Kui siiani olid mul Bali saare osas sellised vastukäivad tunded, siis nüüd hakkab vaikselt aga kindlalt kaalukauss üha enam kalduma selle poole, et Bali tõesti ongi väga eriline saar ja igati väärt pikemat siin viibimist. Ja see pole kuidagi seotud randade, turismiatraktsioonide või isegi templite või luksusresortidega. Hoopis igapäevane rahulik külaelu, selle rõõmud ja pidustused (ütleks mured ja rõõmud, aga seda ei saa kuidagi öelda, sest siiani ei ole ma neil siin veel eriti mingeid muresid täheldanud) ja loodus on see, mis mõjub. Kuidagi mingi lumm on siin, plaanisime tulla ainult maksimum 3 päevaks ja siis edasi liikuda, aga nüüd oleme juba nädala olnud ja kindlasti paar päeva läheb veel, kuigi siis tuleb küll kindlasti mujale suunduda. See on see eriline religioonist läbi imbunud elustiil, kohalikud tavad ja pidustused ning ülim külalislahkus, mis mõjub.
Täna käisime siis kohalikus külapulmas ja meid koheldi seal kui tõsiseid aukülalisi, pandi pruudi ja peigmehe lähisugulaste sektsiooni istuma ja tehti meiega juttu ja hoolitseti selle eest, et meil kogu aeg mitte millestki puudust ei oleks. Kusjuures keegi ei teadnud ette, et me tuleme, lihtsalt sadasime kohale uudistama, aga rahvas oli nii õnnelik ja elevil, et ei olnud juttugi, et me ei võta pulmast osa. Pruut ja peigmees tulid isiklikult kätt suruma ja tervitama, sain teada, et pruut on siit külast pärit, abiellub kohaliku mehega, aga tegelikult elab juba päris pikka aega Austraalias, seega rääkis ta õnneks väga head inglise keelt. Pulmad iseenesest on siin hoopis midagi muud kui meie oleme harjunud. Igal perekonnal siin on oma perekonna või suguvõsa tempel oma maja õues. Pulmade puhul riietuvad pruut ja peigmees vajalikesse kostüümidesse ja algab pikk tseremoonia algul templis, siis igasugused usulised rituaalid, mida viivad läbi pühamees ja pruutpaari vanemad ning lähisugulased. Meie peol oli asi organiseeritud majade vahele siseõue, templi ette. Sinna oli pandud hulk plasttoole, õuele oli peale tõmmatud suvaline sinine kile katteks, ja ukse juures oli tervituslaud, kus iga külastaja sai endale pihku pudeli Coca Colat või Sprite´i ja kõrre ning paar kohalikku riisipirukat. Pulmapeol ei ole mingit konkreetset algust ega lõppu, samuti ei ole mingit konkreetset lauas istumist, kõnesid jne. Kõik soovijad võivad kogu aeg vabalt tulla ja minna, ringi jalutada, käia vahepeal oma asjatoimetustega tegelemas ja siis jälle tagasi tulla, tseremooniat see kuidagi ei sega ega kedagi häiri. Kes tahab, paneb kenasti riidesse, kes ei taha, ei pane. Vahepeal võis võtta süüa, aia tagumises osas oli nn cateringi laud, kust sai võtta omale papptaldriku ja laadida sinna peale kohalikke toite - peamiselt riis, kana ja puuviljad. Ei midagi uhkemat kui kohalike igapäevane söök.Veetopsikuid jagati ka, aga alkoholi ei näinud küll mitte kuskil ega mitte kellelgi. Istumiseks mõeldud plasttoolid olid siiski jagatud kahte erinevasse sektsiooni, üks pruutpaari lähisugulastele ja aukülalistele (meie) ning teine külarahvale. Kohe meie kõrval istusid pruudi vennad, 1 neist lobises meiega kogu aja vahvasti ja tegi meist ja endast pilte, väga lõbus oli :)
Pärast kogu seda üritust hakkas rahvas vaikselt laiali valguma ja meie ka. Jalutasime külas ja külavaheteedel, riisipõldude vahel. Kõik vastu tulevad inimesed tervitavad siin meid viisakalt ja rõõmsalt - hiljem jalutades olime juba paljude inimestega tuttavad, kuna olime veidi aega varem pulmas kohtunud. Külaelu on ikka oma rahulikus kulgemises - inimesed toimetavad pisitasa, viivad jumalatele andameid, tegelevad templirituaalidega, riis kasvab, palmid õõtsuvad tuules...kõik nii nagu peab. Võluv.
Meie praegune majutuskoht asub selle väikese küla lähedal metsas, ühe mäe veerel. Ümberringi vohab troopiline mets ja metsas elavad igasugused linnud ja loomad, muuhulgas ka metsikud ahvid. Minu ahvide klassifikatsioon liigitab ahvid kahte erinevasse gruppi - vastikud ja mittevastikud. Vastikud ahvid on need, kes reeglina elavad templites (väljendil "templiahv" on täiesti põhjendatud alus olemas), krabavad inimeste käest süüa, hiilivad sulle selja tagant kallale ja varastavad ära su fotoka, päikeseprillid, coca cola jms ahvatleva kraami, ronivad sulle akna kaudu tuppa ja kogu võimaliku kraami hulgast panevad raudselt pihta värvilise aluspesu ja siis kõõluvad sellega lehvitades mööda puulatvu. Selliseid ahve oleme siin juba näinud, nagu igas teiseski Aasia riigis. Õnneks on veel olemas ka mitte eriti vastikud ahvid ja need elavad meil siin bungalow ümber metsas. Igaks juhuks hoiame siiski uksed-aknad seespoolt lukus ja püüame mitte midagi välja unustada, aga siinsed ahvid on sellised veidi pelglikud ega ole veel inimeste poolt lollusi tegema õpetatud. Vist. Igatahes möllavad nad vahepeal õues meeletult ja kargavad näiteks puu otsast kolinaga meile katusele, tekitades veidraid mütsatusi. Vahepeal õue minnes ikka jälle avastame mõne näiteks meie katusel istumas, näiteks kaksiratsi katuseharjal. Ja kui hakkasime täna jalutama minema, siis ust avades istus 1 kohe ukse vastas trepil ja vahtis mulle rõõmsa näoga otsa. Ubudis on siin selline koht nagu Monkey Forest, metsane ala, milles asub 3 erinevat templit ja hulganisti ahve, aga paraku neid vastikut tüüpi ahve. Enne mõtlesin, et võiks ju selle üle vaadata, aga enam vist ei viitsigi, kuna ise juba praegu elamegi Moneky Forestis.
Mõned pildid veel lõpetuseks ja siis tuttu. Homme kolime Ubudi linnakesse üle ja püüame sealt leida mingi võimalikult odava koha ööbimiseks, kuna raha meil ju enam eriti ei ole. Ja peame hakkama uurima, kas ja mis raha eest ja millal saame lennupiletid edasi Florese saarele, et minna vaatama komodo varaane. Aga sellega tegeleme vast homme.
Õnnelik, aga väsinud pruutpaar.
Tseremoonia
Kargas just kuskilt puu otsast meie bungalow katusele
Passib katusel
Meil on nett selline heitlik siin praegu, rohkem ei õnnestu hetkel pilte lisada. Head ööd :)
Täna käisime siis kohalikus külapulmas ja meid koheldi seal kui tõsiseid aukülalisi, pandi pruudi ja peigmehe lähisugulaste sektsiooni istuma ja tehti meiega juttu ja hoolitseti selle eest, et meil kogu aeg mitte millestki puudust ei oleks. Kusjuures keegi ei teadnud ette, et me tuleme, lihtsalt sadasime kohale uudistama, aga rahvas oli nii õnnelik ja elevil, et ei olnud juttugi, et me ei võta pulmast osa. Pruut ja peigmees tulid isiklikult kätt suruma ja tervitama, sain teada, et pruut on siit külast pärit, abiellub kohaliku mehega, aga tegelikult elab juba päris pikka aega Austraalias, seega rääkis ta õnneks väga head inglise keelt. Pulmad iseenesest on siin hoopis midagi muud kui meie oleme harjunud. Igal perekonnal siin on oma perekonna või suguvõsa tempel oma maja õues. Pulmade puhul riietuvad pruut ja peigmees vajalikesse kostüümidesse ja algab pikk tseremoonia algul templis, siis igasugused usulised rituaalid, mida viivad läbi pühamees ja pruutpaari vanemad ning lähisugulased. Meie peol oli asi organiseeritud majade vahele siseõue, templi ette. Sinna oli pandud hulk plasttoole, õuele oli peale tõmmatud suvaline sinine kile katteks, ja ukse juures oli tervituslaud, kus iga külastaja sai endale pihku pudeli Coca Colat või Sprite´i ja kõrre ning paar kohalikku riisipirukat. Pulmapeol ei ole mingit konkreetset algust ega lõppu, samuti ei ole mingit konkreetset lauas istumist, kõnesid jne. Kõik soovijad võivad kogu aeg vabalt tulla ja minna, ringi jalutada, käia vahepeal oma asjatoimetustega tegelemas ja siis jälle tagasi tulla, tseremooniat see kuidagi ei sega ega kedagi häiri. Kes tahab, paneb kenasti riidesse, kes ei taha, ei pane. Vahepeal võis võtta süüa, aia tagumises osas oli nn cateringi laud, kust sai võtta omale papptaldriku ja laadida sinna peale kohalikke toite - peamiselt riis, kana ja puuviljad. Ei midagi uhkemat kui kohalike igapäevane söök.Veetopsikuid jagati ka, aga alkoholi ei näinud küll mitte kuskil ega mitte kellelgi. Istumiseks mõeldud plasttoolid olid siiski jagatud kahte erinevasse sektsiooni, üks pruutpaari lähisugulastele ja aukülalistele (meie) ning teine külarahvale. Kohe meie kõrval istusid pruudi vennad, 1 neist lobises meiega kogu aja vahvasti ja tegi meist ja endast pilte, väga lõbus oli :)
Pärast kogu seda üritust hakkas rahvas vaikselt laiali valguma ja meie ka. Jalutasime külas ja külavaheteedel, riisipõldude vahel. Kõik vastu tulevad inimesed tervitavad siin meid viisakalt ja rõõmsalt - hiljem jalutades olime juba paljude inimestega tuttavad, kuna olime veidi aega varem pulmas kohtunud. Külaelu on ikka oma rahulikus kulgemises - inimesed toimetavad pisitasa, viivad jumalatele andameid, tegelevad templirituaalidega, riis kasvab, palmid õõtsuvad tuules...kõik nii nagu peab. Võluv.
Meie praegune majutuskoht asub selle väikese küla lähedal metsas, ühe mäe veerel. Ümberringi vohab troopiline mets ja metsas elavad igasugused linnud ja loomad, muuhulgas ka metsikud ahvid. Minu ahvide klassifikatsioon liigitab ahvid kahte erinevasse gruppi - vastikud ja mittevastikud. Vastikud ahvid on need, kes reeglina elavad templites (väljendil "templiahv" on täiesti põhjendatud alus olemas), krabavad inimeste käest süüa, hiilivad sulle selja tagant kallale ja varastavad ära su fotoka, päikeseprillid, coca cola jms ahvatleva kraami, ronivad sulle akna kaudu tuppa ja kogu võimaliku kraami hulgast panevad raudselt pihta värvilise aluspesu ja siis kõõluvad sellega lehvitades mööda puulatvu. Selliseid ahve oleme siin juba näinud, nagu igas teiseski Aasia riigis. Õnneks on veel olemas ka mitte eriti vastikud ahvid ja need elavad meil siin bungalow ümber metsas. Igaks juhuks hoiame siiski uksed-aknad seespoolt lukus ja püüame mitte midagi välja unustada, aga siinsed ahvid on sellised veidi pelglikud ega ole veel inimeste poolt lollusi tegema õpetatud. Vist. Igatahes möllavad nad vahepeal õues meeletult ja kargavad näiteks puu otsast kolinaga meile katusele, tekitades veidraid mütsatusi. Vahepeal õue minnes ikka jälle avastame mõne näiteks meie katusel istumas, näiteks kaksiratsi katuseharjal. Ja kui hakkasime täna jalutama minema, siis ust avades istus 1 kohe ukse vastas trepil ja vahtis mulle rõõmsa näoga otsa. Ubudis on siin selline koht nagu Monkey Forest, metsane ala, milles asub 3 erinevat templit ja hulganisti ahve, aga paraku neid vastikut tüüpi ahve. Enne mõtlesin, et võiks ju selle üle vaadata, aga enam vist ei viitsigi, kuna ise juba praegu elamegi Moneky Forestis.
Mõned pildid veel lõpetuseks ja siis tuttu. Homme kolime Ubudi linnakesse üle ja püüame sealt leida mingi võimalikult odava koha ööbimiseks, kuna raha meil ju enam eriti ei ole. Ja peame hakkama uurima, kas ja mis raha eest ja millal saame lennupiletid edasi Florese saarele, et minna vaatama komodo varaane. Aga sellega tegeleme vast homme.
Õnnelik, aga väsinud pruutpaar.
Meil on nett selline heitlik siin praegu, rohkem ei õnnestu hetkel pilte lisada. Head ööd :)
No comments:
Post a Comment