Elagu hedonism

Tegimegi oma lux plaani teoks ja ausalt, see on mu elu kõige paremini kulutatud raha. Absoluutselt kõige paremini. Ei oskagi selles osas suuri sõnu teha, küll pildid pärast räägivad enda eest, aga lühidalt siis. Meie tuba asus 29ndal korrusel vaatega üle lahe ja linna ja mitte mina ei roomanud hirmust mööda nurgataguseid vaid esimese hooga hoopis Gabriel :D Tegelikult ei olnud ei toas ega ka 57ndal korrusel asuvas avatud katusebassenis midagi nii kohutavat, et ma ei oleks seda üle elanud. Esimese hooga siiski võttis jalad nõrgaks ja läks kõvasti aega, kuni julgesime ujuma minna. Meie elamine ise oli sama suur kui minu korter Tallinnas, koos kõikmõeldavate mugavuste ja privileegidega. Alates eilsest lõunast kuni tänaseni nautisime kõiki kirjaldamatuid luksusi, shoppasime, ujusime, pildistasime nõrkemiseni,jõime veini ja lesisime oimetult maas ega suutnud oma õnne uskuda. Nüüd täna, kui pidime hakkama paradiisist maale tagasi laskuma, tekkis selline masendav Tuhkatriinu tunne, et kullast tõld muutub ikka jälle kõrvitsaks ja sa ei saa sinna mitte kui midagi parata. Siin linnas avab raha olemasolu kirjeldamatult palju uksi ja võimalusi. Näiteks on teeninduses oluline vahe. Enne käisime oma tavalistes riietes ja spordiplätudes sealsamas kaubanduskeskuses ja restoranides hotelli all niisama uudistamas - teenindajad olid meeldivad, ent mitte üleliia abivalmis. Eile õhtul, olles juba hotelli külaline, panin selga ilusa kleidi ja kingad, tegin meiki ja läksin siis uuesti puhta, lõhnava ja ilusana samadesse poodidesse. Suhtumise vahe oli kolossaalne, nähes, et tegu on hotelli külalistega, kummardatakse su ees maani, kuna mõeldakse, et kui ma jaksan juba selle hotelli eest maksta, siis suudan ka kindlasti kõige muu eest. Tegelikult mõtlesime seda, et peale sellist elamust ühe hotelliga on täiesti arusaamatu, mille eest küsivad näiteks 4000 eeku raha meie Tallinna vanalinna mõned hotellid või Eesti mõisad. Kui ma enne mõtlesin, et kvaliteet siis järelikult maksabki nii palju, siis olles näinud, mida selle raha eest siin on võimalik saada, ei oleks ma isegi mitte teoreetiliselt nõus never ever Eestis ühegi majutuse eest sellist summat maksma. Paraku ei ole meil siiski raha, et sellisel viisil oma aega kõik päevad sisustada, nii et nüüd oleme tagasi oma tädi juures chinatownis. Tädi on endiselt vahva, aga on tekkinud üks probleem, nimelt on tal siin mingid voodielukad, kirbud või lutikad vms. Eile hommikul juba avastasin, et ööga on tekkinud igale poole kublad ja need näevad välja kirbu hammustuse moodi, sügelevad meeletult ja tekitavad põrgupiina. Loomulikult ma ööbiks parema meelega kuskil mujal selle peale, aga maksime viimati tädile nüüd kahe viimase öö eest juba ette ära ega saa enam tühistada. Vaatab homme, kas on kuidagi hullemaks läinud. Üldiselt paistab, et tal on äärmiselt populaarne hostel, abosluutset iga päev on see täiesti täis ja inimesi muudkui käib ukse taga küsimas, et ega ühtegi vaba kohta ei ole. Äkki armastavad kirbud justnimelt mind ja ainult mind? Igatahes on masendav tulla meeletust luksusest siia tagasi kirpudele toiduks, aga midagi teha ei ole, tõeliselt õnnelikud saavad Singapuris olla ainult need, kellel on väga väga palju raha. Sellisel juhul on Singapur otsekui unelmate linn, tõeline dream come true, kuna linn ise on tõepoolest erakordselt ilus ja tuhandete võimalustega. Hakkan veidi korrigeerima oma algset muljet, et Singapur on liiga steriilne - ta jah on puhas, korras, hoolitsetud ja särav, aga see on tegelikult väga omanäoline ja natuke nagu ebamaine ilu, mis seda tundma õppides hakkab lummama.
Tegelikult pean tõe huvides täpsustama, et Singapur ei ole mitte ainult linn vaid kolm ühes ehk siis linn, saar ja riik, kõik korraga. See saar on pindalalt umbes Hiiumaa suurune ja rahvaarv on ca 5 miljonit inimest. Tundub nagu veider, et nii väike saar mahutab nii palju,aga selles ongi pilvelõhkujate võlu. Kui Mustamäe majad oleksid ka kõik 30-korruselised, võiks ka selle rahvaarv olla vähemalt 3-kordne. Riigikeel on inglise keel, mida kõik mingil määral räägivad, aga nii kogutava aktsendiga, et seda nimetatakse omaette inglise keele alaliigiks - singlish on selle asja nimi. Kui aus olla, kõlab see kohutava määgimisena ja on kõrvale üsna valus kuulata. Situatsioon on selline, et siin elab koos kõikvõimalikest rahvustest inimesi, kellel kõigil on oma keeled, nt hiinlasi on nii mandariini- kui kantonikeelseid, siis veel hindud, malaid, valged, araablasi mingil määral, ja kui kõik rühmad räägiks ainult oma keeli, ei toimiks see linn kaugeltki mitte nii hästi kui praegu. Inglise keel võimaldab nii multinatsionaalses riigis normaalse asjaajamise ja toimimise.
Oleksin peaaegu et unustanud kõige olulisema, nimelt jaapani ploomivein! Kunagi Hong Kongis avastasin selle enda jaoks ühes restoranis ja peale seda olen ma just täpselt sama asja igalt poolt otsinud ja mitte kuskilt leidnud, kuni praeguseni. Tegu on siis väikese koorepurgi suuruse (no need veneaegsed hapukoorepurgid noh) totsikuga, mis sisaldab ploomiveini, mis omakorda sisaldab selles veinis marineerunud ploome. Leidsin selle siit ühest toidupoest ja ostaksin neid hea meelega kohe kümnete kaupa koju kaasa, aga see pole paraku võimalik, kuna läheme veel Bruneisse ja sinna pole lubatud mitte tilkagi alkoholi sisse vedada. Seega tuleb siin võtta viimast, kavatsen täna õhtul enne magamaminekut ka sellega maiustada.
Homme oleme veel siin, viimast päeva, ja siis suundume edasi Bruneisse. Pilte pole jõudnud veel arvutisse tõmmata, neid lisan vast homme.