Igasugune praktilist laadi elutegevus saarel väljaspool turismikeskusi on lakanud. Viimased majapidamised tegelesid veel täna terve päeva oma elupuude ehitamise ja püsti ajamisega, mitmel pool on juba täna templites ka pidustused. Kui mehed ehitavad puud, siis naised panevad kokku tohutuid puuvilja- ja lillevaagnaid, mida viia templisse hingedele ohvrianniks (siinne religioon on suurel määral animistlik, usutakse, et igal asjal ja igal pool on oma hinged ja nende kõigiga peab arvestama). Nende puudega on nii, et eks ta üks meeste macho demonstreerimise vahend ole - iga mees püüab teha võimalikult suure ja edevalt ehitud puu, et oleks ikka kõrgem ja uhkem kui naabrimehe oma. Mida ägedam puu, seda tegijam mees, loomulikult. Käisime täna oma võrriga taas väljaspool Ubudit sõitmas ja sattusime igasugustesse lahedatesse ja maalilistesse küladesse, kus turiste ei käi. Sellistes kohtades on tavaline, et kõik lehvitavad ja kilkavad sulle, tervitavad viisakalt, ei räägi sõnagi englishit, aga suhtlevad meiega suure hooga sellegipoolest. Paljud söögikohad ja muud asutused on juba pühade tõttu suletud. Sattusime ühe laheda tädikese juurde, kes muidugi sõnagi keelt ei osanud, aga tegi meile väga vinge lõunasöögi, siiani üks parimaid, mida siin olles saanud oleme. Tädil oli hea meel ja meil ka.
Lisaks sattusime ühte väikesesse linna, kus parasjagu juba käis külatemplis tseremoonia. Läksime uudistama ja muidugi kutsuti meid ka sisse. Tuli välja, et külas on 1 mees, kes on eelnevalt Ubudis mingis hotellis töötanud ja seega oskab veidi inglise keelt, nii et meid juhatati selle tüübi juurde, kes siis seletas meile, mis toimub ja kuidas ja milliseid reegleid peab järgima. Ausalt öeldes oli tema inglise keele oskus küll selline, et suurt midagi me aru ei saanud, aga no siiski parem kui mitte midagi ja respect, et ta niigi palju oskab. Tseremoonia ise koosnes tantsust, muusikast, palvetamisest ja veel mingitest meile arusaamatutest protseduuridest. Juba varem oli ära olnud rongkäik ohvriandidega küla keskelt templisse. Palvetamise ajal pillimehed puhkasid ja tegid suitsu, ma olin neile suht lähedal ja tegin pilti, mille peale pillimehed läksid eriti elevile, poseerisid vahvasti ja kutsusid mind endaga suitsu tegema. See oli vist üks väheseid kordi mu elus, mil mul oli pagana kahju, et ma ei suitseta :D Muidu oleks saanud nendega seal veel meeldivalt sotsialiseeruda. Kohalikult tüübilt sain teada, et antud külas elab 170 perekonda. Üksikindiviid ei loe siin mitte kellelegi mitte midagi, oluline on see, kust sa tuled, kuhu lähed, ja millisesse suguvõsasse ja perekonda sa kuulud. Seega ei huvita mitte kedagi teise inimese puhul, milline inimene ta on või millega tegeleb vaid millisesse klanni kuulub. Külades ei hakka keegi rahvaarvu üles lugema, sest see on ebaoluline, oluline on perekondade arv ja kõiki asju tehakse perega koos. Veidi harjumatu meie individualistliku mõttelaadiga inimeste jaoks, aga siin ainuvõimalik lähenemine.
Külades oli suur pidu juba täna, Ubudis olid siin ka täna mingid väiksemad tseremooniad templites, aga siin on peamine pidupäev homme. Mõned turistide tänavate söögikohad on ilmselt ikka lahti, aga kõik muu maailm lakkab kohalike jaoks eksisteerimast, keskendutakse ainult üritustele templis. Kuna homme on meie viimane päev siin, siis algselt plaanisime homme nats nänni kaasa osta, aga see jääb ära, kuna siis pidid ka kõik poed kinni olema. Isegi toidupoed pidid homme kõik kinni olema. Sellepärast käisime veel nüüd hilja õhtul paar poodi läbi ja nüüd saate hakata kandideerima, kes millist kraami endale soovib - pakkuda on vetikamaitselisi Pringleseid, rohutarretisest valmistatud limpsi (grass jelly drink, mingi must mögin on) ja veel mõned hõrgutised :P
Täna läheme veidi varem magama, kuna homsed pidustused algavad juba vara hommikul. Tundub, et olen kuidagi üliedukalt sulandunud, nimelt tundub mulle ka juba praegu, et täiskuuöö, mussoonide algus ja lõpp ja eluline küsimus sellest, kelle puu on siis ikkagi kõige suurem ja kas kõik saavad selle õigeks ajaks püsti, ongi maailma olulisimad teemad.
Mõned pildid ka veel ja siis tuttu.
Mehed lähevad "elupuud" üles panema
No ei saa kohe kuidagi rohkem praegu, nett jupsib. Pilte siis ei saa. Peate kannatama kuni ma neid hulgi FBsse üles laen :D
Me ise veel kahjuks ei ole sellise puu ehitamises osalenud. Meie siinne perekond ehitas ju eile enda oma, aga nad tegid seda niimoodi isekeskis ja privaatselt, et me ei söandanud küsima minna, kas võiksime ehk ka käe külge panna.
Lisaks sattusime ühte väikesesse linna, kus parasjagu juba käis külatemplis tseremoonia. Läksime uudistama ja muidugi kutsuti meid ka sisse. Tuli välja, et külas on 1 mees, kes on eelnevalt Ubudis mingis hotellis töötanud ja seega oskab veidi inglise keelt, nii et meid juhatati selle tüübi juurde, kes siis seletas meile, mis toimub ja kuidas ja milliseid reegleid peab järgima. Ausalt öeldes oli tema inglise keele oskus küll selline, et suurt midagi me aru ei saanud, aga no siiski parem kui mitte midagi ja respect, et ta niigi palju oskab. Tseremoonia ise koosnes tantsust, muusikast, palvetamisest ja veel mingitest meile arusaamatutest protseduuridest. Juba varem oli ära olnud rongkäik ohvriandidega küla keskelt templisse. Palvetamise ajal pillimehed puhkasid ja tegid suitsu, ma olin neile suht lähedal ja tegin pilti, mille peale pillimehed läksid eriti elevile, poseerisid vahvasti ja kutsusid mind endaga suitsu tegema. See oli vist üks väheseid kordi mu elus, mil mul oli pagana kahju, et ma ei suitseta :D Muidu oleks saanud nendega seal veel meeldivalt sotsialiseeruda. Kohalikult tüübilt sain teada, et antud külas elab 170 perekonda. Üksikindiviid ei loe siin mitte kellelegi mitte midagi, oluline on see, kust sa tuled, kuhu lähed, ja millisesse suguvõsasse ja perekonda sa kuulud. Seega ei huvita mitte kedagi teise inimese puhul, milline inimene ta on või millega tegeleb vaid millisesse klanni kuulub. Külades ei hakka keegi rahvaarvu üles lugema, sest see on ebaoluline, oluline on perekondade arv ja kõiki asju tehakse perega koos. Veidi harjumatu meie individualistliku mõttelaadiga inimeste jaoks, aga siin ainuvõimalik lähenemine.
Külades oli suur pidu juba täna, Ubudis olid siin ka täna mingid väiksemad tseremooniad templites, aga siin on peamine pidupäev homme. Mõned turistide tänavate söögikohad on ilmselt ikka lahti, aga kõik muu maailm lakkab kohalike jaoks eksisteerimast, keskendutakse ainult üritustele templis. Kuna homme on meie viimane päev siin, siis algselt plaanisime homme nats nänni kaasa osta, aga see jääb ära, kuna siis pidid ka kõik poed kinni olema. Isegi toidupoed pidid homme kõik kinni olema. Sellepärast käisime veel nüüd hilja õhtul paar poodi läbi ja nüüd saate hakata kandideerima, kes millist kraami endale soovib - pakkuda on vetikamaitselisi Pringleseid, rohutarretisest valmistatud limpsi (grass jelly drink, mingi must mögin on) ja veel mõned hõrgutised :P
Täna läheme veidi varem magama, kuna homsed pidustused algavad juba vara hommikul. Tundub, et olen kuidagi üliedukalt sulandunud, nimelt tundub mulle ka juba praegu, et täiskuuöö, mussoonide algus ja lõpp ja eluline küsimus sellest, kelle puu on siis ikkagi kõige suurem ja kas kõik saavad selle õigeks ajaks püsti, ongi maailma olulisimad teemad.
Mõned pildid ka veel ja siis tuttu.
No ei saa kohe kuidagi rohkem praegu, nett jupsib. Pilte siis ei saa. Peate kannatama kuni ma neid hulgi FBsse üles laen :D
Me ise veel kahjuks ei ole sellise puu ehitamises osalenud. Meie siinne perekond ehitas ju eile enda oma, aga nad tegid seda niimoodi isekeskis ja privaatselt, et me ei söandanud küsima minna, kas võiksime ehk ka käe külge panna.
Ma ei kandideeri otseselt nännile, aga olen nõus seda vaatama, jagama ja testima kõike, millel on alkohol sees või mis nõuab hiljem alkoholi lonksu:P
ReplyDeleteEnamus asju nõuab kindlalt hiljem alkoholilonksu.
ReplyDelete