Juba mitu päeva pole jõudnud enam midagi kirja panna, kiireks on läinud. Lühidalt siis vahepealsest. Kolisime oma VIP bungalowst odavamasse, mis on ka igati vinks-vonks, väga kena basseini ja rohe-rohelise aiaga, ainult et 3 korda odavam. Ausalt öeldes hakkaski juba kolmanda päeva hommikuks tekkima tunne, et no ei viitsi enam niisama puhata st ujuda, päevitada, puhata basseini ääres, süüa erinevaid hõrgutisi... tahaks kuskile edasi, ringi vaadata, midagi teha, mingit actionit. Ega ma hästi ei kipu mõistma inimesi, kes suudavad käia nt 2-nädalastel pakettreisidel kuskil kuurortis ja siis puhata kogu selle aja hotellis ja hotelli rannas. Mulle kahest päevast piisas. Enne kolimist veetsime veel ühe õhtupooliku mööda randa põhja poole jalutades, seal on rand päris kena ja puhas, lained korralikud ja tüütavaid tränimüüjaid vähem. Oli kena, aga ei midagi erilist.
Siis avastas Gabriel, et siin on 1 koht, mis rendib välja Harley Davidsone. No arvake ära, kellel oli kohe väga, väga vaja panna suur hulk raha magama Harley Davidsoni peale? Tsiklit plaanisime nagunii rentida, et hakata vaikselt ikkagi saart avastama, aga et kohe Davidson...Siin odavaid laenutusi kõik kohad täis, hind 4 EUR ööpäev, sõida palju tahad. Aga see vist on ikka mingi meeste teema, et tingimata on vaja, et asi oleks SUUR. Kõige suurem. Raudselt peab olema suurem, kui kõigil ülejäänud meestel linnas. Eriliselt koomiliseks tegi situatsiooni see, et just eelnevalt tegin ma oma arust hotellis hullult hea diili (tegingi, tegelikult), kaubeldes kõvasti toa hinna üle ja sain selle lõpuks 300 000 rupsi peale (algset küsiti 450 000), mis teeb ca 24 EUR, see koos hommikusöökide ja kõikide mugavustega, ja siis saabus kohale kohalik tüüp saare kõige suurema Harley Davidsoniga ja teatas receptionis, et meie selle rentisime. Piinlik, eksju. Tüdrukud seal receptionis itsitasid kangesti ja küsisid minult, kui palju selle eest maksime, ma muidugi ei saanud seda ju öelda ja tegin nunnut blondiini nägu ja ütlesin, et oi ei mina ei tea rahast üldse midagi, mees mul siin ajab asju ja rentis ja maksis. My ass ma ei tea rahast midagi, ise kauplen siin igal pool hullu moodi hindu alla, et odavamalt saada. Aga Gabriel ise oli oma sellise kulutuse üle üliõnnelik ja on siiani, leiab, et see on absoluutselt õigesti kulutatud raha ja no mis mul saab selle vastu olla, kui inimese hing on rahul. Niisiis, rentisime 1 ööpäevaks Harley Davidsoni ja hakkasime sellega Bali saart avastama. Kartsin alguses, et see tõmbab igal pool liigselt tähelepanu, aga ei olnudki midagi hullu. Kohalikud muidugi vahtisid, aga niimoodi tunnustavalt, ja tulid kiitma, kui hea ratas on, teel juhatasid tihti meile õigeid teeotsi kätte jne. Ühte Harley 3-liikmelist gängi nägime veel teel liikumas, tegelikult on siin vist kokku 3 laenutust, kes neid rendivad. Kutast ja kohe selle külje all asuvast Denpasarist (Bali pealinn) sisse ja välja sõitmine on üks õudne peavalu ja raiskasime selle peale päris palju eile hommikul aega ära, üldse on siin liiklemisega veidi raske, kuna saarel ei ole mitte üheski kohas väljas linnade ja külade nimesid ja viitasid on ka väljaspool turismipiirkonda minimaalselt ja kohati on viidad väga ebamäärased. Kogu aeg pidi mõistatama, mis linn või koht see nüüd täpselt on, kuhu just jõudsime, sest mitte ühtegi silti kuskil ei ole. Sõitsime tsikliga saare läbi lõunast põhja ja siis mööda idarannikut tagasi, tehes nii poolele saarele ringi peale. Paraku jäime õhtul ikka pimeda peale ka, nii et ei saanud lõpuni nautida imeilusat rannikuäärt pidi kulgevat teed. Tsikli pidi tagasi viima täna lõunaks, hommikul tegime veel väikese tripi ühte templit vaatama, ja kui seal ka käidud, tunnistas Gabriel, et raha on läinud 100% asja ette ja tal on nüüd Harley´ga kruiisimisest lõpuks isu täis. Tore :) Nalja sai ka kiivriga - mulle nimelt olid absoluutselt kõik olemasolevad kiivrid liiga suured. Proovisime esinduses igasuguseid ja lõpuks andis omanik, kes on 1 lahe vanem Austraaliast pärit tsiklimees, niisama nalja pärast ühe pisikese kiivri, mis sobis nagu valatult. Ma muidugi eriti seda ei vaadanud, ajasin pähe ja kohe kiitma, et vot see on lõpuks ometi täpselt paras. Selle peale hakkasid kõik ümberringi olevad inimesed naeru lagistama ja hakkasin siis uurima, mis viga - see oli lastekiiver, mille ühel küljel oli nunnu mõmmi pilt ja neoonroheline nunnu kiri Touring Kids. Tüübid esinduses tegid ikka nalja, et nüüd ei pea eriti mõtlema, kuhu Harleyga kruiisima minna - kuna laps pardal, siis ikka veeparki ja lõbustusparki ja loomaaeda. Igatahes nii juhtus, et sõitsin terve tripi läbi mõmmi pildiga lastekiiver peas...kohalikud ei pööranud sellele mingit tähelepanu, nad ise ka sellised lapsemeelsed.
Muljed Bali saarest on sellised kahetised ja veidi segadust tekitavad. Ühest küljest, saar on tõesti ilus, lopsaka looduse, ilusate randade, kauni arhitektuuri ja eksootiliste templitega. Inimesed on sõbralikud, lahked, abivalmis, kuigi kohati ka tüütud - nagu igal pool Aasias. Põhjaoolsetes piirkondades turiste eriti ei käi, seal siis nägime selliust naturaalset külaelu, riisipõlde, vürtsiistandusi, tavalisi hurtsikuid, ostsime tee äärest külanaiste käest täiesti tundmatuid eksootilisi puuvilju...Kogu siinse rahva elu ja igapäevased toimetused on seotud religiooniga. Religiooniks on siin hinduism, aga selline omamoodi, erinev India omast, kuna see on tugevalt läbi põimunud kohaliku rahvausundiga ja sellest on arenenud väga omanäoline asi praeguseks. Terve inimese elu möödub järgides erinevaid usutavasid ja rituaale. Kogu aeg on mingid pühad või üritused, nendeks tuleb valmistuda, siis pidutseda, siis pärast templeid koristada, iga päev viia templisse ohvriande, siis algavad juba ettevalmistused uuteks pühades...näiteks mägitemplites valmistusid inimesed järgmiseks suureks pühaks, mis on 27.mätsil, tegu nimelt täiskuuööga. Iga täiskuuöö on väga suur püha. Ja eile, juba nädal varem, olid inimesed templites ettevalmistustöödega ametis. Ja absoluutselt kõige suurem püha on kellegi surm ja matused külas. Matuste puhul on terves külas suured paraadid ja rahvapidustused ...eile tsikliga sõites olid mitmes külas suured liiklusseisakud ja teed umbes, kuna kohalike sõnul olid kellegi matused. See on selline festivali moodi üritus neil, loogika on siis selles, et pääsemine teispoolsusesse on kõige suurem õnnistus üldse, selle nimel ju inimene terve elu vaeva näeb ja kurba pole seal midagi. Tingikult öeldes on siis inimese matused tema "elu" õnnelikem päev. Tänu sellele, et eilne päev oli matuste osas eriti tihe, veetsime palju aega liiklusseisakutes. Ubudis, kuhu homme liigume, hakkas tänasega jälle uus usulis-kunstiline festival, mille nimeks Spiritual Festival. See kestab 24ndani, selle käigus vast saame ka igasugu põnevatest kohalikest ettevõtmistest osa.
Bali teine külg aga on see meeletu turismibuum. Olgu saar kui kaunis ja kui rikka kultuuriga tahes, enamus piirkondades on ikkagi kõik ainult turismile orienteeritud. Rikkale jänki või Austraalia turistile, samuti on siin palju venelasi ja sakslasi. See tekitab nagu väikese tõrke, et kuhu jääb loomulikkus, spontaansus? Kohati on nagu kõik kõigi jaoks juba ära planeeritud. Tahad minna sinna templisse ja sinna tripile? Aga palun, kohe teeme ja toome ja viime ja söödame. Tahad minna surfama? Aga palun, me rendime, koolitame, vetelpäästame. Tahad 5-tärni luksust? Aga palun, meil on siin 1000 resordi hulgast valida. Ja kui tahad jalutada riisipõldude vahel, siis me viime sind sinna, laseme moepärast isegi mõne riisitaime sogasesse vette mulda pista ja jäädvustme selle kõik sulle fotodena ka. Jah, siin on ka külasid, kus turiste ei käi, eile sõitsime selliseidki läbi, aga üldine mulje on selline veidi vastukäiv. Siiski oleme siin saarel mõned päevad veel, et saada osa sellest Spiritual Festivalist ja natuke veel ringi vaadata. Kindlasti ei ole Bali mu lemmikkoht maailmas, aga ta on selline omamoodi veider. Sellist kultuuri ei ole kusagil mujal maailmas ja ma tahaksin seda enne lahkumist veel veidi jälgida, et asjast natuke rohkem sotti saada.
Siis avastas Gabriel, et siin on 1 koht, mis rendib välja Harley Davidsone. No arvake ära, kellel oli kohe väga, väga vaja panna suur hulk raha magama Harley Davidsoni peale? Tsiklit plaanisime nagunii rentida, et hakata vaikselt ikkagi saart avastama, aga et kohe Davidson...Siin odavaid laenutusi kõik kohad täis, hind 4 EUR ööpäev, sõida palju tahad. Aga see vist on ikka mingi meeste teema, et tingimata on vaja, et asi oleks SUUR. Kõige suurem. Raudselt peab olema suurem, kui kõigil ülejäänud meestel linnas. Eriliselt koomiliseks tegi situatsiooni see, et just eelnevalt tegin ma oma arust hotellis hullult hea diili (tegingi, tegelikult), kaubeldes kõvasti toa hinna üle ja sain selle lõpuks 300 000 rupsi peale (algset küsiti 450 000), mis teeb ca 24 EUR, see koos hommikusöökide ja kõikide mugavustega, ja siis saabus kohale kohalik tüüp saare kõige suurema Harley Davidsoniga ja teatas receptionis, et meie selle rentisime. Piinlik, eksju. Tüdrukud seal receptionis itsitasid kangesti ja küsisid minult, kui palju selle eest maksime, ma muidugi ei saanud seda ju öelda ja tegin nunnut blondiini nägu ja ütlesin, et oi ei mina ei tea rahast üldse midagi, mees mul siin ajab asju ja rentis ja maksis. My ass ma ei tea rahast midagi, ise kauplen siin igal pool hullu moodi hindu alla, et odavamalt saada. Aga Gabriel ise oli oma sellise kulutuse üle üliõnnelik ja on siiani, leiab, et see on absoluutselt õigesti kulutatud raha ja no mis mul saab selle vastu olla, kui inimese hing on rahul. Niisiis, rentisime 1 ööpäevaks Harley Davidsoni ja hakkasime sellega Bali saart avastama. Kartsin alguses, et see tõmbab igal pool liigselt tähelepanu, aga ei olnudki midagi hullu. Kohalikud muidugi vahtisid, aga niimoodi tunnustavalt, ja tulid kiitma, kui hea ratas on, teel juhatasid tihti meile õigeid teeotsi kätte jne. Ühte Harley 3-liikmelist gängi nägime veel teel liikumas, tegelikult on siin vist kokku 3 laenutust, kes neid rendivad. Kutast ja kohe selle külje all asuvast Denpasarist (Bali pealinn) sisse ja välja sõitmine on üks õudne peavalu ja raiskasime selle peale päris palju eile hommikul aega ära, üldse on siin liiklemisega veidi raske, kuna saarel ei ole mitte üheski kohas väljas linnade ja külade nimesid ja viitasid on ka väljaspool turismipiirkonda minimaalselt ja kohati on viidad väga ebamäärased. Kogu aeg pidi mõistatama, mis linn või koht see nüüd täpselt on, kuhu just jõudsime, sest mitte ühtegi silti kuskil ei ole. Sõitsime tsikliga saare läbi lõunast põhja ja siis mööda idarannikut tagasi, tehes nii poolele saarele ringi peale. Paraku jäime õhtul ikka pimeda peale ka, nii et ei saanud lõpuni nautida imeilusat rannikuäärt pidi kulgevat teed. Tsikli pidi tagasi viima täna lõunaks, hommikul tegime veel väikese tripi ühte templit vaatama, ja kui seal ka käidud, tunnistas Gabriel, et raha on läinud 100% asja ette ja tal on nüüd Harley´ga kruiisimisest lõpuks isu täis. Tore :) Nalja sai ka kiivriga - mulle nimelt olid absoluutselt kõik olemasolevad kiivrid liiga suured. Proovisime esinduses igasuguseid ja lõpuks andis omanik, kes on 1 lahe vanem Austraaliast pärit tsiklimees, niisama nalja pärast ühe pisikese kiivri, mis sobis nagu valatult. Ma muidugi eriti seda ei vaadanud, ajasin pähe ja kohe kiitma, et vot see on lõpuks ometi täpselt paras. Selle peale hakkasid kõik ümberringi olevad inimesed naeru lagistama ja hakkasin siis uurima, mis viga - see oli lastekiiver, mille ühel küljel oli nunnu mõmmi pilt ja neoonroheline nunnu kiri Touring Kids. Tüübid esinduses tegid ikka nalja, et nüüd ei pea eriti mõtlema, kuhu Harleyga kruiisima minna - kuna laps pardal, siis ikka veeparki ja lõbustusparki ja loomaaeda. Igatahes nii juhtus, et sõitsin terve tripi läbi mõmmi pildiga lastekiiver peas...kohalikud ei pööranud sellele mingit tähelepanu, nad ise ka sellised lapsemeelsed.
Muljed Bali saarest on sellised kahetised ja veidi segadust tekitavad. Ühest küljest, saar on tõesti ilus, lopsaka looduse, ilusate randade, kauni arhitektuuri ja eksootiliste templitega. Inimesed on sõbralikud, lahked, abivalmis, kuigi kohati ka tüütud - nagu igal pool Aasias. Põhjaoolsetes piirkondades turiste eriti ei käi, seal siis nägime selliust naturaalset külaelu, riisipõlde, vürtsiistandusi, tavalisi hurtsikuid, ostsime tee äärest külanaiste käest täiesti tundmatuid eksootilisi puuvilju...Kogu siinse rahva elu ja igapäevased toimetused on seotud religiooniga. Religiooniks on siin hinduism, aga selline omamoodi, erinev India omast, kuna see on tugevalt läbi põimunud kohaliku rahvausundiga ja sellest on arenenud väga omanäoline asi praeguseks. Terve inimese elu möödub järgides erinevaid usutavasid ja rituaale. Kogu aeg on mingid pühad või üritused, nendeks tuleb valmistuda, siis pidutseda, siis pärast templeid koristada, iga päev viia templisse ohvriande, siis algavad juba ettevalmistused uuteks pühades...näiteks mägitemplites valmistusid inimesed järgmiseks suureks pühaks, mis on 27.mätsil, tegu nimelt täiskuuööga. Iga täiskuuöö on väga suur püha. Ja eile, juba nädal varem, olid inimesed templites ettevalmistustöödega ametis. Ja absoluutselt kõige suurem püha on kellegi surm ja matused külas. Matuste puhul on terves külas suured paraadid ja rahvapidustused ...eile tsikliga sõites olid mitmes külas suured liiklusseisakud ja teed umbes, kuna kohalike sõnul olid kellegi matused. See on selline festivali moodi üritus neil, loogika on siis selles, et pääsemine teispoolsusesse on kõige suurem õnnistus üldse, selle nimel ju inimene terve elu vaeva näeb ja kurba pole seal midagi. Tingikult öeldes on siis inimese matused tema "elu" õnnelikem päev. Tänu sellele, et eilne päev oli matuste osas eriti tihe, veetsime palju aega liiklusseisakutes. Ubudis, kuhu homme liigume, hakkas tänasega jälle uus usulis-kunstiline festival, mille nimeks Spiritual Festival. See kestab 24ndani, selle käigus vast saame ka igasugu põnevatest kohalikest ettevõtmistest osa.
Bali teine külg aga on see meeletu turismibuum. Olgu saar kui kaunis ja kui rikka kultuuriga tahes, enamus piirkondades on ikkagi kõik ainult turismile orienteeritud. Rikkale jänki või Austraalia turistile, samuti on siin palju venelasi ja sakslasi. See tekitab nagu väikese tõrke, et kuhu jääb loomulikkus, spontaansus? Kohati on nagu kõik kõigi jaoks juba ära planeeritud. Tahad minna sinna templisse ja sinna tripile? Aga palun, kohe teeme ja toome ja viime ja söödame. Tahad minna surfama? Aga palun, me rendime, koolitame, vetelpäästame. Tahad 5-tärni luksust? Aga palun, meil on siin 1000 resordi hulgast valida. Ja kui tahad jalutada riisipõldude vahel, siis me viime sind sinna, laseme moepärast isegi mõne riisitaime sogasesse vette mulda pista ja jäädvustme selle kõik sulle fotodena ka. Jah, siin on ka külasid, kus turiste ei käi, eile sõitsime selliseidki läbi, aga üldine mulje on selline veidi vastukäiv. Siiski oleme siin saarel mõned päevad veel, et saada osa sellest Spiritual Festivalist ja natuke veel ringi vaadata. Kindlasti ei ole Bali mu lemmikkoht maailmas, aga ta on selline omamoodi veider. Sellist kultuuri ei ole kusagil mujal maailmas ja ma tahaksin seda enne lahkumist veel veidi jälgida, et asjast natuke rohkem sotti saada.
No comments:
Post a Comment