Paar sõna enne magamaminekut.
Veetsime tänase päeva Singapuri city osas Marina Bay ääres (sellise nimega laht). Linn on seal absoluutselt vapustav, imeilusad sihvakad pilvelõhkujad kõrguvad taevasse, lahte ümbritsevad kaunid promenaadid, toitlustusasutused, Gucci, Versace jms poed, kõikjal mängib mahe muusika, Jaapani turistid pildistavad ohjeldamatult ja luristavad üksteise võidu limonaadi. Nii ilusat modernset linna ei ole ma ausalt öeldes veel kunagi näinud, Singapur teeb silmad ette ka Hong Kongile, mis on muidu põhimõtteliselt samasugune linn, vesine ja klaas-betoon-neoon-jne stiilis. AGA. Hoolimata kogu sellest särast hõljub kõikjal raha hõng. Sellest ei räägi keegi, kallites poodides ei ole asjadel isegi mitte hindu küljes, sest siinne klient üldiselt ei huvitu hinnast ja see on teisejärguline teema, aga see on kõikjal kohal. Kui sul ei ole ohjeldamatutes kogustes raha, siis sa ööbidki Chinatownis ja sööd kanavarbaid ja oled absoluutselt teisejärguline inimene. Söömas käime me nüüd muideks hoopis Little Indias.
Mäletan, et vestlesin kunagi ühe armsa briti vanadaamiga Hong Kongis, kes oli just tulnud Singapurist ja ütles, et "it´s oh so very British you know". No ei ole mina siin veel midagi eriti inglaslikku näinud, kui keel ja koha- ning tänavanimed välja arvata.
Singapur on nii steriilne keskkond, et ei olegi nagu midagi eriti kirjutadagi. Raha ja veelkord palju raha on siin põhiline teema. No hea küll, tegelikult on imetlusväärne see, et siin elavad segamini hiinlased, hindud, moslemid ja valged ja rõõmsalt kõrvuti, igaühel on oma usk ja pühakojad, oma tavad, ja kellelgi ei ole kellegi teisega eriti asja. Ei paista olevat usulisi konflikte, keelelisi konflikte, mingeid vähemuste rõhumisi...Natukene nagu igav on see minu jaoks.Lonely Planet kirjutab selle kohta et "who needs pollution, poverty and chaos anyway". Well, actually I kind of do...
No comments:
Post a Comment