Tasapisi hakkab mingi normaalsem elurütm siiski taastuma, täna õnnestub ehk juba ka veidi varem magama minna kui kell 5 hommikul. Tegelikult kuni tänseni st viimased kaks päeva alates kohale jõudmisest Singapuris möödusid ikka üsna koomas olekus, pikast lendamisest ja ajavahest omadega sassis olles. Täna ei käinudki eriti kuskil ja tegelesime ainult puhkamise ja jõuvarude taastamisega. Nüüd on esimest korda alates kohale jõudmisest ka veidi rahulikum hetk, et niisama voodis vedeleda ja muljeid kirja panna.
Meie esimesed muljed Balist on igatahes vapustavad, aga seda mitte Bali enda vaid meie fantastilise majutuskoha tõttu. Esialgu broneerisin 2 ööd, aga nüüd juba pikendasime seda 3 öö peale ja kui ainult leiaks kuskilt raha, pikendaks veel paar päeva. Eks me peame oma rahalised võimalused väga põhjalikult üle vaatama ja äkki kuidagi ikka õnnestub...Meie bungalow ise ei olegi midagi niiväga vapustavat, aga kogu siinne atmosfäär ja ümbrus on seda küll, meil on siin imeilus bassein, rohe-roheline lõhnav aed, palju lilli, vapustav restoran, hommikusööki serveeritakse meile meie bungalow terrassil, vannitoas elavad loomad ja kasvavad taimed, hommikuti tuuakse meile tasuta värsked ajalehed, värsked banaanid, joogid ... Bali inimesi paistab olevat õnnistatud erakordselt hea ilumeelega, igal pool on näiteks lilled sätitud eriti kunstipäraselt ja maitsekalt. Ülejäänud Balit me veel väga näinud ei ole, kuna meie majutuskoht pakub nii palju võimalusi lõõgastuseks (ja seda meil praegu vaja ongi), et kuidagi ei teki nagu vajadust ega tahtmist kuskile kaugemale välja minna. Käisime täna natuke Kutas jalutamas, Kuta on siis see piirkond, kus esialgu peatume ja kus üldse vist pea kõik turistid Balil esialgu peatuvad. Umbes nagu Phuket Tais. Rand on uskumalt räpane ja prügi täis, lisaks meeletult ülerahvastatud ja igal sammul tüütavad inimesi kõikvõimaliku träni müüjad, nii et seal ei ole eriti midagi teha. Surfata saab, aga peale Ecuadoris surfamist ja sealseid laineid ei suuda siin enam selles osas küll miski kuidagi seda ületada. Kuta ise on selline ainult turismile orienteeritud linnake, täis suveniirimüüjaid, poode, majutuskohti, restorane jne. Natuke selline räpane ja kaootiline on ta, mõnes mõttes isegi võluv oma kaootilisuses ja energilisuses - tekib tunne, et ümberringi kõik tõepoolest elab ja pulbitseb täie hooga.
Kui aus olla, siis ma tegelikult üldse ei tahtnud Balile tulla, just sellepärast, et siin on nii meeletult palju turiste ja see on nii üles haibitud, see on näiteks austraallastele umbes sama mis meile Egiptus või Türgi, iga viimne kui tüüp lihtsalt peab seal puhkamas käima. Aga avastasin, et ega tegelikult Indoneesiasse tulles sellest väga üle ega ümber ikka ei saa. Eks ma vist olen seda ka veidi alahinnanud, tegu on ilmselt tõepoolest väga kauni ja maalilise saarega ja sõbralike inimestega. Eks me millalgi rendime motika ka ja hakkame siis saart avastama...kohe, kui küllastume oma praegustest hüvedest.
Balist rääkides ei saa üle ega ümber sellest hittfilmist ja raamatust Eat Pray Love ("Söö, palveta, armasta" eesti keeli). Nimelt see viimane, Love osa, on Balil filmitud ja tänu sellele on ilmselt kolmveerandil maailma koduperenaistest või karjäärinaistest või üldse naistest nüüd salaunistus jätta oma elu ja töö sinnapaika, reisida eksootilisele saarele nagu näiteks Bali ja kohata siin võluvat eluarmastust, kellega elada maaliliste riisipõldude vahel happily ever after. Nohjah, armuda pole mul enam kellessegi, suhted jumalatega on ka sellised leigevõtu, seega neist kolmest variandist jääb mulle vaid 1, ehk siis EAT :) Muide see filmi osa on siin filmitud ca 30 km kaugusel asuvas Ubudis, kuhu meiegi mõne päeva pärast edasi suundume. See film olevat tekitanud üsna suure turismibuumi nüüd Ubudis ja hea ongi, see tuleb kahtlemata sellele piirkonnale majanduslikus mõttes kasuks. Meie majutuskohas on lisaks kõigele muule ka raamatukogu ja otse loomulikult leidsin sealt kohe esimese asjana selle Eat Pray Love raamatu. Kavatsen seda kohe varsti lugema hakata, sest see on see absoluutne kohustuslik kirjandus siin :)
Teine asi, mis Baliga seostub, kahjuks negatiivse poole pealt, on 2 troppi eestlast, kes siin mõned päevad tagasi seksisid mingis Bali pühas templis ja said sellega üle maailma kuulsaks. Kui siin inimesed küsivad nüüd, kust pärit oleme, siis ütlen kohe kõigile, et Finland. Rahu majas. Ma ei ole mingi puritaan ise, kaugel sellest, aga no kurat...kui inimene läheb teise riiki, absoluutselt teise kultuuri, siis minu meelest peaks ta siiski arvestama elementaarsete reeglitega, mis kehtivad selles kultuuriruumis ja ühiskonnas. Ja need endale eelnevalt selgeks tegema. Näiteks minnes Balile võiks inimene endale enne selgeks teha, et tegu on väga religioosse paigaga ja kogu kultuur on sellest mõjutatud ning inimestel on väga sügav religioosne suhe oma pühapaikadega. Siin näiteks ei tohi naised minna ühtegi templisse päevade ajal või kandmata pikka seelikut...seksimine seal on absoluutne lollturismi tippsaavutus. DumbTourism ütleks ma sellise nähtuse kohta. See on sama, kui ma näiteks läheks käiks Pakistani läbi miniseelikus, Iisaraelis jalutaks ringi Hitleri pildiga T-särgis ja räägiks, et gaasikambrid on üsna mõistlik leiutis, Indias aga avaksin brugeriputka, kus müün lehmalihast burksi.... Need 2 tüüpi maksid 1600 EUR trahvi, aga tegelikult tuleks sellise asja eest reisimine ära keelata, mingi 10 aastaks näiteks. Selle aja jooksul tuleks kohustuslikus korras läbida silmaringi laiendamise programm.
Üks lahe asi, mille olen avastanud, on siinsed toidukaubad poodides. Paljud asjad, mis on meilgi müügil, on siin selliste veidrate lisanditega, näiteks täna sattusin kartulikrõpsude leti ette, müügil on Laysid ja Pringlesid jne , sama mis meil, AGA need krõpsud on näiteks vetikamaitselised, mingite kohalike seente maitselised, durianimaitselised jne. Kavatsen naljaviluks mõni päev proovida vetikamaitselisi kartulikrõpse :D Tavaliste leidmine oli suht võimatu.
Ok aitab jutust nüüd.Püüan kohe varsti mõned pildid ka üles saada. Ja siis Eat Pray Love.
Meie esimesed muljed Balist on igatahes vapustavad, aga seda mitte Bali enda vaid meie fantastilise majutuskoha tõttu. Esialgu broneerisin 2 ööd, aga nüüd juba pikendasime seda 3 öö peale ja kui ainult leiaks kuskilt raha, pikendaks veel paar päeva. Eks me peame oma rahalised võimalused väga põhjalikult üle vaatama ja äkki kuidagi ikka õnnestub...Meie bungalow ise ei olegi midagi niiväga vapustavat, aga kogu siinne atmosfäär ja ümbrus on seda küll, meil on siin imeilus bassein, rohe-roheline lõhnav aed, palju lilli, vapustav restoran, hommikusööki serveeritakse meile meie bungalow terrassil, vannitoas elavad loomad ja kasvavad taimed, hommikuti tuuakse meile tasuta värsked ajalehed, värsked banaanid, joogid ... Bali inimesi paistab olevat õnnistatud erakordselt hea ilumeelega, igal pool on näiteks lilled sätitud eriti kunstipäraselt ja maitsekalt. Ülejäänud Balit me veel väga näinud ei ole, kuna meie majutuskoht pakub nii palju võimalusi lõõgastuseks (ja seda meil praegu vaja ongi), et kuidagi ei teki nagu vajadust ega tahtmist kuskile kaugemale välja minna. Käisime täna natuke Kutas jalutamas, Kuta on siis see piirkond, kus esialgu peatume ja kus üldse vist pea kõik turistid Balil esialgu peatuvad. Umbes nagu Phuket Tais. Rand on uskumalt räpane ja prügi täis, lisaks meeletult ülerahvastatud ja igal sammul tüütavad inimesi kõikvõimaliku träni müüjad, nii et seal ei ole eriti midagi teha. Surfata saab, aga peale Ecuadoris surfamist ja sealseid laineid ei suuda siin enam selles osas küll miski kuidagi seda ületada. Kuta ise on selline ainult turismile orienteeritud linnake, täis suveniirimüüjaid, poode, majutuskohti, restorane jne. Natuke selline räpane ja kaootiline on ta, mõnes mõttes isegi võluv oma kaootilisuses ja energilisuses - tekib tunne, et ümberringi kõik tõepoolest elab ja pulbitseb täie hooga.
Kui aus olla, siis ma tegelikult üldse ei tahtnud Balile tulla, just sellepärast, et siin on nii meeletult palju turiste ja see on nii üles haibitud, see on näiteks austraallastele umbes sama mis meile Egiptus või Türgi, iga viimne kui tüüp lihtsalt peab seal puhkamas käima. Aga avastasin, et ega tegelikult Indoneesiasse tulles sellest väga üle ega ümber ikka ei saa. Eks ma vist olen seda ka veidi alahinnanud, tegu on ilmselt tõepoolest väga kauni ja maalilise saarega ja sõbralike inimestega. Eks me millalgi rendime motika ka ja hakkame siis saart avastama...kohe, kui küllastume oma praegustest hüvedest.
Balist rääkides ei saa üle ega ümber sellest hittfilmist ja raamatust Eat Pray Love ("Söö, palveta, armasta" eesti keeli). Nimelt see viimane, Love osa, on Balil filmitud ja tänu sellele on ilmselt kolmveerandil maailma koduperenaistest või karjäärinaistest või üldse naistest nüüd salaunistus jätta oma elu ja töö sinnapaika, reisida eksootilisele saarele nagu näiteks Bali ja kohata siin võluvat eluarmastust, kellega elada maaliliste riisipõldude vahel happily ever after. Nohjah, armuda pole mul enam kellessegi, suhted jumalatega on ka sellised leigevõtu, seega neist kolmest variandist jääb mulle vaid 1, ehk siis EAT :) Muide see filmi osa on siin filmitud ca 30 km kaugusel asuvas Ubudis, kuhu meiegi mõne päeva pärast edasi suundume. See film olevat tekitanud üsna suure turismibuumi nüüd Ubudis ja hea ongi, see tuleb kahtlemata sellele piirkonnale majanduslikus mõttes kasuks. Meie majutuskohas on lisaks kõigele muule ka raamatukogu ja otse loomulikult leidsin sealt kohe esimese asjana selle Eat Pray Love raamatu. Kavatsen seda kohe varsti lugema hakata, sest see on see absoluutne kohustuslik kirjandus siin :)
Teine asi, mis Baliga seostub, kahjuks negatiivse poole pealt, on 2 troppi eestlast, kes siin mõned päevad tagasi seksisid mingis Bali pühas templis ja said sellega üle maailma kuulsaks. Kui siin inimesed küsivad nüüd, kust pärit oleme, siis ütlen kohe kõigile, et Finland. Rahu majas. Ma ei ole mingi puritaan ise, kaugel sellest, aga no kurat...kui inimene läheb teise riiki, absoluutselt teise kultuuri, siis minu meelest peaks ta siiski arvestama elementaarsete reeglitega, mis kehtivad selles kultuuriruumis ja ühiskonnas. Ja need endale eelnevalt selgeks tegema. Näiteks minnes Balile võiks inimene endale enne selgeks teha, et tegu on väga religioosse paigaga ja kogu kultuur on sellest mõjutatud ning inimestel on väga sügav religioosne suhe oma pühapaikadega. Siin näiteks ei tohi naised minna ühtegi templisse päevade ajal või kandmata pikka seelikut...seksimine seal on absoluutne lollturismi tippsaavutus. DumbTourism ütleks ma sellise nähtuse kohta. See on sama, kui ma näiteks läheks käiks Pakistani läbi miniseelikus, Iisaraelis jalutaks ringi Hitleri pildiga T-särgis ja räägiks, et gaasikambrid on üsna mõistlik leiutis, Indias aga avaksin brugeriputka, kus müün lehmalihast burksi.... Need 2 tüüpi maksid 1600 EUR trahvi, aga tegelikult tuleks sellise asja eest reisimine ära keelata, mingi 10 aastaks näiteks. Selle aja jooksul tuleks kohustuslikus korras läbida silmaringi laiendamise programm.
Üks lahe asi, mille olen avastanud, on siinsed toidukaubad poodides. Paljud asjad, mis on meilgi müügil, on siin selliste veidrate lisanditega, näiteks täna sattusin kartulikrõpsude leti ette, müügil on Laysid ja Pringlesid jne , sama mis meil, AGA need krõpsud on näiteks vetikamaitselised, mingite kohalike seente maitselised, durianimaitselised jne. Kavatsen naljaviluks mõni päev proovida vetikamaitselisi kartulikrõpse :D Tavaliste leidmine oli suht võimatu.
Ok aitab jutust nüüd.Püüan kohe varsti mõned pildid ka üles saada. Ja siis Eat Pray Love.
Täielikud tropid jah, mul kohe meenusid kõik toredad indoneeslased, kellega laeval tutvusin ja loodan, et nad mind enam ei mäeta, või vähemasti, et kust ma pärit olin.
ReplyDeleteNõmedalt piinlik tunne kahe tropi pärast :S