Veel paar sõna Marcelitost

Tegin natuke uurimistööd ja jagan teiegagi infot Marcelito ehk Filipiinide Ott Leplandi kohta. Teda tasub googeldada ja You Tube annab ka mitmed päris head videod. Kui siin räägiti, et ta on väga vaesest perekonnast, siis ma eeldasin ikkagi midagi muud kui seda, mis teada sain. Nimelt on tollel superstaaril ainult 3 klassi algharidust, kuna elu on läinud selliselt, et tal ei ole olnud võimalust koolis käia. Kui ta oli 2-aastane, jättis ta ema oma perekonna maha ning isa oli pidevalt vanglas, seega jõudis asi selleni, et keegi pidi Marcelito adopteerima. Sellega ei läinud ka kuidagi hästi, nii et lõpptulemusena on ta alates 8 aasta vanuselt elanud üksi tänavatel ja teinud ellujäämiseks kõikvõimalikke juhutöid. Kooli jaoks ei jäänud selle kõrvalt loomulikult raha ega võimalust. Nüüd hiljem olevat ta oma vanematega uuesti kokku saanud, kuid ootuspäraselt ei tulnud sellest midagi head. Lõpuks läks ta sinna superstaarisaatesse ja võitis peaauhinnaga 2 miljonit peesot. Lugesin mingit intervjuud temaga, kus ta teatas, et kavatseb selle raha eest nüüd uuesti algkooli minna...ja meie Euroopas unistame uuemast autost ja kõrgemast palgast. Nüüd korraga sai ta oma teleshowd, esinemised, kontserdid ja raha, temal läks tänu andekusele hästi, kuid paljudel nii hästi ei lähe. Vaesus on Filipiinidel tõepoolest massiline probleem. Näiteks tüdruk, kellega eile enne kontserti juttu ajasin, rääkis mulle oma loo: neil on peres 5 last, isa suri aasta tagasi infarkti ning selle peale läks ema hulluks, tööle enam ei lähe, lastele süüa ei anna ja ümbritseva vastu mingit huvi ei tunne. Õnneks oli neil lastel olemas tädi, kes võttis nad oma tiiva alla ja hoolitseb nende eest sel määral, et muretseb neile elementaarse toidu ja raha koolis käimiseks. Muud mitte. Kui paljudel sellistel lastel siin on sellised tädid? Natukene hakkan sellest kerjuste massist linnades vist juba aru saama. Samas on siin ka teatav kontingent väga rikkaid (Filipiinide mõistes), kes sõidavad suurte ja kallite autodega ning elavad kahekordsetes kivist villades. Kontrast on väga terav, sageli näeb siin pilti, kus külas on majad ehitatud eterniidist ja lauajuppidest ning seal kõrval siis beebiroosaks värvitud kolme rõduga hispaania stiilis villa.
Veel Marcelitost rääkides, kuna ta suudab tõepoolest laulda imelise naishäälega, siis olevat Filipiinidel paljud arvamusel, et ta on homo. Marcelito ise ajab need süüdistused kategooriliselt tagasi. Pagan seda teab, igatahes on ta võimeline laulma nii meeshäälega kui ka naishäälega. Ja need ei ole mitte mingid "pooletoobised" nii-ja-naa hääled vaid tõesti kaunid, helisevad hääled.
Natuke argisemat juttu ka, nimelt lagunes meie laenutatud tsikkel täna suvalises külakolkas ära. Sellega on jama, kuna pidime homme liikuma siit kaheks-kolmeks päevaks tsikliga ida poole, kohta nimega Anda, kus on kilomeetrite kaupa vaikust ja ilusaid randu ning oluliselt vähem turiste. Jäime selle masinaga vastu õhtut linnast nii 30 km kaugusel suvalisel külateel tee peale, õnneks oli seal lähedal mingi väike küla, kus mehed hängisid õues maja ees ja olid lahkelt nõus masinat veidi takseerima. Seda nad tegidki, nii palju sai asja paremaks, et tasapisi suutsime selle masinaga oma majutuskohta ära kulgeda, aga homne pikem sõit ei tule praegu kõne alla. Külas loomulikult kogunes jälle pool külatäit rahvast seda actionit pealt vaatama, nii et tundsin end jälle nagu väljanäitusel. Siin kehtib sõiduriistade osas sama loogika mis mujal lõunamaades, et profülaktika mõttes ei remondita midagi. Kui ükskord ära laguneb, küll siis vaatame. Selle tsikli sebis meile üks Pedro-nimeline tüüp ja hommikul tulebki minna seda Pedrot otsima ja kuidagi asja ajama, et ta kas viib ise selle riista teenindusse või organiseerib meile teise, töötava ratta. Maksime talle kokku nädala aja eest üsna arvestatava summa ja nüüd ei ole meil ikka sõidukorras masinat ja see on kaunikesti nõme. Gab arvab, et ta teab, mis viga on, aga seda viga ei saa ilma teeninduses kõike lahti võtmata likvideerida.