Sunday, March 1, 2020

Koduteele

Pean kõigepealt väga vabandust paluma viimase aja mittekirjutamise pärast. Reisi lõpp juba, kuu aega teel olnud, nii palju erinevaid tegemisi ja juhtumisi, väsinud kuidagi praegu. Kuu aega ei tundugi nagu nii palju, aga kui nii aktiivselt toimetada, kogu aeg on uued elamused jne, siis ajataju on kuidagi teine. Kui ma näiteks praegu mõtlen reisi alguse peale, kui Kirstiga Costa Ricas olime, siis tundub mulle, nagu oleks see juba mingi pool aastat tagasi olnud. Igatahes, muretsemiseks ei ole põhjust, kõik on jätkuvalt suurepärases korras. Paari tunni pärast lendan oma saartelt tagasi Managuasse ja siis homme keskpäeval alustan sealt koju lendamist. Eeldatavalt peaksin Tallinnasse jõudma teisipäeva õhtul hilja, nats enne sydaööd. Käisin vahepeal teisel saarel, Väikesel Maisisaarel. Tahtsin seal paar päeva kauem olla tegelikult, sga seal tekkisid omad probleemid, seega tulin eile suuremale saarele tagasi, et olla kindel, et ikka saan oma lennule. Probleemide all pean silmas ilma - sinna käivad suht väikesed kalapaadid ja tugeva tuulega need ei sōida. Kohalikud rääkisid, et nädalavahetusel tuleb torm ja vōib juhtuda, et paadid ei sõida ja keegi ei saa saarelt liikuma. Sinna lõksu jäämise vältimiseks tulin igaks juhuks varem tulena. Tormi nyyd päris ei ole praegu, aga tuul on suht tugev kyll. Väiksem saar oli kyll väga ilus ja idylliline, aga sellega on omad hädad - esmalt see ilm, mille tõttu vahepeal vōib olla, et päevade kaupa ei saa liikuma. Teiseks ei ole neil seal sageli elektrit, mul vist kolmest päevast kahel ei olnud. Muidu nagu polekski sellega häda, aga ei saa laadida moblat jne. Lisaks on kõik oluliselt kallim tänu turismindusele ja sellele, et kogu kraam tuleb kaugelt paatidega kohale vedada ja sageli halva ilma tõttu paadid ei käi. Rannad olid muidugi imelised ja see oli selline nunnu autovaba yksiku  saare idyll. Panen mõned pildid ka. Siin suuremal Maisisaarel oli eile õhtul tohutu aktsioon, nimelt pesapalliturniir, selle raames toimus siin saarel oluline kohtumine Managua ja Kariibimere regiooni vahel ja vähemalt pool saart oli kohal kaasa elamas. Läksin ka ...mitte et mul pesapallist halli aimugi oleks, aga nn kohalikust elust osa saamise mõttes ja rahvast vaatama. See oli suht naljakas muidu, kohtasin seal yhte saksa meest, kes olinka tulnud sama mõttega vaatama ja ei teadnud pesapallist midagi. Me siis omavahel seal ikka arutasime, et ei tea, mis nyyd toimub jne. Kohalikel oli nalja palju, meid “rumalaid” vaadates. Nyyd aga hakkan pakkima ja sättima oma lennule varsti. Pildid siis ka.








Tuesday, February 25, 2020

Maisisaartest lähemalt

Nonii, võtan nyyd natuke aega, et vahepealsest lähemalt kirjutada. Sageli ei ole mul siin saarel elektrit st ka mitte wifit. Homsest olen Väikesel Maisisaarel, kus ametlikult ei olegi elektrit muul
ajal kui ainult õhtuti. Aga esmalt siis veel Suurest Maisisaarest, kus olen praeguseks 2 ja pool päeva ringi mütanud. Need saared asuvad Atlandi ookeanis, ca 80 km Nicaragua rannikust idas. Olen siin nagu täiesti teises riigis, erinevus mandri-Nicaraguaga on ikka tohutu. Valdavalt on siinsed elanikud musta nahavärviga, miskitod ja garifunad, kes otse loomulikult armastavad kangesti reggaet ega ytle ka igapäevasest väikesest joomingust naljalt  ära. Sellest hoolimata on nad siin kõik väga sõbralikud ja nunnukad, ohutud. Enamus mehi on kalamehed ja kalandus ongi saare põhiline tegevus, pyyavad kala ja merivähki...nii vist on lobsteri eestikeelne nimetus? Ka loodus ja kliima on kardinaalselt teine, selline troopiliselt märg ja lopsakas on kõik, see on meeldiv vaheldus mandri-Nicaragua kuumale kuivusele. Eelmised 2 päeva vihmatas, aga see oluliselt ei sega, ongi hea jahedam ringi liikuda. Enamus turiste tegelikult suurt saart ei kylasta vaid suunduvad kohe edasi väikesele, mis on selline turistiparadiis, ilma autodeta jne. Mina aga otsustasin just vastupidi, olla suuremal saarel ka, et kogeda päris kohalikku elu, ilma turistideta, uudistada, kuidas nad ise loomulikult elavad. Selguse huvides, see suur saar ei ole tegelt nii suur midagi - käisin jalgsi yhe päevaga saarele terve ringi peale, sinna sisse jäi söögipaus, pildistamised, vahepeal vihmavarjus olemine jne. Kokku tuli see ring vist veidi alla 20 km. Mōned yksikud turistid siin muidugi on, aga vähe. Kohalikke on kokku ca 7500. Kui saarel mitu päeva järjest ringi kolada, siis hakkavad tasapisi juba paljud inimesed tuttavad olema, ja nad ise siin ka enamvähem kõiki ikka teavad. Esmalt, siia saamine oli päris hull. See lennuk Managuast oli ilmselt maailma väikseim reisilennuk, nn moosiriiul, 12-kohaline, piloodid istusid ilma oma kabiinita lihtsalt esimestel istmstel nagu bussis. Kuna ta nii väike, siis tajub eriti tervavalt seda kõrgust ja iga raputust. Minuga koos olid yhed Hollandi tydrukud, nendega koos seal paaniliselt kartsime, aga no midagi teha ka polnud. Paadid käivad siia ka, aga need pidid veel hullemad olema, eriti praeguste tuultega. Ja ma mäletan veel liiga värskelt seda paadisõitu Guatemalast Belize....brrrrrr. Tuleb lennata, kuigi homme teisele saarele saamiseks on ikka paati vaja, see 15 km eemal. Praeguseks olen oma saare igat pidi läbi jalutamud, ringi peale teinud, vahepeal nats ära eksinud, kohalikega suhelnud ja vahtinud, mis nad teevad jne. Mehed pyyavad enamasti kala või lobsterit ja puhastavad seda rannas. Mōned automehed sõidavad taksot (autosid on täpselr nii meeldivalt vähe, et saab rahulikult igal pool jala kolada ja liiklust väga pole). Naised teevad syya, kantseldsvad lapsi, neid paistab yldse siin väga palju olema. Ja paljud ei tee eriti midagi, lebotavad oma laudonnide ees võrkkiiges ja elu on lill. Kõik on nunnult sõbralikud, rannas näitasid kõik mulle rōōmuga, mis nad teevad ja kuidas...mehed rookisid kala, yks korjas kookost jne. Ja no muidugi loodus on siin lihtsalt erakordne, see meri, täiesti selge läbipaistev vesi, palmid, rannad täiesti tyhjad (kui need kalurid välja arvata). Laen pilte ka, et saab aimu. Mul on väga hea meel siin chillida, ilma turistihorditeta, kõik see loodus minu päralt...
















Sunday, February 23, 2020

Mitte eriti edukad maadeuurijad

Eile läksime laheda Briti vanahärra Davidiga koos plaanitud võsaekspeditsioonile, leidmaks muistsete indiaanlaste raiutud kunstiga kivi, mis pidi Lonely Planeti andmetel kuskil San Juan del Suri lähedal metsas olema. No ei olnud kuskil, kuigi pyydsine võimalikult täpselt jälgida LP juhiseid. Kolistasime igal pool metsas, jõe ääres, võsas, kysisime kohalikelt farmeritelt...keegi ei tea mitte midagi. Itsitasime, et oleme nagu Percy Fawcett ja Dr.Livingstone - esimene otsis Amazonases kadunud iidset linna ja teine Aafrikas Niiluse lätet. Livingston Niiluse lätte küll lõpuks leidis, kuid Fawcett löödi suure tõenäosusega lihtsalt maha. Me oleme jätkuvalt elus, kuid Niiluse läte ehk see kuramuse kivi jäi ikka leidmata. Käisime lõpuks ka yhes reisibyroos, kes väidab netis, et teeb selle kuvi juurde matku. Mõtlesime kysida, et äkki nad siis ka ytlevad, et kus see on. Büroos oli aga ainult yks umbkeelne kutt, kes ytles, et aaa see kivi on hoopis kuskil mægedes ja neil kyll on mingi kutt, kes teab, kus, aga teda praegu pole ja ei tea ka, kas ja millal tuleb. No tore kyll. Peale mitut tundi andsime alla, aga David lubas, et uurib veel seda asja ja annab mulle teada, kui saab mingit infot. No mind lihtsalt huvitab, mis jama siis on sellega, et keegi ei tea ja ei leia. Äkki siis ikka LP pani võssa?
Eile päeva 2 järgmist suurt uudist on sellised. Meie hosteli partyboy, Hondurase kutt, läks jälle õhtul linna pidutsema. Muidugi jõi ta ennast kuskil baaris täis ja hakkas mingite naistega sebima, hiljem tuli välja, et need naised on kohalikud prostituudid, kes varastasid ta telefoni ära. Hiljem kurtis ta oma muret mingile taksojuhile, kes teadvat, kuhu narkaritest prostituudid varastatud kaupa myyvad, ja lubas mobla tagasi saada, aga siis kadus taksojuht ka kuskile. Ilma moblata ta nyyd. Meil nalja palju, sest tõesti...you asked for it, man! 😂 Teine uudis on see, et vulkaan Masaya, mille otsas me Kirstiga ca 2 nädalat tagasi käisime kraatrist sisse vaatamas ja nägime sees mulisevat kuuma laavat, aktiveerus nyyd ohtlikule tasemele ja 2 päeva tagasi suleti vulkaan turistidele. Ta kyll otse ei purska, aga siiski liiga ohtlik, et lasta turiste sinna äärele vahtima. Seda kuulsin linnas yhelt siin matkavalt vene naiselt, kes päev varem oli tahtnud sinna minna ja enam ei saanud. Vedas meil, et saime õigel ajal käidud.
Täna hommikul aga ajasin end vara yles ja sõitsin chicken busiga tagasi Managuasse ja lennujaama, et lennata oma reisi viimaseks nädalaks Maisaartele. Need on 2 saart Nicaragua mandrist idas, Kariibi meres. Hetkel olengi suuremal Maisisaarel, ja siin kallab õhtu otsa tõelist trioopilist padukat. Täitsa lahe sellele kuumale ja kuivale vahelduseks. Aga sellest kõigest kirjutan ma homme, hetkel mul pea miskipärast hullult valutab ja ei jaksa enam. Pilt siis kiviavastajatest ka (pigem kyll kivi mitteavastajatest).

Friday, February 21, 2020

Beach chill

Olen praegu eelviimast päeva San Juan del Suris, Nicaragua läänerannikul ja üldse mandril. Ülehomme hommikul liigun tagasi Managuasse ja sealt lendan hoopis saartele. Aga sellest siis hiljem. San Juan ise on selline vana kaluriküla, mis on ajapikku arenenud hipilinnakeseks - siia kogunevad surfarid, noored pidutsejad, muidu rannainimesed jne. Linn ise on mu jaoks kaunikesti igav (hoolimata sellest, et siin lendavad majadel katused mööda linna ringi, skorpionid elavad toas ja kuulda on igasugustest naljakatest juhtumistest) , aga inimesed sh ka mina kasutavad seda baasina, kust saab mugavalt kylastada muidu raskesti ligipääsetavaid randu. Nii käisin ka mina eile siit 12 km eemal asuvas rannas. Tegelikult oli seal väga ilusaid erinevaid valge liivaga rannasoppe igal pool, jalutasin kõik läbi. Paljud tulevad siia surfama, aga kui minna surfarite keskusest tiba eemale, on kõikjal ainult metsik loodus, maalilised tyhjad rannad, mõni yksik kalamees vahel. Panen siia mõned pildid eilest retkest.
Kuulsin eile õhtul veel lahedat lugu linnas toimuvast. Nimelt jutud käivad, et kuna siin on Nicaragua muude piirkondadega võrreldes suht palju turiste, siis on siin yhtlasi ka suht palju igasuguseid artiste, kes mõtlevad turistide tyssamiseks või röövimiseks uusi trikke välja. Vahel ikka kuuleb siin, et keegi oli kuskil matsheetega vehkinud või pyydnud turiste mingi kahtlase investeerimispakkumisega lohku tõmmata vms (nagu Eestiski, kui need matsheeted välja arvata 😀) Minuga samas hostelis elab yks noormees Hondurasest, kes tegelikult on küll juba yle 10 a New Yorgis elanud. Ta on selline partyboy, õhtuti ikka käib linnas lõbutsemas ja joomas, hommikuti söögilauas näeme. Eile hommikul kuulsin temalt siis lugu, mis oli siin juhtunud yhe valge kutiga, kes läks õhtul baari jooma (kutt baaris rääkis talle). Yhesōnaga, mees läks õhtul baari jooma. Keegi sokutas talle midagi joogi sisse, mingit droogi. Peale seda ei mäleta tyyp järgnevast kahest päevast midagi - ärkas kuskil suvalises kohas 2 päeva hiljem ja ei mäleta, mis ta vahepeal tegi ja kus oli. Aga nali seisneb selles, et ärgates oli tal oluliselt rohkem raha kui enne 😂 Väga huvitav, millega ta nende 2 päeva jooksul poolteadvuseta olekus tegeles...See jookide rikkumine pidi siin suht tavaline olema, ja kui Euroopas tehakse seda tavaliselt noorte naistega, siis siin pigem meestega, sest neil on eeldatavalt rohkem raha, millest neid hiljem vabastada. Aga jah, mõnikord tuleb arusaamatul kombel hoopis raha juurde.
Rääkisime veel selle briti vanahärraga ja leppisime kokku, et homme hommikul lähme koos otsima seda kaljujoonistega kivi metsas. Täna aga siis veel randa. Ok mõned pildid ka ja minek.






Wednesday, February 19, 2020

Koduloomad!

Eile selgus, et olin ikka kaugelt liiga naiivne kui arvasin, et elan ainult Indias eksootiliste koduloomadega. Kui Indias olid mul rotid toas ja lendrebased rõdul, siis siin on mul toas skorpionid. Eile õhtul tulin linnast jalutamast ja märkasin, et keegi istub mul voodi kõrval seina peal. Lähemal vaatlusel selgus, et skorpion mis skorpion. Toimetasin ta käterätiku abil toast välja ja kontrollisin kõik nurgad jne hoolega yle, et ega neid kuskil rohkem ei ole. Ei olnud näha. Seejärel googeldasin, kas ja kui ohtlikud on Nicaraguas elavad skorpionid. Õnneks on nii, et nad on vaid kergelt mürgised st nõelamise korral on kyll tund-paar väga valus, aga midagi eluohtlikku see endast ei kujuta, kui just ise allergiline ei ole. Ja skorpionid on Nicaraguas tõesti väga levinud. Siis aga nii tunnike hiljem kuulsin korraga maja pealt hullu kisa. Minuga sama koridori peal ööbivad yhed noored Hollandist, poiss ja tydruk. Ja tydruk karjus nagu ratta peal, et ta astus koridoris millelegi peale ja see nõelas teda. Tuled põlema ja oligi skorpion, ma ei teagi, kas seesama, mis enne minu toas oli või mõni teine. Poiss lõi skorpioni maha, aga tydruk muidugi arvas, et hakkab nyyd kohe surema. Kutsusid majaomaniku ja see siis ka rahustas neid, et siinkandis ikka elab neid ja midagi eluohtlikku ei ole. Täna hommikul polnud tal enam viga midagi. Nyyd igaks juhuks ise siin enam paljujalu ei julge käia ja riided-jalanõud kontrollin alati enne yle, ega keegi pole sinna sisse pugenud. Pärast mu skorpionist pilt ka. Lisaks skorpionile on mul veel kass. Siin majapidamises on tegelt mitu kassi, aga yks neist arvab, et ta peab elama minu toas minu voodis ja soovitavalt mul lausa kyljeall. Magama minnes kyll pyydain esmalt teda toast välja eskortida, aga ta ronis pärast ikka aknast tagasi - kuna on nii kuum siin, siis kinniste akendega ei kannata eriti magada. Muidu mul pole ju kasside vastu midagi, aga siin on veits ehmatav, kui keset ööd keegi sulle voodisse kargab. Kass muidugi ka laiutab yle terve voodi, aga kuna mul hetkel on nii kassid kui skorpionid, siis eelistan voodis pigem kassi.
Tänase päeva suurim uudis San Juan del Suris on see, et linnas lendas yhel majal katus tuulega minema (San Juan pole tegelt teab mis linn, pigem selline endine kalurikyla, mis nati suuremaks kasvanud, seega sellised asjad ongi suursyndmused). Ma ise olin nats eemal jalutamas sel ajal, aga jama olevat palju olnud, tuletõrje tuli kohale kahjusid inspekteerima jne. Jama lugu. Tuul on siin tõesti selline, et ime, kuidas siin majadel seinad pysti pysivad, noh mõnel tundub et ei pysigi eriti, nägin linnas mitmel pool plekki suvaliselt kuskil majade juures vedelemas, nagu oleks kuskilt lahti tulnud...kohalike onnid ikka siin ka mitmel pool laudadest ja plekist. Ja nyyd see katuse jama ka. Olen kohalikelt kysinud, et mis värk on, et kas praegusel aastasjal ongi sellised tuuled normaalsed, nad ytlevad, et osaliselt on, igal talvel ongi tuuline, aga muidigi mitte nii hull, jälle mingid eriti ekstreemsed kliimaolud löövad välja. Pyydsin täna rannas nats jalutada, aga tuulega peksab õhus igasugu prahti ja kruusa ja liiva ringi, ei saanud eriti. Homme plaanin minna yhte teise randa nats põhja pool, mis pidi olema ilusam ja varjatum. Täna aga mõtlesin natuke matkata ja minna metsa vaatama yhte kivi, millel pidid olema 1500 aastat vanad indiaanlaste petroglüüfid st kivisse raiutud joonistused. Selle leidmisega on aga nii, et muidugi ei ole siin ju kuskil mingit infot, ei yhtegi silti, viita, ajaloomälestise tahvlit vms. Lonely Planet kirjeldas seda teekonda umbes nii, et mine bensukast mööda ja yle silla ja siis vasakule metsa ja siis mine läbi metsa, mingi farmeri maalt läbi, vajadusel küsi farmeri käest infot, siis jõuad jõeni ja jōe ääres metsas on kuskil kivi. No kurat, mina ei leidnud seda kivi. Päris läbi paksu metsa plätudega sumbata ka just ei tahtnud, teades, et siin on surmavalt mürgised korallmaod ja pagan teab kes veel. Rääkisin siin pärast selle siin talvituva briti vanamehega, ta ei teadnud yldse, et siin selline kivi on, kuigi seda piirkonda umbes teab. Leppisime kokku, et ylehomme lähme uuesti koos otsima. Äkki 2 pead annab parema tulemuse. Nyyd on juba õhtu käes, puhkan ja loen raamatuid jne. Ja vaatan, kuidas vältida tuppa ronivaid skorpione ja kasse. Mõned pildid veel San Juanist ja mu koduloomadest.