Friday, February 14, 2020

Ikka elus ja kõik korras

Viimasel ajal ei jõua siin kuidagi kirjutada eriti, päeval kolame igal pool ringi ja õhtul alati väsinud...see reis kuidagi ei ole kirjutamise lainel. Annan teada, et kõik on suurepärases korras. Oleme praegu veel Granadas, aga varsti hakkame suunduma natuke põhja pool olevasse linna Leoni. Käisime siin ühe aktiivse vulkaani otsas, kus sai õhtul pimedas kraatrisse sisse vaadata ja näha seal sees hōõguvat ja keevat laavat, see oli tõesti üks kõige erilisemaid elamusi seniste reiside jooksul. Eile tegime paadituuri siin järvel asuvate väikesaarte vahel, nägine palju erinevaid loomi, linde, loodust jne. Meie paadipoiss oli väga tore ja rääkis suht head englishit, saime rääkida ja uurida infot Nicaragua kohta üldiselt ja praeguse olukorra kohta peale 2 aasta taguseid rahvarahutusi, et mida tavalised elanikud sellest mõtlevad ja arvavad. Eks ma millalgi hiljem veel kirjutan sellest pikemalt. Kirsti läheb 18ndal koju, peale seda on mul rohkem üksiolekuaega kirjutamiseks. Praegu ei tee pikka juttu, liigume varsti bussijaama, aga lisan siin mõned pildid vahepealsest.










Wednesday, February 12, 2020

Metsast väljas

Sõitsime eile oma nunnult metsikult vulkaanide ja madudega Ometepe saarelt mandrile tagasi ja chicken busidega Granada linna. Granada on siin üks ilusamaid vanaaegseid koloniaallinnu, värviliste majade, katedraalide, väikse shoppinguga jne. Chicken busid olid siin juba veidi elavamad kui saarel, rohkema rahva ja meluga, pungil täis ja naised müüsid pirukaid jms kõikvõimalikku träni. Kohalikud vedasid bussis toorest kala, mis haises hullult, panid selle koti meile pea kohale pagasirestile...mõtlesin kogu aeg, et millal verist vett pähe hakkab tilkuma, aga ei hakanud siiski. Ühes kohas oli teel mingi surnud loom ja nägime suurt raisakotkaste parve seal kallal. Kohalikud ise olid ülisõbralikud, ühes kohas tuli peale naine väikese lapse ja arbuusiga süles, maha minnes aga andis ta arbuusi meile, et võtke, tal polegi üldse lugu sellest arbuusist 😀 Söömegi siin praegu seda hommikusöögi kõrvale. Ainult naljakas oli see, et bussipeatusest meid majutuskohta oli ca pool tundi astuda, meil mõlemil 2 kotti, minul üks käsi veel moblaga ja google mapsiga orienteerumas, ja siis lisaks veel arbuus kuidagi kaenlas. Aga ära tõime. Nüüd siis alates eilsest Granadas, vahelduseks veidi linnaelu. Siin saab jalutada kenasti promenaadil, vaadata kunsti ja käsitööd, kohalikku melu on rohkem jne. Granadas on terve selle nädala muideks International Poetry Week, mis tähendab, et igal pool üle linna on õhtuti erinevaid happeninge. Eile näiteks oli keskväljakul tasuta kontsert. Ööbime väga ilusas vanas koloniaalstiilis majas, kus on ilus roheline siseõu ja saame siin võrkkiikedes chillida. Täna õhtul lähene väikesele tuurile - siin läheduses nimelt on taas üks vulkaan, mis on aktiivne ja kui pimedas kraatrisse sisse vaadata, siis näeb seal sees mulisevat kuuma laavat. Inimesi viiaksegi siis õhtul pimedas kraatrist sisse vaatama. Kusjuures mõned sajad aastad tagasi mingi mitte eriti taibukas munk siin nägi seda punakalt hõõguvat laavat augus, arvas, et see on kuld, ja kargas sisse. Enne õhtut aga lähme nüüd veel linna avastama. Mõned pildid ka ja kirjutamiseni.






Monday, February 10, 2020

Road tripping

Olene viimast õhtut oma Ometepe saarel ja praeguseks suurena osa saarest läbi kolanud, seega viimased muljed siit.
Eile kõndisime läbi saare metsikuma põhjaosa ning jõudsime lõpuks välja nn rannakuurortisse, kus tegelikult oli lihtsalt lõputult metsikut tühja randa ja mõned hostelid-söögikohad. See metsik loodus ümberringi oli igati lummav ja eriline, tekitas natuke nagu sellise maailma äärel oleku tunde. Päeva parim elamus oli aga see, et nägime rannas väga lähedalt enda ees korallmadu. Tean korallmadu seetõttu, et olen teda varasemalt Peruus näinud. Tegu on ülimürgise maoga, temast mürgisem on veel ainult must mamba. Igaks juhuks uurisime veel järgi ja googeldasime, korallmaod tõesti elavad siin piirkonnas. Aga muidugi ei ole ka mürgimaod kaugeltki mitte hullunult kallale kargavad kiskjad ja madu pelgas meid ilmselt oluliselt rohkem kui meie teda. Hakkasime eile jääma tagasi tulekuga õhtu peale ja mõtlesime, kuidas koju saada, kui meie kõrval peatus auto ja selgus, et juht oli meie naaber samast hotellist, ta nimelt oli meid seal näinud ja mäletas. Tegu oli meeldiva härraga, kes elab muidu Barcelonas, kuid oli ka siin puhkusel. Tänu talle saime autoga otse koduukse ette. Muide, see vulkaan siin ikka vaikselt susiseb ka, kogu aeg ajab tasapisi mingit auru välja.
Täna avastasime veel erinevaid paiku, aga sellest kirjutan millalgi hiljem, praegu väga väsinud. Oleme kõik päevad kõndinud ligi 20 km ja õhtuks end päris ära väsitanud, seega pikalt ei jaksa. Üldiselt naljas asi Nicaragua puhul on see, et kõik asjad on siin suht indikatiivsed. Näiteks hinnad. Esmalt küsiti meilt meie majutusasutuses ca 20 usd vähem raha. Teiseks on söögikohtades tavaline, et mingi asja hind on näiteks vahemikus 60-70 cordobat (nats alla 2 eur). Tõeline hind selgub hiljem makstes. Ja mitu päeva järjest sama asja tellides võib hind eri päevadel erineda. Bussipilet samasse kohta võib ühel korral olla 20 cordobat, samas aga ka 18 cordobat. Bussiajad on indikatiivsed - läheb siis kui läheb. Info osade vaatamisväärsuste kohta ka - kuskil umbes siin on midagi, aga kus just, ei tea täpselt. Ka kogused on suhtelised - vōiks eeldada, et tellides 1 kokteili ja makstes 1 kokteili eest, saadki 1 kokteili. Aga ei ole nii lihtne. Eile tellis Kirsti ühe külapoe ees baaris smoothiet ja sai ühe asemel 2. Kui naine teist tegema hakkas, siis ma kähku igaks juhuks  ütlesin, et eiei mulle pole vaja...naine vastu, et ma ei teegi sulle, ma teen talle (Kirstile) juurde 😀 Aga raha võttis ikka 1 eest.
Teine asi, mis on Nica puhul väga erinev ja eriline, on täielik nn turisminduse puudumime. Vaatamisväärsused on, kuskil, neid eriti ei reklaamita, ei viida turiste tuuridele, ei ole suveniiride müüjaid ega muud kaubandust, keegi ei paku midagi eksta...on tavaline kohalik elu, mida külalised võivad kaeda ja osa olla, kuid midagi erilist turistide heaks pole. Ja see on tore. Täna käisime vaatamas mägedes ühte kohviistandust, samuti olid seal mägedes (vulkaani jalamil) iidsed kivid muistsete indiaanlaste kaljujoonistega. Ei müüdud suveniire ega üldse mitte midagi, einolnud kohvikuid jne...no kõike seda, mis igal pool mujal käiks asja juurde. Tahad, mine vaata ja uudista, oma asi, reklaame ka kuskil eriti pole. Ja see on erakordselt meeldiv, et turiste ei kohelda kuidagi nagu liikuvaid rahakotte vaid endaga võrdseid külalisi. Aga nüüd olen küll üliväsinud, pikemalt muljetan mõni teine päev. Lisan pildi meie korallmaost ja kaljujoonistest ja niisama, avastusretkedelt.






Sunday, February 9, 2020

Kingadega ja kingadeta, banaanivabariiigis

Mõistetavatel põhjustel alustan täna kirjutamist enne rummi joomist, mitte pärast 😀
Alustan kohe sellest, et tänase päeva jooksul on juhtunud ilmatuma palju asju, oleme olnud erakordselt aktiivsed ja käinud jalgsi maha ca 20 km, avastanud Ometepe saart, selle loomi, linde, vulkaane jne.
Lonely Planeti guidebook ilmselgelt alahindas meie jalutamisvõimekust, kui kirjutas, et selle saare jalgsi läbi kolamine ei ole eriti võimalik. Meie startisime hommikul teele ja plaan oli jõuda lõuna poole ühte rahvusparki, mille keskmeks on järv, kuhu muistsed asteegid uputasid jumalatele meeleheaks kulda ja inimesi. Kaardi järgi pidi see vahemaa olema ca 10 km. Aga üks asi viis teiseni ja kolmandani jne ning kokku tuli ikka 20 km. Esmalt, inimesed on siin eranditult kõik lihtsalt maailma kõige sõbrikumad. Kõik tervitavad tänaval, naeratavad, lehvitavad, näitavad teed, annavad nõu jne, ja seda täiesti siiralt ja omakasupüüdmatult. Jalutasime läbi külade ja muidugi sattusime ka igal pool teelt kõrvale - nii sattusime nägema banaaniistandusi, seal töötavaid (või siis sageli küll mitte eriti töötavaid vaid põõsa all siestat pidavaid) põllutöölisi, kauboisid oma lehma- ja hobustekarjadega jne. Samuti sattusime ühe kohaliku kunstniku koju, ta nimelt oli teinud ona aiast rändurite puhkepaiga ja oma kodust maalitöökoja. Edasi kõndisime ühte randa, kus pika ninaga neem ulatus merre ja pakkus lummavaid vaateid saarele ja vulkaanile, umbes nagu Sõrve säär Eestis...jajah, Sõrve säär ei paku lummavaid vaateid ühelegi vulkaanile, aga muidu on sarnasus tõesti rabav 😀 Seal juhtus selline tore lugu, et läksin jalgupidi vette plätserdama ja panin plätud ilusti rannale ootama. Veest tagasi tulles oli rannal ainult üks läbimärg plätu, teine kadunud. Ilmselt oli käinud laine üle ja viinud teise kaasa. Otsisime veest, et vast hulbib kuskil pinnal, aga ei midagi. Ju läks ka neile verejanulistele (ja paljasjalgsetele?) asteegi jumalatele meeleheaks. Igatahes fakt oli see, et olime suht pärapõrgus, üksildases kohas, igale poole küladesse mitu kilomeetrit, ja mina paljajalu. Seal oli üks perekond t-särke müümas, uurisin, et kas mingeid jalanõusid pole - ei ole. Samuti oli üks mees, kes müüs enda tehtud käepaelu jms nodi, läksime temalt abi otsima, aga tal ka polnud. Seadsin juba vaimu valmis, et tuleb paljajalu ülejäänud päev matkata, aga siis tuli sel mehel hea idee - ta käskis oma 13-aastasel tütrel võtta oma motikas ja sõita koos minuga lähimasse külla, kus on pood, kus müüakse muuhulgas ka plätusid. Nii siis sõitsimegi, 13-aastane tüdruk sõitis tsikliga nagu vana kogenud harleymees, ma paljasjalgsena tagaistmel. Saimegi külast plätud, olin üliõnnelik, sõitsime tagasi, tänasime sada korda abi eest ja hakkasime edasi kõndima....ja siis 10 min hiljem lagunes Kirsti plätu ära. See oli lihtsalt nii naljakas, et naersime nagu hullud terve tee. Jalas see tal niipalju püsis, et läksime jalgsi samasse külapoodi, veel ühtesid plätusid ostma. Külarahval oli nalja kogu nädalaks. Kuna teed olid mustad ja tolmused, meil jalad paljad, siis muidugi olid meil ilusad mustad notsujalad ja lisan siia hiljem pildi Kirsti rändurijalgadest kui päeva parimast vaatamisväärsusest - Kirsti on meil muidu ju see pesemismaniakk, et iga asja peab kogu aeg pesema, desinfitseerima ja siis veel pesema, et poleks kuskil jumala eest ühtegi plekki ega tolmukübet. Nüüd saime nende jalgade üle kõvasti naerda. Teel kohtasime veel puude otsas luusivat ahvikarja ja palju eksootilisi linde, kellest ilusaim ja kuulsaim suur valge-sinise kirju rahvuslind nimega urraca. Läbisime igasugu väikseid külasid, millel naljakad USA nimed nt käisime korraga ära nii Los Angeleses kui Sacramentos. Nats maad peale Los Angelest peatusid autoga 2 noort kutti, et kuhu minek ja et nad võivad meid edasi visata. Meil olid juba jalad nats väsinud ja ütlesime ok. Aga...neil oli selline väike pirukaauto, ees ainult 2 istet ja kõik. Hoolimata sellest, et neil ruumi polnud, pakkusid nad ikka küüti ja pressisime kõik end sinna ära . Mina istusin näiteks Kirsti süles 😀 Noormeeste nimed olid Douglas ja Jonathan, Los Angelesest ja Sacramentost 😀 Väga huvitavad nimevalikud neil siin Nicaraguas. Aga Douglas ja Jonathan viisid meid ilusti sinna rahvusparki ära ja andsid kasulikku infot bussisegade osas, linna tagasi saamiseks.
Rahvuspargis sai käia tiiru ümber selle verejanuliste asteekide järve ja imetleda vaateid ümberkaudsetele vulkaanidele, lisaks oli seal suur nn botaanikaaed eri sorti liblikatega. Ilus. Pargis pidi elama ka 7 eri liiki ahve pluss erinevaid eksootilisi linde, nägime nii linde kui ahve ja omavahel arutlesime teemal, et ahvide läheduses ei tohi midagi neile atraktiivset käes hoida, eriti mitte näiteks toitu. Meenutasin ka, kuidas kunagi ammu Gabrieliga esimest korda eksootilisel reisil Indias käies hakkasime lolli peaga ahvimetsas banaani sööma ja ahvid igalt poolt puude otsast pähe kargasid. Ei olnud tore. Ja mida tegime meie, kogenud rändurid, pool tundi hiljem südamerahus keset metsa? Hakkasime sööma banaanikrõpsu, mis Kirstil näksiks kaasas oli. Kuniks nägime eespool puude otsas meile vastu irvitavaid ahve, kes võtsid suuna meie poole. No loll pea on kehale nuhtluseks, tõesti. Haugimälu ka. Kohe joonelt tuli meelde, miks see ei olnud aasta parima mõtte auhinda väärt tegu. Igatahes, saime õnneks krõpsud kähku silma alt ära ja ahvidest siiski mööda. Aga no mida me just rääkisime omavahel pool tundi varem? No tõesti masendav...
Lōpuks saime ühe autoga vastu pimedat linna tagasi ja panime ennast likku. Nüüd väike chill ja magama, et homme uus paiku avastada. Mõned pildid ka.










Friday, February 7, 2020

Nicaragua ja Ometepe

Lõpuks ometi Nicaraguas! Siin on soojem, lihtsam, söök on odav ja rumm veel odavam, nii et elu on lill. Meie majutuskohas maksab suur klaas cuba libret ca 1,5 eur, nii et...arvake ise ära, mis me siin teeme 😀
Paar sõna siis vahepealsest (rohkem kui paar sõna ei pruugi nende cuba librede pärast eriti õnnestuda). Eilse päeva kolasime veel Costa Ricas, San Jose linnas. Käisime mitmes lahedas kunstipoes ja galeriis, lisaks Kolumbuse-eelse perioodi kulda vaatamas rahvuslikus kullamuuseumis. Oli huvitav ja nunnu, aga üldiselt siiski on Costa Rica mõttetult kallis ja ei saa kuidagi öelda, et San Jose mingi väga eriline koht oleks. Täna hommikul aga startisime bussiga Nicaragua poole teele. Poole maa peale lagunes buss ära, rattaga mingi jama. Bussijuht oli sellone väga nunnukas, ohkas südantlõhestavalt ja rebis endal särgi seljast, et remontima asuda, lisaks oli abiks lähedal parkinud rekka juht. Ok buss sai varsti korda ja liikuma. Siis tuli söögipeatus, kus juht kimas selle bussiga hooga otse poe ees olevasse seina kinni. Mõtlesin hääle põhjal, et raudselt kukkus esiotsas midagi küljest ära, aga vist siiski mitte, buss liikus ja kohale saime. Ainult et sel bussil ei töötanud ka uks, kui oli vaja avada, pidi juht ise käsitsi seda pressima, et lahti saada. Piiripunktis, kus kõik pidid msha minema, oli see üsna lõbus. Nicaraguas organiseerisime end Ometepe nimelisele saarele, mis asub keset Nicaragua järve. Ometepe on eriline selle poolest, et siin on 2 suurt vulkaani ja hulgamisti ilusat loodust. Ometepest ma kirjutaks veel kindlasti pikemalt, aga see kuramuse rumm annab tunda, seega säästan teid ja ennast praegu edasisest. Teine päev. Praegu mõned pildid ja kustun ära. Homme pikemalt.