Wednesday, February 13, 2019

Sada aastat hiljem

Istun praegu Amsterdami lennujaamas ja teen aega parajaks. Suurem osa koduteest on lennatud, aga kaks lendu ikka veel jäänud, jõuan koju vahetult enne keskööd. Igaks juhuks ytlen kohe ette ära - kui keegi ootab kannatamatult, millal saaks mulle helistama hakata, siis palun mitte helistada vähemalt enne ülehomset. Jõuan koju väga hilja ja väga väsinuna, plaanin magada vähemalt 24 h jutti...kui Triibu laseb 😀.
Selle koduteega oli tegelikult ka jama, st on. Lendasime eile ilusti ära esimese otsa Guatemala City- Atlanta. Pidime edasi lendama Detroit-Amsterdam-Tallinn, aga Atlantas anti tornaadohoiatus ja lennud ei väljunud mitu tundi. Seega ei saanud me ei Detroiti ega ka kuskile mujale esialgu. Hea nali ikka, et tuleme Guatemalast, kus maa väriseb, vulkaanid purskavad, orkaanid möllavad jne, mitte midagi hullu ei juhtunud ja kõik oli bueno, aga nüüd meeldivalt turvalises USAs siis tornaado. Aga anyway, õnneks saime organiseerida end hilisõhtusele lennule Atlanta-Amsterdam, ilma Detroiti minemata. Jama on selles, et selle mitnetunnise ajakaotuse tõttu ei jõudnud me oma plaanitud Tallinna lennule ja pidime ostma uued piletid, läbi Varssavi. Nii et nüüd jõuan sama reisi raames veel ka Varssavis ära käia 😀 Raha muidugi ka läinud, aga eks tegelen kindlustusega hiljem. Koju jõuan nyyd seetõttu ka hiljem ja topelt väsinuna.
Kui nyyd see jama koju lendamisega välja arvata, siis oli meie viimane päev Guatemala Citys ja reisi lõpp igati suurepärane. Lendasime Floresest tagasi Guate Citysse ja nagu kokku lepitud, läksime tagasi juba varasemast tuttavasse kohalikku õllekasse. Algul ei leidnud me seda yles ja kolasime natuke ringi mööda õhtust Guate Cityt, ei olnud seal hullu midagi.  Meie tuttavat vanapapit, kes seda baari peab, ei olnud kohal, kuna oli esmaspäev ja vaikne õhtu. Just seetõttu, et oli vaikne õhtu, sattusin lobisema kööginaistega, neil polnud parasjagu muud tööd kui meid teenindada. Nad olid ikka ylinunnud, uurisid igasugu asju meie kohta ja mina nende kohta jne. Yks naine rääkis, kuidas ta unistab Euroopasse tööle minekust...see on kyll äärmiselt ebatõenäoline tema puhul, et ta seda teha saab, ilma yhtegi keelt peale hispaania keele oskamata (maiade keeled vast lisaväärtust ei anna), aga no tore, et inimesed unistavad.
Kui nyyd kogu see pikk reis kuidagi kokku võtta, siis ma hetkel ytleks ainult seda, et Fear Less, Live More! Ykski riik ei ole ohtlik, kui inimesel on endal piisavalt oidu peas ( ok mõned Syyria vms sõjakolded ehk välja arvatud). Kui läheneda ykskõik millisele paigale kaine pea, kuid avatud meeltega ja anda sellele kohale ja rahvale võimalus näidata, millised nad tegelikult on, siis võib vastutasuks saada kirjeldamatuid elamusi. Sellest võiksin ma veel palju kirjutada, aga olen täiesti kutu praegu lendamisest, ei jaksa. Vaatan, kas leian Guate City superõllekast ehk mõne pildi...seekord vōtsime ikka välja minnes moblad ka kaasa. Eks te kuulete nagunii varsti mult veel nõrkemiseni neid muljeid. Aga blogis siis praegu uute reisideni!


Monday, February 11, 2019

Pildid

Avastasin, et enne ei läinud pildid üles, proovin nyyd uuesti. Pildid siis peamiselt meie väikesest kylast San Miguel, kus majutume, kohe Florese linna kõrval ja Peten Itza järve kaldal.











Viimane päev päris chilli

Oehh. Täna õhtul lendame oma nunnust Floresest tagasi Guatemala Citysse, selleks, et ylehomme alustada pikka teed koju. Ega ei taha kohe kuidagi. Olen juba unustamas, mis on lumi ja jää ja lörts ja kyttearved. Siin on mul nägu ära põlenud, juuksed päikesest ja ja tuulest ja merest pulstis, moskiitod mind veresr tyki vaesemaks söönud ja jalad igalt poolt katki, sooja vett tuleb dushist yliharva, korras kyyntest ja muudest asjadest ma yldse ei unistagi enam, aga kuidagi nii hea on olla.
Praegu just nägin, kuidas yks mees ja tema koer ujusid yle lahe Florese linnast meie kylla (muidu ikka võetakse siin transpordi jaoks paat). Väga lahe. Tundub, et nad plaanivad nyyd veel tagasi ka ujuda. Jep, ujuvad tagasi. Kuidagi eriti pointless tundub siin meie igapäevane muretsemine pisiasjade pärast a la mulle ei maitse see voi teine toit ja nõuan hoopis avokaado-selleri-vetika smuutit või issand mis nyyd saab, pluusi servast tuli niit välja, või kyynetehnik ei saanud ikka päris õigesti aru, mis varjundiga lakki ma soovisin. Või keegi vingumas  selle yle, et köögis on nats must või diivani all tolm või äkki peaks rohkem remonti tegema. Fuck  that. Tahan päris elu, päris inimesi, päris maailma. Suures pildis on mingid esimese maailma pseudoprobleemid täiesti absurdsed. Siin pyyavad inimesed jõest kala, ujuvad oma koeraga yle lahe ja tagasi, õhtul teevad kirikuplatsil grilli, riided on mingid suvalised ja savi sellega, kui köök on nats must või bussis sõidame koos kanadega. Kõik toimib ja inimesed on rõõmsad. Meil aga kukutakse minestusest pikali, kui keegi näeb kuskil vetsupotis triipu või kraanikausis toidupuru või kylmkappi pole iga päev koristatud või igas kohvikus ei pakutagi 10 eri aine vaba veganmenyyd.
Aga Flores siis. Kuna me eile turistilõksu Tikali ei läinud, siis tegime seda, mida kõik ylejäänud kohalikud siin pyhapäeviti teevad - käisime kirikus ja turul :) Kirikusse sattusime tegelikult ysna juhuslikult, hääle järgi, kuna kuulsime, et kuskil toimub tohutu pidu. Erinevalt mägede rahvastest ei näinud ma siin erilisi religioosseid aktsioone nagu näiteks Jeesusele rummi pähe valamine, vaid siin on pyhapäevahommikune kirikuskäimine tõeline rahvapidu. Prouad olid pannud selga oma parimad kleidid ja kontsakingad, kaasa olid võetud korvid pannkookidega tervele perele ja termostega mahla-kohvi, mängis bänd jne. Bänd oli ikka selline päris bänd, trummariga jne, lauldi muidugi religioosse sisuga laule, aga eriti rõõmsalt ja energiliselt, nii et see oli rohkem nagu piknik+disko kogu perele. Lapsed kepsutasid tantsu ja sõid pannkooke, prouad laulsid kaasa, vanemad prouad kõristasid taustaks veel mingeid pille jne, kogu linn rõõmus ja rahul. Võibolla see ongi see, mis on Eestis viga ja miks me kõik sellised ateistid kipume olema - Eestis sisendab iga kirikuskäimine sulle kogu aeg, et maailm on yks õudne hädaorg ja elu lõputu kannatuste rada, et peame olema kannatlikud ja alandlikud ja elama kuidagi yle. Kõik jutlused kirikus on surmtõsised ja depressiivsed. Miks ei võiks religioon olla rõõmsam? Siin on pyhapäevahommikune kirikuskäik suur rõõmupidu koos söögi, joogi ja diskoga. Yks vanem proua, kes tundus olema oma kommuunis kõige austusväärsem persoon, tegeles meiega ka, uuris, kas tahame ka laulda, lauluraamatut, kus soovime istuda jne. Väga lahe elamus.
Peale kirikut suundusime turule, turud on siin alati vaatamisväärsus omaette. Otsime ohtralt kohalikke puuvilju ja riideid. Riietega on siin see teema, et need ei maksa meie mõistes eriti mitte midagi ...räägime siin summadest 0.5-3 eurot. Suht võimatu on sedasi mitte shoppama kukkuda. Kuniks Krista proovis yhes poes riideid, sattusin mina lobisema selles poes töötava meeldiva kohaliku härraga. Härra kurtis, et siin annab ka kliima soojenemine ja muutus kõvasti tunda, palju kuumemaks on läinud, ja siin seda suuresti metsade maha võtmise arvelt. Florese piirkond on selline dzungel, vihmametsad, ymbes nagu Guatemala Amazonas. Siin on kuum ja niiske ja troopiline ja roheline..aga mees rääkis, et viimase 10 aasta jooksul on 40% metsadest maha võetud ja see mõjutab loodust, looduse loomulikud protsessid ei toimi enam nagu peaks. Nii näiteks on neil siin nyyd kevadeti kogu aeg ca 40 kraadi kuuma, see ei olevat normaalne, vähemalt mõned asstad tagasi ei olnud. Praegu on ysna jahe, ca 30 kraadi. Osad piirkonnad on kyll looduskaitse all, aga metsade maha võtmine on ikkagi neil siin tohutu suur probleem. Väga kurb oli kuulda :(
Kuna raha hakkab meil kõigil kohe otsa saama, vahetult enne kojusõitu, siis nyyd oleme säästureisil...kui siiani ostsid Heve ja Terje igal õhtul pudeli rummi vōi veini, siis eile ostsid kõige odavamat pakiveini 😀
Ok lisan veel mõned pildid ka ja siis lähen naudin viimast päeva järve ääres puhata. Õhtul siis Guatemala City ja meie tuttav õllekas :)



Saturday, February 9, 2019

Guatemala, mi amor! 😀

Tulime tänahommikuse bussiga Belize Cityst tagasi Guatemalasse, linna nimega Flores. Flores on nunnu väike värviline saarekujuline linn järve kaldal Põhja-Guatemalas ja põhiline põhjus, miks siia tullakse, on see, et siit on ca 60 km riigi suurima vaatamisväärsuse, maiade iidse linna Tikalini. Eriline nali on see, et esimese asjana bussist maha kobides nägime mööda jalutamas Liisi 😀 Maailm on ikka väike. Peale yhist paadisõitu ning chicken busi Placenciasse läksid meie teed lahku, Liis läks kuskile mujale majutuma ja arvasime, et enam ei kohtu. Aga selgus, et tema oli sama teed käinud ja tulnud siia täna hommikul varasema bussiga. Nii vahva elamus on sõita bussiga läbi džungli ja mägede ja istanduste, teise riiki, ja seal ikka jälle kohata tuttavat eestlast.
Aga esmalt natuke Belizest. Olen siin veidi kurtnud, aga tegelikult ma ei taha kuidagi Belize’le liiga teha. Belize on väike riik, pindalalt veidi väiksem kui Eesti, ja väga hõredalt asustatud, rahvaarv oli midagi 200-300 tuhat. Belize on tõepoolest vapustavalt kauni loodusega, siin on imeilusad rannad, korallrifid, vihmametsad, metsikud jõed ja kosed ja loomad-linnud...nägime lihtsalt niisama ringi sõites paarituvaid kilpkonni, roosasid flamingosid, meritähti, suuri iguaane...Belize on yleni roheline. Eile bussis rääkis yks kohalik must rastamees mulle (I am the reeeeeal ganja maaan, he said), et nad on tegelikult siin ise veidi mures, et ameeriklased muudkui ostavad siia maad ja kinnisvara ja muudkui ehitavad, hävitades metsa ja loodust. See tegelikult ongi see, mis mind Belize puhul veidi häirib - igal pool mingd Walmarti sarnased USA martid ja söögikohad a la Wendy’s või Denny’s jne. Kallid hinnad. Lollidemaa stiilis villad, kui samas kõrval elab kohalik rahvas hurtsikutes. See maa võiks olla imeline, kui ei oleks seda USA teemat. Muidugi kohalik rahvas Belizes on valdavalt mustanahaline ja valdavalt alati purjus ja pilves. Kui kedagi mu rassistlikud vaated häirivad, siis võib vabalt lugemise katki jätta, aga ausalt - mul on täiesti siiber purjus, pahupidi silmadega neegritest. See teema algas juba Livingstonis. Belize on ilus ja mul on hea meel, et siia tulime, ja kui kellelgi on veel piisavalt palju raha (mul ei ole 😜), et võtta erinevaid tuure vihmametsa ja saartele, võib Belize olla lihtsalt fantastiline. Olen käinud, näinud, ja see on väärt kogemus, aga jah, see ei ole päris minu riik. Guatemala seevastu on absoluutselt erakordne igas mõttes. Ylimalt rahustav oli hakata yle piiri tagasi sõites nägema vaeseid, kuid rahulikke maiade kylasid, naisi jões pesu pesemas ja lapsi kala pyydmas. Tunnen ennast siin väga turvaliselt. Jah, rahvas elab siin veel vaesemalt kui Belizes, aga ei ole ohtu, et mingid purjus ganjamanid tyytavad igal sammul. Maiad on vastupidi väga tagasihoidlikud ja viisakad. Olen teinud väga palju pilte kohalikest inimestest, igasuguseid huvitavaid inimesi liigub, varsti saan vist galerii ainult portreedest teha.
Flores on ysna väike ja väga nunnu linn. Meie ööbimine on seekord suure rõduga, võrkkiikedega rõdul, vaatega yle terve järve (maksab ikka ainult 10 eurot inimese kohta, yks öö). Ideaalne puhkuse lõpetuseks. Ei kuskil mingeid Walmarte ega Wendy’sid. Jalutasime täna siin lähedal kylas, sõime kohaliku proua valmistatud kodust toitu, pooled inimesed on juba natuke tuttavad.
Andku tõsised ajaloohuvilised mulle nyyd andeks, aga kaalusime seda asja Kristaga igat pidi ja otsustasime, et ei lähe homme Tikali, kuigi selline oli algne plaan. Heve ja Terje tõusevad homme öösel, et startida öösel kell 3 bussiga Tikali ja näha seal päikesetõusu. Aga esiteks on see väga kallis ettevõtmine ja meil hakkab raha lõppema. Teiseks käisime alles mitte väga ammu Peruus ja nägime juba inkade asju ja Machu Picchut. Olen Equadoris ja Põhja-Peruus näinud erinevate indiaanirahvaste muistseid linnu, nii et minu jaoks ei ole veel yhe nägemine hetkel primaarne. Ja muidugi hakkab reis juba peagi lõpule jõudma ning ma tunnen, et tahaks vahelduseks korra lihtsalt hinge tõmmata, ja Flores on ideaalne koht, kus kiikuda järve kaldal oma võrkkiiges, vaadata minevaid ja tulevaid kaluripaate ja kuulata muusikat...Seega meie Kristaga veedame homse päeva puhates ja Florest avastades. Kui Tikalis käimata, siis ongi hea põhjus kunagi uuesti Guatemalasse tulekuks 😊
Guatemala on minu jaoks kuidagi väga võluvalt kontrastne. Jah, yhest kyljest on ta natuke karm ja ohtlik, st võib seda olla, kui ei ole korralikku eeltööd teinud ja ei tea, kuidas käituda. Aga teisest kyljest elavad siin maailma siiraimad, lihtsaimad, kylalislahkeimad inimesed yldseLoodusega on sama lugu...vulkaanid purskavad, maa väriseb (ca 2 nädalat tagasi alles oli siin ysna tugev maavärin), teed on kitsad ja mägised või puuduvad yldse, aga kes sellest hoolimata vaevub syvenema, saab tasuks lihtsalt kirjeldamatud elamused...
Liis rääkis siin veel yhe laheda loo, mida ta kuulis kohalikelt Atitlani järve ääres. Esialgu on see selline kylajutu tasemel, ma pean natuke googeldama ja uurima, aga story on umbes järgmine. Yks kohalik sukelduja, kylamees Atitlani järve ääres, leidis kord sukelduses järve põhjas olevat muistse maiade linna. Ta ei öelnud selle kohta kellegi midagi, aga hakkas ise salaja seal väga tihti sukeldumas käima ja iga kord võttis sealt ikka midagi kaasa ka, tassides niimoodi umbes aasta jooksul päris suure hulga maiade iidset varandust endale koju kuuri alla. Nyyd olevat see kuidagi ikka välja tulnud, ma ei tea siis, kas ta ise lõpuks ikka lobises või sai keegi kuidagi muud moodi aru. Igatahes nyyd olevat National Geographic jne asjal jälil ja peagi peaks igal pool hakkama tulema infot Atitlani järve põhjast leitud maiade linna kohta. Nat Geo pidi hakkama tulema dokki tegema. Põnev.

Ok lisan mõned pildid tänasest päevast, taaskord Guatemalast siis :) Tegin siin just yhe video ka, meie rõdult, aga ma pole kindel, et selle laadimine õnnestub. Eks te siis pärast ise näete, on video või ei ole 😊









Belize City aka pommiauk :)

Belize City on täiesti lahe, omamoodi sürr linn. Jah, ilus ta küll ei ole. Palju on vaeseid ja kerjuseid, paljud majad on päris lagunenud, õhk on selline lämbe, troopiline, paduvihmadega vaheldumisi, soine. Turistid tulevad siia ainult selleks, et minna edasi näiteks saartele, aga tegelikult on siin väga lahe feeling. Näeb igasugust erinevat huvitavat rahvast ja see vaatepilt on ikka eriti kirju. People watching ongi mul siin põhiline tegevus. Ja Belize City on täiesti meeldiv vaheldus kallitele ameeriklaste kuurortidele. Eile sõitsime bussidega läbi terve Lõuna-Belize’i, see on siin meeldivalt väike riik ja jõuab palju näha, aga sellest kirjutan millalgi nats hiljem. Praegu peame hakkama liikuma oma bussile, sõidame tagasi Guatemalasse, Floresesse. Olen selle yle väga rõõmus, sest Guatemala on lihtsalt suurepärane ja Belize siiski ei ole päris minu jaoks. Pilte praegu väga ei olegi, sest peale kohalike inimeste ei ole Belize Citys tõesti yhtegi vaatamisväärsust. Aa oot, tegin bussisõidul paarist kohalikust majast pilti. Umbes nii nad siin maapiirkondades elavadki.