Ikka veel Brunei lummuses

No taitsa piinlik on eile kiiruga soogi korvale kirjutet ohtrate kirjavigadega teksti nyyd yle lugeda. Loodetavasti ei ole mind siiski reisi valtel ravimatu dysgraafia tabanud vaid aega eriti ei ole olnud viimastel paevadel pikalt kirjutada ja netivoimalust samuti nappis.
Tana ohtuks organiseerisime end Malaisia linna Kota Kinabalusse, kuna siit laheb hommikul meie lennuk Filipiinidele ja siis algab rannapuhkus. Nett on siin olemas, aga...masendav on Bruneist ara minna. Ei tahaaaaaa enam Filipiine nyyd... Kaalusime ja kalkuleerisime viimastel paevadel taiesti tosiselt oma voimalusi Bruneisse edasi jaamiseks voi siis iseseisvuspaevaks sinna tagasi minemiseks, aga need voimalused on suht olematud. Esiteks voiks ju lihtsalt oma lennule mitte minna, aga sellega me kaotaks kumbki paris palju raha, lisaks tuleks ju hiljem juba ilmselt kallimalt uued piletid lisaks osta ja meil laheks tarvis veel rohkem raha. Ja kuna meil oleks palju vaba aega kaes, siis ilmselt votaks me veel ka moned dzungli- ja saartetuurid ja sellele laheks veel rohkem raha ja seda viimast meil nimelt lihtsalt nii palju ei ole. Seega homme ikka tuleb lend Manilasse ja sealt edasi Cebusse, saartele, aga me ei ole veel loplikult maha matnud motet 23.veebruariks kuidagi Bruneisse tagasi saada. Noh, kes sponsoreerib? :D Ma toon sultani naopildiga komme ja lipukesi parast :D See on see jama lennupiletitega, et peab ette ara ostma, sest siis saab odavamalt, aga see jalle ei jata parast ootamatuteks plaanimuutusteks voimalust.
Ikka veel ja jalle Brunei sultaniriigist. Valmistused iseseisvuspaevaks kaivad seal ka oositi. Yleeile oosel organiseeriti sultani pildid linnas pea iga maja seinale, eriti voimas on selle Royal Bank of Islam sein, mis on umbes 20 korrust korge ja pilt katab terve selle esikylje. Lisaks harjutavad koorid ja koolilapsed ja sojavaelased koik oma etteasteid, eile oosel kell 12 koolilapsed laulsid agaralt moshee ees staadionil isamaalisi laule ja see oli vaga vinge elamus. Meie saime kaheks viimaseks paevaks lopuks ometi Avisest rendiauto, Gabrieli onneks automaatkastiga, ja soitsime mooda maapiirkondi ringi nii palju kui joudsime ja teid oli. Lisaks lobisesime kohalikega, sest nad on lihtsalt koik nii vapustavalt sobralikud ja uudishimulikud, tahavad koik teada, mida me siin teeme ja soovivad oma maast raakida. Tanu sellele oleme palju huvitavat infot saanud, mida ma ei ole kade jagama.
Berunei riigis on keskmine kuupalk umbes 20 000 EEK. Ei ole just mingi yyratu summa, aga sellest ei maksa elanikud yhtegi maksu, raha ei kulu sotsiaalteenustele ega naiteks erinevate aastaaegade riietusele, toit maksab yldiselt veidi vahem kui Eestis. Umbes 7 aastat vana normaalses korras jaapani auto maksab umbes 5000 EEK...ja ei, ei ole null lopust puudu. Nii vahe nad toepoolest maksavadki, vaatasime kohalikest lehtedest myygikuulutusi. Kytus maksab 35 brunei senti, mis on ca 3.50 EEK. Selle hinna on sultan kehtestanud ja see on muutumatu, sisuliselt on see alla omahinna myymine, aga sultan on otsustanud oma alamaid sellega toetada, et tagab koigile yliodava kytuse. Selleparast ongi Bruneis absoluutselt igal taiskasvanud inimesel auto. Ohtuti kruiisivad nad oma autodega sageli niisama mooda linna, see on nn meelelahutuse moodi tegevus, siis vilistatakse ja lehvitatakse yksteisele akendest ja naerdakse ja kekutatakse. Rekord, mida yhe elumaja ees nagin, oli 9 autot, ja seal majas ei olnud mingi pidu ja palju kylalisi vaid lihtsalt nii palju elanikke. See 20 000 eek kuupalk tahendab, et inimesed ei ole siin koik pururikkad, kyll aga ei pea nad muretsema igapaevase toidu ja elamiskulude parast ja ilmselt seetottu saavadki olla nii siiralt roomsad ja muretud. Samas on nad sellised nunnult tagasihoidlikud ega demonstreeri oma head elujarge. Naiteks olime yhes vaikseses kylas, kus oli odav ja vaga lihtne soogikoht. Kohalikud papid hangisid seal maja ees, tegid suitsu ja joid teed, olid sellised lihtsad maainimesed ja yldse mitte millegagi silmapaistvad. Me soime seal midagi ja siis 1 papidest tuli meiega juttu ajama ja yllatuseks selgus, et ta oskab vaga hasti inglise keelt, tootab Brunei Shellis lennukite kytusevarustuse alal, on Shotimaal end taiendamas kainud ja keelt oppinud...valimuse jargi oleks voinud teda pidada naiteks kitsi karjatavaks vanapapiks, aga tema ytles, et ah talle lihtsalt meeldibki tagasihoidlik elu. Muide, ta naitas meile oma ID-kaarti ja Brunei ID-kaart naeb valja tapselt samasugune kui Eesti oma, ainult et kollast varvi - lipu jargi, Brunei lipp nimelt on kollane ja musta triibuga.
Veel tegime eile yhe soidu labi vihmametsa mooda imetillukest teed Malaisia piiri poole nii pikalt kui teed oli. See loppes yhes kylas, mis koosnes kahest majast ja siis oli mets ees. Enne seda olime soitnud nii 50 km ja veel enne seda pool paeva ei olnud soonud. Lopuks tagasi soites leidsime yhe vaikese kyla, kus oli baari voi sookla moodi koht, vanapapid jalle mangisid kaarte seal ja muhe vuntsidega vana asjatas ringi. Kysisime, kas midagi syya ka saab, vana ei osanud inglise keelt, aga tegi meile selgeks, et teed saab, aga syya pole tal kyll midagi. No me siis votsime teed ja seda tooma tulles teatas vana midagi oma keeles, millest me lugesime valja, et midagi vist ikka saab syya ja ta kysis, kas see toit on OK. Me ei teadnud muidugi, mida ta pakub, aga eeldasime, et vast kolbab syya, ja ytlesime OK. Meie suureks yllatuseks tassis ta tagatoast seepeale valja hiigelsuure panni ja kasti mune, keeras polle ette ja hakkas toimetama. Me motlesime, et ta hakkas meile muna praadima, aga ei, mees lennutas korraga kate vahel valmis pannkoogid, keeras sinna sisse veel toore muna ja praadis need siis ara, sellest tuli vapustav soomaaeg ja onu ise oli kah onnelik, et sai meile kasuks olla. Vot sellised inimesed on Bruneis.
Veel lobisesime giidi Dannyga ja ta ytles, et tegelikult siiski Bruneis turiste kaib, aga need on kruiisilaevade turistid, kelle laevad siin siis mingi aja peatuse teevad. Moned valged pidavat siin ka ikka tootama, aga mitte pealinnas vaid enamasti on nad naftatoostusega seotud ametipostidel ja elavad nn naftalinnades. Bruneis nimelt pumpab naftat Shell ja terves riigis ongi ainult Shelli tanklad olemas, kui naiteks tootada Shelli kontsernis, siis oleks ysna reaalne organiseerida ennast siia toole. Valgete oskustooliste riiki tulemise vastu polevat neil siin midagi.
Lisaks suureparastele inimestele on Bruneis tohutult rikkalik taime- ja loomariik, rikkumatu vihmamets, kymnete kilomeetrite kaupa inimtyhje liivarandu, eksootilised loomad, soe kliima, vahe inimesi ja turiste...no mida veel tahta. Kliimast veel, kuum on siin toepoolest, nii 30 ja natuke rohkem kraade aastaringi, ja vihma sajab suht iga paev. Tegelikult ei saja kyll otseselt paeval vaid enamasti hakkab sadama ohtusel ajal ja sajab siis hommikuni. Yhtegi dzunglituuri me siin ei votnud, kyll aga nagime niisama ringi soites voi lonkides krokodilli, raisid, ahve, sisalikke...neid ninaahve pidi ka suht kergelt nagema, aga selles osas meil ei lainud onneks. Yks asi, mille parast see riik on suutnud sailitada oma taiesti rikkumatu looduse ja puhtuse on see, et erinevalt teistest Aasia riikidest on siin inimasustus toesti hore. Riigi rahvaarv on ca 390 000 ja kui siin maapiirkondades ringi soita, on kohati tunne, nagu soidaks Eestis, sest koikjal on mets ja kylad on harvad. Ainus vahe on, et autosid on meeletul hulgal. No kui nad meil ka 5000 eek maksaks, ma ostaks ka kohe mitu tykki :P
Yks asi veel, see islam. Kuna riiklik usund on islam ja riiki juhib kindlakaeline sultan, kelle ees kummardatakse maani, siis voiks eeldada, et igasugused meelelahutused on Bruneis tabu ja Suur Vend valvab alati koikjal ja koige yle. Tegelikult on Brunei hammastavalt liberaalne kogu oma islami juures. Ma ei olegi pariselt veel aru saanud, kuidas see siin toimib. Igasugune poiste-tydrukute vaheline nahistamine enne abielu peaks ju suur tabu olema, ometi tahistavad nad siin suurelt naiteks valentinipaeva ja kutsuvad yksikuid sydameid yles neile moeldud yritustel osalema, lasevad raadiost romantilisi laane laulukesi, mille saatel paarid kaivad ohtuti parkides miilustamas, vaatavad filme, kus toimetavad ringi poolpaljad inimesed...ei saa aru, on siis karm kord voi ei ole. Eile ohtul naiteks istusime poole ooni yhes valikohvikus ja kuulasime oiseid ettevalmistusi suurteks pidustusteks ja meie korvale kogunes suur seltskond noori kohalikke. Nad olid koik laanelikult riides, suitsetasid, tydrukud koik meigitud ja mitmed neist miilustasid avalikult oma boyfriendidega. Kohalikud noored lobustavad end sellega, et kui meil hangitakse jalgsi Viru keskuses voi kuskil baaride ees, siis siin jala ei hangi keegi kuskil vaid ohtul soidavad koik oma autodega linnas ringi, et end teistele naidata ja kummi vlistada ja sopradele lehvitada ja kilgata.