Saareelu

Alates eilsest oleme lõpuks ometi saartel, täpsemalt Filipiinide saarel nimel Malaspascua. Netiühendus on siin mõnes kohas teoreetiliselt olemas, praktikas aga mitte eriti, seega üles laen oma postitusi millalgi hiljem.
Kõigepealt lendasime väga kohutavast linnast Manilast peaaegu sama kohutavasse linna Cebusse, mis asub Filipiinide keskosas, kuna sealt on hea väikestele ja ilusamatele saartele edasi liikuda...mida me esimesel võimalusel ka tegimegi. Cebus jõudsin ma juba mitu korda mõelda, et käigu põrgu see kuradi Filipiinid, esimesel võimalusel lendan ma siit tagasi Bruneisse või mõnda teise talutavamasse riiki, aga noh, rahunesin ikka jälle maha ja elame edasi. Mis siis on nii ebameeldivat? Noh, põhiliselt kõik, kui välja arvata paar viisakat hotelli linna peaväljakul. Ohjeldamatul hulgal kerjuseid, kes üritavad võimaluse korral isegi taksoaknast sisse ronida, et mingit raha saada, riiete küljes rippuvad kerjuslapsed, hais...ja mis kõige peamine, sellest kuramuse avalikust kusemisest igas võimalikus kohas on mul juba tõsine tüdimus peal. Ma saan aru, et on häda ja pole kuskile mujale minna, aga no läheks siis kasvõi põõsa alla või kuskile putka taha....oh ei, kusemine avalikult linna peaväljaku või suure sõidutee ääres on absoluutselt normaalne. No what the fuck, tõesti. Ja veel tõeline pärl, ATMid. Cebu keskväljaku ääres on mõned normaalsed hotellid, kus peamiselt peatuvad meiesugused turistid, kes mujale edasi liiguvad. Hotellide kõrval on ka ATM - väikestel saartel neid ei ole, seega peaks kõik Cebus võtma sularaha rohkem välja, kuna pole teada, kus ja millal jälle saab. AGA kerjused on avastanud geniaalse plaani - nimelt on nad teinud endale baaslaagri ATMi ette pappkasti. Kuskilt on nad kohale vedanud nii suure pappkasti, et seal sees saab mitmeksi koos istuda ja magada ja seda nad siis teevadki ööd ja päevad, see kast koos nendega asub täpselt ATMi ees, blokeerides sellele ligipääsu. Idee on siis selles, et inimene ei saa muidu ATMile ligi, kui peab kuidagi kerjustest mööda saama, kui see peakski kuidagi õnnestuma, siis raha võtmine möödub selliselt, et nad ripuvad sul kõik seljas ja teevad veel ma ei tea mida, et saada sult vähemalt mingit osa sellest rahast, mida sa just välja võtad. No oligi meil tõsine probleem, raha on vaja, ATM on, aga kasutada seda ei saa, seega pidime otsima mööda linna taga kerjustevaba ATMi. Eriti haige on veel see, et linnas on igal sammul turvamehed, iga hotelli ja poe uksel jne, aga ATM ei koti kedagi ja neil lastakse südamerahus seal oma laagrit pidada.
Õnneks saime eile suht probleemivabalt põhja poole suunduva bussi peale ja liikusime siia. Buss oli korralik külabuss, kes sõitis moto järgi "tee äärde ei jäta me mitte kedagi" ehk siis millal iganes keegi kuskil tahtis peale või maha minna, seal ka peatus tehti, kasvõi iga maja ees. Lisaks sõideti suuremates külades läbi kõik tänavad, kuna võibolla leidub sealgi mõni inimene, kes tahab bussiga sõita, ja miks ta peaks end siis selleks bussipeatusesse minekuga vaevama. Tegelikult tuleb Filipiinide kiituseks öelda siiski seda, et suurtest linnadest väljaspool on siinne loodus väga kaunis ja maaliline ning inimesed üldiselt sõbralikud. Bussisõidu jooksul nägin väga ilusaid kohti ja külasid, no tegelikult need külad küll ka ilusad ei ole, aga pigem huvitavad looduslikus mõttes.
Jõudsime Cebu saare tippu õhtul ca kella 5 ajal ja sealt edasi meie Malaspascuale pidi otsima mingi paadimehe. Ühistranspordi paate enam ei läinud, aga meie õnneks oli seal 3 Rootsi poissi, kes tahtsid ka saarele saada ja olid 1200 peeso eest rentinud omale erapaadi koos paadimehega. Kuna nad aga tegelikult ei olnud siiski selle 1200 peeso maksmisest väga huvitatud, siis hängisid nad kail ja ootasid, et äkki ilmub mõni turist veel, kellega seda raha jagada ja nii on igaühe osalus väiksem. Nende ja meie õnneks meie välja ilmusimegi ja nii jagasime selle 1200 peesot viie peale ja kohal me olimegi. OOt, 1 lahe asi veel, nimelt siin on kõigil bussidel ja sõidvahenditel pandud nimed, enamasti on need nimed sellised kergelt nilbed, näiteks väga popid on BongBong, JohnnyBoy, MissDorothy vms, aga meie bussi nimeks oli Hagrid :) Ei tea, kes see Potteri fänn siin küll on...asja muudab veidramaks veel asjaolu, et Hagridi kirjast nii paremal kui vasakul pool ilutses üsna kunstipärane Jeesuse pilt.
Malaspascua on tegelikult imeilus väike saar (jumal tänatud, sest muidu oleks küll mu kannatus vist katkenud nende kusikute ja kerjuste linnade peale), millel ei ole autosid, sõiduteid ega paljusid muid mugavusi, küll aga on võrratu loodus, ilusad rannad, üsna meeldivad kohalike külad ja mis peamine, rahu. Turiste on siin üsna palju, aga need on sellised meiesugused seljakotituristid. Enamasti tulevad siia inimesed, kes huvituvad sukeldumisest, kuna siinne merepõhi on vapustavalt ilus ja siin elab palju kalaliike, keda kuskil mujal ei näe, näiteks mingi thresher hai, ma ei teagi, mis hai liik see selline eesti keeles on, välja näeb nagu hai ikka. Täna lobisesime siin ühe kohaliku poisiga ja lasime end ära rääkida paadituurile ümber saare koos snorgeldamisega. Tuur oli väga asjalik, snorgeldada saime tüdimuseni ja selle käigus nägin uskumatult ilusaid koralle, igasuguseid värvilisi kalu (Nemo multikas jooksis kõik lives silme eest läbi) ja Jaapani sõjalaeva vrakki. Siin maailmajaos olid japsid Teise Maailmasõja ajal üsna agarad vallutajad, nagu igal pool mujal Aasias, ja siin lasti põhja 1 nende sõjalaev ja see on kõigest 3-4 m sügavusel, seega snorkliga üsna hästi nähtav. Lõpuks kamandas paadipoiss meid veest välja, öeldes, et tormiks läheb. No praegu just otseselt mingi eriti metsik torm ei ole, küll aga sähvis enne ümberringi kõvasti välku, tõusis tugev tuul ja nüüd ladistab juba pikemat aega vihma. Loodetavasti on hommikuks jälle kõik OK. Mingit erilist ööelu siin saarel ei ole, nii et peale pimedaks minemist ja õhtusööki liigub rahvas kõik oma tubadesse ära ja varsti ka tuttu. Saarel on enamus turiste eurooplased, avastasime siin ka vähemalt 4 eestlast kusjuures. Veel on need rootslased, sakslasi, poolakaid ja mingi kamp ukrainlasi. Lähen nüüd ise ka tuttu. Head ööd.