No nüüd see siis juhtus - haige

Esimest korda kõikide reiside jooksul kokku olen ma nüüd tõsiselt haige. Alati olen kilganud, et ei mul pole häda midagi, aga nüüd olen saanud mingi hullemat sorti toidumürgituse ja olen täitsa siruli. Gabriel arvab, et tegu on kuumarabandusega, aga selles ma julgen sügavalt kahelda. Eilsest õhtust saadik olen veetnud oma aega vetsus oksendades, kõht on ka lahti ja sellest kõigest on tekkinud suuremat sorti nõrkus. Esialgu oli meil plaan homme siit edasi liikuda, aga see lükkub edasi, kuna ma pole konditsioonis, et kuskile paatide-bussidega liigelda...liigelda saan ainult vetsust nii 10 m raadiuses maksimaalselt :P Kuna ma mitte midagi muud hetkel teha ei saa, siis blogin ja praktiseerin grafomaaniat. Gabriel käib sukeldumas ja läheb ilmselt homme-ülehomme ka, nii et otseselt see meid ei häiri, et siia saarele nüüd kauemaks jääme.
Eile käisin omal käel meie saart avastamas ja kolasin mööda randu ja külasid. Kuigi siin turiste on, ei viitsi enamus neist kaugemale põhjapoolsetesse küladesse kolama minna (ja enamus pole nii blondid ka), seega tekitasin ma igal pool üsna suurt elevust. Kõik lapsed olid kohe mu suured sõbrad, teismelised poisid vahtisid ennastunustavalt ja hüüdsid kulunud külgelöömisfraase ning täiskasvanud vahtisid niisama. Tegelikult on meie saar üsna tihedalt asustatud. Hoolimata sellest, et jalgsi teeb saarele ühe päevaga ringi peale, on siin vähemalt 5 küla, kirik, 3 kooli ja päris palju rahvast. Küladest 1, mis sulandub turistide piirkonnaga, on suht normaalses korras, kuid kaugemad külad on ikka sellised laudadest kuidagi kokku klopsitud putkad. Sellest hoolimata näib rahvas olevat rõõmsameelne, eile õhtul käisime külas poes ja naised laulsid tänaval samal ajal, kui oma sülelapsi kiigutasid, üldse on siin laulmine kangesti popp, söögikohtade ettekandjad ja hotellide töötajad jne ka kogu aeg omaette laulavad midagi, kui otseselt parasjagu klienti ei teeninda. Külad on igal pool lapsi täis, kohe näha, et mingi pereplaneerimisega siin tõepoolest keegi ei tegele. Külades püüdsid mõned naised minuga ikka juttu ka teha ja suht esimese asjana uuriti ikka ja alati, kas mul lapsi on. Kuuldes, et veel ei ole, vaadati ikka sellise väga kahetseva pilguga, nagu öeldes, et "no kuidas sinuga siis ometi nii kehvasti on läinud".
Nalja sai ka, nimelt sattusin eile ühte päris põhjapoolsesse külla ja meeletu janu oli, kuna siin on tõepoolest kogu aeg meeletu kuumus ja olin juba pikalt jalgsi kõndinud. Nägin siis külas ühte minipoe moodi putkat ja sammusin sinna lootuses kasvõi pudel vettki osta. Mingit nipet-näpet nad seal tõepoolest müüsidki, putka ees hängisid 1 naine ja teismeliseohtu noormees, tema poeg. Mina tahtsin lihtsalt vett osta, aga naine kamandas mu kohe putka ette pingikese peale istuma ja ei võtnud kuuldagi juttu, et ma tahan kõigest vett. Kuskilt tagatoast hankis ta mulle pudeli Sprite´i ja ma hea meelega oleks seda joonud vaikselt edasi jalutades, aga naine muudkui näitas pingi peale, et no istu-istu. Istusin siis ja jõin oma Sprite´i ja naine arutas midagi filipino keeles agaralt oma pojaga. Ja siis tuli muidugi kohe küsimus "You have children?" ja kui ma vastasin eitavalt, siis arutasid nad pojaga omavahel juba hoopis agaramalt ja entusiastlikumalt, ise mind vahtides. Tädi uuris siis veel mingeid asju nii palju kui tema inglise keel võimaldas ja lõpuks siis jõuti asja tuumani, et "Are you married?". No ma siis ütlesin, et olen küll jah, mille peale tädi oli silmnähtavalt pettunud ja arutas jälle asja oma pojaga. Teema oli siis see, et tädi üritas oma pojale naist sebida ja ilmselt ta leidis, et igavesti vinge oleks, kui tema pojal oleks terve saare peale ainsana blond ja valge naine. Nad said lõpuks aru, et ma sain ka aru, mis teema on, siis muidugi kõik naersime kohmetult ja ma pidin siis viisakalt vabandama, et sorry aga mul juba husband olemas. Novot, olekski mu võimalus soojale maale elama jääda, poiss oli ka üsna kobe, kuigi vast nii maksimaalselt 18 aastat vana :D Selle aja peale oli enamus külaelanikke juba märganud, et poe ees toimub midagi äärmiselt huvitavat, millesse on segatud valge tütarlaps, nii et enamus sellest intsidendist toimus selliselt, et ülejäänud külamehed vahtisid suu ammuli ümberringi pealt ja naine siis seletas teistele ka filipino keeles ja laiutas õnnetult käsi. Tema poja tulevik ikkagi kaalul. Pärast ohtraid vabandusi sain ikka edasi jalutama, aga väga naljakas oli. Hakkasin siis mõtlema, et huvitav kuidas siin selle paarilise valmisega üldse lood on, kas see ongi tavaline, et emad valivad oma poegadele õige vanuse saabudes õige naise ja nii ongi? Peab millalgi mõne kohaliku käest uurima. Tegelikult ega siin külades mingeid kudrutavaid paarikesi näha ei ole küll, või et poisid-tüdrukud käiksid õhtuti rannas kurameerimas, nagu näiteks oli Bruneis.
Gabriel kuulis oma sukeldumisinstruktori käest, et siin saarel pidi olema töötava inimese keskmine päevapalk ca 150 peesot ehk nii 45-50 krooni. Kuupalgaks teeb see umbes 1000 krooni. Peale söögi neil siin vist küll kuskile mujale raha ei kulu, aga arvestades seda, et igas peres on tavaliselt 1 töötav mees, 1 alatasa rase või väikese lapsega olev naine ja vähemalt 5 last, siis põhiliselt söövadki nad ainult riisi ja vahel ka kanu, keda igas külas ohtralt kasvatatakse. Ja ongi kõik, muuks raha ei jagu. Selles mõttes on tegelikult imetlusväärne, et nad on siin ise kõik nii rõõmsad, muretud ja alatasa laulvad.
Eile minu pika jalutuskäigu jooksul läksin läbi kookosesalu - muide, Filipiinid olevat maailma suurim kookospähklite eksportija - tegelesid kohalikud koolist koju tulevad poisid sellega, et korjasid puu alt maha kukkunud kookospähkleid ja püüdsid neid vastu puutüve peksta, et saada sinna mingi pragu sisse ja siis kookosmahla juua. Nähes, et ma uudistama jäin, tõid nad mulle ka ühe pähkli, peksid sinna prao sisse ja õpetasid mulle, kuidas sellest juua niimoodi, et võimalikult vähe kraami maha voolaks. No mul ikka voolas pool maha ja palju nalja sai.
Praegu on kell siin umbes 3 päeval ja vaatan, et jälle kogub äikesepilved ja varsti hakkab seega kõmistama. See on siin suht iga päev nii, et hommikul on kõrvetav päike ja palavus ja õhtul siis sähvivad ümberringi välgud ja ladistab vihma. Tegelikult ootan seda vihma ja kohalikud paistavad ka selle üle suurt kergendust tundvat, see nagu puhastab kogu päeva jooksul kogunenud tolmust ja negatiivsusest, kui seda peaks olema tekkinud. Peale suurt vihma on kõik jälle nagu uuestisündinud.
Kuna nüüd haigena ja vetsupotist sõltuvana ei saa ma mitte midagi muud teha, istun meie ööbimiskoha terrassil, blogin ja surfan netis. Esimest korda reisi jooksul vaatasin Delfisse ja imelik tunne tuli peale ... kuskil on rahvas, kes sööb jõulude ajal hapukapsaid ja verivorste, on alailma "obsessed with the weather", kuulsad on staar-juuksurid ja staar-metroseksuaalid...see nagu on oma ja nagu ei ole ka. Anna-Maria Galojan ja Võsa-Pets ja Kreeka abistamispaketid..hetkel on juba kuidagi raske end sellesse kultuuriruumi paigutada, kuigi ma tean, et koju tagasi jõudes tuleb ka see kodune tunne jälle mingi aja pärast tagasi. 1 tuttav oli Facebooki pannud pildi endast osalemas mingi suusamaratonil, mul läks ikka päris mõni aeg enne kui hakkasin aru saama, et maailmas tõepoolest on selline tegevus nagu suusatamine ja inimesed tõepoolest tegelevad sellega, kuna mida sa selle lumega muud ikka niiväga teha saad.
Aga liiga palju vaba aega tingib ohjeldamatut grafomaaniat ja seda, et mõte liigub igasuguseid seosetuid radu. Vähem tuleb mõelda ja teisi sellega mitte kiusata. Meie majutuskohas on olemas ka väike raamatukogu, kust leidsin ühel õhtul ühe suvalise romaani, mille teemaks on elu Jamaikal enne Teist Maailmasõda ja jamaikalaste suundumine UKsse peale sõda. Väga huvitav on, nii et selle raamatu juurde tagasi nüüd suundungi. Teile head suusailma :)