tagant kuulata. Kuna kontsert toimus üsna väikeses linnas, kus valgeid turiste ilmselt väga ei käi, olime Marcelito kõrval muidugi suured vaatamisväärsused ka meie. Enne kontserdi algust tegime väljas tee ääres väikesed joogid ja näksid nagu kõik kohalikud, nemad siis ikka uudistasid meid ja 1 kamp varateismelisi tüdrukuid tuli muidugi minuga juttu ajama. Üks tüdruk rääkis päris hästi inglise keelt, nii et ta valgustas mind natuke selle Marcielito osas ja uuris muidu igasuguseid asju, lisaks oli ta 1 neist, kes ei saanud endale seda kõige odavamat kontserdipiletit lubada. Nagu vist igal pool mujal maailmas, huvituvad ka siin teismelised tüdrukud kõige rohkem poistest ja nendest tahavad nad alati kõige rohkem minuga lobiseda. Eilne tüdruk küsis minu käest muuhulgas, et "Why do all white boys want to sleep with Pilipino girls?" No mida sa ütled lapsele sellise asja peale, suht nõutuks võtab...Ma siis uurisin, et kas ta siis teab palju selliseid poisse, ta vastas, et jah...mul jäi üle ainult nentida, et kuna mina ei ole valge poiss, siis ega ma ka päris täpselt ei tea ja seda peaks ilmselt nende poiste endi käest küsima.Huvitav, kas ta mõtles tõesti poisse või neid valgeid keskealisi tüsedusele kalduvaid valdavalt saksa mehi, kes siin noore kohaliku tüdruku käevangus ringi kõnnivad näoga, nagu oleks just uue Ferrari ostnud?
Blogimiseks leidub tavaliselt aega õhtul vahetult enne magama minekut, kuna päeval on nii palju muud teha ja vaadata. See ühtlasi tähendab ka seda, et enamasti olen ma sel ajal juba väga unine ja pea ei kipu hästi töötama (ja see on kindlasti pika ja raske päeva, mitte pea süü). Seega nüüd jälle tuttu ära. Ööd.

Sunday, February 26, 2012

Üle pika aja paar pilti ka

Kuna mul on vahelduseks natuke täiesti vaba jõudeaega kuniks Gab sukeldub, saan natuke oma piltidega toimetada ja ehk saab siia ka mõne üles laadida.


Vot selline ilus laguun oli meil Malapascual


Ja selline kena kookosesalu ka

Nojah, niipalju siis piltidest, rohkem millegipärast ei õnnestu mul neid lisada. Las ta siis olla, ongi teil midagi oodata, nagunii ma parimaid pilte siia ei pane, et jääks midagi ikka pärastiseks ka.

Kuna mul hetkel on ikka veel natuke aega, siis muljetan mõne sõna veel Filipiinidest. Suur osa filipinodest näib olevat pidevalt mingi laksu all...tegelikult nad ilmselt ei ole, kuid on oma loomult sellised ullikesed ja naljamehed ja kogu aeg käib kuskil mingi geniaalne bisnisplan, mis kunagi ei õnnestu...selle peale siis naerdakse natuke kohtlastelt ja laiutatakse käsi ja mõeldakse välja järgmine suht samasugune plaan jne. Siin ringi käies jääb mulje, nagu oleks kogu ühiskond nii umbes 12-aastane või tiba seniilne. Eile näiteks, kui võtsime paadituuri, oli meie paadimees nagu kuu pealt kukkunud, sõidetud ei saanud korralikult, vahepeal tukkus tüüri taga, siis kui ärkas, siis laulis ja vilistas omaette ja vahel ka meile, siis tuli seletas meile suure õhinaga mingit juttu, millest keegi midagi aru ei saanud, naeris ise usinasti oma jutu peale ja siis vahepeal lasi mootortil vaevu vaevu käia, nii et paat liikus edasi suht sama kiiresti kui ma oma jalutuskäike teen. Ise seletas, et tal on hea plaan, kütus maksab palju (mille tegelikult meie kinni maksime tuuri hinnaga, aga hea ju, kui saab midagi kõrvale omale ka poetada) ja ta niimoodi hoiab kütust kokku ja ega ju ei ole kuskile kiiret ka selle paadiga. Või teine tüüp. Läksime hommikul sööma, tellisime hommikusöögi kohviga ja banaanipannkoogi. Esiteks unustas teenindaja kohe ära meie tellimuse, siis tõi ta kõik muud asjad, aga kohvi ikka ei toonud, siis lõpuks sai Gabrielil aeg otsa ja ta läks sukelduma ära, mina ikka ootasin oma banaanipannkooki...siis mingi tund aega hiljem tuleb tüüp ja teatab, et sorry aga meil ei ole banaani ja ei saa teha. Ma siis ütlesin, et las ta siis olla, ma enam ei tahagi ja toogu arve. Ja guess what, veel pool tundi hiljem tuleb tüüp, ilma arveta, aga toob mulle kaks pannkooki, mis on hoopis mangoga. Ja selliseid vendi on siin igal pool ja iga jumala päev. Selline kergelt pooletoobine ja infantiilne riik näib see Filipiinid.
Teine teema on veel kooslus keskealine valge mees pluss noor filipino tibi. Ausalt, see on siin hullem kui Tais. Jah, mõned kohalikud tüdrukud on üsna kenakesed, aga ma natuke kahtlen, et kõigil juhtudel on suure armastusega tegu. Selliseid paare näeb siin täiesti massiliselt ja ma ei saagi päris aru, mis süsteem see on (lisaks ilmselgele). Kuna kohalikud naised on väga väga väikesed, sellised 12-aastase tüdruku kehaga umbes, siis jätab selline vaatepilt alati vastiku pedoofiilse tunde. Meestele ilmselt siis ei jäta või siis see ongi asja mõte.
Aga aitab küll nüüd, meil hakkas vihma sadama ja vaatan-kuulan hoopis vihma arvuti asemel. Punkt.

In da Beatlesville - Let It Be

Joudsime jargmisele, oigemini tegelikult kyll ylejargmisele Filipiinide saarekesele nimega Panglao. Siin on juba oluliselt rohkem turiste ja seega ka rohkem sagimist, meelelahutust, soogikohti jne vorreldes meie tillukese ja rahuliku Malapascuaga. Ohtuti voistlevad koik rannarestoranid omavahel klientide parast, paigutades toole ja kyynlaid rannale eriti kunstiparaselt, pakkudes soogiks koikvoimalikke veidra valimusega mereelukaid ning peaaegu koik kohad organiseerivad omale ohtusoogi taustaks mangima mingi bandi voi muusiku. Moned neist on ysna head, aga koikide restoranide koikide muusikute lemmikrepertuaar on millegiparast igal ohtul The Beatles lood, nii et siin on juba omamoodi nagu mingi The Beatles Village, igast nurgast kostab mingi Let it Be. Aga noh, musa on ju hea, tekitab ainult veidike selliseid melanhoolseid nostalgiahooge vahel....niisiis...let ot be.
Joudsime siia eile enne paikeseloojangut. Liikusime labi Cebu, kus kesklinna kerjused loomulikult tegid meile kohe haarangu, aga hakkame nendega juba ara harjuma ja suudame edukalt manooverdada. Leidsime ka voimaluse ilma pre-ATM box'ita raha valja votta (suur tanu Sirjele hea valjendi eest), nimelt kaubanduskeskus. Seal seisab turvamees uksel ja kerjuseid sisse ei lasta, ATM aga on olemas. Istugu siis oues oma kastis palju soovi on. Cebus veetsime oo, taiendasime oma varusid vajaliku kraami osas ja organiseerisime end eile lounaks paadi peale, mis liikus Cebust naabersaarele Boholile. Bohol ise on ysna suur saar, aga kohe selle kylje all, 1 km pikkuse sillaga yhendatud,on meie vaike Panglao. Umbes nagu Saaremaa ja Muhu meil siis. Tegelikult on Panglao yhest otsast teise 17 km pikk, nii et vorreldes Malapascuaga ysna suur saar. Sattusime yhe eriti visa rikshamehe peale, kes lopuks taiesti meeldiva hinna eest viis meid meie saarele ara, osutus ysna lahedaks tyybiks ja raakis rahuldavat Englishit ka. Rikshamees uuris, millisesse majutuskohta me laheme ja kui me ytlesime, et ei tea veel, hakkame rannas vaatama, kus oobida saab, teatas ta, et viib meid saare koige odavamasse kohta, kus bungalow on rannast koigest max 200m kaugusel. No mis meil saab olla saare koige odavama majutuse vastu, motlesime, et see on kindlasti yx jube nurgatagune osmik, aga vota napust, taiesti viisakad putkad (putka all siis motlen bungalowt). Kahjuks olid need putkad koik juba tais, kuna hind oli toesti odav, omanik aga kuulutas, et yks tuba tal ikkagi kuskil on vaba ja kaskis enda jarel kapata. Me siis kappasimegi, kuni lopuks selgus, et omanik viis meid majutuma hoopis oma naabrimehe juurde, kellel pole tegelikult yldse mingit majutuskohta, aga on selle eest yks mittekasutatav tuba. Sedamoodi juhtus, et sattusime oobima taielikku kodumajutusse. Rand on tegelikult isegi 1 minuti tee kaugusel ja peale sellist meie parast sebimist me ei soendanud ara ka oelda, seega elamegi nyyd praegu yhe kohaliku perekonna juures. Meil (voi noh,neil) on kitsed, koerad, kuked, lapsed...vahemalt 4 last olen nainud. Peremees siis kohe uuris, et mis plaanid meil edasiseks on ja kauaks jaame, me pyydsime vingerdada (lootuses rannast mingi parem majutuskoht leida), et me tapselt ei tea veel ja akki hoopis votame tsikli ja hakkame sellega suurel saarel ringi soitma, mille peale mees teatas, et oh mul on tsikkel taitsa olemas, ma rendin teile kohe hommikul enda oma. Me siis jalle viisakalt, et meil veel otseselt pole homseid plaane, et me alles vaatame, akki mingi paadituur vms, mille peale teatas peremees, et oh vaga tore, mul on paat ka olemas, ma voin teid viia, millisele saarele voi ekskursioonile vaja on. Selle peale polnud meil enam midagi kosta ja leppisime oma saatusega. Saime lisaks odavale kodumajutusele ka vaga abivalmis pererahva. Tegelikult ei ole nad meid enam oma pakkumistega seganud ja on vaga toredad, lisaks ma ilmselt moni paev kasutangi seda tema paadi pakkumist. Otse meie maja ja toa taga on kohalik kylapood, kus kohalik rahvas kaib niisama kogunemas ja aega viitmas, nii et oleme otse keset koige olulisemat actionit. Ainus jama on nende kukkedega, kes hakkavad hommikul kella poole viiest ohjeldamatult kirema. Kukkedega on siin veel oma teema, nimelt on igas majapidamises vahemalt 1, enamasti ikka rohkem kui 1 kukk. Need on toredad kirejad ja ka hea toidumaterjal, ent nende koige olulisem otstarve on kukevoitlus. Igal endast lugupidaval kylamehel on tegija voitluskukk ja nende matshid on kylades tohutu meelelahutus. Olen nainud, kuidas kylamehed enda ja teiste lobustamiseks niisama rannas oma kukkedega voistlusi korraldavad, samas aga on see peaaegu et rahvusspordi staatuses siin. Linnades on suured kukevoitluse areenid ja neil peetavaid matshe kantakse yle suisa kohalikus spordikanalis yle riigi. Mul on kyll raske kukevoitlust kuni yhe kuke surmani spordi alla liigitada ja hea meelega ma valdiks sellise asja nagemist, aga siin vaikestel saartel ja kylades liikudes ei ole sellest monikord paasu.
Kohalikest kyladest palju igavam on turistide rand, kus on kyll restod ja muud monud, ent pole midagi eriti muud teha. Selle saare toelised volud on hoopis vee all ja selleparast enamus turiste siia tulebki. Tana kaisime pikal tuuril, kus saime snorkliga tundide kaupa vee peal holjuda ja selle kaigus nagin uskumatul hulgal varvilisi kalu ja mereelukaid, lisaks suurt merekilpkonna vabalt vees ujumas otse mu silmade all. Ta vois olla nii meetrise labimooduga vast... Siin elavad ka suured vaalhaid, keda saab samuti snorkliga ja>voi sukeldumisvarustusega vaatama minna, ainuke hada on selles, et see on toeliselt kallis ja hetkel me peamegi plaani, kas minna neid haisid vaatama voi mitte ja kui minna, siis kust saada selleks raha.
Minu praegune asukoht on netipunkt ja see pannakse 10 min parast kinni, nii et lopetan.

Thursday, February 23, 2012

Hakkame edasi liikuma

Nonii, oleme oma Malapascua väikesaarel olnud nüüd juba 5 päeva ja aeg on tulnud edasi liikuda. Tervisega on praegu juba enam-vähem korras, natuke nõrk on veel olla, aga muidu OK, ilmselt oli tegu lihtsalt toidumürgitusega. Selle aja jooksul oleme käinud snorkeldamas, Gabriel iga päev sukeldumas, lonkinud läbi kohalikud külad, rannad ja tutvunud muidu saareeluga, saanud kohutava päikesepõletuse, mis ei lase mul nüüd öösiti kuidagi magada, olen korjanud kaasa vähemalt 5 kilo jagu igasuguseid värvilisi ja eksootilisi merekarpe, mida kavatsen koju kaasa vedada ja mille pärast Gab muudkui õiendab, et need palju kaaluvad ja nende vedamine on keelatud. No kui keelatud siis keelatud, aga blondiiniks olemisel on sealjuures omad eelised ja varasemalt ei ole keegi kurjustanud. Haige jõudsin ka veel olla, tunne on nagu oleksime oma saarel juba ca 2 nädalat veetnud, nii tegus aeg on olnud. Eile käis Gabriel ühe väiksema (veel väiksema) saare juures sukeldumistripil ja läksin kaasa niisama paadis päevitama ja snorkeldama, ühel teisel sukeldujal oli seal ka tüdruksõber kaasas, nii et temaga seal siis päevitasime ja ujusime ja seal päiksega märkamatult liiga tegimegi. Lobisesin siin elava inglasest sukeldumisinstruktoriga, kes kurtis, et kohalikud varastavad neil kogu aeg ankrute nöörid ära (nööri saab kasutada kalapüügiks) ja üldse ei hiilga kohalikud siin just suure taiplikkuse ja keskkonnateadlikkusega, näiteks on lisaks kõiksugu varastamistele täiesti igapäevane nähe dünamiidiga kala püüdmine, kuna see on kõige lihtsam ja kergem moodus ja tühja sellest, et selle käigus hävitatakse ära ka veealused korallid, kus tegelikult kalad elavadki. Mõnekümne aasta pärast ei ole neil enam koralle ega eksootilisi kalu, seega ka mitte turiste, kes saarele raha toovad, samuti ei ole neil enam endal siis merest midagi püüda, aga mõte kuidagi ei jõua nii kaugele.
Hoolimata hämmastavast lühinägelikkusest enda ümbritseva suhtes on kohalikud siin siiski toredad ja enamasti sõbralikult muretud, erinevalt Cebust ja Manilast. Cebusse tagasi nüüd varsti hakkamegi suunduma, esmalt paadiga suurele saarele ja sealt õhtuks külabussiga Cebusse, kuna siin piirkonnas saarte vahel liikudes on see transpordi mõttes üsna vältimatu. Plaanime seal olla nii vähe kui võimalik, jõuame õhtul, käime poes tagavarasid täiendamas (siin saarel pole eriti korralikke poode, nii et puudus on juba pesemisvahenditest, hügieenitarvetest, plaastritest jne) ja siis hotelli magama ja hommikul kohe esimese asjana sadamasse, kust saab paadiga järgmisele saarele. Meie plaan on liikuda edasi saarele nimega Bohol, mis on Cebust 3-4 tunni paadisõidu kaugusel ja mis on juba suurem saar ja selle ümber omakorda on palju tillukesi saari.
Eestlastele on omane igasugu veidrate pealinnade leiutamine, meil on juba õllepealinn ja laulupealinn ja ma ei tea, mis pealinnad kõik veel...Cebu ja Manila võivad vabalt mõlemad olla maailma kusemisfetishistide pealinnad. Kokureerigu omavahel, kumb võidab, täitsa kama kaks minu poolest, mõlemad suudavad ilmselt püstitada avalikus urineerimises maailmarekordi. Loodetavasti läheb kõik plaanipäraselt ja pääseme probleemivabalt. Eile rääkis sukeldumistripil kaasas olnud Poola tüdruk, et enne kui nad Cebusse lendasid, oli ta igaks juhuks netist mingi majutuse ära broneerinud ja kui nad kohale jõudsid, siis selgus, et see asub kuskil prostituute täis slummis mingi tüübi maja taga garaažilaadses putkas. Õnneks meil veel nii hullusti ei ole läinud ja ehk ei lähe ka.
Kuna eile-täna on palju tähtpäevi, siis ma kasutan juhust ja tervitan eilse sünnipäeva puhul ema ja soovin palju õnne :) Veel kõigile kodustele suurepärast vabariigi aastapäeva tähistamist, võtke siis mu eest ka mõni naps :) Eile oli lisaks kõigele muule veel ka Brunei iseseisvuspäev, kuhu me oleks tahtnud kangesti jõuda, aga sellest plaanist tuli siiski loobuda, kuna meie rahalised võimalused ei kannata nii palju edasi-tagasi lendamist lihtsalt välja. Bruneisse tuleme kindlasti edaspidi tagasi ja siis juba tuleb ajastada sõit sultani sünnipäeva ajale või otse iseseisvuspäevale.
Aga aitab nüüd küll, naudin veel viimased tunnid rahu, vaikust, puhast randa ja meeldivaid inimesi enne Cebu kerjusterünnakuid. Uued uudised vast siis juba uuelt ja loodetavasti meeldivalt saarelt.

Tuesday, February 21, 2012

No nüüd see siis juhtus - haige

Esimest korda kõikide reiside jooksul kokku olen ma nüüd tõsiselt haige. Alati olen kilganud, et ei mul pole häda midagi, aga nüüd olen saanud mingi hullemat sorti toidumürgituse ja olen täitsa siruli. Gabriel arvab, et tegu on kuumarabandusega, aga selles ma julgen sügavalt kahelda. Eilsest õhtust saadik olen veetnud oma aega vetsus oksendades, kõht on ka lahti ja sellest kõigest on tekkinud suuremat sorti nõrkus. Esialgu oli meil plaan homme siit edasi liikuda, aga see lükkub edasi, kuna ma pole konditsioonis, et kuskile paatide-bussidega liigelda...liigelda saan ainult vetsust nii 10 m raadiuses maksimaalselt :P Kuna ma mitte midagi muud hetkel teha ei saa, siis blogin ja praktiseerin grafomaaniat. Gabriel käib sukeldumas ja läheb ilmselt homme-ülehomme ka, nii et otseselt see meid ei häiri, et siia saarele nüüd kauemaks jääme.
Eile käisin omal käel meie saart avastamas ja kolasin mööda randu ja külasid. Kuigi siin turiste on, ei viitsi enamus neist kaugemale põhjapoolsetesse küladesse kolama minna (ja enamus pole nii blondid ka), seega tekitasin ma igal pool üsna suurt elevust. Kõik lapsed olid kohe mu suured sõbrad, teismelised poisid vahtisid ennastunustavalt ja hüüdsid kulunud külgelöömisfraase ning täiskasvanud vahtisid niisama. Tegelikult on meie saar üsna tihedalt asustatud. Hoolimata sellest, et jalgsi teeb saarele ühe päevaga ringi peale, on siin vähemalt 5 küla, kirik, 3 kooli ja päris palju rahvast. Küladest 1, mis sulandub turistide piirkonnaga, on suht normaalses korras, kuid kaugemad külad on ikka sellised laudadest kuidagi kokku klopsitud putkad. Sellest hoolimata näib rahvas olevat rõõmsameelne, eile õhtul käisime külas poes ja naised laulsid tänaval samal ajal, kui oma sülelapsi kiigutasid, üldse on siin laulmine kangesti popp, söögikohtade ettekandjad ja hotellide töötajad jne ka kogu aeg omaette laulavad midagi, kui otseselt parasjagu klienti ei teeninda. Külad on igal pool lapsi täis, kohe näha, et mingi pereplaneerimisega siin tõepoolest keegi ei tegele. Külades püüdsid mõned naised minuga ikka juttu ka teha ja suht esimese asjana uuriti ikka ja alati, kas mul lapsi on. Kuuldes, et veel ei ole, vaadati ikka sellise väga kahetseva pilguga, nagu öeldes, et "no kuidas sinuga siis ometi nii kehvasti on läinud".
Nalja sai ka, nimelt sattusin eile ühte päris põhjapoolsesse külla ja meeletu janu oli, kuna siin on tõepoolest kogu aeg meeletu kuumus ja olin juba pikalt jalgsi kõndinud. Nägin siis külas ühte minipoe moodi putkat ja sammusin sinna lootuses kasvõi pudel vettki osta. Mingit nipet-näpet nad seal tõepoolest müüsidki, putka ees hängisid 1 naine ja teismeliseohtu noormees, tema poeg. Mina tahtsin lihtsalt vett osta, aga naine kamandas mu kohe putka ette pingikese peale istuma ja ei võtnud kuuldagi juttu, et ma tahan kõigest vett. Kuskilt tagatoast hankis ta mulle pudeli Sprite´i ja ma hea meelega oleks seda joonud vaikselt edasi jalutades, aga naine muudkui näitas pingi peale, et no istu-istu. Istusin siis ja jõin oma Sprite´i ja naine arutas midagi filipino keeles agaralt oma pojaga. Ja siis tuli muidugi kohe küsimus "You have children?" ja kui ma vastasin eitavalt, siis arutasid nad pojaga omavahel juba hoopis agaramalt ja entusiastlikumalt, ise mind vahtides. Tädi uuris siis veel mingeid asju nii palju kui tema inglise keel võimaldas ja lõpuks siis jõuti asja tuumani, et "Are you married?". No ma siis ütlesin, et olen küll jah, mille peale tädi oli silmnähtavalt pettunud ja arutas jälle asja oma pojaga. Teema oli siis see, et tädi üritas oma pojale naist sebida ja ilmselt ta leidis, et igavesti vinge oleks, kui tema pojal oleks terve saare peale ainsana blond ja valge naine. Nad said lõpuks aru, et ma sain ka aru, mis teema on, siis muidugi kõik naersime kohmetult ja ma pidin siis viisakalt vabandama, et sorry aga mul juba husband olemas. Novot, olekski mu võimalus soojale maale elama jääda, poiss oli ka üsna kobe, kuigi vast nii maksimaalselt 18 aastat vana :D Selle aja peale oli enamus külaelanikke juba märganud, et poe ees toimub midagi äärmiselt huvitavat, millesse on segatud valge tütarlaps, nii et enamus sellest intsidendist toimus selliselt, et ülejäänud külamehed vahtisid suu ammuli ümberringi pealt ja naine siis seletas teistele ka filipino keeles ja laiutas õnnetult käsi. Tema poja tulevik ikkagi kaalul. Pärast ohtraid vabandusi sain ikka edasi jalutama, aga väga naljakas oli. Hakkasin siis mõtlema, et huvitav kuidas siin selle paarilise valmisega üldse lood on, kas see ongi tavaline, et emad valivad oma poegadele õige vanuse saabudes õige naise ja nii ongi? Peab millalgi mõne kohaliku käest uurima. Tegelikult ega siin külades mingeid kudrutavaid paarikesi näha ei ole küll, või et poisid-tüdrukud käiksid õhtuti rannas kurameerimas, nagu näiteks oli Bruneis.
Gabriel kuulis oma sukeldumisinstruktori käest, et siin saarel pidi olema töötava inimese keskmine päevapalk ca 150 peesot ehk nii 45-50 krooni. Kuupalgaks teeb see umbes 1000 krooni. Peale söögi neil siin vist küll kuskile mujale raha ei kulu, aga arvestades seda, et igas peres on tavaliselt 1 töötav mees, 1 alatasa rase või väikese lapsega olev naine ja vähemalt 5 last, siis põhiliselt söövadki nad ainult riisi ja vahel ka kanu, keda igas külas ohtralt kasvatatakse. Ja ongi kõik, muuks raha ei jagu. Selles mõttes on tegelikult imetlusväärne, et nad on siin ise kõik nii rõõmsad, muretud ja alatasa laulvad.
Eile minu pika jalutuskäigu jooksul läksin läbi kookosesalu - muide, Filipiinid olevat maailma suurim kookospähklite eksportija - tegelesid kohalikud koolist koju tulevad poisid sellega, et korjasid puu alt maha kukkunud kookospähkleid ja püüdsid neid vastu puutüve peksta, et saada sinna mingi pragu sisse ja siis kookosmahla juua. Nähes, et ma uudistama jäin, tõid nad mulle ka ühe pähkli, peksid sinna prao sisse ja õpetasid mulle, kuidas sellest juua niimoodi, et võimalikult vähe kraami maha voolaks. No mul ikka voolas pool maha ja palju nalja sai.
Praegu on kell siin umbes 3 päeval ja vaatan, et jälle kogub äikesepilved ja varsti hakkab seega kõmistama. See on siin suht iga päev nii, et hommikul on kõrvetav päike ja palavus ja õhtul siis sähvivad ümberringi välgud ja ladistab vihma. Tegelikult ootan seda vihma ja kohalikud paistavad ka selle üle suurt kergendust tundvat, see nagu puhastab kogu päeva jooksul kogunenud tolmust ja negatiivsusest, kui seda peaks olema tekkinud. Peale suurt vihma on kõik jälle nagu uuestisündinud.
Kuna nüüd haigena ja vetsupotist sõltuvana ei saa ma mitte midagi muud teha, istun meie ööbimiskoha terrassil, blogin ja surfan netis. Esimest korda reisi jooksul vaatasin Delfisse ja imelik tunne tuli peale ... kuskil on rahvas, kes sööb jõulude ajal hapukapsaid ja verivorste, on alailma "obsessed with the weather", kuulsad on staar-juuksurid ja staar-metroseksuaalid...see nagu on oma ja nagu ei ole ka. Anna-Maria Galojan ja Võsa-Pets ja Kreeka abistamispaketid..hetkel on juba kuidagi raske end sellesse kultuuriruumi paigutada, kuigi ma tean, et koju tagasi jõudes tuleb ka see kodune tunne jälle mingi aja pärast tagasi. 1 tuttav oli Facebooki pannud pildi endast osalemas mingi suusamaratonil, mul läks ikka päris mõni aeg enne kui hakkasin aru saama, et maailmas tõepoolest on selline tegevus nagu suusatamine ja inimesed tõepoolest tegelevad sellega, kuna mida sa selle lumega muud ikka niiväga teha saad.
Aga liiga palju vaba aega tingib ohjeldamatut grafomaaniat ja seda, et mõte liigub igasuguseid seosetuid radu. Vähem tuleb mõelda ja teisi sellega mitte kiusata. Meie majutuskohas on olemas ka väike raamatukogu, kust leidsin ühel õhtul ühe suvalise romaani, mille teemaks on elu Jamaikal enne Teist Maailmasõda ja jamaikalaste suundumine UKsse peale sõda. Väga huvitav on, nii et selle raamatu juurde tagasi nüüd suundungi. Teile head suusailma :)

Monday, February 20, 2012

Saareelu

Alates eilsest oleme lõpuks ometi saartel, täpsemalt Filipiinide saarel nimel Malaspascua. Netiühendus on siin mõnes kohas teoreetiliselt olemas, praktikas aga mitte eriti, seega üles laen oma postitusi millalgi hiljem.
Kõigepealt lendasime väga kohutavast linnast Manilast peaaegu sama kohutavasse linna Cebusse, mis asub Filipiinide keskosas, kuna sealt on hea väikestele ja ilusamatele saartele edasi liikuda...mida me esimesel võimalusel ka tegimegi. Cebus jõudsin ma juba mitu korda mõelda, et käigu põrgu see kuradi Filipiinid, esimesel võimalusel lendan ma siit tagasi Bruneisse või mõnda teise talutavamasse riiki, aga noh, rahunesin ikka jälle maha ja elame edasi. Mis siis on nii ebameeldivat? Noh, põhiliselt kõik, kui välja arvata paar viisakat hotelli linna peaväljakul. Ohjeldamatul hulgal kerjuseid, kes üritavad võimaluse korral isegi taksoaknast sisse ronida, et mingit raha saada, riiete küljes rippuvad kerjuslapsed, hais...ja mis kõige peamine, sellest kuramuse avalikust kusemisest igas võimalikus kohas on mul juba tõsine tüdimus peal. Ma saan aru, et on häda ja pole kuskile mujale minna, aga no läheks siis kasvõi põõsa alla või kuskile putka taha....oh ei, kusemine avalikult linna peaväljaku või suure sõidutee ääres on absoluutselt normaalne. No what the fuck, tõesti. Ja veel tõeline pärl, ATMid. Cebu keskväljaku ääres on mõned normaalsed hotellid, kus peamiselt peatuvad meiesugused turistid, kes mujale edasi liiguvad. Hotellide kõrval on ka ATM - väikestel saartel neid ei ole, seega peaks kõik Cebus võtma sularaha rohkem välja, kuna pole teada, kus ja millal jälle saab. AGA kerjused on avastanud geniaalse plaani - nimelt on nad teinud endale baaslaagri ATMi ette pappkasti. Kuskilt on nad kohale vedanud nii suure pappkasti, et seal sees saab mitmeksi koos istuda ja magada ja seda nad siis teevadki ööd ja päevad, see kast koos nendega asub täpselt ATMi ees, blokeerides sellele ligipääsu. Idee on siis selles, et inimene ei saa muidu ATMile ligi, kui peab kuidagi kerjustest mööda saama, kui see peakski kuidagi õnnestuma, siis raha võtmine möödub selliselt, et nad ripuvad sul kõik seljas ja teevad veel ma ei tea mida, et saada sult vähemalt mingit osa sellest rahast, mida sa just välja võtad. No oligi meil tõsine probleem, raha on vaja, ATM on, aga kasutada seda ei saa, seega pidime otsima mööda linna taga kerjustevaba ATMi. Eriti haige on veel see, et linnas on igal sammul turvamehed, iga hotelli ja poe uksel jne, aga ATM ei koti kedagi ja neil lastakse südamerahus seal oma laagrit pidada.
Õnneks saime eile suht probleemivabalt põhja poole suunduva bussi peale ja liikusime siia. Buss oli korralik külabuss, kes sõitis moto järgi "tee äärde ei jäta me mitte kedagi" ehk siis millal iganes keegi kuskil tahtis peale või maha minna, seal ka peatus tehti, kasvõi iga maja ees. Lisaks sõideti suuremates külades läbi kõik tänavad, kuna võibolla leidub sealgi mõni inimene, kes tahab bussiga sõita, ja miks ta peaks end siis selleks bussipeatusesse minekuga vaevama. Tegelikult tuleb Filipiinide kiituseks öelda siiski seda, et suurtest linnadest väljaspool on siinne loodus väga kaunis ja maaliline ning inimesed üldiselt sõbralikud. Bussisõidu jooksul nägin väga ilusaid kohti ja külasid, no tegelikult need külad küll ka ilusad ei ole, aga pigem huvitavad looduslikus mõttes.
Jõudsime Cebu saare tippu õhtul ca kella 5 ajal ja sealt edasi meie Malaspascuale pidi otsima mingi paadimehe. Ühistranspordi paate enam ei läinud, aga meie õnneks oli seal 3 Rootsi poissi, kes tahtsid ka saarele saada ja olid 1200 peeso eest rentinud omale erapaadi koos paadimehega. Kuna nad aga tegelikult ei olnud siiski selle 1200 peeso maksmisest väga huvitatud, siis hängisid nad kail ja ootasid, et äkki ilmub mõni turist veel, kellega seda raha jagada ja nii on igaühe osalus väiksem. Nende ja meie õnneks meie välja ilmusimegi ja nii jagasime selle 1200 peesot viie peale ja kohal me olimegi. OOt, 1 lahe asi veel, nimelt siin on kõigil bussidel ja sõidvahenditel pandud nimed, enamasti on need nimed sellised kergelt nilbed, näiteks väga popid on BongBong, JohnnyBoy, MissDorothy vms, aga meie bussi nimeks oli Hagrid :) Ei tea, kes see Potteri fänn siin küll on...asja muudab veidramaks veel asjaolu, et Hagridi kirjast nii paremal kui vasakul pool ilutses üsna kunstipärane Jeesuse pilt.
Malaspascua on tegelikult imeilus väike saar (jumal tänatud, sest muidu oleks küll mu kannatus vist katkenud nende kusikute ja kerjuste linnade peale), millel ei ole autosid, sõiduteid ega paljusid muid mugavusi, küll aga on võrratu loodus, ilusad rannad, üsna meeldivad kohalike külad ja mis peamine, rahu. Turiste on siin üsna palju, aga need on sellised meiesugused seljakotituristid. Enamasti tulevad siia inimesed, kes huvituvad sukeldumisest, kuna siinne merepõhi on vapustavalt ilus ja siin elab palju kalaliike, keda kuskil mujal ei näe, näiteks mingi thresher hai, ma ei teagi, mis hai liik see selline eesti keeles on, välja näeb nagu hai ikka. Täna lobisesime siin ühe kohaliku poisiga ja lasime end ära rääkida paadituurile ümber saare koos snorgeldamisega. Tuur oli väga asjalik, snorgeldada saime tüdimuseni ja selle käigus nägin uskumatult ilusaid koralle, igasuguseid värvilisi kalu (Nemo multikas jooksis kõik lives silme eest läbi) ja Jaapani sõjalaeva vrakki. Siin maailmajaos olid japsid Teise Maailmasõja ajal üsna agarad vallutajad, nagu igal pool mujal Aasias, ja siin lasti põhja 1 nende sõjalaev ja see on kõigest 3-4 m sügavusel, seega snorkliga üsna hästi nähtav. Lõpuks kamandas paadipoiss meid veest välja, öeldes, et tormiks läheb. No praegu just otseselt mingi eriti metsik torm ei ole, küll aga sähvis enne ümberringi kõvasti välku, tõusis tugev tuul ja nüüd ladistab juba pikemat aega vihma. Loodetavasti on hommikuks jälle kõik OK. Mingit erilist ööelu siin saarel ei ole, nii et peale pimedaks minemist ja õhtusööki liigub rahvas kõik oma tubadesse ära ja varsti ka tuttu. Saarel on enamus turiste eurooplased, avastasime siin ka vähemalt 4 eestlast kusjuures. Veel on need rootslased, sakslasi, poolakaid ja mingi kamp ukrainlasi. Lähen nüüd ise ka tuttu. Head ööd.

Saturday, February 18, 2012

Konkurents kasvab, pinge tõuseb

Võistlus maailma kõige kohutavama linna tiitlile läheb üha pingelisemaks, kuna Manila pakub New Delhile uskumatult kõva konkurentsi ja ähvardab Delhi siiani aastaid püsinud esikohalt ikkagi tõugata. See linn on niivõrd ebameeldiv, et selle üle ei oska nagu isegi kurta mitte vaid nõutult naerda, kui jälle kuskil mingit jama näeme. See on juba isegi naljakas.
Tegelikult on asi naljast kaugel, kuna Gabrielil varastati täna metroos taskust kogu seal olev raha ära. Kuna on teada, et Manila ongi selles mõttes üsna ohtlik linn, olime enda arvates üsna hoolikad, pakkisime raha ja muu väärtuslikuma kraami seljakoti põhja, kust seda on raske kätte saada, hoidsime teiste asjade vahel jne, aga täna natukeseks ikka unustasime end ja kohe see end kätte maksiski. Gabriel maksis kohvikus toidu eest ja tagasi saadud raha pistis tasku.Õnneks ei ole jutt väga suurtest summadest, see oli ca 500 peesot ehk umbes 10 EUR, nii et see ei tekita meile mingit tohutut finantskriisi, aga nõme lugu sellegipoolest. Hakkasime metrooga liikuma lennujaama poole, et Cebusse edasi lennata, ja metrood on siin igal pool ja igal ajal nii puupüsti täis, et peale saamiseks tuleb teha uskumatuid sportlikke ponnistusi ja maha saamiseks samuti. Lisaks ei ole seal kuskilt kinni hoida, aga sellest ei ole lugu, kuna rahvas on nagunii nii tihedalt üksteise vastu litsutud, et inimsein on ümber ja ka kõige hullemate pöörete puhul ei õnnestu kuidagi pikali kukkuda. Sõitsime siis selles täistuubitud vagunis ja kui tuli järjekordne peatus, hakkas 1 noormees Gabrieli kõrval tegema draamat, et ta ei saa väljuda, kuna rahvas ja sealhulgas ka Gabriel oma seljakotiga on ees. Püüdsime eest nihkuda niipalju kui võimalik, aga inimsein oli ees ja uus mass tungis juba peale, nii et välja ta ei saanudki ja paistis sellest väga häiritud. Järgmises peatuses ta millegipärast ei soovinudki enam eriti väljuda ja tegelikult oli see draama skeem selleks, et me pööraksime tähelepanu muule ega jälgiks oma kotte ja taskuid. Tegelikult on siin iga metroosõit tõeline sportlik ponnistus, kuna sinna peale ja maha saamine ja seal inimmassis kõikumine on tõeline kunsttükk. Muide, tollel tüübil, kes raha kadumise ja väljumise trikki tegi, olid sõrmeküüned lakitud kenasti pärlmutterroosaks :P
Hetkel ootame siselendude terminalis oma lendu lõunasse saarte regiooni. Selle lennujaamaga sai ka jälle nalja, kuna nimelt olevat siin 4 erinevat terminali ja pileti peale oli kirjutatud, et meie lend väljub terminalist nr. 4. Linnas aga ütlesid meile kõik, et siin ei ole olemas terminali number 4 vaid on kokku ainult 3 terminali. See on jälle see olematu platvormi ja nüüd lennuterminali teema. Nali on selles, et kokku on küll 4 terminali, aga ainult 3 neist on nummerdatud ja neljas lihtsalt ei ole :D
Tänane päev linnas oli meil siis vaba ja käisime kesklinnas mere ääres ja muidu city alas ringi kolamas lootuses, et ehk ikka on linn seal viisakam kui meie hotelli piirkonnas. Nojah, oli ju küll, nii mõned tänavad ranna ääres, kus olid suured ja kallid hotelliketid, kuid kohe, kui sellelt kõrvale astuda, on jälle kõikjal hais, avalikult urineerivad inimesed, kerjused ja varruka otsas rippuvad lapsed. Manila on mereäärne linn ja siin on suur lai boulevard lahe ääres, aga vähemalt praegu pole selles midagi tolku, kuna sealmidagi kaevatakse ja terve rannapromenaad oli mingi plekkseinaga eraldatud, nii et merd sisuliselt näha ei olnudki, ja see plekksein omakorda pakkus toetust selle najal magajatele, igasuguse odava träna müüjatele jne.
Veel käisime meie hotelli kõrval asuvas hiigelsuures hiina surnuaias, kus on hauakambrid rikastele hiinlastele. Naljakas ja absurdne on, et surnud näivad siin linnas oluliselt paremini elavat kui elavad. Hauakambrid olid tõelised kunstiteosed ja ruumi oi igaühes rohkem kui siin 10-liikmelise pere kodus.
OK, lõpetan praeguseks ja olen kirjeldamatult rõõmus, et siit linnast minema pääsen. Jah, muidugi saab kõigega harjuda ja kõike taluda ning ma harjungi, aga Manila on siiski tõepoolest meeletult kole ja masendav linn.

Friday, February 17, 2012

And the lucky winner is...

Kui siiani kogetu ja nähtu põhjal olin ma kaljukindlal arvamusel, et maailma absoluutselt kõige kohutavam linn on New Delhi Indias, siis nüüd on tekkinud juurde kõva konkurentsi ja rebimine läheb pingelisemaks. Veel küll vast ei suuda miski New Delhit auväärselt troonilt tõugata, aga Manila näib sellele tiitlile vähemalt sama agaralt pretendeerivat ja sammub käbedalt kannul. Peaks kuskilt alustama, aga ei olegi nagu sõnu selle jaoks, kui hull tegelikult 1 linn olla saab. Võrdlus Indiaga on igas mõttes kohane, aga paraku käisin Indias nii palju aastaid tagasi, et hakkas juba vaikselt ununema. Edaspidi, et hea elu liiga enesestmnõistetav ei hakkaks jälle tunduma, peab vist hakkama nii paariaastaste vahedega Indias ja_või Manilas käima. Mitte et see kohutavus nüüd kuidagi nii ebameeldiv oleks, et siin käia ei suuda, pigem on see isegi huvitav, aga midagi nii hullu ei ole ma tõesti juba aastaid näinud. Esialgu muidugi ei ole me veel päris kesklinna ja city alasse jõudnud, eks seal ole natuke klanitum (nagu ka ülejäänud auväärsetes esikolmiku linnades Delhis ja Mumbais), aga ööbime praegu sellises enam-vähem elurajoonis ja näeme Manila inimeste igapäevast elu ja see ei ole ilus, ei ole.
Lendasime täna Malaisiast siia ja homme lendame edasi Filipiinide lõunapoolsetele saartele, et edasi reisi lõpuni nautida ilusaid ja eksootilisi randu ja kaunist loodust. Paraku ei õnnestu siin liiklemine eriti ilma Manilat läbimata (Filipiinide pealinn siis, kui peaks leiduma keegi, kes ei tea) ja seega kujunes graafik selliselt, et täna õhtuks jõudsime Manilasse ja homme õhtul lendame edasi. Lennujaamast linna oli ca 2 tunni tee ja juba tee ääres oli kõikjal näha kohutavat kaost, räpasust, näruseid slumme, suvalistest materjalidest laotud onne elamiseks, keset tänavat kusevaid inimesi, eesleid...Sõitsime üle ja mööda paarist suurest maanteesillast ja inimesed on ehitanud terved külad sildade alla, sest mujal pole selleks ilmselt maad (ehituslubadest me siin riigis üldse ei räägi), majad koosnevad igasugusest kättejuhtuvast kraamist, vaheldumisi tellistest ja papist ja plastist ja on külg külje kõrval kokkusurutult silla all, moodustades omaette minikülasid, kus paari hurtsiku ees nägin ma lausa ilusti posti külge kinni seotud lehmi. Loomapidamist saab ka sellistes tingimustes harrastada. Mõned majad loomulikult on ka viisakamad, aga ilumeelega ei paista siin küll kellelgi kiita olevat. Tohutu kontrasti moodustavad kiirtee ääres igal pool püsti olevad hiigelsuured reklaamplakatid, mis kiidavad kõiki heaoluühiskonna hüvesid nt pesumasinad ja kaunid autod, samas nende plakatite kõrval elavad inimesed hurtsikutes. Suurem osa Manilast on samasugune. Siin pidi ka olema mitmeid eriti kohutavaid slumme, mis pidavat nõrganärvilistele rangelt mittesoovituslikud olema, aga neid ei ole veel näinud. WC on ilmselt asi, mida paljudel kodus pole ka ilma veeta mitte, täna käisime näiteks oma hotelli ümber ringi jalutamas ja nägime miski iga 5 minuti tagant, kui keegi jälle kusi kuskil vabalt tänavale. Lõhn ei ole seega ka meeldiv just.
Esialgu tundus see kõik nii masendav, et ma mõtlesin, et ei astu kuni homme õhtuni hotellist sammugi välja, aga inimene harjub kõigega, ja nüüd õhtul käisime juba linnas jalutamas, olgugi et igale poole ei julenud minna ja ilmselt põhjendatud kartusega. Kasulik on siin väljas käies näha välja võimalikult räbal ja väheste asjadega ja silmartorkamatu. Otsisingi seega kotist välja oma halvimad ja määrdunumad kaasas olevad riided, proovisin juukseid võimalikult kinni sättida, et valged juuksed niiväga silma ei paistaks, jätsime kõik muud asjad hotelli ja siis kannatas natuke ringi kolada, kuigi loomulikult mitte ilma tähelepanuta.
Aga natuke siis taustast ka, kuna maailmas ei ole ju ükski asi lihtsalt niisama ja ilma põhjuseta kohutavalt halvas korras. Filipiinide ja eeskätt Manila probleem on tohutu vaesus, mis omakorda tuleneb kohutavalt suurest ja kogu aeg kasvavast rahvaarvust, siin olevat Aasia kõige kiiremini kasvav rahvaarv. See omakorda tuleneb sellest, et riik on katoliiklik ja katoliiklus keelab rangelt igasugused meetmed pereplaneerimiseks ja raseduse vältimiseks, abort on ennekuulmatu ja tegelikult ei ole rahva haridustase, mis üldiselt garanteerib väiksema laste arvu, ka kiita. Manilas olevat ametlikult ca 12 miljonit inimesi, aga tegelik arv on ilmselt palju rohkem, sest slummides registreerimata elanikke ei suuda keegi kirja panna ja neid tuleb siia maapiirkondadest ka iga päev tuhandete kaupa juurde. Kõigil on nii palju lapsi kui jumal annab ja jumal näib hästi andvat. Viimastel aastatel siiski olevat olnud teemaks, et on valminud mingi pereplaneerimise kava, aga see ei jõustu enne, kui president on selle heaks kiitnud ja president ei taha seda teha, kuna ta on ise väga usin ja vanaaegsete vaadetega katoliiklane (president on siin naine). Mina ausalt öeldes ei saa küll aru, kuidas neil õnnestub üldse nii palju lapsi teha, sest elavad nad vabalt mingi 10 ruutmeetrisel pinnal kümnekesi koos, ruumi lihtsalt on nii vähe, ja sellistes tingimustes veel agaralt seksida...müstika. Teine vaesuse põhjus peitub ajaloos, nimelt olevat siin enne teist maailmasõda olnud väga õitsev ja heal järjel sadamalinn ja kaubanduskeskus, kuid sõja ajal ründasid siin jaapanlased ja just Manilas toimus kuu aega järjest kestnud lahing jänkide ja japside vahel ja selle käigus tehti linn täiesti maatasa ning surma sai sama palju inimesi kui Hiroshima aatompommiplahvatuses (ca 150 000). Riik ei olevat sellest päriselt siiani üle saanudki, linn on küll uuesti üles ehitatud, aga kaootiliselt ja ilma, et see näiteks välisinvestoreid siia eriliselt ahvatleks.
Manilas on olemas nn metroo, mis tegelikult sõidab maa peal ja üleval, st sõiduteede kohal. Metroojaamades on igal pool pumppüssidega turvamehed, enne sisse laskimist toimub inimeste põhjalik kontroll, pidime kõik oma suured seljakotid lahti katkuma, et näidata, et me ei vea seal relvi vms. Metroo enam peale kella 9t õhtul ei sõida ja sõitude lõppedes tõstetakse üles metroojaama ja platvormidele viivad sillad paari meetri kõrgusele õhku, et kerjused, kodutud ja muidu lagastajad ei läheks ööseks sinna magama ja jaamu reostama. See on põhjendatud ettevaatusabinõu, kuna siin tõepoolest on igasuguseid tänavail magajaid igal sammul.
Kõige absurdsem kogu asja juures on see, et meile sattus eriti vinge ja barokse sisustusega butiikhotell, milles on meil oma vannitoas mullivann, katusel terrass, fuajees eksootiliste alkoholide kollektsioon...ja see kõik keset sellist meeletut kaost. Tegelikult ei olnud meil sellist hotelli üldse vaja, eile õhtul mõtlesin, et lihtsalt igaks juhuks broneerin netist mingi täiesti suvalise ära, mis oleks suht odav ja häid hinnanguid saanud, et oleks lennukilt tulles õhtul kuskile magama keerata. Vaatasin hostelworldis ringi, see jäi silma kui koht, mille kohta inimesed olid positiivseid kommentaare kirjutanud ja kahene tuba maksab umbes 280 EEK. Broneerisin ilma sellest kohast midagi teadmata selle ära, et ei peaks suurte seljakottidega linnas tatsama ja kohta otsima. Esimese hooga ümbrust nähes oleks ma peaaegu teadvuse kaotanud mõtte peale, et meie majutuskoht on ilmselt samasugune onn nagu siin kõik teised ümberringi, aga kohale jõudes saime kui puuga pähe. Maja on suurepärases korras, igati väärt butiikhotelli nime, see mullivann on midagi, mille peale ma poleks siin uneski tulnud...asja taga on omanik, kes on küll siit pärit, aga kogu tema perekond elab USAs, Californias. Tüüp ise on disainer ja kujundas maja ise ja kasutavad seda hotellina ajal, kui enamus perekonnast USAs on. Mitte et ma ei rõõmustaks sellise luksuse üle, aga ausalt öeldes, veider tunne on. Igal pool mujal oleks see OK, aga siin on nagu natukene piinlik nii hästi elada, kui ümberringi elavad inimesed eterniidist putkades. Õnneks on meie hotelli omanik jutukas mees, rääkisime oma edasistest plaanidest ja sellest, et tuleme märtsis siia tagasi ja tekkis suurepärane idee jätta kogu oma nodi siia maha ja sõita saartele ainult hädavajalike riietega. Soojad riided, jalanõud, ostetud kommid ja muu kraam, kõik jääb siia ja seega on meil nüüd ülejäänud reis oluliselt kergem ja väiksema kotiga.
Linnas on veel eriliselt palju jaburat, koledat, huvitavat jne, aga ma ei jaksa seda kõike kirja panna ja poolte asjade jaoks pole vist sõnugi mitte olemas. Homme läheme vaatame päeval mere äärde ja city ning kallite hotellide rajooni, seal ilmselt on asjalood viisakamad. Hämmastav, me elame ühel planeedil, praegu liikleme isegi ainult ühes maalilmajaos, aga võrreldes näiteks Bruneid ja Filipiine on, nagu oleks nad 2 erinevat planeeti, mis asuvad erinevates galaktikates ja neid planeete asustaks erinevad rassid, kes ei ole üksteisega mitte mingitki moodi seotud. Umbes nagu ämblikputukad ühel ja terminaatorid teisel planeedil.

Thursday, February 16, 2012

Ikka veel Brunei lummuses

No taitsa piinlik on eile kiiruga soogi korvale kirjutet ohtrate kirjavigadega teksti nyyd yle lugeda. Loodetavasti ei ole mind siiski reisi valtel ravimatu dysgraafia tabanud vaid aega eriti ei ole olnud viimastel paevadel pikalt kirjutada ja netivoimalust samuti nappis.
Tana ohtuks organiseerisime end Malaisia linna Kota Kinabalusse, kuna siit laheb hommikul meie lennuk Filipiinidele ja siis algab rannapuhkus. Nett on siin olemas, aga...masendav on Bruneist ara minna. Ei tahaaaaaa enam Filipiine nyyd... Kaalusime ja kalkuleerisime viimastel paevadel taiesti tosiselt oma voimalusi Bruneisse edasi jaamiseks voi siis iseseisvuspaevaks sinna tagasi minemiseks, aga need voimalused on suht olematud. Esiteks voiks ju lihtsalt oma lennule mitte minna, aga sellega me kaotaks kumbki paris palju raha, lisaks tuleks ju hiljem juba ilmselt kallimalt uued piletid lisaks osta ja meil laheks tarvis veel rohkem raha. Ja kuna meil oleks palju vaba aega kaes, siis ilmselt votaks me veel ka moned dzungli- ja saartetuurid ja sellele laheks veel rohkem raha ja seda viimast meil nimelt lihtsalt nii palju ei ole. Seega homme ikka tuleb lend Manilasse ja sealt edasi Cebusse, saartele, aga me ei ole veel loplikult maha matnud motet 23.veebruariks kuidagi Bruneisse tagasi saada. Noh, kes sponsoreerib? :D Ma toon sultani naopildiga komme ja lipukesi parast :D See on see jama lennupiletitega, et peab ette ara ostma, sest siis saab odavamalt, aga see jalle ei jata parast ootamatuteks plaanimuutusteks voimalust.
Ikka veel ja jalle Brunei sultaniriigist. Valmistused iseseisvuspaevaks kaivad seal ka oositi. Yleeile oosel organiseeriti sultani pildid linnas pea iga maja seinale, eriti voimas on selle Royal Bank of Islam sein, mis on umbes 20 korrust korge ja pilt katab terve selle esikylje. Lisaks harjutavad koorid ja koolilapsed ja sojavaelased koik oma etteasteid, eile oosel kell 12 koolilapsed laulsid agaralt moshee ees staadionil isamaalisi laule ja see oli vaga vinge elamus. Meie saime kaheks viimaseks paevaks lopuks ometi Avisest rendiauto, Gabrieli onneks automaatkastiga, ja soitsime mooda maapiirkondi ringi nii palju kui joudsime ja teid oli. Lisaks lobisesime kohalikega, sest nad on lihtsalt koik nii vapustavalt sobralikud ja uudishimulikud, tahavad koik teada, mida me siin teeme ja soovivad oma maast raakida. Tanu sellele oleme palju huvitavat infot saanud, mida ma ei ole kade jagama.
Berunei riigis on keskmine kuupalk umbes 20 000 EEK. Ei ole just mingi yyratu summa, aga sellest ei maksa elanikud yhtegi maksu, raha ei kulu sotsiaalteenustele ega naiteks erinevate aastaaegade riietusele, toit maksab yldiselt veidi vahem kui Eestis. Umbes 7 aastat vana normaalses korras jaapani auto maksab umbes 5000 EEK...ja ei, ei ole null lopust puudu. Nii vahe nad toepoolest maksavadki, vaatasime kohalikest lehtedest myygikuulutusi. Kytus maksab 35 brunei senti, mis on ca 3.50 EEK. Selle hinna on sultan kehtestanud ja see on muutumatu, sisuliselt on see alla omahinna myymine, aga sultan on otsustanud oma alamaid sellega toetada, et tagab koigile yliodava kytuse. Selleparast ongi Bruneis absoluutselt igal taiskasvanud inimesel auto. Ohtuti kruiisivad nad oma autodega sageli niisama mooda linna, see on nn meelelahutuse moodi tegevus, siis vilistatakse ja lehvitatakse yksteisele akendest ja naerdakse ja kekutatakse. Rekord, mida yhe elumaja ees nagin, oli 9 autot, ja seal majas ei olnud mingi pidu ja palju kylalisi vaid lihtsalt nii palju elanikke. See 20 000 eek kuupalk tahendab, et inimesed ei ole siin koik pururikkad, kyll aga ei pea nad muretsema igapaevase toidu ja elamiskulude parast ja ilmselt seetottu saavadki olla nii siiralt roomsad ja muretud. Samas on nad sellised nunnult tagasihoidlikud ega demonstreeri oma head elujarge. Naiteks olime yhes vaikseses kylas, kus oli odav ja vaga lihtne soogikoht. Kohalikud papid hangisid seal maja ees, tegid suitsu ja joid teed, olid sellised lihtsad maainimesed ja yldse mitte millegagi silmapaistvad. Me soime seal midagi ja siis 1 papidest tuli meiega juttu ajama ja yllatuseks selgus, et ta oskab vaga hasti inglise keelt, tootab Brunei Shellis lennukite kytusevarustuse alal, on Shotimaal end taiendamas kainud ja keelt oppinud...valimuse jargi oleks voinud teda pidada naiteks kitsi karjatavaks vanapapiks, aga tema ytles, et ah talle lihtsalt meeldibki tagasihoidlik elu. Muide, ta naitas meile oma ID-kaarti ja Brunei ID-kaart naeb valja tapselt samasugune kui Eesti oma, ainult et kollast varvi - lipu jargi, Brunei lipp nimelt on kollane ja musta triibuga.
Veel tegime eile yhe soidu labi vihmametsa mooda imetillukest teed Malaisia piiri poole nii pikalt kui teed oli. See loppes yhes kylas, mis koosnes kahest majast ja siis oli mets ees. Enne seda olime soitnud nii 50 km ja veel enne seda pool paeva ei olnud soonud. Lopuks tagasi soites leidsime yhe vaikese kyla, kus oli baari voi sookla moodi koht, vanapapid jalle mangisid kaarte seal ja muhe vuntsidega vana asjatas ringi. Kysisime, kas midagi syya ka saab, vana ei osanud inglise keelt, aga tegi meile selgeks, et teed saab, aga syya pole tal kyll midagi. No me siis votsime teed ja seda tooma tulles teatas vana midagi oma keeles, millest me lugesime valja, et midagi vist ikka saab syya ja ta kysis, kas see toit on OK. Me ei teadnud muidugi, mida ta pakub, aga eeldasime, et vast kolbab syya, ja ytlesime OK. Meie suureks yllatuseks tassis ta tagatoast seepeale valja hiigelsuure panni ja kasti mune, keeras polle ette ja hakkas toimetama. Me motlesime, et ta hakkas meile muna praadima, aga ei, mees lennutas korraga kate vahel valmis pannkoogid, keeras sinna sisse veel toore muna ja praadis need siis ara, sellest tuli vapustav soomaaeg ja onu ise oli kah onnelik, et sai meile kasuks olla. Vot sellised inimesed on Bruneis.
Veel lobisesime giidi Dannyga ja ta ytles, et tegelikult siiski Bruneis turiste kaib, aga need on kruiisilaevade turistid, kelle laevad siin siis mingi aja peatuse teevad. Moned valged pidavat siin ka ikka tootama, aga mitte pealinnas vaid enamasti on nad naftatoostusega seotud ametipostidel ja elavad nn naftalinnades. Bruneis nimelt pumpab naftat Shell ja terves riigis ongi ainult Shelli tanklad olemas, kui naiteks tootada Shelli kontsernis, siis oleks ysna reaalne organiseerida ennast siia toole. Valgete oskustooliste riiki tulemise vastu polevat neil siin midagi.
Lisaks suureparastele inimestele on Bruneis tohutult rikkalik taime- ja loomariik, rikkumatu vihmamets, kymnete kilomeetrite kaupa inimtyhje liivarandu, eksootilised loomad, soe kliima, vahe inimesi ja turiste...no mida veel tahta. Kliimast veel, kuum on siin toepoolest, nii 30 ja natuke rohkem kraade aastaringi, ja vihma sajab suht iga paev. Tegelikult ei saja kyll otseselt paeval vaid enamasti hakkab sadama ohtusel ajal ja sajab siis hommikuni. Yhtegi dzunglituuri me siin ei votnud, kyll aga nagime niisama ringi soites voi lonkides krokodilli, raisid, ahve, sisalikke...neid ninaahve pidi ka suht kergelt nagema, aga selles osas meil ei lainud onneks. Yks asi, mille parast see riik on suutnud sailitada oma taiesti rikkumatu looduse ja puhtuse on see, et erinevalt teistest Aasia riikidest on siin inimasustus toesti hore. Riigi rahvaarv on ca 390 000 ja kui siin maapiirkondades ringi soita, on kohati tunne, nagu soidaks Eestis, sest koikjal on mets ja kylad on harvad. Ainus vahe on, et autosid on meeletul hulgal. No kui nad meil ka 5000 eek maksaks, ma ostaks ka kohe mitu tykki :P
Yks asi veel, see islam. Kuna riiklik usund on islam ja riiki juhib kindlakaeline sultan, kelle ees kummardatakse maani, siis voiks eeldada, et igasugused meelelahutused on Bruneis tabu ja Suur Vend valvab alati koikjal ja koige yle. Tegelikult on Brunei hammastavalt liberaalne kogu oma islami juures. Ma ei olegi pariselt veel aru saanud, kuidas see siin toimib. Igasugune poiste-tydrukute vaheline nahistamine enne abielu peaks ju suur tabu olema, ometi tahistavad nad siin suurelt naiteks valentinipaeva ja kutsuvad yksikuid sydameid yles neile moeldud yritustel osalema, lasevad raadiost romantilisi laane laulukesi, mille saatel paarid kaivad ohtuti parkides miilustamas, vaatavad filme, kus toimetavad ringi poolpaljad inimesed...ei saa aru, on siis karm kord voi ei ole. Eile ohtul naiteks istusime poole ooni yhes valikohvikus ja kuulasime oiseid ettevalmistusi suurteks pidustusteks ja meie korvale kogunes suur seltskond noori kohalikke. Nad olid koik laanelikult riides, suitsetasid, tydrukud koik meigitud ja mitmed neist miilustasid avalikult oma boyfriendidega. Kohalikud noored lobustavad end sellega, et kui meil hangitakse jalgsi Viru keskuses voi kuskil baaride ees, siis siin jala ei hangi keegi kuskil vaid ohtul soidavad koik oma autodega linnas ringi, et end teistele naidata ja kummi vlistada ja sopradele lehvitada ja kilgata.

Tuesday, February 14, 2012

Maailma kõige nunnum riik

"Nunnu" ei ole just kõige õigem sõna ühe riigi kirjeldamiseks, aga no Bruneis ei saa lihtsalt muud moodi. See on täiesti absoluutselt kõige nunnum riik maailmas. Isegi koerad naeratavad siin.
Netti meil hostelis pole, seetõttu ei saa siin igal pool ja igal ajal kirjutada ja praegu teen ka ruttu.
Iseseisvuspäev on küll alles 23.veebruaril, aga pidustused juba käivad. Mõni päev tagasi heisati piduliku tseremooniaga igas linnas ja külas lipud, mis jäävad välja teadmata ajaks ka veel peale tähtsat päeva. Selleks puhuks tehakse igal aastal konkurss kunstilistele disaineritele, nimelt on vaja kujundada iseseisvuspäeva vapp ja sultan siis annab pidulikult üle autasu tüübile, kelle kavand võitis ja siis see vapp pannakse igale pool välja. Siin ükspäev koos lippude heiskamisega see toimuski. LIsaks tehaks igal hommikul kesklinnas ureks tähtpäevaks harjutusi, tänavad suletakse ja harjutatakse sõjaväe-, politsei- jms paraade ja eeskava. Väga, väga kahju on, et me ei saa päris õigel päeval siin olla. Riigi kõige suuremad pidustused on veel lisaks iseseisvuspäevale sultani sünnipäeva ajal, see on 15.juulil ja tegelikkuses pidi see välja nägema nii, et terve juulikuu rahvas möllab ja pidustused kestavad kuu aega järjest. Eelmise juubeli puhuks ehitati üle linna igasuguseid monumente ja parke.
Rahval on siin nädalas 3 vaba päeva ja lisaks veel igasugused usupühad, nii et töö tegemisega nad end üleliia ei koorma. Rahapuudust kellelgi ei ole, kuna elamiskulud on väikesed, bensiin ei maksa suht midagi, kõik sotsiaalteenused on tasuta, palk piisav.
Saime eile lõpuks kaheks päevaks rendiauto ja sõitsime sellega pool riiki läbi. Lühidalt siis ülejäänud Bruneist väljapool pealinna. Siin on vapustavalt ilusaid ja inimtühje randu, kümnete kilomeetrite kaupa, kohalikud ise rannas ei käi ja turistid ei ole seda kohta enda jaoks avastanud, rannaresorte jms ei ole üldse. Rannas ujumas siiski ei julge käia, kuna eile käisime ühes rannas jalutamas ja nägime seal esiteks paari sentimeetri sügavuses vees seksivaid raikalu (kas keegi on kunagi seksivaid raisid näinud? Vot meie nüüd oleme), raidel on sabaotsas terav astel ja see pidavat olema halvav ja/või mürgine, lisaks nägime mingi suure ja kahtlase roomaja jälgi liival ookeani poole sammumas. Ahvikarjad ka teevad igal pool pättust. Paadiga sõitsime ükspäev mööda jõge sisemaale ja nägime puurondil peesitavat pirakat krokodilli. Meie õigemini ise ei näinudki, aga paadimees nägi ja näitas meile õige suuna, kuhu vaadata.
Terve maa on kaetud troopilise vihmametsaga ja kuna tänu naftale puudub Bruneis põllumajandus ja vajadus selle järele, ei ole nad oma metsi maha võtnud ega võtagi. Väikesed külad metsas on armsad, hoolitsetud, samas kui ümberringi lokkab metsik loodus. Inimesed on fantastilised, eile dzunglis tee ääres oli väike kraav, kus kohalikud kala püüdsid, neist 1 naine. Lehvitasid meile kangesti, pidasime siis auto kinni ja lobisesime nendega natuke, niipalju kui nende keeleoskus võimaldas, nad tutvustasid meile põõtud kalu ja põõdmistehnikaid, siin on mingid special landid, kus konksud on landi enda sees, et ei jääks igale poole rohtu kinni. Dzunglijärve ääres käisime ja igal pool mujal...riik on ise kõige laiemas kohas 100 km pikk, seega mindi 1-3 Eesti suurust vist.
Aga ma hakkan nüüd sööma ja lõpetan. 1 asi veeö, söögid on lihtsalt fantastilised. Ma saan täitsa aru, miks nad sellised pontsakad siin kõik on.
Bruneisse ma ükskord kolin raudselt elama, kindel see.

Sunday, February 12, 2012

Jätkuvalt sultani õukonnast

Vanasti oli see lastelavastus "Onu Tik-Taki seiklused", kus sultani vanaema käis oma kassikesega sultani juures teed joomas, idamaised kaunitarid tantsisid kõhutantsu ja arhitektuur oli otsekui 1001 öö muinaslugudest...vot just selline tunne on mul siin. Kas sultanil kasse on, on kaheldav muidugi, ja kõhutantsu ei tee siin tänapäeval keegi, aga ringi liikudes on vastav aura ikkagi kogu aeg olemas.
Samas on riik ise üsna moodne ja võiks isegi öelda, et euroopalik. Kui sõita ringi elamurajoonides, siis näeb see välja, nagu liiguks Kakumäel või Pirital - pilvelõhkujaid ei ole, korrusmaju ka eriti mitte, kõikjal on suured ilusad eramajad hoolitsetud aedadega ja kindlasti mitme autoga maja ees. Teed on korras, linnas on ilus ja maitsekas haljastus, inimesed oskavad keeli...ei oskagi nagu midagi rohkemat tahta. Omad veidrused siin muidugi on, aga see ongi huvitav. Lisaks alkoholile on keelatud igasugune pornograafia, erootikapoed ei tuleks siin kõne allagi, narkootikumide vedamise eest ei hakka keegi mingi kohtu ega vanglaga jamama vaid selle eest määratakse kohe surmanuhtlus, homosuhete eest 10 aastat vanglakaristust. Linnaarhitektuuris ei tohi sultani käsul olla ükski hoone kõrgem kui on linna keskväljakul asuva moshee torn ja see torn on 44 m kõrge. Mõned aastad tagasi ehitati siia uus pangahoone, Royal Bank of Islam, ja selgus, et see sai siiski moshee minaretist veidi kõrgem. Sultan leidis, et see ei lähe mitte, ja andis käsu 2 ülemist korrust maha lammutada. Seetõttu ongi see Royal Bank of Islam´i maja nüüd selline natukene veider, ülevalt kuidagi tömbi tipuga ehitis. Kui viimati valmis äärelinnas uus moshee, mis minu meelest kannab eelmise sultani ehk praeguse sultani isa nime, siis kinkis sultan igale moshee avamisel osalevale külastajale kullaga tikitud palvetamismati.
Võib tunduda jabur, et siin on sultan ees ja taga igal sammul, aga tõepoolest ta ongi kogu riigi funktsioneerimise seisukohalt keskne kuju. Sellist isikukultust nagu siin võis olla vast ainult NSVLis Stalini ajal. Samas, sultan tundub olema igati mõistlik mees. Käisime täna muusumis, kus sai vaadata tundide kaupa igasuguseid sultani ja tema kroonimise artefakte ja üldse infot sultani ja selle riigi kohta. Brunei sultan on lõpetanud Inglise Kuningliku Sõjaväeakadeemia ja tundub olema väga pädev mees, samas ei figureeri ta iialgi kuskil TVs, kollase ajakirjanduse veergudel, ei ole mingeid suuri ämbreid astunud, ei ole kuskil niisama nalja teinud, ei ole ühtegi skandaali prostituutidega, muude mahhinatsioonide osas pole ka midagi kuulda, teeb kõvasti sporti ja hoiab madalat profiili, kui just Rolls Roycede kollektsioneerimine ja mõned muud veidrused kõrvala jätta. Muide, Brunei iseseisvuspäev on 23.veebruaril ja see on juba üsna varsti. Mõtleme siin, et sel ajal oleks väga vahva siin olla, üle linna on suured rahvapidustused ja sultan kindlasti teeb ka mingeid avalikke esinemisi, kus saaks osaleda, aga me ei saa nii kaua siin olla ja ega siin eriti midagi nii pikalt teha ka ei ole. Vahepeal mõtlesime, et käime siis Filipiinidel mõnel paradiisisaarel surfamas ja niisama puhkamas ja tuleme siis iseseisvuspäeva pidustusteks siia tagasi, aga ilmselt jääb see ikkagi ära, kuna läheb liiga kalliks. Oleks me enne aimanud, et Brunei on nii lahe ja omanäoline riik, oleks oma siinoleku paremini ajastanud, et iseseisvuspäev sisse jääks.
Autorenti muideks siin nii lihtsalt ei saagi, kuna kõigil firmadel on täna kõik autod väljas. See on vist ka paratamatu, kuna muid mooduseid ringi liikumiseks siin eriti ei ole. Mingi ühistransport linna piires tegelikult vist isegi on, aga see toimib suht kaootiliselt ja ainult kuni kella 17:30ni. Brunei riigis pidi olema kokku täpselt 42 taksojuhti ja neid peab enamasti ette tellima. Mina ei ole linnas veel ühtegi liikumas näinud. Proovime autot saada ülehomseks...Gabriel siin muidugi paanitseb, kuna liiklus on siin vasakpoolne ja automaatkastiga autod on nagunii kõigil firmadel juba pikat väljas, nii et peaks siis sõitma vasakpoolses liikluses manuaalkastiga autoga ja siis vasaku käega nikerdama käigukangiga. Kuna mina ei sõida, siis mul suht ükskõik ja itsitan siin vaikselt omaette selle mõtte peale :P
Kui aus olla, siis on Bruneis päris palju pakse inimesi. Ja nad on kohe konkreetselt ümmargused, nii mehed kui naised. Paksud on nad seetõttu, et inimeste põhilised hobid on söömine ja shoppamine ja mõlema jaoks on kõigil piisavalt palju raha ja vaba aega. Süüa saab siin hästi, mitmekülgselt ja odavalt pea igal pool ja suurtes kogustes ja sellega kõik kohalikud kogu aeg tegelevadki. Üks kohalik ütles selle kohta, et kuna juua ei saa, siis nad asendavad selle söögiga.
Täna õhtul tahtsime sõita paar kilomeetrit linnast väljas asuvasse kaubanduskeskuste rajooni, et siin poodides natuke ringi vaadata, hängisime linnas tee ääres ja juttu tuli tegema üks kohalik naine. Lõpuks peatus tal mingi tuttav meie kõrval ja tädi sebis meid auto peale ja juht tõi meid siia ilusti kohale, maksime väikese sümboolse tasu ka. Inimesed on siin lihtsalt fantastiliselt abivalmid ja sõbralikud, samas seda mitte pealetükkivalt vaid viisakalt. Tagasi saamise osas andis ta meile oma telefoninumbri ja käskis helistada, kui vaja tagasi saada, selle eest muidugi me maksame talle natuke raha ka, aga imetlusväärne on inimeste lahkus ja uudishimu meie suhtes. Just uudishimulikud on nad, kohe väga. Mind nähes kas tervitavad väga viisakalt ja mõned nooremad kukuvad ka ohjeldamatult isekeskis itsitama, paljud tulevad juttu ajama. Nad räägivad siin küll englishit, aga väga kohutava aktsendiga ja lisavad jutu sisse omakeelseid sõnu, nii et suht keeruline on aru saada. Näiteks täna see naine, kes meid auto peale sebis, rääkis muudkui, et selles kaubanduskeskuses kolmandal korrusel on väga vinged "muffid". No küll me mütlesime, et misasi see muffi on, lõpuks siis jutu käigus selgus, et tädi tahtis öelda "movie" ehk kino.
Rohkem ei ole hetkel aega blogida, see u later :)

Saturday, February 11, 2012

Vahepeale paar pilti ka


See on meie vahva hostelitädi Singapuris



Seninähtustest kõige uhkem moshee Bruneis


Vesiküla


Meie paadipoiss, käib siin keskkoolis ja on jõekülast pärit, tegi meile sümboolse tasu eest paadituuri oma kodukülla


Veel 1 pilt vesikülast


Moshee õhtuvalguses


Bruneilased on rõõmsad ja lustakad inimesed, isegi toitu serveerivad sedasi

Tervitusi Brunei sultaniriigist

Jõudsime täna lõunaks Brunei pealinna Bandar Seri Begawan´i. Jah, enamus inimesi ei tea, kus see asub ja mina ei teadnud ka veel pool aastat tagasi, mis on näiteks selle veidra riigi pealinn. Seega, kuna keegi Bruneist eriti midagi ei tea, siis esialgu teen väikese ülevaate, mis riigiga üldse tegu.

Täieliku nimega Brunei Darussalam ehk Brunei Sutanaat asub Borneo saare põhjaosas ja on väike tükk maad Malaisia kahe maakonna vahel. Brunei teeb eriliseks see, et ta on maailma ainukene riik, kus siiani kehtib absoluutne monarhia ja ei paista, et see üldse lähimal ajal muutuma hakkaks. Troonil on sultan, kelle isa ja isaisad jne olid samuti sultanid, ning sultanil on ainuisikuliselt õigus teha riigi seisukohalt olulisi otsuseid, võtta vastu seadusi, määrata karistusi jne. Veel on Brunei üks maailma rikkamaid riike, mõned räägivad, et ta ongi päris nr 1, aga mõned jälle, et Qatar on esimene ja Brunei siis teine. Rikkuse allikat ei pea kaugelt otsima, selleks on nafta ja veelkord nafta. Riigi pindala on oluliselt väiksem kui Eestil ja rahvaarv olevat 390 000 inimest ehk siis kogu riigi peale kokku vähem kui näiteks Tallinnas. Kuna tegu on rikka naftariigiga, ei maksa inimesed ühtegi maksu, haridus ja meditsiin ja kõik muud sotsiaalsed hüved on tasuta, vaesust, töötust ja muid Aasia riikidele omaseid probleeme siin ei ole. Toimivat ühistransporti samuti peaaegu et ei eksisteeri, kuna selle järele puudub vajadus - kõik inimesed sõidavad autodega, absoluutselt kõik, selle kohta ütles meie Singapuri hosteli tädi, et siin on isegi teenrite teenritel autod. See tähendab omakorda, et linnas on kohati päevasel ajal liiklusummikud, mis on riigi väiksust ja rahvaarvu arvestades nats veider. Tegu on ka üsna radikaalse islamiriigiga, islam on riiklik usund ja kõik peavad selle tavasid järgima. Miniseelikuga käimine ei tuleks siin kõne alla, alkohol on terves riigis keelatud ja seda ei saa ka erinevalt mõnest teisest sarnasest riigist kuskilt leti alt, seega mitte keegi mitte kunagi lihtsalt ei joogi midagi alkohoolset. Homoseksualism on karistatav 10 aastaga vanglas pluss 30 000 dollari suuruse rahatrahviga (ca 20 0000 EUR).

Riigi kõige olulisem inimene, suur juht ja õpetaja on loomulikult sultan ja tema väärib ka oma peatükki. Sultan elab siinsamas pealinnas oma residentsis, tal on 3 naist ja palju lapsi, lisaks tegeleb ta kulukate ja ekstreemsete hobidega nagu näiteks kalliste autode kollektsioneerimine, kokku olevat tal umbes 5000 autot ja neist 2500 Rolls Royce, kuna eriliselt armastab sultan just Rolls Royce. Lisaks on tal veel 9 luksjahti ja kirjaldamatul hulgal muid mugavusi. Mõned aastad tagasi tähistas sultan oma 60ndat sünnipäeva ja sel puhul tõstis ka kogu riigis kõigil elanikel 20% palka. Sellest järeldub, et Edgaril on veel pikk tee käia, kui ta jändab oma karulite ja küttepuude jagamisega, samas kui siin mõni mees teeb selliseid zheste. Õpi, Edgar, ja tee järele :P

Riigi seisukohalt veel väga oluline tegelane on prints Jefri, sultani vend. 90ndate lõpus määras sultan oma armsa venna riigi rahandusministriks ja prints Jefri raiskas kogu riigikassas oleva raha enda eralõbustustele, näiteks lasi ta endale ehitada üle riigi kümneid paleesid, ostis kokku kinnisvara muuhulgas Las Vegases, LAs ja Pariisi keskväljakul, raiskas raha oma naistele ja lastele (naisi olevat kokku 5 ja lapsi 35). Näiteks on siin üks Jefri tellitud palee praegu kasutusel 7 tärni hotellina (kas te teadsite, et üldse on olemas 7 tärni hotelle - vot siin 1 on)ja selles olevat isegi vetsupotiharjade aluseks olevad taldrikud kullast. Lõpuks sai riigis raha otsa ja sultanil vennast kõrini, seega lasi ta venna rahandusministri kohalt lahti ja saatis ta riigist välja, võimaldades talle siiski taskuraha, millest üleval pidada oma naisi ja lapsi ja viimane info on, et prints Jefri elavat praegu Londonis (äkki nad leiavad üksteist Anna-Maria Galojaniga, Galojan võiks näiteks kuuendaks naiseks hakata, ühiseid teemasid peaks leiduma küll). Õnneks leidub riigis veel nii palju naftat, et väga põhjalikku kaosesse see riiki ei paisanud. Tegelikult olevat Brunei riigil juba nii palju naftast saadud tulu välisinvesteeringutesse suunatud, et hetkel pidi sellest saadav tulu juba naftast saadava tulu ületama ja riigil ei hakka isegi nafta lõppedes ilmselt oluliselt kehvemini minema.

Meie hakkasime hommikul Mirist bussiga startima ja olime lõunaks kohal. Brunei piiriületus meenutas 15 aasta tagust Leedu-Poola piiri, kus pidi mingis putkas ja tee ääres kokku ca 6 tundi passima, et oma templit passi saada. Nii hullusti meil siiski ei läinud, pidime kõigest umbes tund aega templijärjekorras seisma, aga siiani on igal reisil kõik läinud ilma selliste takistusteta, nii et see oli omajagu üllatav. Bussijaamas hängis üks väga lahedate kollaste pardisussidega mees nimega Dennis, kes teatas, et ta on iga päev seal ja võib meid aidata ükskõik mis küsimustes, kuna tema olevat Brunei kõige pädevam tour guide ja seda ta ilmselt ongi, temast on isegi Borneo Lonely Planetites korduvalt juttu olnud. Ta soovitas meile suht normaalse odava hosteli ja ilmselt suhtleme temaga mõni päev veel. Meie suureks üllatuseks koukis ta sõna Estonia peale oma rahakotist välja kahekroonise rahatähe - enne meid on siin ka eestlasi käinud ja keegi jättis talle selle mäletuseks. Veider oli näha siin oma raha, mis tegelikult ju enam ei kehtigi. Ülejäänud aja kolasime linnas, linna all mõtlen siis Brunei pealinna Bandar Seri Begawani (no on alles nimi pandud). Kohalikud vist ei viitsi ise ka eriti seda nime välja öelda ja seega on tihti igal pool teeviitadel lihtsalt kirjas BSB. Mõned tähelepanekud. Linn on puhas, korras, ilus, laiade tänavate ja suurejoonselise islami arhitektuuriga, suured alleed vahelduvad mosheedega, lisaks on siin mitu sisemaale minevat jõge ja jõgede kaldal on vahvad külad. Erinevalt teistest Aasia linnadest on siin kõik rahulik, reserveeritud, vaikne ja tagasihoidlik. Inimesed on meeldivad ja armsalt sõbralikud, samas absoluutselt mitte pealetükkivad. Peaaegu kõik inimesed tervitavad mind tänaval kas rahuliku "hello" ütlemisega ja/või naeratuse ja peanoogutusega. Vastan samaga ja kõik on väga rõõmsad. Kuna enamus inimesi liigub ringi autoga, siis paljud autod peatuvad meid nähes tee ääres selleks, et lihtsalt aken alla lasta ja tervitada ja siis oma teed jätkata. Kuskil ei ole mingit möllu, turgusid ega kaootilist sebimist nagu mujal Aasias. Võiks isegi öelda, et kui kõrvale jätta isiklik tervitamine, siis on Brunei inimesed mõnes mõtte eestlaste moodi, tagasihoidlikud ja reserveeritud. Turiste, vähemalt valgeid turiste siin eriti ei ole.

Siin on jõe kallastel ja jõel sellised külad, mille nimetus on water village ehk siis vesiküla. Sarnased olid ka Peruus Iquitoses, aga sarnasus piirdubki ainult sellega, et mõlemad on ehitatud veele. Siin elavad inimesed jõel keset vett vaiadele ehitatud puust majades mitte sellepärast, et neil ei ole raha mujal elada vaid see on siin selline nn. ökotrend. Kõigil neil inimestel on olemas autod ja/või paadid, auto pargivad nad koju minnes kaldale selleks otstarbeks ehitatud parklasse ja lähevad siis mööda laudteid oma koju. Kõik muud vajalikud asutused nagu näiteks koolid, tuletõrje ja politseijaoskond asuvad samuti vees ja liiklemine on paatidega. Näiteks on olemas "koolipaat", mis on nagu koolibuss, aga kuna küla ja kool on vees, siis on vaja mitte bussi vaid paati. Paljud liiklevad paatidega seepärast, et autoga mööda teed minnes tuleks teha väga suuri ringe ja paadiga saab igale poole otse. Täna tuli mind tervitama 1 paadipoiss, nii umbes 17 aastat vana või umbes sinnakanti, rääkis, et ta on kohalik ja elab siinsamas külas ja võib meile oma paadiga tuuri teha. Tegimegi tuuri ja ta näitas meile päris kohalikku elu külas, omaenda maja ja oma kooli ja muud põnevat. Küsisin muuhulgas ka, kuidas siin siis ikkagi nende naistega lood on. Islam lubab ju kuni 4 naist pidada, tundsin huvi, et kui palju siin siis meestel päriselt naisi on. Poiss vastas, et enamusel on siiski 1 naine ja mõnel ka 2, aga mitte rohkem, kuna nii palju ei suudeta neid enamasti üleval pidada. Nii rikkad siin siis vist ikkagi ei olda, või on rahalised nõuded naise võtmisel nii karmid, ei tea. Sultanil jah olevat 3 naist ja sultani vennal 5, aga nendele on kõik võimalik ja kõik lubatud.

Natuke käisime täna shoppamas ka ja tegelikult on siin hinnad vastu ootusi täiesti normaalsed. Majutus ja toit on reeglina veidi odavam kui Eestis, muud kaubad umbes sama hinnaga. Homme või ülehomme plaanime võtta üheks päevaks rendiauto ja sõita ülejäänud Brunei läbi, kuna siin maapiirkondades pidi nägema väga palju metsikut loodust ja vihmametsa ja ilusaid külasid. Netti meil siin tegelikult ei ole, seega kirjutan jutu valmis ja millalgi, kui läheme netikohvikusse, laeme üles. Pilte seega niipea vist ei saa ja jutt võib hilinemisega tulla, aga asi seegi.

Friday, February 10, 2012

Vaike vahepeatus Miris, Malaisias

Hei, Aeg muudkui laheb ja polegi joudnud midagi vahepeal postitada.
Joudsime tana pealelounal Mirisse, mis on viimane Malaisia linn enne Brunei piiri. Plaan oli kohe tana bussiga Bruneisse edasi porutada, aga joudsime bussijaama kohale ajaks, kui viimane buss oli just 10 minutit tagasi valjunud, seega veedame oo siin ja laheme hommikuse bussiga. Hostel on meil siin meeldiv ja odav, yldse tunduvad praegu siin peale ylikallist ja luksuslikku Singapuri koik asjad vaga odavad. Yle tee on suureparane india soogikoht...sellest raakides, meil on siin hostelis kaal ja esimest korda kogu teel oldud aja jooksul astusin siis sinna peale ja kaal naitab, et olen 2 kilo juba juurde votnud. See on see rikkalik ja rasvane india toit, mida iga paev soome ja ega hommikusookideks pakutavad rostsaiad ka head tee.
Miri on tegelikult haruldaselt kole linn, lausa nii kole, et selles on mingi oma teatav volu, mis lummab. Linn on rapakas ja laokil...tegelikult ega ta ei erine niivaga teiste Aasia riikide piiriaarsetest linnadest, aga lihtsalt kohe vahetult peale Singapuri on see kontrast vaga terav. Rahvas elab oma igapaevast elu, turiste ei ole ja siia vist vaga palju ei satu ka, mind kui blondiini ikka juba tanaval vaikselt kiigatakse ja tervitatakse igal sammul.
Miri ja samuti Brunei asuvad Borneo saarel, seda saart teatakse enamasti seetottu, et siin elab vaga palju eriti haruldasi troopilisi loomi ja linde ja roomajaid, keda leidubki ainult sellel saarel. Neist tuntuim on vast Borneo ninaahv, koik teavad teda selle jargi, et tema nina meenutab kangesti...noh, teate kyll seda looma :P Siin pidi neid elukaid ka valjaspool linna dzunglis naha saama, kui teha vastavaid dzunglimatku, aga me seekord jatame selle vahele, kuna Amazonase matk alles liiga varskelt meeles ja vaevalt et seda yldse miski yletada suudab. Kliima on kogu aeg vahemikus 30/35 kraadi ja vaga marg kuna tegu on ikkagi saarega, mis on kaetud vihmametsaga. Tana hakkaski ohtupoolikul sadama ja praegu sajab ka (hetkel hakkab kell pool 12 oosel saama). Naljakas on see, et kohalikud on siin igal pool konditsioneeri-hullud, nii Singapuris kui Kuala Lumpuris kui siin. Eks see ole ikka see, et meie, kylma kliima inimesed, otsime sooja, ja siinsed kylma. Peaks nad koik kohustuslikus korras veebruaris Eestisse saatma, ehk kaoks see nali siis ara. Igatahes oleme me siin juba 10 paeva elanud troopilises kliimas ca 100 km ekvaatorist ja enamuse ajast on mul olnud kylm, kuna konditsioneeritatakse meeletult hotellides, metroodes, bussides, kaubanduskeskustes ja Singapuris olid isegi moned tanavad konditsineeritatud. Ja oleks siis, et kondekas on ca 20 kraadi peale keeratud, aga ei, mingis hostelis meil stabiilselt oli 17 kraadi sooja. Mul ongi viimased paevad kogu aeg olnud kerge nohu ja kurk nati valus, kuna valjast palavast tuleb paevas mitu korda kasvoi metrooga soites astuda kylma ohu katte. Kohalikud ise kaivad lennujaamades ohukesed joped voi kampsikud seljas ja on kangesti roomsad, et saavad jahedasse.

Wednesday, February 8, 2012

Elagu hedonism

Tegimegi oma lux plaani teoks ja ausalt, see on mu elu kõige paremini kulutatud raha. Absoluutselt kõige paremini. Ei oskagi selles osas suuri sõnu teha, küll pildid pärast räägivad enda eest, aga lühidalt siis. Meie tuba asus 29ndal korrusel vaatega üle lahe ja linna ja mitte mina ei roomanud hirmust mööda nurgataguseid vaid esimese hooga hoopis Gabriel :D Tegelikult ei olnud ei toas ega ka 57ndal korrusel asuvas avatud katusebassenis midagi nii kohutavat, et ma ei oleks seda üle elanud. Esimese hooga siiski võttis jalad nõrgaks ja läks kõvasti aega, kuni julgesime ujuma minna. Meie elamine ise oli sama suur kui minu korter Tallinnas, koos kõikmõeldavate mugavuste ja privileegidega. Alates eilsest lõunast kuni tänaseni nautisime kõiki kirjaldamatuid luksusi, shoppasime, ujusime, pildistasime nõrkemiseni,jõime veini ja lesisime oimetult maas ega suutnud oma õnne uskuda. Nüüd täna, kui pidime hakkama paradiisist maale tagasi laskuma, tekkis selline masendav Tuhkatriinu tunne, et kullast tõld muutub ikka jälle kõrvitsaks ja sa ei saa sinna mitte kui midagi parata. Siin linnas avab raha olemasolu kirjeldamatult palju uksi ja võimalusi. Näiteks on teeninduses oluline vahe. Enne käisime oma tavalistes riietes ja spordiplätudes sealsamas kaubanduskeskuses ja restoranides hotelli all niisama uudistamas - teenindajad olid meeldivad, ent mitte üleliia abivalmis. Eile õhtul, olles juba hotelli külaline, panin selga ilusa kleidi ja kingad, tegin meiki ja läksin siis uuesti puhta, lõhnava ja ilusana samadesse poodidesse. Suhtumise vahe oli kolossaalne, nähes, et tegu on hotelli külalistega, kummardatakse su ees maani, kuna mõeldakse, et kui ma jaksan juba selle hotelli eest maksta, siis suudan ka kindlasti kõige muu eest. Tegelikult mõtlesime seda, et peale sellist elamust ühe hotelliga on täiesti arusaamatu, mille eest küsivad näiteks 4000 eeku raha meie Tallinna vanalinna mõned hotellid või Eesti mõisad. Kui ma enne mõtlesin, et kvaliteet siis järelikult maksabki nii palju, siis olles näinud, mida selle raha eest siin on võimalik saada, ei oleks ma isegi mitte teoreetiliselt nõus never ever Eestis ühegi majutuse eest sellist summat maksma. Paraku ei ole meil siiski raha, et sellisel viisil oma aega kõik päevad sisustada, nii et nüüd oleme tagasi oma tädi juures chinatownis. Tädi on endiselt vahva, aga on tekkinud üks probleem, nimelt on tal siin mingid voodielukad, kirbud või lutikad vms. Eile hommikul juba avastasin, et ööga on tekkinud igale poole kublad ja need näevad välja kirbu hammustuse moodi, sügelevad meeletult ja tekitavad põrgupiina. Loomulikult ma ööbiks parema meelega kuskil mujal selle peale, aga maksime viimati tädile nüüd kahe viimase öö eest juba ette ära ega saa enam tühistada. Vaatab homme, kas on kuidagi hullemaks läinud. Üldiselt paistab, et tal on äärmiselt populaarne hostel, abosluutset iga päev on see täiesti täis ja inimesi muudkui käib ukse taga küsimas, et ega ühtegi vaba kohta ei ole. Äkki armastavad kirbud justnimelt mind ja ainult mind? Igatahes on masendav tulla meeletust luksusest siia tagasi kirpudele toiduks, aga midagi teha ei ole, tõeliselt õnnelikud saavad Singapuris olla ainult need, kellel on väga väga palju raha. Sellisel juhul on Singapur otsekui unelmate linn, tõeline dream come true, kuna linn ise on tõepoolest erakordselt ilus ja tuhandete võimalustega. Hakkan veidi korrigeerima oma algset muljet, et Singapur on liiga steriilne - ta jah on puhas, korras, hoolitsetud ja särav, aga see on tegelikult väga omanäoline ja natuke nagu ebamaine ilu, mis seda tundma õppides hakkab lummama.
Tegelikult pean tõe huvides täpsustama, et Singapur ei ole mitte ainult linn vaid kolm ühes ehk siis linn, saar ja riik, kõik korraga. See saar on pindalalt umbes Hiiumaa suurune ja rahvaarv on ca 5 miljonit inimest. Tundub nagu veider, et nii väike saar mahutab nii palju,aga selles ongi pilvelõhkujate võlu. Kui Mustamäe majad oleksid ka kõik 30-korruselised, võiks ka selle rahvaarv olla vähemalt 3-kordne. Riigikeel on inglise keel, mida kõik mingil määral räägivad, aga nii kogutava aktsendiga, et seda nimetatakse omaette inglise keele alaliigiks - singlish on selle asja nimi. Kui aus olla, kõlab see kohutava määgimisena ja on kõrvale üsna valus kuulata. Situatsioon on selline, et siin elab koos kõikvõimalikest rahvustest inimesi, kellel kõigil on oma keeled, nt hiinlasi on nii mandariini- kui kantonikeelseid, siis veel hindud, malaid, valged, araablasi mingil määral, ja kui kõik rühmad räägiks ainult oma keeli, ei toimiks see linn kaugeltki mitte nii hästi kui praegu. Inglise keel võimaldab nii multinatsionaalses riigis normaalse asjaajamise ja toimimise.
Oleksin peaaegu et unustanud kõige olulisema, nimelt jaapani ploomivein! Kunagi Hong Kongis avastasin selle enda jaoks ühes restoranis ja peale seda olen ma just täpselt sama asja igalt poolt otsinud ja mitte kuskilt leidnud, kuni praeguseni. Tegu on siis väikese koorepurgi suuruse (no need veneaegsed hapukoorepurgid noh) totsikuga, mis sisaldab ploomiveini, mis omakorda sisaldab selles veinis marineerunud ploome. Leidsin selle siit ühest toidupoest ja ostaksin neid hea meelega kohe kümnete kaupa koju kaasa, aga see pole paraku võimalik, kuna läheme veel Bruneisse ja sinna pole lubatud mitte tilkagi alkoholi sisse vedada. Seega tuleb siin võtta viimast, kavatsen täna õhtul enne magamaminekut ka sellega maiustada.
Homme oleme veel siin, viimast päeva, ja siis suundume edasi Bruneisse. Pilte pole jõudnud veel arvutisse tõmmata, neid lisan vast homme.

Monday, February 6, 2012

Poole kuupalga eest k]huli voodi alla

Otsustasime Gabrieliga ohjeldamatult laristama hakata. Kallid vanemad, j'rgnev pole teile lugemiseks, nii et marss nyyd arvuti kinni :P Nimelt, siin on hotell nimega Marina Bay Sands, oigemini ei ole see isegi mitte hotell vaid meelelahutuskompleks, milles asuvad hotell, kasiinod, fitness keskused, mitu korrust kaubamaju ja veel koikmoeldavad luksused. Hetkel ei ole ma oma arvutis ja puudub v]imalus siia pilte lisada, aga hiljem tulevad pildid ka. See hotell koosneb nimest kolmest ovaalse kujuga k]rvuti asuvast pilvelohkujast, mille koige ylemisel, 47ndal korrusel, on valibassein, mis yhendab koiki kolme torni ja kogu see asjandus naeb valja nagu toeline kosmoselaev. Eriline on veel see, et sellel katusebasseinil on valimised aared klaasist, nii et pohimotteliselt saab sealt vaadata otse yle aare alla. Toad asuvad alates 20ndast korrusest korgemal. Me otsustasime, et sinna me homme lahemegi ja tegime broneeringu. Ma ei hakka isegi mitte ytlema, kui palju see maksab, aga maksku ta mis maksab, otsustasime, et nii hullu ehitist lihtsalt maailmas kuskil mujal ei leidu ja ilmselt ei satu me enam ka kunagi Singapuri ja see nali on taiesti kohustuslik ara teha. Aga toeline nali seisnab selles, et ma kardan korgust ju :D Gabriel siin kogu aeg tuletab mulle meelde, et mina nagunii ei julge sinna basseini minna ja hea kui ma seal toas magadagi julgen ja muretseb selle parast kovasti ette. No eks tal ole omajagu oigus kyll, aga ma lubasin talle, et kui ma olen juba maksnud sellise nalja eest sisuliselt pool oma kuupalka, siis ma kavatsen kasvoi kohuli ja kinnisilmi sinna tuppa ja basseini veerele roomata. Gabriel arvab, et parimal juhul suudan ma ainult voodi alla roomata ja siis lodisen seal kogu ylejaanud aja. No eks homme naeme. Edaspidi elame putkades ja yhitubades ja hakkame hiinlaste ja filipinode paska sooma, kuna see on koige odavam toit ja yleyldse tahendab see, et tagasi tulles olen ma ilmselt supervormis sest kuna raha enam ei ole, siis midagi eriti ei soo ka ja lisaks, kuna raha ei ole, ei saa ka soita yhistranspordiga vaid tuleb kogu aeg jala ringi kapata. Homme seega olemegi vahelduseks oma lukshotellis ja ei kavatse seal yldse valja liikudagi, kuna hotellis endas on lihtsalt nii palju vaadata (kui ma olen kohuli voodi all, siis on see ka ysna voimatu).
Aga tana kolasime ringi Little Indias ehk hindude linnaosas ja see oli vahelduseks cityle meeldivalt varvikas. Tegelikult on siin siiski rassiline kihistumine olemas, kuna hindud on Singapuris nn musta too tegijad, nad tulevad siia koige madalama palga eest tegema toid, mida singapurlased ise ega teised siinsed rahvused ei ole nous tegema, nt igasugused mustad voi fyysiliselt vaga rasked ehitustood. Tanu sellele ei paista nad siin eriti hinnatud olevat ning elavad suht eraldatult oma kogukonnas ja koige vaesemalt. Selles mottes on Singapur Kuala Lumpuriga sarnaselt veider linn, et siin on nagu koik labisegi, hindude linnaosad ja templid vahelduvad cityga, siis on hiinakad, siis on jalle city, siis inglise koloniaalstiilis vanad ehitised...yhte korralikku segasummasuvilat meenutab see koik.
Lisaks kaisime tana kesklinnas peamises shoppingupiirkonnas, kus oli maaratul hulgal kaubanduskeskusi nii pikalt kui silm seletab. Osta pole siit ainult mitte kui midagi kuna hinnad on tunduvalt korgemad kui naiteks Eestis. Raha hong holjub ikka yle koige ja ainuke koht, kus see tunne natuke leevendub, on vast Little India.
Oleksin peaaegu et unustanud linna peamise igaohtuse meelelahutuse, mida oleme nyyd juba 2 ohtut jarjest vaadanud. Sellesama kosmosehotelli ees on suur jalutuspromenaad vaatega yle lahe korguvatele ulmelistele pilvelohkujatele ja promenaadi ees vees korraldatakse igal ohtul tohutu valguse ja vee show. Pohimote on asjal selline, et ohku paistatakse 20 minutit jarjest hasti palju peenikest veeauru, sekka lisatakse purskkaevude mangu ja seda koike valgustatakse selliselt, et tekib nagu filmi efekt otse ohus vee kohal ja linnapanoraami taustal. Symfoonia mangib loomulikult veel taustaks. Sisuliselt on tegu symboolse filmiga inimese elutsyklist synnist surmani ja sellest, kuidas see elu on ikka ja alati imeilus, kuna synd, surm ja koik sinna vahepeale jaav on iseenesest ime, mida peaksime hindama. See on toeliselt kaunis ja kaime seda siin vist veel ka koik jargnevad ohtud vaatamas.
Praegu ei viitsi enam kirjutada, aga nati hiljem vast onnetub Gabrieli lapparit kasutada ja siis saab moned pildid ka yles. Ausalt oeldes ei armasta ma Singapuri eriti just selle rikkuse ja raha kultuse parast, see on kuidagi liiga materialistlik maailmavaade siin, kuid tuleb tunnistada, et linn on toesti silmipilmestavalt ilus. Ulmeline ja modernne, mitte vana Euroopa moistes ilus, aga toeline lummav tulevikulinn on see. Piltidelt naete ise. Ainuke AGA on ja jaab siiski see, et kui sul ei ole just yleliia palju raha, siis ega see linn sind ka eriliselt ei armasta. Tolereerib, aga ei armasta.

Oh kuulge, ma sain Gabrieli lappari oma valdusse ja saan seega moned pildid laadida.


Vaade linnale, lihtsalt üks vaade


Vot sellesse hotelli homme lähemegi. Katusel see taldrik on siis tegelikult bassein, mille ääred on klaasist.


Veel yks vaade


Ja nyyd siis öine vaade ka, valgusshow taustal.

Aa, 1 asi veel meenus, Nordea kontor on ju Singapuris :D Või noh, mitte just kontor, aga mingi esindus siis. Vaatasin huvi pärast välja, mis aadressil see asub ja asub üsna meie lähedal. Lähen millalgi jalutan sealt mööda ja vaatan, kas ikka on suur sinine Nordea kiri katusel või ei ole :D

Sunday, February 5, 2012

Singapore - get rich or die trying

Paar sõna enne magamaminekut.
Veetsime tänase päeva Singapuri city osas Marina Bay ääres (sellise nimega laht). Linn on seal absoluutselt vapustav, imeilusad sihvakad pilvelõhkujad kõrguvad taevasse, lahte ümbritsevad kaunid promenaadid, toitlustusasutused, Gucci, Versace jms poed, kõikjal mängib mahe muusika, Jaapani turistid pildistavad ohjeldamatult ja luristavad üksteise võidu limonaadi. Nii ilusat modernset linna ei ole ma ausalt öeldes veel kunagi näinud, Singapur teeb silmad ette ka Hong Kongile, mis on muidu põhimõtteliselt samasugune linn, vesine ja klaas-betoon-neoon-jne stiilis. AGA. Hoolimata kogu sellest särast hõljub kõikjal raha hõng. Sellest ei räägi keegi, kallites poodides ei ole asjadel isegi mitte hindu küljes, sest siinne klient üldiselt ei huvitu hinnast ja see on teisejärguline teema, aga see on kõikjal kohal. Kui sul ei ole ohjeldamatutes kogustes raha, siis sa ööbidki Chinatownis ja sööd kanavarbaid ja oled absoluutselt teisejärguline inimene. Söömas käime me nüüd muideks hoopis Little Indias.
Mäletan, et vestlesin kunagi ühe armsa briti vanadaamiga Hong Kongis, kes oli just tulnud Singapurist ja ütles, et "it´s oh so very British you know". No ei ole mina siin veel midagi eriti inglaslikku näinud, kui keel ja koha- ning tänavanimed välja arvata.
Singapur on nii steriilne keskkond, et ei olegi nagu midagi eriti kirjutadagi. Raha ja veelkord palju raha on siin põhiline teema. No hea küll, tegelikult on imetlusväärne see, et siin elavad segamini hiinlased, hindud, moslemid ja valged ja rõõmsalt kõrvuti, igaühel on oma usk ja pühakojad, oma tavad, ja kellelgi ei ole kellegi teisega eriti asja. Ei paista olevat usulisi konflikte, keelelisi konflikte, mingeid vähemuste rõhumisi...Natukene nagu igav on see minu jaoks.Lonely Planet kirjutab selle kohta et "who needs pollution, poverty and chaos anyway". Well, actually I kind of do...

Saturday, February 4, 2012

Liiga lihtne ei pea ka ju olema

Jõudsime täna õhtul Singapuri, aga Singapurist endast siis, kui oleme siin juba kauem olnud ja on, millest rääkida.
Aga esmalt Kuala Lumpur. No arvake ära, kas meie tõusime seekord hommikul kell 8 üles, et minna Petronase torni? Otse loomulikult mitte :P Äratus kinni ja magasime edasi ja mingi veidra Murphy seaduse täiendusena tuleks vist kirja panna ka seaduspärasus, et une headus ja sügavus on pöördvõrdelises seoses vajadusega olla sel ajal hoopis kuskil teises kohas ja ärkvelolekus.
Lõunaks liikusime bussijaama, et transportida end edasi Singapuri. Siiani ma mõtlesin mööda Kuala Lumpurit ringi toimetades, et ei saa ju ometi olla, et kõik on nii normaalne...linn on kena ja enamasti puhas, inimesed on meeldivad ja abivalmis, enamus neist oskab täiesti rahuldavat inglise keelt, ühistransport toimib probleemideta jne. Mõtlesingi, et ei saa ju ometi olla võimalik, et kuskil ei ole mingit tünga. No muidugi on, ikka on :) Nalja hakkas saama bussijaamas. Esimese hooga teatas väga meeldiv naisterahvas, et kohe 10 minuti pärast väljubki kiire ja korralik buss Singapuri piiri äärde ja kui me kiiresti teeme, siis jõuame veel peale. Ei suutnud kohe mitte oma õnne uskuda. Ostsime kähku piletid, buss pidi väljuma kell 12:45 platvormilt 15. Mida ei olnud, oli platvorm 15. Leidsime ühe platvormi, mis asus numbrite 14 ja 16 vahel ja eeldasime, et küllap see on õige, endal mul oli tunne nagu vast Harry Potteril, kes pidi esimest korda elus minema Sigatüüka Ekspressile platvormilt 9,5 ja selleks eelnevalt peaga läbi seina jooksma. Rahvas ootas, kõik kinnitasid, et koht on õige, aga mida ei olnud, oli buss. Lõpuks viipas mingi asjamees käega eemal seisva kollase bussi suunas ja teatas, et see on hoopis õige buss. Kolistasime sinna. Bussijuht selle peale teatas, et sõidab meile soovitud kohta küll, aga igatahes kavatseb ta hakata liikuma kell 14. Ehk siis vahet ei ole, mis kellaks kassa pileteid müüb, maksab bussijuhi sõna - mina sõidan siis, kui mina parasjagu tahan sõita ja punkt. Lõpuks siis tehti bussi uksed lahti ja rahvas korraldas bussile tormijooksu...igaks juhuks osalesime ka. Põhjusega. Nimelt selgus siis, et kassa oli müünud bussile palju rohkem pileteid kui oli istekohti ja kõik, kes tormijooksus ei suutnud saavutada istekohta, peksti bussist välja ja meist nad maha jäidki.
Edasine kulges lihtsamalt, aga siiski mitte ilma huumorita. Nimelt varastas keegi bussis ära mu pooleldi äranäritud saiakese ja purgi coca colat sel ajal, kui pissipeatuse ajal bussist väljas käisime. Mul ei olnud ka mitte mingeid hallutsinatsioone nende olemasolu osas, kuna Gabriel kinnitas mu veendumust, et mul tõesti enne bussist väljumist need asjad olemas olid. Kõik muud ja väärtuslikumad asjad olid alles, aga saiakese ja coca ahvatlustele ei suutnud keegi ilmselt vastu panna.
Singapuri jõudsime vastu hilisõhtut ja ööbime jälle Chinatownis, kuna siin on kõige odavam. Majutus on kodumajutuse laadi, hostelit peab meil 1 tädi, kes üürib välja oma kolme tuba, saame kasutada ühiskasutatavaid ruume ja hommikul pakutakse hommikusööki...nagunii ta ise vaaritab seda. Aga kui nüüd päris aus olla, siis on mul chinatownidest ja hiinlastest päris kopp ees juba, hiina reis ka veel liiga värskelt meeles. Väga vabandan muidugi, kui kellegi jaoks on mu rassistlikud seisukohad liig, aga hiinlased on tõesti 1 pain in the ass. Rassismist rääkides, me oleme ikka ülimalt tolerantsed, nii Malaisias kui Kuala Lumpuris kuulutavad paljud majutusasutused oma veebilehtedel avalikult, et nende juures ei ole teretulnud ööbima malaid, hindud ja Kesk-Aasia rahvad, juutidest rääkimata, kuna neid ei lasta mitte riikigi. Kujutagem ette, et ma teen Tallinnas hotelli ja uksele panen sildi, et no offence aga venelastel, piludel ja neegritel oleks targem mitte tülitada... sel ei lastaks vist ühte päeva ka toimida.
Igatahes ootan ma juba Bruneid ja Filipiine, et natukene puhata hiinlaste virrvarrist ja nende kohutavatest toitudest, mis peamiselt koosnevad kanavarvastest, seamagudest, konnadest ja igasugustest haisvatest tundamatutest grilliproduktidest. Homme ja edaspidigi käime siin ilmset söömas India linnaosas. Tekib küsimus, et kui hiinlased nii vastikud on, miks siis siin üldse ööbida...aga sellepärast, et Singapur on nii meeletult kallis. Meie majutus on kesklinna 1 odavamaid ja seegi maksab tiba üle 40 EURi. Täna uurisime nats teisi kohti ka ja kõik on üldiselt veel palju kallimad, nii 70 EUR kanti.Söögid on ka vähemalt sama kallid kui Eestis, alkoholist me üldse ei räägigi. Linna ja üldise elu-olu kohta on veel vara rääkida, kuna täna Chinatownist palju välja ei jõudnud.
Kuala Lumpur igatahes tundus Singapuriga võrreldes meeldivam, inimlikum ja toredam...aga seda alles esmapilgul. Oleme siin nüüd kuni 10.veebruarini paigal ja jõuame linnaga põhjalikumalt tutvuda. Nüüd aga lähen magama. Ma ei tea, kas asi on ikka veel ajavahes või milleski muus, aga siin oleme kogu aeg öösel üleval vähemalt kella 2-3ni ja siis hommikul ei saa mitte kuidagi maast lahti. Rütm on kuidagi teistsugune kui kodus. Homme hommikul nagunii meie tädi peksab meid ise õigel ajal maast lahti, et saaksime nautida tema enda kodus valmistatud hautist kanapeadest ja kalasisikonnast. OK, tegelt meie tädi vist ei ole hiinlane vaid malai, nii et võibolla üllatab ta meid selle hommikusöögi osas veel positiivselt.