Ilus ta ei ole

Juhan Liiv tabas omal ajal täpselt naelapea pihta, kirjutades oma isamaalistes luuletustes Eesti kohta, et "ilus ta ei ole". "Igav liiv ja tühi väli" on ka maailma parim kirjeldus meie kodumaa kohta. Just täpselt seda me praegu oma bussiaknast näemegi...läbime praegu bussiga viimaseid kilomeetreid Tallinna poole ja oleme parasjagu kusagil Märjamaa ja Varbola vahel. Veider tunne on. Kõikjal on tühjus, inimeste puudumine, värvide puudumine, madalad männid ja pooleldi sulanud must lumi...ilus ta ei ole. Raadiost oleme juba teada saanud kõige olulisema info, mis Eestis uudiskünnist ületab, näiteks et Inga Allikul ja Toomas Lungel sündis tütar ja Tallinnas protestitakse või hakatakse protestima linna liigse raha raiskamise vastu. Pärnus maju vaadates oli kogu aeg veider tunne, nagu oleks kõik majad lammutatud, aga mitte päris lõpuni, nii, et 2 või 3 alumist korrust on miskipärast alles jäetud. Majadel nimelt tundub kõigil ülevalt midagi puudu olevat. Madalal rippuv üleni pilves taevas kipub majadele peale langema ja lämmatama, aga ei saa öelda, et see ei oleks kuidagi oma. Oma ja tuttav ja tegelikult on hea vahepeal tagasi olla, aga harjumine võtab nüüd jälle üksjagu aega. Kõige raskem paistab hetkel olema harjumine värvide puudumisega (lisaks ilmselgele, külmale kliimale).
Nii et ongi nüüd selleks korraks jälle finito ja tuleb uuesti kohaneda ja tööle hakata. Tegelikult oleks Eesti üsna ideaalne riik, kui saaks elada vastupidi, et enamuse aastast elada kuskil mujal ja siis tulla mõneks kuuks siia, Eestisse, puhkust veetma. Igatahes oleme edukalt tagasi ja Heidi teatas, et meie korteriga on endiselt kõik OK ja Triibuga ka. Triibu järele olen küll meeletult igatsenud ja vahtinud kogu aeg igal pool postkaardilettide ääres unistavalt kõiki neid pilte või kaarte, kus on vöödilised kassid peal.
Üks asi veel. Kui kedagi huvitab eriti ekstreemne seljakotiturism, selline, mida meie veel teinud ei ole ja karta on, et vist ei teegi, kuna minul valge naisena oleks see ilmselt üsna eluohtlik, siis ma soovitan väga soojalt lugeda ühte teist reisiblogi. Aadressi ma hetkel ei saa miskipärast siia copy-pasteda, aga tasub minna lehele blog.gomaailm.ee ja seal keegi Arne nimeline noormees seikleb juba pikemat aega seljakotiga mööda Aafrikat, näiteks Nigeerias, Ghanas jne. Ta on kirjanduslikus mõttes suht andekas ja väga hea hoo ja huumoriga kirjutab sellistest juhtumistest, mis enamuse inimesi viiks ilmselt üsna kiiresti närvivapustuseni. Elamus ja naerukrambid on garanteeritud.
Aga nüüd tõesti kõik ja kohtumiseni juba uutel reisidel. Adios. Ahjaa, soovijad siis saavad minuga ühendust võtta ja registreerida end Mustamäe teele eksootiliste alkoholide ja maiustuste degusteerimisele. Kiirustage, sest kohad on piiratud :P

Aklimatiseerumine ei kulge eriti edukalt

Roomas õitsevad kirsid ja puud hakkavad lehte minema, nagu meil maikuus. Muidu oleks kõik üsna idülliline, aga see kuramuse kliima...Gab kurdab, et tal on selg külmast kange ja mina olen kapitaalselt külma saanud, hakkan kohe varsti suunduma apteeki, et hankida nohurohtu ja mingeid gripidrooge. Elada ei lase see paganama nohu ja kibevalus kurk ja külm on ka kogu aeg...nali seisneb selles, et Roomas on praegu päevasel ajal nii umbes 18 kraadi sooja ja õhtul-öösel ilmapäikeseta vast kuskil 10 kandis. Osa rahvast käib siin T-sörgi väel ringi, aga mina lõdisen oma jopega. Me oleme veetnud viimased poolteist kuud stabiilselt nii pluss 35 kraadises kliimas ja nüüd on mingi 18 ikka üsna hale, ülehomme Eestisse jõudes saan ilmselt närvivapustuse.
Kui kliima kõrvale jätta, on Rooma praegu väga ilus, päikeseline ja igati kevadine, itaalia köök on ikka sama vapustav kui alati ja mööda tänavaid lonkimine mõnus. Oleme käinud vaatamas Colosseumi ja muid arhitektuurimälestisi ja kolanud niisama linnas, vaadanud ilma ja inimesi ja hinganud sisse vana maailma hõngu. Kontrast idaga on esialgu üsna kardinaalne. Arhirektuurimälestiste nagu näiteks ajaloolise Rooma Foorumi külastamise kohta teatas Gab põlglikult, et see on ju nagu Viljandi lossivaremed, no natukene suurem vast. Ma küll ei jaga tema arvamust, aga las igal olla oma. Mulle meeldis. Aga ma ei viitsi rohkem kirjutada, pean oma grippi ravima hakkama.
Ja teie, mu kallid omakasupüüdlikud sõbrad, saate oma jao kodus. Sirts, kui sul hästi läheb, siis äkki saad isegi nati kangemat kraami kui shokolaad :P

East Meets West

Kui kõik läheb hästi, maandume homme hommikul kevadises Roomas. Idamaade kultuurist läbi imbunud, ootab nüüd siis lääne tsivilisatsiooni häll, kuhu kõik teed pidavat viima (meie sajandil juba ka kõik õhuteed).
Arvake ära, kas Gab käis eile hommikul Petronase tornis? No muidugi et mitte :) Magasime, ujusime, vedelesime vannis, shoppasime kilode kaupa shokolaade kaasa ja istusime kohvikutes. Ahjaaaaaa, kuidas ma saan unustada reisi õnnestumise seisukohalt kõige olulisema asja - leidsin eile õhest poest oma jaapani ploomiveini, juhhuuuuuu! Aga nüüd lennukile.

Lumpuri logardid

Lend Rooma läheb ülehomme hommikul, seega praegu on veel 1 õhtu ja 1 päev jäänud. Poolteist kuud oleme mööda Aasiat teel olnud, käinud Malaisias, Singapuris, Bruneis ja Filipiinidel, sebinud väga aktiivselt igal pool ringi ja nüüd on selline rammestav väsimus kallal. Kuala Lumpuris oleks veel ettevõtmisi küll, aga me lihtsalt ei viitsi enam, näiteks seal Petronase Toweris pole me ikka veel käinud (Gab hellitab küll lootust, et ta homme hommikul läheb). Seega tegeleme siin praegu need viimased päevad lihtsalt lõõgastumisega, jalutame mööda linna, shoppame, istume kohvikutes jne. Gabriel arvas, et saab siiski veel natukene kallimat hotelli meile lubada, seega peatume praegu üsna korralikus kohas, kus on olemas bassein ja spa ja toas oma vann. Tegelemegi siin praegu põhiliselt logelemisega. Selle pooleteise kuuga mööda igasuguseid urkaid kolades, enamasti päikese ja tuule käes ja ilma sooja veeta, olen hakanud juba välja nägema nagu mingi metselukas, nahk ära põlenud ja narmendav, juuksed tuustis ja küüned katki. Kavatsen siin teha igasuguseid iluprotseduure ja natukene viisakat välimust taastada.
Homme on Kuala Lumpuris muidu 1 rokk-kontsert, esineb mingi USA metalbänd, kelle nime ma ei suuda hetkel meenutada, aga ma olen nii laisk, et ei viitsi järele ka vaadata. Algul sellest kuuldes plaanisime kindlasti minna, aga ma pole enam kindel, kuidas homme õhtuks selle viitsimisega lood on. Eks näis. Hoolimata suurest väsimusest ei taha tegelikult üldse Eestisse tagasi. Järgneb jälle aasta aega hullu moodi töötamist ja vaevu talutavat kliimat. Sellega seoses tekkis mul geniaalne idee, puudub ainult veel konkreetne ressurss, kuidas seda teoks teha. Nimelt, kui olime Filipiinidel Andas, siis lobisesime seal ju ühe eaka kuid väga hea taibuga vanaprouaga, ta nimelt rääkis, et Andas (hoolimata sellest, et see on ametlikult linna staatuses) ei ole mitte ühtegi raamatukogu ega tõenäoliselt ei tule ka. Tema USAs elav tütar töötab Miamis õpetajana ühes katoliku koolis ja saadab sealt koolist teinekord kasutatud lasteraamatuid Andasse, kus siis kohalikud lapsed saavad tolle vanaproua juures kodus raamatuid uudistamas ja lugemas käia. Minu idee on põhimõtteliselt selline, et võiks kolida Andasse elama ja luua seal oma raamatukogu, oleks ühtlasi nii töö kui hobi. Ja raamatukogu juurde saaks luua ka näiteks kirjandusringi. Praktilisest küljest tekib muidugi küsimus, kust saada raamatute jaoks raha ja kuidas sellega ära majandada. Vot siis. Aga mul on praegu nii suur laiskus peal, et ei viitsi isegi kirjutada mitte.

Tagasi Kuala Lumpuris

Jõudsime just natuke aega tagasi Kuala Lumpurisse. Reis pole veel päris läbi, aga hakkab sinnapoole suunduma - oleme esialgu 3 päeva siin ja siis ootab meid veel kevadine Rooma.
Eile õhtul lendasime Boholilt tagasi Manilasse. Eks ole siin juba igasuguseid asju nähtud ja harjutud, nii et Manila tundus juba tüki talutavam kui alguses, kuigi üks ütlemata ebameeldiv koht on ta sellegipoolest. Filipiinid on nüüdseks siis jälle ajalugu. Olen siin üsna kõvasti filipinosid ja Filipiine kritiseerinud, aga tegelikult on siiski hoolimata ääretult tülgastavatest Manilast ja Cebust Filipiinid üsna tore riik, peamiselt tänu oma fantastilisele loodusele, maalilisusele... ja üleüldisele lihtsusele. Neid on õnnistatud fantastilise geograafiaga ja nii palju paradiislikke saari pole vist maailmas ühelgi teisel riigil. Filipinod jah on nii ja naa - üldiselt ei arva siin nii mitte ainult mina vaid enamus Filipiinidel elavaid eurooplasi, et filipinod on laisad, uimased ja täiesti iseseisva mõtlemisvõimeta lapsemeelsed ullikesed, nii et Filipiinid tundub kohati tõesti nagu mingi lapsühiskond. Samas tuleb tunnistada, et oma lapsemeelsuse juures on nad siiski enamuses kõik väga nunnud ja sellised armsakesed, et ega neile kaua midagi väga pahaks panna ei saa. Kasuks tuleb lihtsalt mõtlemise ringi sättimine, et me ei ole siin Euroopas ja olles puhkusel peabki olema kõige jaoks rohkem aega ja pikemat meelt. Mina olen suutnud neile mitte nende uimasust pahaks panna, kuna mina ei pea nendega mingit äri ajama, küll aga karjus Jani nende peale pidevalt ja pildus meile lahedaid kommentaare stiilis "and I tell die blöde filipinos das ist bullshit you now aber die blöde filipinos you must tell six times...scheisse".
Nüüd igatahes siis taas Kuala Lumpur. Nüüd lennujaamast tulles hakkasime omale majutuskohta otsima, aga vihma hakkas kõvasti sadama ja läksime ühte kohvikusse varjule. Seal kohtasime ühte naljameest inglise kutti Manchesterist. No guess what, tüüp rääkis, et võttis end Manchesteris töölt lahti, et siia, Aasiasse kolida...nüüd on siis 2 nädalat siin kuskil olnud ja hakkab koju tagasi lendama, kuna esiteks, ta avastas, et siin on palav, ja teiseks, et siin on moskiitod. Talle nimelt kumbki ei sobi eriti. Naljanina, enne ei teadnud siis, et olles ekvaatorist mõnesaja kilomeetri kaugusel troopilises kliimas ja madalal kõrgusel on ilmselgelt väljas enamasti palav? Ta näitas ahastusega enda sääsekublasid ja ma kibelesin teda kangesti valgustama selles osas, et siin ei ole mitte ainult moskiitod vaid lisaks ka kirbud, prussakad ja sisalikud igas võimalikus kohas, lisaks võimalikud toidumürgitused, päikesepõletused ja muud hädad, aga õnneks suutsin end ohjeldada. Ei ole ainult mitte filipinod ullikesed. Me soovitasime tal Hiinasse minna, seal peaks praegu veel üsna jahe olema :P Kahju, et ei taibanud Põhja-Koread pakkuda.

Niisama, maast ja ilmast

Jõudsime lõpuks peale 4 päeva Andast tagasi ja üsna masendav tunne on, meil oli seal oma väga lahe seltskond, lisaks rahulikud ja idüllilised kalurikülad ja tühjad rannad, samas kui siin on jälle igal sammul Euroopa turistid ja filipino tipsidest teenindajad nikastavad suu kõrvuni hoides lõualuud paigast, lootusest suurt raha teenida (või lääne boyfriend leida).Panglaost polegi enam midagi kirjutada, see on end ammendanud, aga pidime siia tagasi tulema, et anda ära tsikkel, võtta oma mahajäetud pagas ja homme lendame siis siit Manilasse (oo õudust...jälle).
Aga ikka veel muljeid Andast, mis on fantastiline nii tänu oma loodusele kui inimestele kui atmosfäärile. Anda on esimene koht Filipiinidel, kuhu ma tõepoolest kavatsen kindlasti tagasi tulla. Käisime täna külas jalutamas ja ostsime ühest putkast juua. Tüdruk, kes teenindas, rääkis vahepeal midagi oma vanaemaga, kes tuli meiega siis juttu ajama ja selgus, et see vanaema räägib väga head inglise keelt. Vanadaam kutsus meid endaga lobisema ja seda tegimegi ja saime teada palju infot Filipiinide kohta. Vanadaam on nimelt 82-aastane (aga väga kõbus) ja räägib head inglise keelt seetõttu, et tema lastest 5 elavad ja töötavad USAs Floridas ja ta veedab igast aastast 3 kuud seal, oma laste juures. Tänu sellele on vanadaamil ka tavalisest filipinost oluliselt laiem silmaring ja maailmanägemine. Esimese asjana teatas ta meile kohe, et Filipiinid on tõepoolest äärmiselt vaene riik ja selle vaesuse juured peituvad ohjeldamatus sigimises ja suutmatuses peret planeerida...meie vanadaam töötas Andas 40 aastat ämmaemandana ja nüüd viimased 20 aastat on pensionil. Tegelikult olevat Filipiinidel siiski olnud aeg, kui püüti rahvast valgustada pere planeerimise võimaluste osas, jagati tasuta kondoomeja muid rasestumisvastaseid vahendeid, kuid guess what, kedagi see eriti ei huvitanud. Mõned ärksamad noored püüdsid laste arvu väiksena hoida või sünnitamist edasi lükata, kuid selle eest said nad kogukonna vanematelt liikmetelt nii kõvasti riielda, et planeerimine jäi planeerimata. Siis hakkas selle jaoks eraldatud raha minema korrumpeerunud riigiametnike taskusse ja praegu kuskil keegi sellega eriti ei tegele. Tegelikult olevat siiski mingil moel võimalik rasestumisvastaseid vahendeid hankida, aga raha eest, ja filipino ei kasuta ühtegi teenust ega asja, mille eest peab raha välja käima. Kui kuskil on lootus midagigi tasuta saada, on kõik jooksuga platsis, aga kui on vaja maksta kasvõi mõni peeso, on kohalikud meistrid eriti põlglikku nägu tegema. Keskmiselt olevat Filipiinidel igas peres 9 last, samas kui lihttöölise palk on keskmiselt 3000 peesot ehk nii umbes 1000 krooni. Linnades vast siiski rohkem. Jah, elamis-ja töölkäimise kulud on väga väikesed, aga kui peres töötab 1 inimene ja toita on lisaks endale 9 last, siis on üsna arusaamatu, kuidas neil õnnestub nii elada ja miks neid lapsi siiski nii palju vaja on. Tegelikult on siin ringi liikumine üsna veider meile, kes me pole harjunud suurte rahvahulkade ja eriti lastehulkadega - igal pool on täiesti massiliselt lapsi, külast läbi sõites jookseb neid kümnete ja kümnete kaupa tee ääres. Meie vanadaam tegi selle peale ka väga põlglikku nägu, mis on üsna harukordne, kuna enamus inimesi näib siin arvavat, et vastu tuleb võtta kõik, mis jumal annab. Meie vaidlesime natuke vastu ja ütlesime, et kuidas see siis nii vaene riik saab olla, kui vähemalt igas külas on paar uhket villat, uhkemat kui Euroopas kohati. Vanadaam siis selgitas meile, et neid ehitavad endale siin kõik need, kes töötavad välismaal, peamiselt USAs, või on seal töötanud ja koju naasnud. Arvasin seda küll isegi, aga eeldasin, et lisaks on olemas ka mingi kohalikult rikastunud inimeste hulk...ei olevat. Välismaal töötajad lasevad endale siin esimese asjana oma kodukülla lossi ehitada, et kõik näeksid, kui edukad nad tõepoolest on. Üsna vahva hommikupoolik oli meil tolle väga ärksa mõistusega vanadaami seltsis ja vist esimese filipinona ei olnud tal mingit probleemi rääkida asjadest nii nagu nad tõesti on ja välja tuua ka negatiivset.

Lisaks lobisesin natuke Jani juures tema staffiga, tal töötab seal 4 tüdrukut vanuses 16-18. Rääkisin, et käisime Marcelito kontserdil ja nad vaesekesed oleks peaaegu nutma hakanud, kuuldes, et see kontsert alles hiljuti oli ja nemad ei teadnudki. Marcelito nimelt ei pidavat praegu üldse palju kontserte andma ja meil vedas hullu moodi, et siin kogemata ühele peale sattusime. Tüdrukud on sellised hästi nunnud kõik, aga natukene lambukesed või ullikesed. Veider on see, et neist neljast ainult 1 käib praegu keskkoolis ja ülejäänud ei käi. Küsisin siis, et miks nad koolis ei käi, ja sain vastuseks midagi stiilis, et " no ma ei teagi noh ma mõtlen et äkki ma järgmine aasta lähen". Selle kohta, et kas kool siis kohustuslik polegi, ei saanudki otseselt vastust. Boyfriendid neil igatahes on ja kurameerimine toimub ka nii nagu meilgi, seega tavaks see siin ilmselt ikka pole, et emad poegadele kuskilt naise ära organiseerivad. Mul lihtsalt juhtus, et sattusin eriti väikesesse ja eraldatud külla, kus ilmselt asjad käivad veidi arhailisemalt.

Taifuunid, disko ja kukevõitlus

Esmalt Sirtsule - ma vastan sulle siia, kuna selle kommenteerimisega on siin tõesti üks jube k..p. Gab ütles, et tahab ka seljatoe vahetada, aga see nimelt olevat kadunud (ära küsi, mis mõttes, müstika mullegi). Kui oleme kodus tagasi, vaatab ta maal ringi, ilmselt on kuskil seal garaažis. Ja ei, kookosevein ei tekitanud mingeid kõrvalnähte.

Hei! Meil pole siin mitte üldsegi netti, nii et neid uudiseid loete millalgi hoopis hiljem ja sellest ka vahepeal pikem paus. Oleme sellisel poolsaare moodi saarel nimega Anda ja see on osutunud siiani Filipiinide kõige suurepärasemaks leiuks.
Esmalt tuleb aga rääkida tsikli-ja tehnikageeniusest Gabrielist :D Viimati Panglaol lakkas meie renditud masin töötamast, eks...Gab arvas, et karburaatoriga on jama ja tuleks masin teenindusse viia. Otsisime siis hommikul üles selle Pedro, kes masina meile sebis, ja lasime tal proovisõitu teha ning ta pidi nentima, et masin tõepoolest ei käi korralikult ja sõita ei saa. Pedro oli ka üsna murelik, ilmselt oleks see läinud remonti ja ta oleks pidanud sebima meile mingi asenduse. AGA. Mingi Pedro sõber, kes seal kõrval jokutas, tegi korraks igaks juhuks lahti istmealuse panipaiga. Kes ei tea, siis rolleri istme all on selline väike vaba ruum, kuhu saab natukene asju panna...ja tüüp võttis sealt kahe näpu vahel välja Gabrieli märjad alukad, mis blokeerisid õhuvoolu :P Nimelt, me sõitsime ühe kose juurde ning käisime kose all ujumas ka, peale seda toimingut toppis Gabriel märja rätiku ja alukad sinna istme alusesse panipaika. Mida me ei teadnud, oli see, et seal oli mingi õhuava, mis on mootori toimimise seisukohalt eriti vajalik ja seda ei tohiks ära blokkida. Nii et uuesti masinat käivitades tõmmati suure hooga Gabrieli märjad alukad sinna torusse otsapidi sisse ja kuna õhku enam peale ei tule, siis ei käi masin ka. Oi meil oli piinlik! No minul on blondiinsuse näol vabandus olemas, aga minu kallis tsiklisõitjast mees peaks küll häbenema :D Kujutasin endale elavalt ette, kuidas me oleks ise selle masina teenindusse viinud, raisanud tund aega selgitades, mis täpselt viga on, tüübid oleks päev otsa remontinud ja keegi poleks taibanud istme alla vaadata.
Aga OK, kuna masinal muud viga ei olnud, siis sõitsime esimesel võimalusel Panglaolt Anda poole minema. Algul oli plaan olla siin nii umbes 2 päeva, kuid nüüd kujuneb sellest vist 4 päeva, kuna siin on lihtslt nii lahe. Rohkem ei õnnestu, kuna aeg hakkab otsa saama. Juhtus nii, et leidsime siit ühe eriti ilusa majutuskoha, mis asub otse rannas, on oma basseini ja muude mugavustega ja ei maksa ka tapvalt palju. Mida me enne ei teadnud, on see, et selle koha omanik on üks Jani nimeline mees Kosovost, sõjaveteran, kes suitsetab nagu korsten, kaanib rummi hommikul kella 4ni, näeb välja nagu Mel Gibson ja on Anda kõige kuulsam mees, kuna on ühtlasi ka suur nalja- ja actionimees. Kohale jõudes võttis ta meid ise isiklikult vastu ja selgus, et praegu rohkem külalisi ei ole ja meie olemegi ainukesed, nii et põhimõtteliselt on siin kõik ainult meie päralt ja oleme sisuliselt tüübi juures külas. Jani nimelt teatas, et ega ta tegelikult eriti ei tahagi kliente, nii et ma ei saa tema majutuskohale otseselt reklaami teha...tema ja tema naise unistus oli luua siia piirkonda ilus ja maaliline resort, nii et seda nad tegidki, aga raha teenimiseks on neil igal pool mujal hoopis teised ärid, seega resort on neil lihtsalt niisama, hobi korras. Tüüp ütles, et talle just täpselt nii meeldibki elada, elab suurepärases kohas ja nii nagu ta unistanud on, lisaks käib tal aeg-ajalt külalisi (kliente), kellega siis aega veedab ja lobiseb. Nagu meie. Liiga palju külalisi tekitavat stressi. Ta on tõepoolest kõik päevad ja õhtud, kui oleme siin olnud, meiega koos napsi võtnud, nalja teinud, võtnud meid igale poole kohalike üritustele kaasa ja meid igal võimalikul moel suurepäraselt võõrustanud. Jani on pärit Kosovost, osales Kosovo sõdades, on saanud 2 korda kuulitabamuse ja paljud tema lähedased said sõjas surma. Lõpuks kolis ta Saksamaale, kus elas palju aastaid, tutvus oma naisega, ja lõpuks kolisid siia, kuna ta naine on algselt siin sündinud. Jani räägib meiega keelt, mis koosneb poolenisti saksa ja poolenisti ingliskeelsetest sõnadest ja seda on väga naljakas kuulata, kuna ta räägib väga emotsionaalselt. Vahel väga hoogu minnes ta unustab end ja läheb täielikult saksa keelele üle, aga sest pole hullu, sest saame aru küll. Suitsetab ta igal võimalusel ühe sigareti teise järel ja rummi kallab ka mõnuga nii endale kui meile. Esimesel õhtul teatas ta, et nüüd läheme külla naaberresorti, kuna ta tunneb seal kõiki inimesi ja seal on reedeõhtune pizzaparty ja ta võtab meid peole kaasa. Ega me vastu ei vaielnudki ja sellest kujunes 1 igavesti vahva õhtu. Kohal olid kõik ülejäänud majutuskohtade omanikud ja mõned nende külalised, seega see oli nn. rikaste kohalike pidu. Need rikkad kohalikud olid küll enamasti valged keskealised saksa või hollandi mehed, aga oli ka teisi, näiteks meie naaberresorti omanik on üks kaunis filipino naine, kes on lisaks veel ka suurepärane laulja. Jani tegi seal kõikvõimalikku nalja, muuhulgas selgus ka, et tema nimel on Boholi saare kõige suurema kala püüdmise rekord, ca 25 kilo kanti vist. Sõidab ta suure ja korraliku tsikliga, mingi japside Harley Davidsoni analoog, ning tal ei ole mingi probleem sellega peolt ka peale poole liitri rummi kaanimist koju sõita. Järgmine päev oli laupäev ja igal laupäeval on Jani enda juures party, kus osaleb kõik see sama rahvas pluss siin peatuvad külalised, kui neid on, pluss tavaline külarahvas on ka teretulnud. Eile õhtul siis oligi meil siin Jani juures disco, ja magama saime alles kell 4 hommikul. Jani valas ohjeldamatult rummi, naaberresordi omanik laulis, kohal oli mingi live band siitsamast külast, Jani ise kepsutas tantsu ja tiris kõiki ülejäönuid ka põrandale. Enamus rahvast lahkus kella 2 paiku ja me plaanisime ka siis ära magama minna, aga Jani tiris meid baari ja asi kujunes selliselt, et võtsime veel kella neljani tema ja tema naisega napsu ja kuulasime igasuguseid naljakaid seiku elust Filipiinidel, Saksamaal ja Kosovos...ja Eestis. Jani nimelt armastab üle kõige rääkida sellest, kuidas filipinodel on ilmselt kaasasündinud ajupuudulikkus, tema kogemuse põhjal on ta nimelt tulnud järeldusele, et filipinodel on nii 30-40 % vähem aju kui teistel inimestel. No ma päris ei taha nõustuda nii radikaalse seisukohaga, aga saan põhimõtteliselt tema poindist aru, filipinod on tõesti nagu väikesed lapsed ja kaine mõtlemine ei ole sugugi nende voorus, Jani on pidanud nendega siin mitu aastat tööd tegema ja filipinode uimerdamist ja jaburust taluma. Mitte et nad halvad oleks, ei, nad on väga nunnud ja vahvad, aga töö tegemise ja loogilise mõtlemise osas pole neist suurt tolku. Olles 2 õhtut ja ööd järjest tänu Janile pidutsenud, magasime täna hommikul kella 2-ni ja läksime siis küsima breakfasti, mille peale oli kõigil muidugi nalja nabani. Peale sööki teatas Jani, et nüüd võtab ta meid kaasa külla kukevõitlusele, Andas nimelt (nagu igas teises külas ja linnas) on suur kukevõitluse areen, kus action toimub igal pühapäeval. Jani ise kasvatab ka võitluskukkesid, aga hetkel ei viitsi sellega väga tegeleda, küll aga käib vaatamas ja lõbu pärast raha peale mängimas. Ma küll põhimõtteliselt olen sedalaadi meelelahutuse vastu, aga kuna see on Filipiinide nn rahvussport ja kõige olulisem meelelahutus, siis otsustasin ikkagi kultuurikogemuse mõttes minna. Enam teist korda kunagi ei plaani, kuna ei ole vist kunagi elus korraga nii palju surnud ja vigaseid loomi näinud (kuivõrd kukke võib loomaks nimetada, aga ikkagi) ja ei kavatse vabatahtlikult ka edaspidi näha. Kanaliha igatahes nüüd enam tükk aega üheski kohas ei telli. Jani rääkis ka väga palju kukevõitluse põhimõtete ja reeglite kohta ja tegelikult ei ole küsimus mitte ainult võitluses vaid võitluses raha peale. Iga osaleja, kes läheb oma kukega võitlema, peab maksma mingi summa sisse. Kui tema kukk saab surma, siis on ta oma rahast ja kukest ilma; kui tema kukk võidab, saab ta esialgse sissemakstud summa topelt. Võitlus käib kuni hetkeni, kui 1 kukk on surnud või nii vigastatud, et ei suuda enam nokaga lüüa. Ülejäänud rahvas paneb iga kukepaari võitluse ajal ühele või teisele kukele raha ja vastavalt kuke suutlikkusele siis võidab või kaotab panustatud summa. Sellepärast on areeni ümbrus pilgeni täis kohalikke mehi, kes kõik karjuvad, hüüavad panuseid, elavad välja oma emotsioone võidu või kaotuse puhul. Janiga on selles mõttes lahe koos ringi käia, et ta tunneb kõiki inimesi külas ja on 1 vähestest siinsetest valgetest, kes on kohalike hulgas väga hinnatud mitte oma raha vaid loomuse tõttu. Ta viskab kohalike külameestega koos viina, kutsub neid oma laupäevaõhtustele pidudele, osaleb agaralt kukevõitlustel panustades jne.
Nüüd siis olemegi kokku 3 päeva siin veetnud Janiga lobisedes, pidutsedes, kukevõitlust vaadates, Gabriel käis ka sukeldumas ja mina rannas jalutamas. Randa on siin suht lõputult, enamasti tühja, kuna turiste on vähe, ainult kohalikud kalurid toimetavad rannas oma igapäevatoimetusi ja lapsed mängivad. Külaelanikud ilmselt jällegi blonde inimesi eriti ei näe, seega näeb meie ringi kulgemine siin välja nagu liiguks külas ringi Mr. President ja Britney Spears. Igal pool kõik hõikavad, lehvitavad, tervitavad ja neile peab siis jõudumööda vastama.
Aa, ilmast ka veel. Siin on viimastel päevadel olnud iga päev ja öö hästi äkilised paduvihmahood, üks hommik oli eriti meeletu ja kohalikud rääkisid selle kohta, et see oli taifuun, selliseid minitaifuune pidi üsna palju esinema siinkandis. Kohalikel on tormide ja vihma kohta lausa oma teadus ja klassifikatsioonid, näiteks: kui vihm tuleb mägedest alla mere suunas, on see lihtsalt vihm,mis kestab terve päeva; kui vihm tuleb väga tugeva tuulega mööda randa paremalt vasakule või vastupidi, siis on see taifuun; kui vihm tuleb merelt maale, siis on see veel mingi kolmas asi. Mina olin just selle taifuuni ajal rannas, kui möll algas, ja jooksin kähku ühe kaljuserva alla varju. Koos minuga jooksid sinna veel paar kohalikku kalurit koos kastitäie merisiilidega. Kohalikud nimelt söövad merisiile, lõikavad siili pooleks ja söövad lusikaga sisu ära või marineerivad pärast (ma ei ole proovinud ja ei proovi ka, see näeb välja üks jube mollusk ega lõhna ka paremini). Istusime siis kambakesi tormivarjus, kalurid puhastasid merisiile ja vahtisid sealjuures ammuli sui mind.
Aga nüüd hakkan õhtust sööma ja lõpetan – Jani naine on kokk ja teeb siin kõik söögid ise või laseb teha oma abilisel ja siin on kõige paremad toidud, mida terve Filipiinidel oldud aja jooksul proovinud oleme.

Veel paar sõna Marcelitost

Tegin natuke uurimistööd ja jagan teiegagi infot Marcelito ehk Filipiinide Ott Leplandi kohta. Teda tasub googeldada ja You Tube annab ka mitmed päris head videod. Kui siin räägiti, et ta on väga vaesest perekonnast, siis ma eeldasin ikkagi midagi muud kui seda, mis teada sain. Nimelt on tollel superstaaril ainult 3 klassi algharidust, kuna elu on läinud selliselt, et tal ei ole olnud võimalust koolis käia. Kui ta oli 2-aastane, jättis ta ema oma perekonna maha ning isa oli pidevalt vanglas, seega jõudis asi selleni, et keegi pidi Marcelito adopteerima. Sellega ei läinud ka kuidagi hästi, nii et lõpptulemusena on ta alates 8 aasta vanuselt elanud üksi tänavatel ja teinud ellujäämiseks kõikvõimalikke juhutöid. Kooli jaoks ei jäänud selle kõrvalt loomulikult raha ega võimalust. Nüüd hiljem olevat ta oma vanematega uuesti kokku saanud, kuid ootuspäraselt ei tulnud sellest midagi head. Lõpuks läks ta sinna superstaarisaatesse ja võitis peaauhinnaga 2 miljonit peesot. Lugesin mingit intervjuud temaga, kus ta teatas, et kavatseb selle raha eest nüüd uuesti algkooli minna...ja meie Euroopas unistame uuemast autost ja kõrgemast palgast. Nüüd korraga sai ta oma teleshowd, esinemised, kontserdid ja raha, temal läks tänu andekusele hästi, kuid paljudel nii hästi ei lähe. Vaesus on Filipiinidel tõepoolest massiline probleem. Näiteks tüdruk, kellega eile enne kontserti juttu ajasin, rääkis mulle oma loo: neil on peres 5 last, isa suri aasta tagasi infarkti ning selle peale läks ema hulluks, tööle enam ei lähe, lastele süüa ei anna ja ümbritseva vastu mingit huvi ei tunne. Õnneks oli neil lastel olemas tädi, kes võttis nad oma tiiva alla ja hoolitseb nende eest sel määral, et muretseb neile elementaarse toidu ja raha koolis käimiseks. Muud mitte. Kui paljudel sellistel lastel siin on sellised tädid? Natukene hakkan sellest kerjuste massist linnades vist juba aru saama. Samas on siin ka teatav kontingent väga rikkaid (Filipiinide mõistes), kes sõidavad suurte ja kallite autodega ning elavad kahekordsetes kivist villades. Kontrast on väga terav, sageli näeb siin pilti, kus külas on majad ehitatud eterniidist ja lauajuppidest ning seal kõrval siis beebiroosaks värvitud kolme rõduga hispaania stiilis villa.
Veel Marcelitost rääkides, kuna ta suudab tõepoolest laulda imelise naishäälega, siis olevat Filipiinidel paljud arvamusel, et ta on homo. Marcelito ise ajab need süüdistused kategooriliselt tagasi. Pagan seda teab, igatahes on ta võimeline laulma nii meeshäälega kui ka naishäälega. Ja need ei ole mitte mingid "pooletoobised" nii-ja-naa hääled vaid tõesti kaunid, helisevad hääled.
Natuke argisemat juttu ka, nimelt lagunes meie laenutatud tsikkel täna suvalises külakolkas ära. Sellega on jama, kuna pidime homme liikuma siit kaheks-kolmeks päevaks tsikliga ida poole, kohta nimega Anda, kus on kilomeetrite kaupa vaikust ja ilusaid randu ning oluliselt vähem turiste. Jäime selle masinaga vastu õhtut linnast nii 30 km kaugusel suvalisel külateel tee peale, õnneks oli seal lähedal mingi väike küla, kus mehed hängisid õues maja ees ja olid lahkelt nõus masinat veidi takseerima. Seda nad tegidki, nii palju sai asja paremaks, et tasapisi suutsime selle masinaga oma majutuskohta ära kulgeda, aga homne pikem sõit ei tule praegu kõne alla. Külas loomulikult kogunes jälle pool külatäit rahvast seda actionit pealt vaatama, nii et tundsin end jälle nagu väljanäitusel. Siin kehtib sõiduriistade osas sama loogika mis mujal lõunamaades, et profülaktika mõttes ei remondita midagi. Kui ükskord ära laguneb, küll siis vaatame. Selle tsikli sebis meile üks Pedro-nimeline tüüp ja hommikul tulebki minna seda Pedrot otsima ja kuidagi asja ajama, et ta kas viib ise selle riista teenindusse või organiseerib meile teise, töötava ratta. Maksime talle kokku nädala aja eest üsna arvestatava summa ja nüüd ei ole meil ikka sõidukorras masinat ja see on kaunikesti nõme. Gab arvab, et ta teab, mis viga on, aga seda viga ei saa ilma teeninduses kõike lahti võtmata likvideerida.

Madonna Meets Marcelito the Wonderboy

Kolisime oma kodumajutusest võimaluse tekkides siiski vahelduseks omaette bungalowsse. Privaatsust on siin rohkem, ei pea arvestama üliagara peremehega ja mis peamine, kukkede pidev kiremine ei kosta nii teravalt tuppa ära. Lisaks tekitasime Panglao saarest omale nn. baasi, kus oleme praegu oma asjadega pikemalt paigal ja käime iga päev siit mujal päevaseid avastusretki tegemas. Selleks rentisime tsikli, kauplesime kõvasti hinna üle ja nüüd on tsikkel meie käsutuses veel tervelt 5 päeva.
Olemegi nüüd 2 pikka päeva tsikliga ringi sõitnud ja teinud avastusretki esmalt meie enda väiksema Panglao saare ulatuses ja siis tüki suuremal Boholil. Üldiselt hakkan end siin varsti vist juba tundma nagu mingi superstaar, näiteks Madonna Filipiinide ringreisil, kuna pidevalt tuleb tegeleda kõikidele tee ääres hõiskajatele vastu hallootamisega, lehvitamisega ja tervitamisega ja leppida sellega, et inimesed varjamatult mind vahivad. Maapiirkondades ringi sõites karjuvad kõik igal pool halloooo ja lehvitavad, viisakatele tervitustele ikka ka vastan, lastele samuti tuleb vastu lehvitada...kusjuures, ma mõtlen, et mina tegelesin viimati vist nii umbes 7-aastaselt sellega, et lehvitasin ja kilkasin külatee ääres mööda sõitvatele võõrastele inimestele, kuid siin ei ole näiteks 37-aastastel inimestel mitte mingi probleem sedasama teha. Oleme nüüd Boholil juba üsna palju ringi tiirutanud, enamasti maakohtades, kus inimesed on meeldivad ja sõbralikud(erinevalt Cebust ja Manilast), loodus maaliline ja lopsakas, põllud ja aiad hoolitsetud, nii et tasapisi hakkab juba tekkima pilt Filipiinidest kui täiesti toredast riigist. Sisuliselt on kogu Boholi saar kaetud kooslusega riis-kookos-riis-kookos-jälle riis jne. Maalilised kookosesalud vahelduvad riisipõldudega, sekka mõned banaanid, ja loomulikult üsna lihtsad külad. Lisaks on siin mitu jõge, millest suurimal on kokku päris suur hulk koskesid. Täna käisime neist ühte vaatamas ja suplesime koos kohalike poistega kose all, poistel oli kodus vaaritatud kookosest tehtud koduveini, mida nad meilegi pakkusid. Kookosest kõlbab veini teha küll, natuke rohu maitsega ta küll oli, aga muidu igati hää.
Senise Filipiinide tripi tõeline highlight saabus aga eile õhtul, kui saime kahepeale kokku umbes 2 euro eest erakordse kontserdielamuse. Nimelt, jäime eile õhtul Boholil oma saarele tagasi sõites paraku hilja peale, kuna olime läinud mööda rannikut liiga kaugele itta ja tagasi oli pikk tee. Seda teed sõites jõudsime ühte väikesesse rannikulinna, kus märkasime, et mingi suure hoone juures toimub kummaline rahvakogunemine, kõik hängivad ringi, kohal on igasugused nännimüüjad ja saalist kostab mingi musa. Tegime peatuse ja mõtlesime uurida, mis täpselt toimub. Pakkusime esialgu tsirkust või kukevõitlust, aga see ületas kõik ootused. Toimus see, et poole tunni pärast pidi algama Filipiinide hetke kõige kuulsama superstaari kontsert ja no me loomulikult mõtlesime, et sellist asja ei näe iga päev ja peame ka kindlasti osalema. Pilet maksis 50 peesot ehk siis veidi alla 1 euro :) Superstaari nimi on Marcelito Po Moy ja tegu on nn Filipiinide Ott Leplandiga, ainult et kiiksuga. See Marcielito on tõeline kohalik prettyboy, kelle peale kõik puberteediealised tütarlapsed silda viskavad ja minestuseni kiljuvad, ta olevat võitnud eelmisel aastal Filipiinide talendishow saate ja on sellest ajast saadik üleriigiline hitt. AGA põhjus, miks ta on nii tohutu hitt, peitub selles, et ta mitte ainult ei näe kobe välja ega laula ilusasti, vaid ta suudab laulda mitme erineva häälega ja vaheldumisi täiesti kauni heliseva naishäälega ja siis jälle korraliku madala meeshäälega. Seega põhimõtteliselt suudab ta laulda iseendaga mees-naine duetti ja seda ta tegigi nii oma talendishows kui eilsel kontserdil. Ma ei teagi, kuidas see saab anatoomiliselt võimalik olla, aga saab, ning seda vaadata ja kuulata on tõeliselt veider (Ma ise ei ole veel jõudnud, aga You Tube kindlasti annab päris palju näiteid). Lisaks Marcelitole osalesid kontserdil veel laulvad tütarlapsed, keegi poiss, kes imiteeris üliosavalt Michael Jacksonit, tantsutiim ja muidugi superstaar ise, kes tundus ka koomikuna tegev olevat. Täna rääkisime sellest oma majutuskoha perenaisega, kes andis veidi taustainfot ja rääkis, et see Marcelito olevat pärit väga vaesest perekonnast ja kehvast keskkonnast, kuni hetkeni, kui ta läks oma erakordset oskust demonstreerima talendisaatesse ja selle ära võitis. Nüüdseks olevat tal juba mitu omaenda teleshowd, mis on üle Filipiinide väga populaarsed, ja seega ei pea noormees enam nälja ja vaesusega võitlema. Kusjuures, tegelikult siin siiski on vaesus massiline, näiteks hoolimata sellest, et pilet maksis ca 1 euro, oli väljas palju inimesi, kes ei saanud endale seda piletit lubada ja üritasid kuidagi väljast akna tagant kuulata. Kuna kontsert toimus üsna väikeses linnas, kus valgeid turiste ilmselt väga ei käi, olime Marcelito kõrval muidugi suured vaatamisväärsused ka meie. Enne kontserdi algust tegime väljas tee ääres väikesed joogid ja näksid nagu kõik kohalikud, nemad siis ikka uudistasid meid ja 1 kamp varateismelisi tüdrukuid tuli muidugi minuga juttu ajama. Üks tüdruk rääkis päris hästi inglise keelt, nii et ta valgustas mind natuke selle Marcielito osas ja uuris muidu igasuguseid asju, lisaks oli ta 1 neist, kes ei saanud endale seda kõige odavamat kontserdipiletit lubada. Nagu vist igal pool mujal maailmas, huvituvad ka siin teismelised tüdrukud kõige rohkem poistest ja nendest tahavad nad alati kõige rohkem minuga lobiseda. Eilne tüdruk küsis minu käest muuhulgas, et "Why do all white boys want to sleep with Pilipino girls?" No mida sa ütled lapsele sellise asja peale, suht nõutuks võtab...Ma siis uurisin, et kas ta siis teab palju selliseid poisse, ta vastas, et jah...mul jäi üle ainult nentida, et kuna mina ei ole valge poiss, siis ega ma ka päris täpselt ei tea ja seda peaks ilmselt nende poiste endi käest küsima.Huvitav, kas ta mõtles tõesti poisse või neid valgeid keskealisi tüsedusele kalduvaid valdavalt saksa mehi, kes siin noore kohaliku tüdruku käevangus ringi kõnnivad näoga, nagu oleks just uue Ferrari ostnud?
Blogimiseks leidub tavaliselt aega õhtul vahetult enne magama minekut, kuna päeval on nii palju muud teha ja vaadata. See ühtlasi tähendab ka seda, et enamasti olen ma sel ajal juba väga unine ja pea ei kipu hästi töötama (ja see on kindlasti pika ja raske päeva, mitte pea süü). Seega nüüd jälle tuttu ära. Ööd.

Üle pika aja paar pilti ka

Kuna mul on vahelduseks natuke täiesti vaba jõudeaega kuniks Gab sukeldub, saan natuke oma piltidega toimetada ja ehk saab siia ka mõne üles laadida.

Vot selline ilus laguun oli meil Malapascual

Ja selline kena kookosesalu ka

Nojah, niipalju siis piltidest, rohkem millegipärast ei õnnestu mul neid lisada. Las ta siis olla, ongi teil midagi oodata, nagunii ma parimaid pilte siia ei pane, et jääks midagi ikka pärastiseks ka.

Kuna mul hetkel on ikka veel natuke aega, siis muljetan mõne sõna veel Filipiinidest. Suur osa filipinodest näib olevat pidevalt mingi laksu all...tegelikult nad ilmselt ei ole, kuid on oma loomult sellised ullikesed ja naljamehed ja kogu aeg käib kuskil mingi geniaalne bisnisplan, mis kunagi ei õnnestu...selle peale siis naerdakse natuke kohtlastelt ja laiutatakse käsi ja mõeldakse välja järgmine suht samasugune plaan jne. Siin ringi käies jääb mulje, nagu oleks kogu ühiskond nii umbes 12-aastane või tiba seniilne. Eile näiteks, kui võtsime paadituuri, oli meie paadimees nagu kuu pealt kukkunud, sõidetud ei saanud korralikult, vahepeal tukkus tüüri taga, siis kui ärkas, siis laulis ja vilistas omaette ja vahel ka meile, siis tuli seletas meile suure õhinaga mingit juttu, millest keegi midagi aru ei saanud, naeris ise usinasti oma jutu peale ja siis vahepeal lasi mootortil vaevu vaevu käia, nii et paat liikus edasi suht sama kiiresti kui ma oma jalutuskäike teen. Ise seletas, et tal on hea plaan, kütus maksab palju (mille tegelikult meie kinni maksime tuuri hinnaga, aga hea ju, kui saab midagi kõrvale omale ka poetada) ja ta niimoodi hoiab kütust kokku ja ega ju ei ole kuskile kiiret ka selle paadiga. Või teine tüüp. Läksime hommikul sööma, tellisime hommikusöögi kohviga ja banaanipannkoogi. Esiteks unustas teenindaja kohe ära meie tellimuse, siis tõi ta kõik muud asjad, aga kohvi ikka ei toonud, siis lõpuks sai Gabrielil aeg otsa ja ta läks sukelduma ära, mina ikka ootasin oma banaanipannkooki...siis mingi tund aega hiljem tuleb tüüp ja teatab, et sorry aga meil ei ole banaani ja ei saa teha. Ma siis ütlesin, et las ta siis olla, ma enam ei tahagi ja toogu arve. Ja guess what, veel pool tundi hiljem tuleb tüüp, ilma arveta, aga toob mulle kaks pannkooki, mis on hoopis mangoga. Ja selliseid vendi on siin igal pool ja iga jumala päev. Selline kergelt pooletoobine ja infantiilne riik näib see Filipiinid.
Teine teema on veel kooslus keskealine valge mees pluss noor filipino tibi. Ausalt, see on siin hullem kui Tais. Jah, mõned kohalikud tüdrukud on üsna kenakesed, aga ma natuke kahtlen, et kõigil juhtudel on suure armastusega tegu. Selliseid paare näeb siin täiesti massiliselt ja ma ei saagi päris aru, mis süsteem see on (lisaks ilmselgele). Kuna kohalikud naised on väga väga väikesed, sellised 12-aastase tüdruku kehaga umbes, siis jätab selline vaatepilt alati vastiku pedoofiilse tunde. Meestele ilmselt siis ei jäta või siis see ongi asja mõte.
Aga aitab küll nüüd, meil hakkas vihma sadama ja vaatan-kuulan hoopis vihma arvuti asemel. Punkt.

In da Beatlesville - Let It Be

Joudsime jargmisele, oigemini tegelikult kyll ylejargmisele Filipiinide saarekesele nimega Panglao. Siin on juba oluliselt rohkem turiste ja seega ka rohkem sagimist, meelelahutust, soogikohti jne vorreldes meie tillukese ja rahuliku Malapascuaga. Ohtuti voistlevad koik rannarestoranid omavahel klientide parast, paigutades toole ja kyynlaid rannale eriti kunstiparaselt, pakkudes soogiks koikvoimalikke veidra valimusega mereelukaid ning peaaegu koik kohad organiseerivad omale ohtusoogi taustaks mangima mingi bandi voi muusiku. Moned neist on ysna head, aga koikide restoranide koikide muusikute lemmikrepertuaar on millegiparast igal ohtul The Beatles lood, nii et siin on juba omamoodi nagu mingi The Beatles Village, igast nurgast kostab mingi Let it Be. Aga noh, musa on ju hea, tekitab ainult veidike selliseid melanhoolseid nostalgiahooge vahel....niisiis...let ot be.
Joudsime siia eile enne paikeseloojangut. Liikusime labi Cebu, kus kesklinna kerjused loomulikult tegid meile kohe haarangu, aga hakkame nendega juba ara harjuma ja suudame edukalt manooverdada. Leidsime ka voimaluse ilma pre-ATM box'ita raha valja votta (suur tanu Sirjele hea valjendi eest), nimelt kaubanduskeskus. Seal seisab turvamees uksel ja kerjuseid sisse ei lasta, ATM aga on olemas. Istugu siis oues oma kastis palju soovi on. Cebus veetsime oo, taiendasime oma varusid vajaliku kraami osas ja organiseerisime end eile lounaks paadi peale, mis liikus Cebust naabersaarele Boholile. Bohol ise on ysna suur saar, aga kohe selle kylje all, 1 km pikkuse sillaga yhendatud,on meie vaike Panglao. Umbes nagu Saaremaa ja Muhu meil siis. Tegelikult on Panglao yhest otsast teise 17 km pikk, nii et vorreldes Malapascuaga ysna suur saar. Sattusime yhe eriti visa rikshamehe peale, kes lopuks taiesti meeldiva hinna eest viis meid meie saarele ara, osutus ysna lahedaks tyybiks ja raakis rahuldavat Englishit ka. Rikshamees uuris, millisesse majutuskohta me laheme ja kui me ytlesime, et ei tea veel, hakkame rannas vaatama, kus oobida saab, teatas ta, et viib meid saare koige odavamasse kohta, kus bungalow on rannast koigest max 200m kaugusel. No mis meil saab olla saare koige odavama majutuse vastu, motlesime, et see on kindlasti yx jube nurgatagune osmik, aga vota napust, taiesti viisakad putkad (putka all siis motlen bungalowt). Kahjuks olid need putkad koik juba tais, kuna hind oli toesti odav, omanik aga kuulutas, et yks tuba tal ikkagi kuskil on vaba ja kaskis enda jarel kapata. Me siis kappasimegi, kuni lopuks selgus, et omanik viis meid majutuma hoopis oma naabrimehe juurde, kellel pole tegelikult yldse mingit majutuskohta, aga on selle eest yks mittekasutatav tuba. Sedamoodi juhtus, et sattusime oobima taielikku kodumajutusse. Rand on tegelikult isegi 1 minuti tee kaugusel ja peale sellist meie parast sebimist me ei soendanud ara ka oelda, seega elamegi nyyd praegu yhe kohaliku perekonna juures. Meil (voi noh,neil) on kitsed, koerad, kuked, lapsed...vahemalt 4 last olen nainud. Peremees siis kohe uuris, et mis plaanid meil edasiseks on ja kauaks jaame, me pyydsime vingerdada (lootuses rannast mingi parem majutuskoht leida), et me tapselt ei tea veel ja akki hoopis votame tsikli ja hakkame sellega suurel saarel ringi soitma, mille peale mees teatas, et oh mul on tsikkel taitsa olemas, ma rendin teile kohe hommikul enda oma. Me siis jalle viisakalt, et meil veel otseselt pole homseid plaane, et me alles vaatame, akki mingi paadituur vms, mille peale teatas peremees, et oh vaga tore, mul on paat ka olemas, ma voin teid viia, millisele saarele voi ekskursioonile vaja on. Selle peale polnud meil enam midagi kosta ja leppisime oma saatusega. Saime lisaks odavale kodumajutusele ka vaga abivalmis pererahva. Tegelikult ei ole nad meid enam oma pakkumistega seganud ja on vaga toredad, lisaks ma ilmselt moni paev kasutangi seda tema paadi pakkumist. Otse meie maja ja toa taga on kohalik kylapood, kus kohalik rahvas kaib niisama kogunemas ja aega viitmas, nii et oleme otse keset koige olulisemat actionit. Ainus jama on nende kukkedega, kes hakkavad hommikul kella poole viiest ohjeldamatult kirema. Kukkedega on siin veel oma teema, nimelt on igas majapidamises vahemalt 1, enamasti ikka rohkem kui 1 kukk. Need on toredad kirejad ja ka hea toidumaterjal, ent nende koige olulisem otstarve on kukevoitlus. Igal endast lugupidaval kylamehel on tegija voitluskukk ja nende matshid on kylades tohutu meelelahutus. Olen nainud, kuidas kylamehed enda ja teiste lobustamiseks niisama rannas oma kukkedega voistlusi korraldavad, samas aga on see peaaegu et rahvusspordi staatuses siin. Linnades on suured kukevoitluse areenid ja neil peetavaid matshe kantakse yle suisa kohalikus spordikanalis yle riigi. Mul on kyll raske kukevoitlust kuni yhe kuke surmani spordi alla liigitada ja hea meelega ma valdiks sellise asja nagemist, aga siin vaikestel saartel ja kylades liikudes ei ole sellest monikord paasu.
Kohalikest kyladest palju igavam on turistide rand, kus on kyll restod ja muud monud, ent pole midagi eriti muud teha. Selle saare toelised volud on hoopis vee all ja selleparast enamus turiste siia tulebki. Tana kaisime pikal tuuril, kus saime snorkliga tundide kaupa vee peal holjuda ja selle kaigus nagin uskumatul hulgal varvilisi kalu ja mereelukaid, lisaks suurt merekilpkonna vabalt vees ujumas otse mu silmade all. Ta vois olla nii meetrise labimooduga vast... Siin elavad ka suured vaalhaid, keda saab samuti snorkliga ja>voi sukeldumisvarustusega vaatama minna, ainuke hada on selles, et see on toeliselt kallis ja hetkel me peamegi plaani, kas minna neid haisid vaatama voi mitte ja kui minna, siis kust saada selleks raha.
Minu praegune asukoht on netipunkt ja see pannakse 10 min parast kinni, nii et lopetan.

Hakkame edasi liikuma

Nonii, oleme oma Malapascua väikesaarel olnud nüüd juba 5 päeva ja aeg on tulnud edasi liikuda. Tervisega on praegu juba enam-vähem korras, natuke nõrk on veel olla, aga muidu OK, ilmselt oli tegu lihtsalt toidumürgitusega. Selle aja jooksul oleme käinud snorkeldamas, Gabriel iga päev sukeldumas, lonkinud läbi kohalikud külad, rannad ja tutvunud muidu saareeluga, saanud kohutava päikesepõletuse, mis ei lase mul nüüd öösiti kuidagi magada, olen korjanud kaasa vähemalt 5 kilo jagu igasuguseid värvilisi ja eksootilisi merekarpe, mida kavatsen koju kaasa vedada ja mille pärast Gab muudkui õiendab, et need palju kaaluvad ja nende vedamine on keelatud. No kui keelatud siis keelatud, aga blondiiniks olemisel on sealjuures omad eelised ja varasemalt ei ole keegi kurjustanud. Haige jõudsin ka veel olla, tunne on nagu oleksime oma saarel juba ca 2 nädalat veetnud, nii tegus aeg on olnud. Eile käis Gabriel ühe väiksema (veel väiksema) saare juures sukeldumistripil ja läksin kaasa niisama paadis päevitama ja snorkeldama, ühel teisel sukeldujal oli seal ka tüdruksõber kaasas, nii et temaga seal siis päevitasime ja ujusime ja seal päiksega märkamatult liiga tegimegi. Lobisesin siin elava inglasest sukeldumisinstruktoriga, kes kurtis, et kohalikud varastavad neil kogu aeg ankrute nöörid ära (nööri saab kasutada kalapüügiks) ja üldse ei hiilga kohalikud siin just suure taiplikkuse ja keskkonnateadlikkusega, näiteks on lisaks kõiksugu varastamistele täiesti igapäevane nähe dünamiidiga kala püüdmine, kuna see on kõige lihtsam ja kergem moodus ja tühja sellest, et selle käigus hävitatakse ära ka veealused korallid, kus tegelikult kalad elavadki. Mõnekümne aasta pärast ei ole neil enam koralle ega eksootilisi kalu, seega ka mitte turiste, kes saarele raha toovad, samuti ei ole neil enam endal siis merest midagi püüda, aga mõte kuidagi ei jõua nii kaugele.
Hoolimata hämmastavast lühinägelikkusest enda ümbritseva suhtes on kohalikud siin siiski toredad ja enamasti sõbralikult muretud, erinevalt Cebust ja Manilast. Cebusse tagasi nüüd varsti hakkamegi suunduma, esmalt paadiga suurele saarele ja sealt õhtuks külabussiga Cebusse, kuna siin piirkonnas saarte vahel liikudes on see transpordi mõttes üsna vältimatu. Plaanime seal olla nii vähe kui võimalik, jõuame õhtul, käime poes tagavarasid täiendamas (siin saarel pole eriti korralikke poode, nii et puudus on juba pesemisvahenditest, hügieenitarvetest, plaastritest jne) ja siis hotelli magama ja hommikul kohe esimese asjana sadamasse, kust saab paadiga järgmisele saarele. Meie plaan on liikuda edasi saarele nimega Bohol, mis on Cebust 3-4 tunni paadisõidu kaugusel ja mis on juba suurem saar ja selle ümber omakorda on palju tillukesi saari.
Eestlastele on omane igasugu veidrate pealinnade leiutamine, meil on juba õllepealinn ja laulupealinn ja ma ei tea, mis pealinnad kõik veel...Cebu ja Manila võivad vabalt mõlemad olla maailma kusemisfetishistide pealinnad. Kokureerigu omavahel, kumb võidab, täitsa kama kaks minu poolest, mõlemad suudavad ilmselt püstitada avalikus urineerimises maailmarekordi. Loodetavasti läheb kõik plaanipäraselt ja pääseme probleemivabalt. Eile rääkis sukeldumistripil kaasas olnud Poola tüdruk, et enne kui nad Cebusse lendasid, oli ta igaks juhuks netist mingi majutuse ära broneerinud ja kui nad kohale jõudsid, siis selgus, et see asub kuskil prostituute täis slummis mingi tüübi maja taga garaažilaadses putkas. Õnneks meil veel nii hullusti ei ole läinud ja ehk ei lähe ka.
Kuna eile-täna on palju tähtpäevi, siis ma kasutan juhust ja tervitan eilse sünnipäeva puhul ema ja soovin palju õnne :) Veel kõigile kodustele suurepärast vabariigi aastapäeva tähistamist, võtke siis mu eest ka mõni naps :) Eile oli lisaks kõigele muule veel ka Brunei iseseisvuspäev, kuhu me oleks tahtnud kangesti jõuda, aga sellest plaanist tuli siiski loobuda, kuna meie rahalised võimalused ei kannata nii palju edasi-tagasi lendamist lihtsalt välja. Bruneisse tuleme kindlasti edaspidi tagasi ja siis juba tuleb ajastada sõit sultani sünnipäeva ajale või otse iseseisvuspäevale.
Aga aitab nüüd küll, naudin veel viimased tunnid rahu, vaikust, puhast randa ja meeldivaid inimesi enne Cebu kerjusterünnakuid. Uued uudised vast siis juba uuelt ja loodetavasti meeldivalt saarelt.

No nüüd see siis juhtus - haige

Esimest korda kõikide reiside jooksul kokku olen ma nüüd tõsiselt haige. Alati olen kilganud, et ei mul pole häda midagi, aga nüüd olen saanud mingi hullemat sorti toidumürgituse ja olen täitsa siruli. Gabriel arvab, et tegu on kuumarabandusega, aga selles ma julgen sügavalt kahelda. Eilsest õhtust saadik olen veetnud oma aega vetsus oksendades, kõht on ka lahti ja sellest kõigest on tekkinud suuremat sorti nõrkus. Esialgu oli meil plaan homme siit edasi liikuda, aga see lükkub edasi, kuna ma pole konditsioonis, et kuskile paatide-bussidega liigelda...liigelda saan ainult vetsust nii 10 m raadiuses maksimaalselt :P Kuna ma mitte midagi muud hetkel teha ei saa, siis blogin ja praktiseerin grafomaaniat. Gabriel käib sukeldumas ja läheb ilmselt homme-ülehomme ka, nii et otseselt see meid ei häiri, et siia saarele nüüd kauemaks jääme.
Eile käisin omal käel meie saart avastamas ja kolasin mööda randu ja külasid. Kuigi siin turiste on, ei viitsi enamus neist kaugemale põhjapoolsetesse küladesse kolama minna (ja enamus pole nii blondid ka), seega tekitasin ma igal pool üsna suurt elevust. Kõik lapsed olid kohe mu suured sõbrad, teismelised poisid vahtisid ennastunustavalt ja hüüdsid kulunud külgelöömisfraase ning täiskasvanud vahtisid niisama. Tegelikult on meie saar üsna tihedalt asustatud. Hoolimata sellest, et jalgsi teeb saarele ühe päevaga ringi peale, on siin vähemalt 5 küla, kirik, 3 kooli ja päris palju rahvast. Küladest 1, mis sulandub turistide piirkonnaga, on suht normaalses korras, kuid kaugemad külad on ikka sellised laudadest kuidagi kokku klopsitud putkad. Sellest hoolimata näib rahvas olevat rõõmsameelne, eile õhtul käisime külas poes ja naised laulsid tänaval samal ajal, kui oma sülelapsi kiigutasid, üldse on siin laulmine kangesti popp, söögikohtade ettekandjad ja hotellide töötajad jne ka kogu aeg omaette laulavad midagi, kui otseselt parasjagu klienti ei teeninda. Külad on igal pool lapsi täis, kohe näha, et mingi pereplaneerimisega siin tõepoolest keegi ei tegele. Külades püüdsid mõned naised minuga ikka juttu ka teha ja suht esimese asjana uuriti ikka ja alati, kas mul lapsi on. Kuuldes, et veel ei ole, vaadati ikka sellise väga kahetseva pilguga, nagu öeldes, et "no kuidas sinuga siis ometi nii kehvasti on läinud".
Nalja sai ka, nimelt sattusin eile ühte päris põhjapoolsesse külla ja meeletu janu oli, kuna siin on tõepoolest kogu aeg meeletu kuumus ja olin juba pikalt jalgsi kõndinud. Nägin siis külas ühte minipoe moodi putkat ja sammusin sinna lootuses kasvõi pudel vettki osta. Mingit nipet-näpet nad seal tõepoolest müüsidki, putka ees hängisid 1 naine ja teismeliseohtu noormees, tema poeg. Mina tahtsin lihtsalt vett osta, aga naine kamandas mu kohe putka ette pingikese peale istuma ja ei võtnud kuuldagi juttu, et ma tahan kõigest vett. Kuskilt tagatoast hankis ta mulle pudeli Sprite´i ja ma hea meelega oleks seda joonud vaikselt edasi jalutades, aga naine muudkui näitas pingi peale, et no istu-istu. Istusin siis ja jõin oma Sprite´i ja naine arutas midagi filipino keeles agaralt oma pojaga. Ja siis tuli muidugi kohe küsimus "You have children?" ja kui ma vastasin eitavalt, siis arutasid nad pojaga omavahel juba hoopis agaramalt ja entusiastlikumalt, ise mind vahtides. Tädi uuris siis veel mingeid asju nii palju kui tema inglise keel võimaldas ja lõpuks siis jõuti asja tuumani, et "Are you married?". No ma siis ütlesin, et olen küll jah, mille peale tädi oli silmnähtavalt pettunud ja arutas jälle asja oma pojaga. Teema oli siis see, et tädi üritas oma pojale naist sebida ja ilmselt ta leidis, et igavesti vinge oleks, kui tema pojal oleks terve saare peale ainsana blond ja valge naine. Nad said lõpuks aru, et ma sain ka aru, mis teema on, siis muidugi kõik naersime kohmetult ja ma pidin siis viisakalt vabandama, et sorry aga mul juba husband olemas. Novot, olekski mu võimalus soojale maale elama jääda, poiss oli ka üsna kobe, kuigi vast nii maksimaalselt 18 aastat vana :D Selle aja peale oli enamus külaelanikke juba märganud, et poe ees toimub midagi äärmiselt huvitavat, millesse on segatud valge tütarlaps, nii et enamus sellest intsidendist toimus selliselt, et ülejäänud külamehed vahtisid suu ammuli ümberringi pealt ja naine siis seletas teistele ka filipino keeles ja laiutas õnnetult käsi. Tema poja tulevik ikkagi kaalul. Pärast ohtraid vabandusi sain ikka edasi jalutama, aga väga naljakas oli. Hakkasin siis mõtlema, et huvitav kuidas siin selle paarilise valmisega üldse lood on, kas see ongi tavaline, et emad valivad oma poegadele õige vanuse saabudes õige naise ja nii ongi? Peab millalgi mõne kohaliku käest uurima. Tegelikult ega siin külades mingeid kudrutavaid paarikesi näha ei ole küll, või et poisid-tüdrukud käiksid õhtuti rannas kurameerimas, nagu näiteks oli Bruneis.
Gabriel kuulis oma sukeldumisinstruktori käest, et siin saarel pidi olema töötava inimese keskmine päevapalk ca 150 peesot ehk nii 45-50 krooni. Kuupalgaks teeb see umbes 1000 krooni. Peale söögi neil siin vist küll kuskile mujale raha ei kulu, aga arvestades seda, et igas peres on tavaliselt 1 töötav mees, 1 alatasa rase või väikese lapsega olev naine ja vähemalt 5 last, siis põhiliselt söövadki nad ainult riisi ja vahel ka kanu, keda igas külas ohtralt kasvatatakse. Ja ongi kõik, muuks raha ei jagu. Selles mõttes on tegelikult imetlusväärne, et nad on siin ise kõik nii rõõmsad, muretud ja alatasa laulvad.
Eile minu pika jalutuskäigu jooksul läksin läbi kookosesalu - muide, Filipiinid olevat maailma suurim kookospähklite eksportija - tegelesid kohalikud koolist koju tulevad poisid sellega, et korjasid puu alt maha kukkunud kookospähkleid ja püüdsid neid vastu puutüve peksta, et saada sinna mingi pragu sisse ja siis kookosmahla juua. Nähes, et ma uudistama jäin, tõid nad mulle ka ühe pähkli, peksid sinna prao sisse ja õpetasid mulle, kuidas sellest juua niimoodi, et võimalikult vähe kraami maha voolaks. No mul ikka voolas pool maha ja palju nalja sai.
Praegu on kell siin umbes 3 päeval ja vaatan, et jälle kogub äikesepilved ja varsti hakkab seega kõmistama. See on siin suht iga päev nii, et hommikul on kõrvetav päike ja palavus ja õhtul siis sähvivad ümberringi välgud ja ladistab vihma. Tegelikult ootan seda vihma ja kohalikud paistavad ka selle üle suurt kergendust tundvat, see nagu puhastab kogu päeva jooksul kogunenud tolmust ja negatiivsusest, kui seda peaks olema tekkinud. Peale suurt vihma on kõik jälle nagu uuestisündinud.
Kuna nüüd haigena ja vetsupotist sõltuvana ei saa ma mitte midagi muud teha, istun meie ööbimiskoha terrassil, blogin ja surfan netis. Esimest korda reisi jooksul vaatasin Delfisse ja imelik tunne tuli peale ... kuskil on rahvas, kes sööb jõulude ajal hapukapsaid ja verivorste, on alailma "obsessed with the weather", kuulsad on staar-juuksurid ja staar-metroseksuaalid...see nagu on oma ja nagu ei ole ka. Anna-Maria Galojan ja Võsa-Pets ja Kreeka abistamispaketid..hetkel on juba kuidagi raske end sellesse kultuuriruumi paigutada, kuigi ma tean, et koju tagasi jõudes tuleb ka see kodune tunne jälle mingi aja pärast tagasi. 1 tuttav oli Facebooki pannud pildi endast osalemas mingi suusamaratonil, mul läks ikka päris mõni aeg enne kui hakkasin aru saama, et maailmas tõepoolest on selline tegevus nagu suusatamine ja inimesed tõepoolest tegelevad sellega, kuna mida sa selle lumega muud ikka niiväga teha saad.
Aga liiga palju vaba aega tingib ohjeldamatut grafomaaniat ja seda, et mõte liigub igasuguseid seosetuid radu. Vähem tuleb mõelda ja teisi sellega mitte kiusata. Meie majutuskohas on olemas ka väike raamatukogu, kust leidsin ühel õhtul ühe suvalise romaani, mille teemaks on elu Jamaikal enne Teist Maailmasõda ja jamaikalaste suundumine UKsse peale sõda. Väga huvitav on, nii et selle raamatu juurde tagasi nüüd suundungi. Teile head suusailma :)

Saareelu

Alates eilsest oleme lõpuks ometi saartel, täpsemalt Filipiinide saarel nimel Malaspascua. Netiühendus on siin mõnes kohas teoreetiliselt olemas, praktikas aga mitte eriti, seega üles laen oma postitusi millalgi hiljem.
Kõigepealt lendasime väga kohutavast linnast Manilast peaaegu sama kohutavasse linna Cebusse, mis asub Filipiinide keskosas, kuna sealt on hea väikestele ja ilusamatele saartele edasi liikuda...mida me esimesel võimalusel ka tegimegi. Cebus jõudsin ma juba mitu korda mõelda, et käigu põrgu see kuradi Filipiinid, esimesel võimalusel lendan ma siit tagasi Bruneisse või mõnda teise talutavamasse riiki, aga noh, rahunesin ikka jälle maha ja elame edasi. Mis siis on nii ebameeldivat? Noh, põhiliselt kõik, kui välja arvata paar viisakat hotelli linna peaväljakul. Ohjeldamatul hulgal kerjuseid, kes üritavad võimaluse korral isegi taksoaknast sisse ronida, et mingit raha saada, riiete küljes rippuvad kerjuslapsed, hais...ja mis kõige peamine, sellest kuramuse avalikust kusemisest igas võimalikus kohas on mul juba tõsine tüdimus peal. Ma saan aru, et on häda ja pole kuskile mujale minna, aga no läheks siis kasvõi põõsa alla või kuskile putka taha....oh ei, kusemine avalikult linna peaväljaku või suure sõidutee ääres on absoluutselt normaalne. No what the fuck, tõesti. Ja veel tõeline pärl, ATMid. Cebu keskväljaku ääres on mõned normaalsed hotellid, kus peamiselt peatuvad meiesugused turistid, kes mujale edasi liiguvad. Hotellide kõrval on ka ATM - väikestel saartel neid ei ole, seega peaks kõik Cebus võtma sularaha rohkem välja, kuna pole teada, kus ja millal jälle saab. AGA kerjused on avastanud geniaalse plaani - nimelt on nad teinud endale baaslaagri ATMi ette pappkasti. Kuskilt on nad kohale vedanud nii suure pappkasti, et seal sees saab mitmeksi koos istuda ja magada ja seda nad siis teevadki ööd ja päevad, see kast koos nendega asub täpselt ATMi ees, blokeerides sellele ligipääsu. Idee on siis selles, et inimene ei saa muidu ATMile ligi, kui peab kuidagi kerjustest mööda saama, kui see peakski kuidagi õnnestuma, siis raha võtmine möödub selliselt, et nad ripuvad sul kõik seljas ja teevad veel ma ei tea mida, et saada sult vähemalt mingit osa sellest rahast, mida sa just välja võtad. No oligi meil tõsine probleem, raha on vaja, ATM on, aga kasutada seda ei saa, seega pidime otsima mööda linna taga kerjustevaba ATMi. Eriti haige on veel see, et linnas on igal sammul turvamehed, iga hotelli ja poe uksel jne, aga ATM ei koti kedagi ja neil lastakse südamerahus seal oma laagrit pidada.
Õnneks saime eile suht probleemivabalt põhja poole suunduva bussi peale ja liikusime siia. Buss oli korralik külabuss, kes sõitis moto järgi "tee äärde ei jäta me mitte kedagi" ehk siis millal iganes keegi kuskil tahtis peale või maha minna, seal ka peatus tehti, kasvõi iga maja ees. Lisaks sõideti suuremates külades läbi kõik tänavad, kuna võibolla leidub sealgi mõni inimene, kes tahab bussiga sõita, ja miks ta peaks end siis selleks bussipeatusesse minekuga vaevama. Tegelikult tuleb Filipiinide kiituseks öelda siiski seda, et suurtest linnadest väljaspool on siinne loodus väga kaunis ja maaliline ning inimesed üldiselt sõbralikud. Bussisõidu jooksul nägin väga ilusaid kohti ja külasid, no tegelikult need külad küll ka ilusad ei ole, aga pigem huvitavad looduslikus mõttes.
Jõudsime Cebu saare tippu õhtul ca kella 5 ajal ja sealt edasi meie Malaspascuale pidi otsima mingi paadimehe. Ühistranspordi paate enam ei läinud, aga meie õnneks oli seal 3 Rootsi poissi, kes tahtsid ka saarele saada ja olid 1200 peeso eest rentinud omale erapaadi koos paadimehega. Kuna nad aga tegelikult ei olnud siiski selle 1200 peeso maksmisest väga huvitatud, siis hängisid nad kail ja ootasid, et äkki ilmub mõni turist veel, kellega seda raha jagada ja nii on igaühe osalus väiksem. Nende ja meie õnneks meie välja ilmusimegi ja nii jagasime selle 1200 peesot viie peale ja kohal me olimegi. OOt, 1 lahe asi veel, nimelt siin on kõigil bussidel ja sõidvahenditel pandud nimed, enamasti on need nimed sellised kergelt nilbed, näiteks väga popid on BongBong, JohnnyBoy, MissDorothy vms, aga meie bussi nimeks oli Hagrid :) Ei tea, kes see Potteri fänn siin küll on...asja muudab veidramaks veel asjaolu, et Hagridi kirjast nii paremal kui vasakul pool ilutses üsna kunstipärane Jeesuse pilt.
Malaspascua on tegelikult imeilus väike saar (jumal tänatud, sest muidu oleks küll mu kannatus vist katkenud nende kusikute ja kerjuste linnade peale), millel ei ole autosid, sõiduteid ega paljusid muid mugavusi, küll aga on võrratu loodus, ilusad rannad, üsna meeldivad kohalike külad ja mis peamine, rahu. Turiste on siin üsna palju, aga need on sellised meiesugused seljakotituristid. Enamasti tulevad siia inimesed, kes huvituvad sukeldumisest, kuna siinne merepõhi on vapustavalt ilus ja siin elab palju kalaliike, keda kuskil mujal ei näe, näiteks mingi thresher hai, ma ei teagi, mis hai liik see selline eesti keeles on, välja näeb nagu hai ikka. Täna lobisesime siin ühe kohaliku poisiga ja lasime end ära rääkida paadituurile ümber saare koos snorgeldamisega. Tuur oli väga asjalik, snorgeldada saime tüdimuseni ja selle käigus nägin uskumatult ilusaid koralle, igasuguseid värvilisi kalu (Nemo multikas jooksis kõik lives silme eest läbi) ja Jaapani sõjalaeva vrakki. Siin maailmajaos olid japsid Teise Maailmasõja ajal üsna agarad vallutajad, nagu igal pool mujal Aasias, ja siin lasti põhja 1 nende sõjalaev ja see on kõigest 3-4 m sügavusel, seega snorkliga üsna hästi nähtav. Lõpuks kamandas paadipoiss meid veest välja, öeldes, et tormiks läheb. No praegu just otseselt mingi eriti metsik torm ei ole, küll aga sähvis enne ümberringi kõvasti välku, tõusis tugev tuul ja nüüd ladistab juba pikemat aega vihma. Loodetavasti on hommikuks jälle kõik OK. Mingit erilist ööelu siin saarel ei ole, nii et peale pimedaks minemist ja õhtusööki liigub rahvas kõik oma tubadesse ära ja varsti ka tuttu. Saarel on enamus turiste eurooplased, avastasime siin ka vähemalt 4 eestlast kusjuures. Veel on need rootslased, sakslasi, poolakaid ja mingi kamp ukrainlasi. Lähen nüüd ise ka tuttu. Head ööd.

Konkurents kasvab, pinge tõuseb

Võistlus maailma kõige kohutavama linna tiitlile läheb üha pingelisemaks, kuna Manila pakub New Delhile uskumatult kõva konkurentsi ja ähvardab Delhi siiani aastaid püsinud esikohalt ikkagi tõugata. See linn on niivõrd ebameeldiv, et selle üle ei oska nagu isegi kurta mitte vaid nõutult naerda, kui jälle kuskil mingit jama näeme. See on juba isegi naljakas.
Tegelikult on asi naljast kaugel, kuna Gabrielil varastati täna metroos taskust kogu seal olev raha ära. Kuna on teada, et Manila ongi selles mõttes üsna ohtlik linn, olime enda arvates üsna hoolikad, pakkisime raha ja muu väärtuslikuma kraami seljakoti põhja, kust seda on raske kätte saada, hoidsime teiste asjade vahel jne, aga täna natukeseks ikka unustasime end ja kohe see end kätte maksiski. Gabriel maksis kohvikus toidu eest ja tagasi saadud raha pistis tasku.Õnneks ei ole jutt väga suurtest summadest, see oli ca 500 peesot ehk umbes 10 EUR, nii et see ei tekita meile mingit tohutut finantskriisi, aga nõme lugu sellegipoolest. Hakkasime metrooga liikuma lennujaama poole, et Cebusse edasi lennata, ja metrood on siin igal pool ja igal ajal nii puupüsti täis, et peale saamiseks tuleb teha uskumatuid sportlikke ponnistusi ja maha saamiseks samuti. Lisaks ei ole seal kuskilt kinni hoida, aga sellest ei ole lugu, kuna rahvas on nagunii nii tihedalt üksteise vastu litsutud, et inimsein on ümber ja ka kõige hullemate pöörete puhul ei õnnestu kuidagi pikali kukkuda. Sõitsime siis selles täistuubitud vagunis ja kui tuli järjekordne peatus, hakkas 1 noormees Gabrieli kõrval tegema draamat, et ta ei saa väljuda, kuna rahvas ja sealhulgas ka Gabriel oma seljakotiga on ees. Püüdsime eest nihkuda niipalju kui võimalik, aga inimsein oli ees ja uus mass tungis juba peale, nii et välja ta ei saanudki ja paistis sellest väga häiritud. Järgmises peatuses ta millegipärast ei soovinudki enam eriti väljuda ja tegelikult oli see draama skeem selleks, et me pööraksime tähelepanu muule ega jälgiks oma kotte ja taskuid. Tegelikult on siin iga metroosõit tõeline sportlik ponnistus, kuna sinna peale ja maha saamine ja seal inimmassis kõikumine on tõeline kunsttükk. Muide, tollel tüübil, kes raha kadumise ja väljumise trikki tegi, olid sõrmeküüned lakitud kenasti pärlmutterroosaks :P
Hetkel ootame siselendude terminalis oma lendu lõunasse saarte regiooni. Selle lennujaamaga sai ka jälle nalja, kuna nimelt olevat siin 4 erinevat terminali ja pileti peale oli kirjutatud, et meie lend väljub terminalist nr. 4. Linnas aga ütlesid meile kõik, et siin ei ole olemas terminali number 4 vaid on kokku ainult 3 terminali. See on jälle see olematu platvormi ja nüüd lennuterminali teema. Nali on selles, et kokku on küll 4 terminali, aga ainult 3 neist on nummerdatud ja neljas lihtsalt ei ole :D
Tänane päev linnas oli meil siis vaba ja käisime kesklinnas mere ääres ja muidu city alas ringi kolamas lootuses, et ehk ikka on linn seal viisakam kui meie hotelli piirkonnas. Nojah, oli ju küll, nii mõned tänavad ranna ääres, kus olid suured ja kallid hotelliketid, kuid kohe, kui sellelt kõrvale astuda, on jälle kõikjal hais, avalikult urineerivad inimesed, kerjused ja varruka otsas rippuvad lapsed. Manila on mereäärne linn ja siin on suur lai boulevard lahe ääres, aga vähemalt praegu pole selles midagi tolku, kuna sealmidagi kaevatakse ja terve rannapromenaad oli mingi plekkseinaga eraldatud, nii et merd sisuliselt näha ei olnudki, ja see plekksein omakorda pakkus toetust selle najal magajatele, igasuguse odava träna müüjatele jne.
Veel käisime meie hotelli kõrval asuvas hiigelsuures hiina surnuaias, kus on hauakambrid rikastele hiinlastele. Naljakas ja absurdne on, et surnud näivad siin linnas oluliselt paremini elavat kui elavad. Hauakambrid olid tõelised kunstiteosed ja ruumi oi igaühes rohkem kui siin 10-liikmelise pere kodus.
OK, lõpetan praeguseks ja olen kirjeldamatult rõõmus, et siit linnast minema pääsen. Jah, muidugi saab kõigega harjuda ja kõike taluda ning ma harjungi, aga Manila on siiski tõepoolest meeletult kole ja masendav linn.

And the lucky winner is...

Kui siiani kogetu ja nähtu põhjal olin ma kaljukindlal arvamusel, et maailma absoluutselt kõige kohutavam linn on New Delhi Indias, siis nüüd on tekkinud juurde kõva konkurentsi ja rebimine läheb pingelisemaks. Veel küll vast ei suuda miski New Delhit auväärselt troonilt tõugata, aga Manila näib sellele tiitlile vähemalt sama agaralt pretendeerivat ja sammub käbedalt kannul. Peaks kuskilt alustama, aga ei olegi nagu sõnu selle jaoks, kui hull tegelikult 1 linn olla saab. Võrdlus Indiaga on igas mõttes kohane, aga paraku käisin Indias nii palju aastaid tagasi, et hakkas juba vaikselt ununema. Edaspidi, et hea elu liiga enesestmnõistetav ei hakkaks jälle tunduma, peab vist hakkama nii paariaastaste vahedega Indias ja_või Manilas käima. Mitte et see kohutavus nüüd kuidagi nii ebameeldiv oleks, et siin käia ei suuda, pigem on see isegi huvitav, aga midagi nii hullu ei ole ma tõesti juba aastaid näinud. Esialgu muidugi ei ole me veel päris kesklinna ja city alasse jõudnud, eks seal ole natuke klanitum (nagu ka ülejäänud auväärsetes esikolmiku linnades Delhis ja Mumbais), aga ööbime praegu sellises enam-vähem elurajoonis ja näeme Manila inimeste igapäevast elu ja see ei ole ilus, ei ole.
Lendasime täna Malaisiast siia ja homme lendame edasi Filipiinide lõunapoolsetele saartele, et edasi reisi lõpuni nautida ilusaid ja eksootilisi randu ja kaunist loodust. Paraku ei õnnestu siin liiklemine eriti ilma Manilat läbimata (Filipiinide pealinn siis, kui peaks leiduma keegi, kes ei tea) ja seega kujunes graafik selliselt, et täna õhtuks jõudsime Manilasse ja homme õhtul lendame edasi. Lennujaamast linna oli ca 2 tunni tee ja juba tee ääres oli kõikjal näha kohutavat kaost, räpasust, näruseid slumme, suvalistest materjalidest laotud onne elamiseks, keset tänavat kusevaid inimesi, eesleid...Sõitsime üle ja mööda paarist suurest maanteesillast ja inimesed on ehitanud terved külad sildade alla, sest mujal pole selleks ilmselt maad (ehituslubadest me siin riigis üldse ei räägi), majad koosnevad igasugusest kättejuhtuvast kraamist, vaheldumisi tellistest ja papist ja plastist ja on külg külje kõrval kokkusurutult silla all, moodustades omaette minikülasid, kus paari hurtsiku ees nägin ma lausa ilusti posti külge kinni seotud lehmi. Loomapidamist saab ka sellistes tingimustes harrastada. Mõned majad loomulikult on ka viisakamad, aga ilumeelega ei paista siin küll kellelgi kiita olevat. Tohutu kontrasti moodustavad kiirtee ääres igal pool püsti olevad hiigelsuured reklaamplakatid, mis kiidavad kõiki heaoluühiskonna hüvesid nt pesumasinad ja kaunid autod, samas nende plakatite kõrval elavad inimesed hurtsikutes. Suurem osa Manilast on samasugune. Siin pidi ka olema mitmeid eriti kohutavaid slumme, mis pidavat nõrganärvilistele rangelt mittesoovituslikud olema, aga neid ei ole veel näinud. WC on ilmselt asi, mida paljudel kodus pole ka ilma veeta mitte, täna käisime näiteks oma hotelli ümber ringi jalutamas ja nägime miski iga 5 minuti tagant, kui keegi jälle kusi kuskil vabalt tänavale. Lõhn ei ole seega ka meeldiv just.
Esialgu tundus see kõik nii masendav, et ma mõtlesin, et ei astu kuni homme õhtuni hotellist sammugi välja, aga inimene harjub kõigega, ja nüüd õhtul käisime juba linnas jalutamas, olgugi et igale poole ei julenud minna ja ilmselt põhjendatud kartusega. Kasulik on siin väljas käies näha välja võimalikult räbal ja väheste asjadega ja silmartorkamatu. Otsisingi seega kotist välja oma halvimad ja määrdunumad kaasas olevad riided, proovisin juukseid võimalikult kinni sättida, et valged juuksed niiväga silma ei paistaks, jätsime kõik muud asjad hotelli ja siis kannatas natuke ringi kolada, kuigi loomulikult mitte ilma tähelepanuta.
Aga natuke siis taustast ka, kuna maailmas ei ole ju ükski asi lihtsalt niisama ja ilma põhjuseta kohutavalt halvas korras. Filipiinide ja eeskätt Manila probleem on tohutu vaesus, mis omakorda tuleneb kohutavalt suurest ja kogu aeg kasvavast rahvaarvust, siin olevat Aasia kõige kiiremini kasvav rahvaarv. See omakorda tuleneb sellest, et riik on katoliiklik ja katoliiklus keelab rangelt igasugused meetmed pereplaneerimiseks ja raseduse vältimiseks, abort on ennekuulmatu ja tegelikult ei ole rahva haridustase, mis üldiselt garanteerib väiksema laste arvu, ka kiita. Manilas olevat ametlikult ca 12 miljonit inimesi, aga tegelik arv on ilmselt palju rohkem, sest slummides registreerimata elanikke ei suuda keegi kirja panna ja neid tuleb siia maapiirkondadest ka iga päev tuhandete kaupa juurde. Kõigil on nii palju lapsi kui jumal annab ja jumal näib hästi andvat. Viimastel aastatel siiski olevat olnud teemaks, et on valminud mingi pereplaneerimise kava, aga see ei jõustu enne, kui president on selle heaks kiitnud ja president ei taha seda teha, kuna ta on ise väga usin ja vanaaegsete vaadetega katoliiklane (president on siin naine). Mina ausalt öeldes ei saa küll aru, kuidas neil õnnestub üldse nii palju lapsi teha, sest elavad nad vabalt mingi 10 ruutmeetrisel pinnal kümnekesi koos, ruumi lihtsalt on nii vähe, ja sellistes tingimustes veel agaralt seksida...müstika. Teine vaesuse põhjus peitub ajaloos, nimelt olevat siin enne teist maailmasõda olnud väga õitsev ja heal järjel sadamalinn ja kaubanduskeskus, kuid sõja ajal ründasid siin jaapanlased ja just Manilas toimus kuu aega järjest kestnud lahing jänkide ja japside vahel ja selle käigus tehti linn täiesti maatasa ning surma sai sama palju inimesi kui Hiroshima aatompommiplahvatuses (ca 150 000). Riik ei olevat sellest päriselt siiani üle saanudki, linn on küll uuesti üles ehitatud, aga kaootiliselt ja ilma, et see näiteks välisinvestoreid siia eriliselt ahvatleks.
Manilas on olemas nn metroo, mis tegelikult sõidab maa peal ja üleval, st sõiduteede kohal. Metroojaamades on igal pool pumppüssidega turvamehed, enne sisse laskimist toimub inimeste põhjalik kontroll, pidime kõik oma suured seljakotid lahti katkuma, et näidata, et me ei vea seal relvi vms. Metroo enam peale kella 9t õhtul ei sõida ja sõitude lõppedes tõstetakse üles metroojaama ja platvormidele viivad sillad paari meetri kõrgusele õhku, et kerjused, kodutud ja muidu lagastajad ei läheks ööseks sinna magama ja jaamu reostama. See on põhjendatud ettevaatusabinõu, kuna siin tõepoolest on igasuguseid tänavail magajaid igal sammul.
Kõige absurdsem kogu asja juures on see, et meile sattus eriti vinge ja barokse sisustusega butiikhotell, milles on meil oma vannitoas mullivann, katusel terrass, fuajees eksootiliste alkoholide kollektsioon...ja see kõik keset sellist meeletut kaost. Tegelikult ei olnud meil sellist hotelli üldse vaja, eile õhtul mõtlesin, et lihtsalt igaks juhuks broneerin netist mingi täiesti suvalise ära, mis oleks suht odav ja häid hinnanguid saanud, et oleks lennukilt tulles õhtul kuskile magama keerata. Vaatasin hostelworldis ringi, see jäi silma kui koht, mille kohta inimesed olid positiivseid kommentaare kirjutanud ja kahene tuba maksab umbes 280 EEK. Broneerisin ilma sellest kohast midagi teadmata selle ära, et ei peaks suurte seljakottidega linnas tatsama ja kohta otsima. Esimese hooga ümbrust nähes oleks ma peaaegu teadvuse kaotanud mõtte peale, et meie majutuskoht on ilmselt samasugune onn nagu siin kõik teised ümberringi, aga kohale jõudes saime kui puuga pähe. Maja on suurepärases korras, igati väärt butiikhotelli nime, see mullivann on midagi, mille peale ma poleks siin uneski tulnud...asja taga on omanik, kes on küll siit pärit, aga kogu tema perekond elab USAs, Californias. Tüüp ise on disainer ja kujundas maja ise ja kasutavad seda hotellina ajal, kui enamus perekonnast USAs on. Mitte et ma ei rõõmustaks sellise luksuse üle, aga ausalt öeldes, veider tunne on. Igal pool mujal oleks see OK, aga siin on nagu natukene piinlik nii hästi elada, kui ümberringi elavad inimesed eterniidist putkades. Õnneks on meie hotelli omanik jutukas mees, rääkisime oma edasistest plaanidest ja sellest, et tuleme märtsis siia tagasi ja tekkis suurepärane idee jätta kogu oma nodi siia maha ja sõita saartele ainult hädavajalike riietega. Soojad riided, jalanõud, ostetud kommid ja muu kraam, kõik jääb siia ja seega on meil nüüd ülejäänud reis oluliselt kergem ja väiksema kotiga.
Linnas on veel eriliselt palju jaburat, koledat, huvitavat jne, aga ma ei jaksa seda kõike kirja panna ja poolte asjade jaoks pole vist sõnugi mitte olemas. Homme läheme vaatame päeval mere äärde ja city ning kallite hotellide rajooni, seal ilmselt on asjalood viisakamad. Hämmastav, me elame ühel planeedil, praegu liikleme isegi ainult ühes maalilmajaos, aga võrreldes näiteks Bruneid ja Filipiine on, nagu oleks nad 2 erinevat planeeti, mis asuvad erinevates galaktikates ja neid planeete asustaks erinevad rassid, kes ei ole üksteisega mitte mingitki moodi seotud. Umbes nagu ämblikputukad ühel ja terminaatorid teisel planeedil.

Ikka veel Brunei lummuses

No taitsa piinlik on eile kiiruga soogi korvale kirjutet ohtrate kirjavigadega teksti nyyd yle lugeda. Loodetavasti ei ole mind siiski reisi valtel ravimatu dysgraafia tabanud vaid aega eriti ei ole olnud viimastel paevadel pikalt kirjutada ja netivoimalust samuti nappis.
Tana ohtuks organiseerisime end Malaisia linna Kota Kinabalusse, kuna siit laheb hommikul meie lennuk Filipiinidele ja siis algab rannapuhkus. Nett on siin olemas, aga...masendav on Bruneist ara minna. Ei tahaaaaaa enam Filipiine nyyd... Kaalusime ja kalkuleerisime viimastel paevadel taiesti tosiselt oma voimalusi Bruneisse edasi jaamiseks voi siis iseseisvuspaevaks sinna tagasi minemiseks, aga need voimalused on suht olematud. Esiteks voiks ju lihtsalt oma lennule mitte minna, aga sellega me kaotaks kumbki paris palju raha, lisaks tuleks ju hiljem juba ilmselt kallimalt uued piletid lisaks osta ja meil laheks tarvis veel rohkem raha. Ja kuna meil oleks palju vaba aega kaes, siis ilmselt votaks me veel ka moned dzungli- ja saartetuurid ja sellele laheks veel rohkem raha ja seda viimast meil nimelt lihtsalt nii palju ei ole. Seega homme ikka tuleb lend Manilasse ja sealt edasi Cebusse, saartele, aga me ei ole veel loplikult maha matnud motet 23.veebruariks kuidagi Bruneisse tagasi saada. Noh, kes sponsoreerib? :D Ma toon sultani naopildiga komme ja lipukesi parast :D See on see jama lennupiletitega, et peab ette ara ostma, sest siis saab odavamalt, aga see jalle ei jata parast ootamatuteks plaanimuutusteks voimalust.
Ikka veel ja jalle Brunei sultaniriigist. Valmistused iseseisvuspaevaks kaivad seal ka oositi. Yleeile oosel organiseeriti sultani pildid linnas pea iga maja seinale, eriti voimas on selle Royal Bank of Islam sein, mis on umbes 20 korrust korge ja pilt katab terve selle esikylje. Lisaks harjutavad koorid ja koolilapsed ja sojavaelased koik oma etteasteid, eile oosel kell 12 koolilapsed laulsid agaralt moshee ees staadionil isamaalisi laule ja see oli vaga vinge elamus. Meie saime kaheks viimaseks paevaks lopuks ometi Avisest rendiauto, Gabrieli onneks automaatkastiga, ja soitsime mooda maapiirkondi ringi nii palju kui joudsime ja teid oli. Lisaks lobisesime kohalikega, sest nad on lihtsalt koik nii vapustavalt sobralikud ja uudishimulikud, tahavad koik teada, mida me siin teeme ja soovivad oma maast raakida. Tanu sellele oleme palju huvitavat infot saanud, mida ma ei ole kade jagama.
Berunei riigis on keskmine kuupalk umbes 20 000 EEK. Ei ole just mingi yyratu summa, aga sellest ei maksa elanikud yhtegi maksu, raha ei kulu sotsiaalteenustele ega naiteks erinevate aastaaegade riietusele, toit maksab yldiselt veidi vahem kui Eestis. Umbes 7 aastat vana normaalses korras jaapani auto maksab umbes 5000 EEK...ja ei, ei ole null lopust puudu. Nii vahe nad toepoolest maksavadki, vaatasime kohalikest lehtedest myygikuulutusi. Kytus maksab 35 brunei senti, mis on ca 3.50 EEK. Selle hinna on sultan kehtestanud ja see on muutumatu, sisuliselt on see alla omahinna myymine, aga sultan on otsustanud oma alamaid sellega toetada, et tagab koigile yliodava kytuse. Selleparast ongi Bruneis absoluutselt igal taiskasvanud inimesel auto. Ohtuti kruiisivad nad oma autodega sageli niisama mooda linna, see on nn meelelahutuse moodi tegevus, siis vilistatakse ja lehvitatakse yksteisele akendest ja naerdakse ja kekutatakse. Rekord, mida yhe elumaja ees nagin, oli 9 autot, ja seal majas ei olnud mingi pidu ja palju kylalisi vaid lihtsalt nii palju elanikke. See 20 000 eek kuupalk tahendab, et inimesed ei ole siin koik pururikkad, kyll aga ei pea nad muretsema igapaevase toidu ja elamiskulude parast ja ilmselt seetottu saavadki olla nii siiralt roomsad ja muretud. Samas on nad sellised nunnult tagasihoidlikud ega demonstreeri oma head elujarge. Naiteks olime yhes vaikseses kylas, kus oli odav ja vaga lihtne soogikoht. Kohalikud papid hangisid seal maja ees, tegid suitsu ja joid teed, olid sellised lihtsad maainimesed ja yldse mitte millegagi silmapaistvad. Me soime seal midagi ja siis 1 papidest tuli meiega juttu ajama ja yllatuseks selgus, et ta oskab vaga hasti inglise keelt, tootab Brunei Shellis lennukite kytusevarustuse alal, on Shotimaal end taiendamas kainud ja keelt oppinud...valimuse jargi oleks voinud teda pidada naiteks kitsi karjatavaks vanapapiks, aga tema ytles, et ah talle lihtsalt meeldibki tagasihoidlik elu. Muide, ta naitas meile oma ID-kaarti ja Brunei ID-kaart naeb valja tapselt samasugune kui Eesti oma, ainult et kollast varvi - lipu jargi, Brunei lipp nimelt on kollane ja musta triibuga.
Veel tegime eile yhe soidu labi vihmametsa mooda imetillukest teed Malaisia piiri poole nii pikalt kui teed oli. See loppes yhes kylas, mis koosnes kahest majast ja siis oli mets ees. Enne seda olime soitnud nii 50 km ja veel enne seda pool paeva ei olnud soonud. Lopuks tagasi soites leidsime yhe vaikese kyla, kus oli baari voi sookla moodi koht, vanapapid jalle mangisid kaarte seal ja muhe vuntsidega vana asjatas ringi. Kysisime, kas midagi syya ka saab, vana ei osanud inglise keelt, aga tegi meile selgeks, et teed saab, aga syya pole tal kyll midagi. No me siis votsime teed ja seda tooma tulles teatas vana midagi oma keeles, millest me lugesime valja, et midagi vist ikka saab syya ja ta kysis, kas see toit on OK. Me ei teadnud muidugi, mida ta pakub, aga eeldasime, et vast kolbab syya, ja ytlesime OK. Meie suureks yllatuseks tassis ta tagatoast seepeale valja hiigelsuure panni ja kasti mune, keeras polle ette ja hakkas toimetama. Me motlesime, et ta hakkas meile muna praadima, aga ei, mees lennutas korraga kate vahel valmis pannkoogid, keeras sinna sisse veel toore muna ja praadis need siis ara, sellest tuli vapustav soomaaeg ja onu ise oli kah onnelik, et sai meile kasuks olla. Vot sellised inimesed on Bruneis.
Veel lobisesime giidi Dannyga ja ta ytles, et tegelikult siiski Bruneis turiste kaib, aga need on kruiisilaevade turistid, kelle laevad siin siis mingi aja peatuse teevad. Moned valged pidavat siin ka ikka tootama, aga mitte pealinnas vaid enamasti on nad naftatoostusega seotud ametipostidel ja elavad nn naftalinnades. Bruneis nimelt pumpab naftat Shell ja terves riigis ongi ainult Shelli tanklad olemas, kui naiteks tootada Shelli kontsernis, siis oleks ysna reaalne organiseerida ennast siia toole. Valgete oskustooliste riiki tulemise vastu polevat neil siin midagi.
Lisaks suureparastele inimestele on Bruneis tohutult rikkalik taime- ja loomariik, rikkumatu vihmamets, kymnete kilomeetrite kaupa inimtyhje liivarandu, eksootilised loomad, soe kliima, vahe inimesi ja turiste...no mida veel tahta. Kliimast veel, kuum on siin toepoolest, nii 30 ja natuke rohkem kraade aastaringi, ja vihma sajab suht iga paev. Tegelikult ei saja kyll otseselt paeval vaid enamasti hakkab sadama ohtusel ajal ja sajab siis hommikuni. Yhtegi dzunglituuri me siin ei votnud, kyll aga nagime niisama ringi soites voi lonkides krokodilli, raisid, ahve, sisalikke...neid ninaahve pidi ka suht kergelt nagema, aga selles osas meil ei lainud onneks. Yks asi, mille parast see riik on suutnud sailitada oma taiesti rikkumatu looduse ja puhtuse on see, et erinevalt teistest Aasia riikidest on siin inimasustus toesti hore. Riigi rahvaarv on ca 390 000 ja kui siin maapiirkondades ringi soita, on kohati tunne, nagu soidaks Eestis, sest koikjal on mets ja kylad on harvad. Ainus vahe on, et autosid on meeletul hulgal. No kui nad meil ka 5000 eek maksaks, ma ostaks ka kohe mitu tykki :P
Yks asi veel, see islam. Kuna riiklik usund on islam ja riiki juhib kindlakaeline sultan, kelle ees kummardatakse maani, siis voiks eeldada, et igasugused meelelahutused on Bruneis tabu ja Suur Vend valvab alati koikjal ja koige yle. Tegelikult on Brunei hammastavalt liberaalne kogu oma islami juures. Ma ei olegi pariselt veel aru saanud, kuidas see siin toimib. Igasugune poiste-tydrukute vaheline nahistamine enne abielu peaks ju suur tabu olema, ometi tahistavad nad siin suurelt naiteks valentinipaeva ja kutsuvad yksikuid sydameid yles neile moeldud yritustel osalema, lasevad raadiost romantilisi laane laulukesi, mille saatel paarid kaivad ohtuti parkides miilustamas, vaatavad filme, kus toimetavad ringi poolpaljad inimesed...ei saa aru, on siis karm kord voi ei ole. Eile ohtul naiteks istusime poole ooni yhes valikohvikus ja kuulasime oiseid ettevalmistusi suurteks pidustusteks ja meie korvale kogunes suur seltskond noori kohalikke. Nad olid koik laanelikult riides, suitsetasid, tydrukud koik meigitud ja mitmed neist miilustasid avalikult oma boyfriendidega. Kohalikud noored lobustavad end sellega, et kui meil hangitakse jalgsi Viru keskuses voi kuskil baaride ees, siis siin jala ei hangi keegi kuskil vaid ohtul soidavad koik oma autodega linnas ringi, et end teistele naidata ja kummi vlistada ja sopradele lehvitada ja kilgata.

Maailma kõige nunnum riik

"Nunnu" ei ole just kõige õigem sõna ühe riigi kirjeldamiseks, aga no Bruneis ei saa lihtsalt muud moodi. See on täiesti absoluutselt kõige nunnum riik maailmas. Isegi koerad naeratavad siin.
Netti meil hostelis pole, seetõttu ei saa siin igal pool ja igal ajal kirjutada ja praegu teen ka ruttu.
Iseseisvuspäev on küll alles 23.veebruaril, aga pidustused juba käivad. Mõni päev tagasi heisati piduliku tseremooniaga igas linnas ja külas lipud, mis jäävad välja teadmata ajaks ka veel peale tähtsat päeva. Selleks puhuks tehakse igal aastal konkurss kunstilistele disaineritele, nimelt on vaja kujundada iseseisvuspäeva vapp ja sultan siis annab pidulikult üle autasu tüübile, kelle kavand võitis ja siis see vapp pannakse igale pool välja. Siin ükspäev koos lippude heiskamisega see toimuski. LIsaks tehaks igal hommikul kesklinnas ureks tähtpäevaks harjutusi, tänavad suletakse ja harjutatakse sõjaväe-, politsei- jms paraade ja eeskava. Väga, väga kahju on, et me ei saa päris õigel päeval siin olla. Riigi kõige suuremad pidustused on veel lisaks iseseisvuspäevale sultani sünnipäeva ajal, see on 15.juulil ja tegelikkuses pidi see välja nägema nii, et terve juulikuu rahvas möllab ja pidustused kestavad kuu aega järjest. Eelmise juubeli puhuks ehitati üle linna igasuguseid monumente ja parke.
Rahval on siin nädalas 3 vaba päeva ja lisaks veel igasugused usupühad, nii et töö tegemisega nad end üleliia ei koorma. Rahapuudust kellelgi ei ole, kuna elamiskulud on väikesed, bensiin ei maksa suht midagi, kõik sotsiaalteenused on tasuta, palk piisav.
Saime eile lõpuks kaheks päevaks rendiauto ja sõitsime sellega pool riiki läbi. Lühidalt siis ülejäänud Bruneist väljapool pealinna. Siin on vapustavalt ilusaid ja inimtühje randu, kümnete kilomeetrite kaupa, kohalikud ise rannas ei käi ja turistid ei ole seda kohta enda jaoks avastanud, rannaresorte jms ei ole üldse. Rannas ujumas siiski ei julge käia, kuna eile käisime ühes rannas jalutamas ja nägime seal esiteks paari sentimeetri sügavuses vees seksivaid raikalu (kas keegi on kunagi seksivaid raisid näinud? Vot meie nüüd oleme), raidel on sabaotsas terav astel ja see pidavat olema halvav ja/või mürgine, lisaks nägime mingi suure ja kahtlase roomaja jälgi liival ookeani poole sammumas. Ahvikarjad ka teevad igal pool pättust. Paadiga sõitsime ükspäev mööda jõge sisemaale ja nägime puurondil peesitavat pirakat krokodilli. Meie õigemini ise ei näinudki, aga paadimees nägi ja näitas meile õige suuna, kuhu vaadata.
Terve maa on kaetud troopilise vihmametsaga ja kuna tänu naftale puudub Bruneis põllumajandus ja vajadus selle järele, ei ole nad oma metsi maha võtnud ega võtagi. Väikesed külad metsas on armsad, hoolitsetud, samas kui ümberringi lokkab metsik loodus. Inimesed on fantastilised, eile dzunglis tee ääres oli väike kraav, kus kohalikud kala püüdsid, neist 1 naine. Lehvitasid meile kangesti, pidasime siis auto kinni ja lobisesime nendega natuke, niipalju kui nende keeleoskus võimaldas, nad tutvustasid meile põõtud kalu ja põõdmistehnikaid, siin on mingid special landid, kus konksud on landi enda sees, et ei jääks igale poole rohtu kinni. Dzunglijärve ääres käisime ja igal pool mujal...riik on ise kõige laiemas kohas 100 km pikk, seega mindi 1-3 Eesti suurust vist.
Aga ma hakkan nüüd sööma ja lõpetan. 1 asi veeö, söögid on lihtsalt fantastilised. Ma saan täitsa aru, miks nad sellised pontsakad siin kõik on.
Bruneisse ma ükskord kolin raudselt elama, kindel see.

Jätkuvalt sultani õukonnast

Vanasti oli see lastelavastus "Onu Tik-Taki seiklused", kus sultani vanaema käis oma kassikesega sultani juures teed joomas, idamaised kaunitarid tantsisid kõhutantsu ja arhitektuur oli otsekui 1001 öö muinaslugudest...vot just selline tunne on mul siin. Kas sultanil kasse on, on kaheldav muidugi, ja kõhutantsu ei tee siin tänapäeval keegi, aga ringi liikudes on vastav aura ikkagi kogu aeg olemas.
Samas on riik ise üsna moodne ja võiks isegi öelda, et euroopalik. Kui sõita ringi elamurajoonides, siis näeb see välja, nagu liiguks Kakumäel või Pirital - pilvelõhkujaid ei ole, korrusmaju ka eriti mitte, kõikjal on suured ilusad eramajad hoolitsetud aedadega ja kindlasti mitme autoga maja ees. Teed on korras, linnas on ilus ja maitsekas haljastus, inimesed oskavad keeli...ei oskagi nagu midagi rohkemat tahta. Omad veidrused siin muidugi on, aga see ongi huvitav. Lisaks alkoholile on keelatud igasugune pornograafia, erootikapoed ei tuleks siin kõne allagi, narkootikumide vedamise eest ei hakka keegi mingi kohtu ega vanglaga jamama vaid selle eest määratakse kohe surmanuhtlus, homosuhete eest 10 aastat vanglakaristust. Linnaarhitektuuris ei tohi sultani käsul olla ükski hoone kõrgem kui on linna keskväljakul asuva moshee torn ja see torn on 44 m kõrge. Mõned aastad tagasi ehitati siia uus pangahoone, Royal Bank of Islam, ja selgus, et see sai siiski moshee minaretist veidi kõrgem. Sultan leidis, et see ei lähe mitte, ja andis käsu 2 ülemist korrust maha lammutada. Seetõttu ongi see Royal Bank of Islam´i maja nüüd selline natukene veider, ülevalt kuidagi tömbi tipuga ehitis. Kui viimati valmis äärelinnas uus moshee, mis minu meelest kannab eelmise sultani ehk praeguse sultani isa nime, siis kinkis sultan igale moshee avamisel osalevale külastajale kullaga tikitud palvetamismati.
Võib tunduda jabur, et siin on sultan ees ja taga igal sammul, aga tõepoolest ta ongi kogu riigi funktsioneerimise seisukohalt keskne kuju. Sellist isikukultust nagu siin võis olla vast ainult NSVLis Stalini ajal. Samas, sultan tundub olema igati mõistlik mees. Käisime täna muusumis, kus sai vaadata tundide kaupa igasuguseid sultani ja tema kroonimise artefakte ja üldse infot sultani ja selle riigi kohta. Brunei sultan on lõpetanud Inglise Kuningliku Sõjaväeakadeemia ja tundub olema väga pädev mees, samas ei figureeri ta iialgi kuskil TVs, kollase ajakirjanduse veergudel, ei ole mingeid suuri ämbreid astunud, ei ole kuskil niisama nalja teinud, ei ole ühtegi skandaali prostituutidega, muude mahhinatsioonide osas pole ka midagi kuulda, teeb kõvasti sporti ja hoiab madalat profiili, kui just Rolls Roycede kollektsioneerimine ja mõned muud veidrused kõrvala jätta. Muide, Brunei iseseisvuspäev on 23.veebruaril ja see on juba üsna varsti. Mõtleme siin, et sel ajal oleks väga vahva siin olla, üle linna on suured rahvapidustused ja sultan kindlasti teeb ka mingeid avalikke esinemisi, kus saaks osaleda, aga me ei saa nii kaua siin olla ja ega siin eriti midagi nii pikalt teha ka ei ole. Vahepeal mõtlesime, et käime siis Filipiinidel mõnel paradiisisaarel surfamas ja niisama puhkamas ja tuleme siis iseseisvuspäeva pidustusteks siia tagasi, aga ilmselt jääb see ikkagi ära, kuna läheb liiga kalliks. Oleks me enne aimanud, et Brunei on nii lahe ja omanäoline riik, oleks oma siinoleku paremini ajastanud, et iseseisvuspäev sisse jääks.
Autorenti muideks siin nii lihtsalt ei saagi, kuna kõigil firmadel on täna kõik autod väljas. See on vist ka paratamatu, kuna muid mooduseid ringi liikumiseks siin eriti ei ole. Mingi ühistransport linna piires tegelikult vist isegi on, aga see toimib suht kaootiliselt ja ainult kuni kella 17:30ni. Brunei riigis pidi olema kokku täpselt 42 taksojuhti ja neid peab enamasti ette tellima. Mina ei ole linnas veel ühtegi liikumas näinud. Proovime autot saada ülehomseks...Gabriel siin muidugi paanitseb, kuna liiklus on siin vasakpoolne ja automaatkastiga autod on nagunii kõigil firmadel juba pikat väljas, nii et peaks siis sõitma vasakpoolses liikluses manuaalkastiga autoga ja siis vasaku käega nikerdama käigukangiga. Kuna mina ei sõida, siis mul suht ükskõik ja itsitan siin vaikselt omaette selle mõtte peale :P
Kui aus olla, siis on Bruneis päris palju pakse inimesi. Ja nad on kohe konkreetselt ümmargused, nii mehed kui naised. Paksud on nad seetõttu, et inimeste põhilised hobid on söömine ja shoppamine ja mõlema jaoks on kõigil piisavalt palju raha ja vaba aega. Süüa saab siin hästi, mitmekülgselt ja odavalt pea igal pool ja suurtes kogustes ja sellega kõik kohalikud kogu aeg tegelevadki. Üks kohalik ütles selle kohta, et kuna juua ei saa, siis nad asendavad selle söögiga.
Täna õhtul tahtsime sõita paar kilomeetrit linnast väljas asuvasse kaubanduskeskuste rajooni, et siin poodides natuke ringi vaadata, hängisime linnas tee ääres ja juttu tuli tegema üks kohalik naine. Lõpuks peatus tal mingi tuttav meie kõrval ja tädi sebis meid auto peale ja juht tõi meid siia ilusti kohale, maksime väikese sümboolse tasu ka. Inimesed on siin lihtsalt fantastiliselt abivalmid ja sõbralikud, samas seda mitte pealetükkivalt vaid viisakalt. Tagasi saamise osas andis ta meile oma telefoninumbri ja käskis helistada, kui vaja tagasi saada, selle eest muidugi me maksame talle natuke raha ka, aga imetlusväärne on inimeste lahkus ja uudishimu meie suhtes. Just uudishimulikud on nad, kohe väga. Mind nähes kas tervitavad väga viisakalt ja mõned nooremad kukuvad ka ohjeldamatult isekeskis itsitama, paljud tulevad juttu ajama. Nad räägivad siin küll englishit, aga väga kohutava aktsendiga ja lisavad jutu sisse omakeelseid sõnu, nii et suht keeruline on aru saada. Näiteks täna see naine, kes meid auto peale sebis, rääkis muudkui, et selles kaubanduskeskuses kolmandal korrusel on väga vinged "muffid". No küll me mütlesime, et misasi see muffi on, lõpuks siis jutu käigus selgus, et tädi tahtis öelda "movie" ehk kino.
Rohkem ei ole hetkel aega blogida, see u later :)

Vahepeale paar pilti ka

See on meie vahva hostelitädi Singapuris

Seninähtustest kõige uhkem moshee Bruneis

Vesiküla

Meie paadipoiss, käib siin keskkoolis ja on jõekülast pärit, tegi meile sümboolse tasu eest paadituuri oma kodukülla

Veel 1 pilt vesikülast

Moshee õhtuvalguses

Bruneilased on rõõmsad ja lustakad inimesed, isegi toitu serveerivad sedasi