Varsti tagasi koju

Sorry, ma olen kuidagi väsinud olnud viimased 2 päeva, polnud nagu õiget kirjutanise isu. Pyyan nyyd asja parandada ja annan teada, et olen ikks elus ja terve ja kõik on korras. Lendasin täna hommikul tagasi Delhisse ja homme algab tee koju. Vahepeal...ma ei teagi, igasugu asju on olnud vahepeal. Eile sõitsin rongiga Varkalast tagasi Kochisse. Rong hilines, oli suht maast laeni täis tuubitud inimesi ja igasugust kola, kuuma väljas 35 kraadi, kusehais, higihais, vetsu ei pääse, sest vahekäigud läbimatud jne. No elasin yle, mis ikka, lihtsalt ära väsitas. Õhtul ööbisin samas tuttavas kohas, kus omanik mulle mõni aeg tagasi pipraauru tegi, panin ennast esmalt mingi tunniks ajaks likku ja siis linna natuke jalutama. Kolasin natuke poodides, käisin söömas, juba päris inimese tunne tuli peale. Täna hommikul siis lendasin edasi Delhisse, et homme koju startida. Delhi tundub nyyd oma umbes 15 soojakraadiga tapvalt kylm peale seda palavust lõunas 😀 Käisin jalutamas ja söömas, natuke ajaloolisi vaatamisväärsusi ka kaemas, aga väsinud kuidagi, eriti ei suuda hetkel vaimustuda. Ja no ega see Delhi siiski jätkuvalt mingi eriti lihtne ja meeldiv linn ei ole. Huvitav kyll, jah, aga see pidev keskendumine ja kõigel korraga silma peal hoidmine ikkagi mingi hetk väsitab. Ma ei tea, kas hakkan homme enne kojulendu veel midagi eraldi postitama, sest ilmselt midagi erilist enam ei juhtu. Aga lugemist ei tasu lõpetada, sest alates 4.veebruarist seiklen ju veel kuu aega Nicaraguas ja kirjutan kindlasti. Hetkel mõned viimased pildid veel Varkalast ja Delhist.

Sellest (eba)turvalisuse teemast

Täna on mul viimane päev rannas, selline chill, võtan rahulikult ja aeglaselt, alustades hommikuse masala chaiga. Kasutan siis vahelduseks mõnusat jõudeolekuaega ja kirjutan natuke sellest teemast, millest kõik igal pool räägivad - et India on kohutavalt ohtlik ja seda just naiste suhtes, mingi hiljutise uuringu kohaselt olevat India vist isegi nr 1 riik maailmas naistevastase vägivalla osas. Muide, loen siin ka kohalikke ajalehti, kui kuskil näppu satub, ja praegu on India suurim uudis just see, et 22.jaanuaril puuakse lõpuks yles need 4 tyypi, kes 2012 aastal eriti jõhkral moel yhe noore tydruku surnuks grupivägistasid. Praeguseks on neil kōik edasikaebamised ja presidendile armusndmiskirjad jms võimalused ammendatud ja otsus kuulub täitmisele. Kohalikud siin rõõmustavad samuti selle üle. Aga üldiselt...olen aru saanud, et jah, juhtub siin küll ikka selliseid asju, aga see naistevastase vägivalla kõrge % tuleb suuresti vägivallast peresiseselt - koduvägivald või tuttavad-sugulased, vanemad oma tütardevastu, eriti maapiirkondades, kus inimesed on harimatud ja rumalates uskumustes kinni. 99% India inimestest on väga toredad, abivalmis, normaalsed inimesed. Kuid on mingi üks väike protsent, kes ei ole. Ja kuna India on tohutult suur, rahvaarv vist juba mingi 1,5 miljardit vms, siis ütleme see 1% sellest miljardist on päris suur arv inimesi. Reeglina ahistavad nad rohkem kohalikke naisi ja sellistes piirkondades, kuhu turistid nagunii naljalt ei satu nt sisemaal, in the middle of nowhere, kus inimesed on harimatud, kirjaoskamatud, tapvalt vaesed ja nn kiviaegsete kommetega. Jah, vahel muidugi juhtub turistidega ka pahasti, mõni satub olema valel ajal vales kohas või öösel kuskil tühjadel kõrvaltänavatel kolamas või siis tahetakse minna eriti ekstreemsetesse paikadesse, kuhu “valge inimese jalg pole veel kunagi astunud” vms. Sellised asjad võiks siin ära jätta, eriti üksi. Valdavalt on siiski India inimesed väga sõbralikud või vähemalt ohutud ning ise ka õnnetud, et mingi väike kontingent nende mainet nii tugevalt all toob. Seda vähemalt juhul, kui ise olla ja käituda nendega rahulikult, lugupidavalt ja viisakalt. Olen kuulnud jutte, et jumala eest ei tohi neile otsa vaadata ega kuidagi vestlusse laskuda, muidu nad arvavad kohe, et läheb asjaks - loll jutt puha. Mina naeratan neile, tervitan viisakalt, soovin head päeva...pole mingit probleemi, vastupidi, satun nii paljude meeldivate inimestega vestlema sedasi. Eks nats muidugi ka sõltub, kus - mingid mahajäetud maapiirkonnad kindlasti on vähe teistsugused. Aga selles ongi asi, tuleb teha kodutööd ja teada, kuhu on mõtet ronida ja kuhu mitte. Järgida põhilisi reegleid nt alati tuleb vähemalt teeselda, et tead väga täpselt, kuhu sa lähed ja miks, olla lugupidav kohaliku kultuuri suhtes, jooma ei hakka ja kohalikega kuskilr kaasa või pidu panema ei lähe...ja muidugi siin ei ole sellist asja, et oled vallaline blondiin üksi reisil või et kuskil on boyfriend (see teema neil siiani ikka suht mõistetamatu). Alati luiskan neile, et mul abikaasa lihtsalt töötab siin kuskil praegu või on teises linnas ja kohe varsti saame kokku, see on nende jaoks täiesti mõistetav. Ja jumala eest noh, riided selga!!! Siin ikka näen vene ja briti tsikke poolpaljalt patseerimas ...krt kui ma mees oleks, ma ajaks ka meelega käed külge, et mis see olgu siis. Siin on nii palju ilusaid, üliõhukesi riideid, lasevad õhku läbi, no ei ole raske ju. Kes tahab poolpaljalt päevitada, mingu Hispaaniasse vms.
See vägistamiste teema võibolla hakkab tasapisi maha ka rahunema lähitulevikus, sest ajad ja kombed on muutumas, mehed saavad sexi niisama ka...siiani oli ju muidu teema, et kuskilt ei saa ja kui sul juhtumisi pole ka raha, et naist võtta, siis väljavaade, et mitte kunagi üldse ei saagi, ajab neid tõesti nats peast sassi. Kohalikud on ise rääkinud, et see kontingent, kes on vägivaldne, on valdavalt kuskilt väiksest maakohast suurde linna õnne otsima tulnud harimatud noormehed. Grupis koos tunnevad nad korraga, et on jube võimsad ja tegijad, sest nad ei ole nüüd enam härgadega põllul kündmas vaid ikkagi linnainimesed ja väärivad igasugu hüvesid. Samuti pole nad harjunud, et suures linnas ei ole ok tütarlapsi lihtsalt maha murda. Selle vastu kaitsebki, kui liikuda päevasel ajal ja rahvarohketes kohtades, taksojuhid valida vanemad härrad, kel nagunii asjad enam ei tööta hästi, mingite jõukudega tegemist ei tee ja kuttidega pidu ei pane, öösel pimedas väljas ei kola jne. Kui vahel on vaja, saab hostelist vms lasta endale auto või riksha vastu organiseerida, see maksab siin väga vähe.
Et siis kokkuvõtvalt, probleem muidugi on olemas, aga kaine mõistus ja arusaamine kohalikust kultuurist aitab oluliselt. Ja see, et ei taheta end kinni katta...no see on suht sama, kui meil Tallinnas käivad mosleminaised burkaga ringi, siis küll kõik õiendavad, et Euroopas tuleks ikka elada nii nagu meil kombeks ja ka riietuda vastavalt kohalikule kombestikule. Jah, arusaadav. Aga miks siis sama vastupidi ei peaks kehtima? Et kodus käi paljalt kui tahad, aga tulles kultuuri, kus enda katmine on norm, tuleks seda austada...Meie eeldame, et burkakandja Tallinnas seda siiski ei kanna. Nemad eeldavad, et paljalt käijad siin siiski ei käi paljalt. Same thing. Pole ime siis, et osad naised kurdavad, et neisse hästi ei suhtuta ja püütakse käsi külge ajada. India on muidugi suur ja lai, erinevates piirkondades on asjad veits erinevad, nt Delhi vanalinnas liikumine on kahtlemata keerulisem kui Goa randades, põhja pool peab olema kaugelt valvsam kui lõunas jne, aga üldiselt ei ole asjad kaugeltki mitte nii hullud, kui meedia meile kajastab. Keegi ei kirjuta ju sellest, et iga päev külastab Indiat tuhandeid naisturiste ja mitte midagi ei juhtu...
Aga ok ma nüüd liikuma. Viimane rannapäev täna. 

Poodud Barbied

Eile jäi kirjutamine vahele, täna tuleb seega viga parandada. Olen ikka veel Lõuna-Keralas, Varkalas, homme viimast päeva veel. Tegu on nn rannapuhkuse sihtkohaga, aga tyypiliselt mulle pole ma veel randa jõudnudki 😀 Või noh, olen, aga ainult jalutamiseks. Jalutanud olen siin igal pool kymnete kilomeetrite kaupa.
Aga esmalt siis apteek. Mul oli tykk tegu, et leida korralik apteek - siin on muidu kõik kohad täis igasugu ajurveeda, jooga, reiki, tantra jne shoppe, osad reklaamivad end ka apteegina. Yldse kui siin ringi käia, siis on iga tänaval kohatud tyyp mingi hull guru oma sõnul - kes teeb tantristlikku sexi, kes nälgimislaagrit, kes mingit ajurveeda värki, vaimse puhastumise laagrit, kalliskividega vähi ravimist  ja no igasugu asju. Turistid massidena tulevad ja usuvadki ja maksavad hullu raha mingi suvalise workshopi eest, mida võiks vabalt kodus teha ja mis siin on lihtsalt rumalatelt raha ära võtmiseks. Aga leidsin lõpuks apteegi. Sees meeldiv tytarlaps, seletan ära, mis viga on, et rohtu vaja kurgule ja köhale. Selle peale tytarlaps vahtis veits aega nõutult ringi ja siis hakkas kellelegi helistama, ilmselt oma ylemusele - kirjeldas telefonis, mis mul viga on, seepeale see helistatav isik juhendas teda, mis rohu ta kust leiab ja milleks see on. Ise ta ei teadnud yldse midagi, mis rohtu võiks anda ja kust seda leida. No lõpuks juhendamise peale leidis ta yles köhasiirupi, seda nyyd võtangi eilsest saadik. Nats nagu on parem kyll.
Edasi tempel, see, mis pidi 2000 aastat vana olema. Sammusin rahulikult sinnapoole, kui hakkas nali, et möödasõitvad rikshamehed ikka muudkui kysisid, et kas templisse minek? Mina vastu, et jaa ikka. Selle peale tuli kohe, et aaaaa....aaaga tempel on täna kinni!!! Olin nii õnnelik, et lõpuks ometi jälle seda lolli juttu kuulen, muidu hakkasin juba arvama, et Indiaga on midagi juhtunud - siiani polnud nende sõnul veel midagi kinni, maha põlenud või kosmosesse kolinud. Rõõm näha, et Indias toimivad asjad jätkuvalt normaalselt. Muidugi oli tempel avatud nagu ikka. Mingit erilist vaimustust see ehitis ise minus ei tekitanud, kyll aga avaldas mulle väga muljet yks templi õuel olev puu, mille otsa oli yles poodud terve hunnik nukke...nagu Barbied, rippusid kaelapidi puu otsas. Pyydsin kysida, mis värk sellega on, aga seal olid ainult mingid vanad naised, kes ei rääkinud sõnagi englishit. Eks ma googeldan millalgi. Suht õõvastav vaatepilt igatahes. Lisaks jalutasin igat pidi läbi Varkala linna, käisin turul, lobisesin kohalikega, kes mingit mõistlikku juttu taipasid rääkida...mul siin kõrval oleva hotelli omanik on väga meeldiv vanem härra päris põhjast, Kashmirist, ta on nimelt vahepeal palju aastaid Norras elanud, kuna oli norralannaga abielus, seega ta teab täpselt Eestit ja meie regiooni. Homme mul siin viimane päev, lubasin minna ta juurde teed jooma homme. Ta päris vana juba, aga väga kõbus.
Täna võtsin ette pikema matka mööda mere äärt põhja poole, käisin läbi kohalike kalurikylade, nägin nende igapäevatööd, lobisesin siin-seal paar sõna rahvaga...kõik ju tahavad teada, kes ja kust ja miks jne. Siin muidu on turiste kyll, aga valdav enamus neist istub oma ajurveeda-nälgimis-puhastuslaagrites või lihtsalt kokteilitab ranna ääres baarides, keegi ei viitsi eriti mujal ringi vaadata. Sattusin igale poole eraldatud kyladesse jne. Yhes kohas hakkasin just parasjagu põõsasse pissile minema, kui tuli mingi kohalik võrrimees ja ytles, et kuule ära siin kyll tee pealt kuskile mine, siin on myrgised maod igal pool. Mul oli pissihäda kohe mitmeks tunniks läinud 😀 Samuti sattusin yhte randa, kui oli selline hõredama võsa laadne mets lähedal, ja selgus, et see on selline koht, kus kohalik noorus käib salaja võsas miilustamas. Ametlikult ju siin ei tohi enne abielu vastassooga mingit tegemist olla, aga eks nad ikka pyyavad ja võsaalused oli musitavaid noori täis, koolikotid seljas...ju nad siis kooli mineku asemel hiilisid sinna randa vahepeal. Kohalikega olen siin nats veel vestelnud neil teemadel, ytlevad kõik, et ajad on muutumas siin ka, lääne kultuur tuleb peale jne. Suht terve päev läkski mul täna oma ekspeditsiooni peale, õhtul käisin yhe kohaliku papi tagasihoidlikus restos söömas ja lobisesime nats, ta kurtis ka, et kehvasti läheb, see aasta kuidagi erakordselt vähe turiste. Lähen talle meeleheaks homme ka sinna.
Nyyd aga mõned pildid mu avastusretkedelt ja siis tuttu.

Uudiseid Varkalast

Õhtust! Sõitsin täna päeval rongiga veel 100 km lõuna poole, mööda Araabia mere rannikut, sellisesse väikelinna nagu Varkala. Siin on selline natuke rohkem turistikas koht jälle vahelduseks, tõeliselt ilus rand ja selle kohal ilusad kaljud, kalju äär aga täis erinevaid kohvikuid, restorane, shoppingut jne. Samas on linnas ka yksjagu vaadata, näiteks yks 2000 aastat vana hindu tempel, mida lähen homme kaema. Paariks päevaks peaks jatkuma nii puhkamist kui tegevust.
Esmalt, tervis hakkab tasapisi vist ikka paremaks minema, st mingit kliinikut otsima ma siin siiski ei hakka. Sellised kogemused vast jätan siiski vahele, kui vähegi võimalik. Aga täna juba saan peaaegu normaalselt elada jälle. Eile tulid mu eelmisesse kodumajutusse Alleppey’s 2 noort tydrukut Iisraelist.  Yhel neist oli käeluu katki, kuna sõitsid Goas rolleriga ja kukkusid päris hullult. Sellist asja siin kyll kuidagi ei igatse, sellepärast olen ka ise sellised aktsioonid siin vahele jätnud, tuktukid sõidavad piisavalt odavalt. Kahju tydrukust muidugi, puhkus kõik sellega rikutud.
Ise käisin siis terve eilse päeva paadituuril mööda Kerala lugematuid järvi-jõgesid-kanaleid. See tuur oli ses mõttes väga hästi korraldatud, et alguses sõitsime yldse tavalise kohalikele mõeldud liinipaadiga sama routi, nagu kohalikud ise oma kyladesse liiguvad, poole maa pealt edasi väikeste kanuudega, et saaks sõita ka läbi väiksemate kanalite, mis lähevad näiteks otse keset kyla. Inimesed elavadki niimoodi, kylades, kuhu pääseb ainult mööda vett. Koos minuga olid tuuril 2 kutti, yks Kanadast ja teine Shveitsist, sõbrunesime omavahel ja jagasime kanuud...ylejäänud olid meil kõik hindud. Kuna olin ainuke naine paadis, sain erilise tähelepanu osaliseks - vana paadimees korjas mulle jõe pealt lilli ja laulis mingeid laulukesi 😀 Kanada ja Shveitsi tyybid on mõlemad töötud (tulid töölt ära ja myysid kõik oma vara maha), et nyyd vähemalt aasta aega reisida. Yks oli juba 8 kuud teel olnud. Cool. Nägime kohalikku kylaelu seal vete peal...naised pesid jões ennast, lapsi ja pesu, mehed tassisid peas betooni (vms ehitusmaterjale) ja ehitasid midagi, kalurid sõitsid kanuudega yhe maja juurest teise juurde ja myysid päevast saaki...nn liikuv turg. Kusjuures paljud kylad ei paistnud yldse eriti vaesed, mitmed majad olid isegi Euroopa mõistes väga korralikud lossid. Ymbritsev loodus oli valdavalt vesi ja riis, riis ja vesi. Nendes vesikylades on neil olemas kõik vajalik - koolid, templid, kirikud, poed, haiglad, isegi paat-kiirabi nägin. Igatahes oli eilne yks tõsiselt lahe chill päev keset maalilist loodust. Õhtul sõime oma kodumsjutuses kõik koos õhtust, pererahvas ja need Iisraeli tydrukud, seal siis kuulsin ka seda käeluu murdmise lugu. Täna hommikul tegin veel viimased tiirud oma kylas, käisin tuttava papi juures putkas pirukaid ostmas ja head aega ytlemas...ja siis rongijaama. Teel jaama kohtasin juhuslikult seda Shveitsi kutti eilselt paadituurilt, ta oli otsustanud ka sama rongiga siia Varkalasse tulla...see oli lahe, sest saime yhineda ja jagada tuktuki kulusid ja kohalikud tyytavad ka sedasi vähem. Minul oli rongipilet netist ette ära ostetud, naistevagunisse - Indias on igal pool olemas eraldi ootesaalid, vagunid jne naistele. Noh, et kui tahad olla rahulikult ja kindel, et keegi sind ei jõllita, ahista ega käpi. Ma mõtlesin ka, et hea rahulik sõita sedasi. Aga võta näpust, India on ikka India - nad olid vagunid kuidagi valesti nummerdanud. Minu vagun ja istekoht olid ikka täitsa tavalised st 90% ymberringi mehed. Mul muidugi ykskoik, aga naljakas lihtsalt, sest kunagi esimest korda Gabrieliga käies oli ka nende rongidega teema, et nad haakisid vagunid vales järjestuses kylge ja siis numbrid ei kattunud jne. Hilines see rong muidugi ka ca tunni, aga see India mõistes väga ok - siin tihti on ka tavaline, et hilineb nt 5 voi 8 tundi. Aga õudne oli see, et see kuramuse rong haises kuse järgi lihtsalt nii hullult, et võtab silmist vee välja. Jumal tänatud, et selle öörongi asemel Goast Keralasse lendasin. Ja kohalike prygimajandus ajab ikka juuksed peas pysti - kõik, mis vähegi tekib, kohe kaarega aknast välja. Ja neil tekib ikka palju seda prahti. Masendav.
Aga lõpuks siis nyyd siin Varkalas. Palju on siin India enda turiste, tulevad sisemaalt siia puhkama. Muid turiste ka muidugi ikka. Rohkem kaen homme ja muljetan siis ka homme. Praegu veel mõned pildid eilsest ja tänasest.

Kerala backwaters

Sorry, olen siin igasugu tegemistega nii ametis olnud, et eile ei jõudnud kirjutada. Täna siis tuleb asja parandada.
Esmalt, Marko saatis Goast uudiseid - lisaks rottidele ja lendavatele rebastele on tal nyyd ka lendlehmad. Okok, see väike liialdus muidugi, lehm küll tõesti ei lenda, kuid olemas ta siiski on ja sammus Markole eile rõõmsalt onni. Äkki tuli selle baarikapi lõhna peale? Ma soovitasin, et ta võiks hakata oma lehma uutele turistidele raha eest näitama, et vot on selline koduloom, haruldast India tõugu ja mujal teda tubases majapidamises ei esine, teeniks vähemalt õlleraha välja. Pärast pilt ka.
Aga minu tegemised siis. Alustuseks, hääl hakkab kyll tasapisi taastuma, aga köha on ikka ja nyyd lisaks nohu ka veel...no tõsiselt ära hakkab tyytama kogu see terve reisi haigena yle elamise teema. Aga no kuna midagi teha ka ei ole ja kogu aja voodis vedeleda ei saa, siis ikka toimetan, lihtsalt tyytu on. Eile oli selline chill päev, kolasin siin enda ymbruskonnas läbi kõik kylad ja rannad ja Alleppey linna ka. Linn ei olnud midagi erilist, tavaline suuremat sorti India linn. Kyll aga on siin rannas asuvad kalurikylad väga lihtsal moel nunnud. Praeguseks on siin minu oma kylas mitmed inimesed juba nats tuttavad, tervitavad kõik kogu aeg...näiteks nurga peal putkas myyb yks kena kohalik härra jäätist ja pirukaid. Teismelised tydrukud mängivad õhtuti naabermaja hoovis peitust. Mehed parandavas tänavate ääres kalavõrke ja yhe maja hoovis mängivad nad igal õhtul maas istudes kaarte. Eile õhtupoole käisin pikalt mööda randa jalutamas, naaberkyladesse ka, rannad on siin valdavalr täiesti inimtyhjad, ainult kalurid ja õhtul mõned kohalikud pered tulid jalutama. Kõik on minu osas väga uudishimulikud, lapsed eriti, tulevad kõik juttu tegema ja pilti tegema jne.
Täna oli selles mõttes eriti aktiivne päev, et olin terve päeva paadituuril mööda jõgesid ja kanaleid rohkem sisemaale. Aga ma mõtlen, et kirjutan sellest kõigest pigem homme. Tunnen ennast praegu tõesti tõbiselt ja lähen parem ära tuttu. Homme pikemalt. Pildid eilsest siis.

Hoopis lendrebased!

Hei õhtust! Vahepeal on igasugu asju juhtunud, neist peamine vast see, et eile hilisõhtul lendasin Goa osariigist veel lõuna poole, Kerala osariiki. Sellest kõigest juba peagi. Minust Palolemi randa edasi puhkama jäänud Marko aga oli nii lahke ja informeeris mind eile sellest, et ta on suutnud lõpuks tuvastada bungalow ümber lendavad tundmatud objektid - tegu olevat nimelt India lendrebastega :D Need pole küll need toas lendavad, aga õues maja ümber, nahkhiire moodi, lasevad ennast puuoksale pea alaspidi rippu ja maiustavad puuviljadega. Lendrebaste nägemises võib omajagu süüd olla ka sellel sinu baarikapil, Marko (cheers, tervitused Alleppey'st!), aga mine võta kinni. Lähemalt saab India lendrebastega tutvuda siin:
en.m.wikipedia.org/wiki/Indian_flying_fox
Marko, kui veel näed, teed pilti!
Aga eile siis. Kuna mu lend oli alles õhtul kella 11ajal, oli mul terve pãev aega enda lennujaama organiseerimiseks. Hommikul veel mõnulesin, käisin jalutamas, pildistamas jne....Goa rannad on ilusad küll, elu mõnus ja hea, aga ausalt, mul hakkab üle 3 päeva ikka igav. Tahan näha ja kogeda midagi muud ka kui ainult rand. Jätsin oma müüjanaistega hüvasti ja suundusin bussidega lennujaama poole teele. Hääl läks mul järjest rohkem ära ja kurk valusamaks, kahjuks.  Vahepeal  nägin teeäärset kalaturgu, kolasin nats ringi Margao nimelises suuremas linnas, vahtisin arhitektuuri...Goa osariik nimelt oli ajalooliselt mitte brittide käes, nagu ülejäänud India, vaid portugallaste. Sellest tulenevalt on mitmel pool ilusaid Portugali stiilis villasid jne, kuid asja teeb huvitavamaks see, et kohalikud ju ei viitsi neid korras hoida ja nii näebki igal pool selliseid pooleldi räämas-lagunenud-võssa kasvanud arhitektuuripärleid. Käisin oma esimese päeva nunnus Bogmalo beachis õhtust söömas ja siis lennujaama. Maandusin kell 1 öösel Kerala osariigis Cochi linnas. Selleks ajaks oli mu köha juba tappev ja kõnevõime päris puudu. Mu taksojuht oli lahe tyyp, pakkus, et lähme kuskile apteeki (kell 2 öösel), mina ikka vaevaliselt vastu, et ei ole vaja, küll ma hommikul lähen otsin mõne...selle peale taksojuht, hoolimata minu arvamusest, tegi ikkagi teel 2 peatust. Ühest putkast läks ostis mulle oma raha eest kurgupastille ja teisest kuuma teed, see oli tõesti väga armas temast.
Ööbisin ühes nunnus väikeses guesthouses vanalinnas ja omanik oli igati meeldiv härra. Hommikul kolistas mul ukse taga ja teatas, et nüüd tuled minuga kööki. Ega vaielda midagi ei olnud, läksin kööki, ja seal oli tema keetnud mu jaoks suure potiga teed, kuhu hulka pani hunniku musta pipart. Nüüd hakkame auru hingama, sain teada :D Ja no oligi, samamoodi nagu ema vanasti tegi meile Heikoga soodaauru, et peadpidi potti ja hingad sisse. Ainult et see kuradi pipar oli ikka hull küll sisse hingata. Tüüp ise seal kõrval aga surus mu pead rohkem pottj ja hoidis juukseid, et need potis ei tolkneks :D Pärast ei pääsenud ma muidu, kui tuli see tee ka sisse juua....kurat, oli hullemast hull küll, aga kõnevõime hakkab tasapisi taastuma küll. Mulle nii meeldib, et näen siin igal pool meeldivalt nunnusid inimesj, vastukaaluks igasugu meediale, kus kogu aeg räägitakse ainult kõikvõimalikust vägivallast, mida Indias ette tuleb. No jah noh, eks vahel on tõesti inetuid intsidente ka, kuna mingi protsent troppe on igal pool, aga mul on tõesti hea meel tõdeda, et enamus inimesi on siiski nunnud :)
Pool päeva kolistasin täna jalgsi mööda Cochi vanalinna, vahtisin inimesi ja arhitektuuri. Cochi on suur sadamalinn, millelon läbi sajandite olnud vürtsikaubanduses oluline roll, on siiani. Suur mereäärne kvartal oli kõik täis igasugu trading poste ja vürtsiladusid jne. Ühe vana  maja ukse vahelt nats sisse piiludes nägin, et hoovis maas kuivas igasugust arusaamatut kraami...ja  no muidugi oli mul vaja minna oma nina sinna toppima. Selgus, et tegu oli ingverilaoga ning eelenavalt siis ingverit kuivatatakse ja siis veel hakitakse väiksemaks jne. Üks suur hoone oli seest tyhi ja maas põrandal suured ingverikuhjad, kohalikud naised töötasid seal ingverit lõikudes, sõeludes, kotti pakkides jne. Naised olid lahedad, kutsusid mind vaatama ja poseerisid ja näitasid, kuidas töö käib jne. Üks andis mulle pihku jupi seda kuiva ingverit ja ütles, et pista kohe kähku kotti ära, muidu meil ülemus tuleb näeb :D Igatahes on Cochi väga lahe kohaliku atmosfääriga linn ja kindlasti tahan sinna veel minna. Meeldiv vaheldus ka rannale.Millalgi kirjutan vast natuke pikemalt veel sellest atmosfäärist seal. Peale lõunat aga suundusin bussiga veel 2 h jagu edasi lõunasse, Alleppey nimelise linna lähedale. Siin olen mitu päeva paigal. Juba Cochis olles saatis mu siinse kodumajutuse peremees mulle sõnumi, et tere tulemast jne ... aga sulaselges eesti keeles! Ma mõtlesin,et wow, nii lahe personaalne lähenemine, et ju ta google translatega tegi, aga ei...selgus, et paar päeva tagasi peatusid siin samas kohas 2 Eesti kutti, Uve ja Ilja, ning need Uve ja Ilja kirjutasid minu kui järgmise saabuva eestlase jaoks tervitusteksti. Ülilahe. See on seda lahedam, et see majutuskoht siin on kodumajutus, suvalises väikeses külas, linnast 7 km väljas,niisama lihtsalt ei satu inimesed siia majutuma. Kirjutan pärast neile facebooki kaudu tänusõnad, et nende tervitus on kätte saadud. Õhtu sisustasin sellega, et jalutasin küla läbi. Turiste siin pole, elu meeldiv rahulik, mehed tsillivad rannas, parandavad kalavõrke, naised pesevad pesu ja kantseldavad lapsi jne. Homme kavatsen käia läbi kogu rannaäärse ja 7 km kaugusele linna ja tagasi. Meeldiv vaheldus Goa turistimelule. Pildid ka.