Sada aastat hiljem

Istun praegu Amsterdami lennujaamas ja teen aega parajaks. Suurem osa koduteest on lennatud, aga kaks lendu ikka veel jäänud, jõuan koju vahetult enne keskööd. Igaks juhuks ytlen kohe ette ära - kui keegi ootab kannatamatult, millal saaks mulle helistama hakata, siis palun mitte helistada vähemalt enne ülehomset. Jõuan koju väga hilja ja väga väsinuna, plaanin magada vähemalt 24 h jutti...kui Triibu laseb 😀.
Selle koduteega oli tegelikult ka jama, st on. Lendasime eile ilusti ära esimese otsa Guatemala City- Atlanta. Pidime edasi lendama Detroit-Amsterdam-Tallinn, aga Atlantas anti tornaadohoiatus ja lennud ei väljunud mitu tundi. Seega ei saanud me ei Detroiti ega ka kuskile mujale esialgu. Hea nali ikka, et tuleme Guatemalast, kus maa väriseb, vulkaanid purskavad, orkaanid möllavad jne, mitte midagi hullu ei juhtunud ja kõik oli bueno, aga nüüd meeldivalt turvalises USAs siis tornaado. Aga anyway, õnneks saime organiseerida end hilisõhtusele lennule Atlanta-Amsterdam, ilma Detroiti minemata. Jama on selles, et selle mitnetunnise ajakaotuse tõttu ei jõudnud me oma plaanitud Tallinna lennule ja pidime ostma uued piletid, läbi Varssavi. Nii et nüüd jõuan sama reisi raames veel ka Varssavis ära käia 😀 Raha muidugi ka läinud, aga eks tegelen kindlustusega hiljem. Koju jõuan nyyd seetõttu ka hiljem ja topelt väsinuna.
Kui nyyd see jama koju lendamisega välja arvata, siis oli meie viimane päev Guatemala Citys ja reisi lõpp igati suurepärane. Lendasime Floresest tagasi Guate Citysse ja nagu kokku lepitud, läksime tagasi juba varasemast tuttavasse kohalikku õllekasse. Algul ei leidnud me seda yles ja kolasime natuke ringi mööda õhtust Guate Cityt, ei olnud seal hullu midagi.  Meie tuttavat vanapapit, kes seda baari peab, ei olnud kohal, kuna oli esmaspäev ja vaikne õhtu. Just seetõttu, et oli vaikne õhtu, sattusin lobisema kööginaistega, neil polnud parasjagu muud tööd kui meid teenindada. Nad olid ikka ylinunnud, uurisid igasugu asju meie kohta ja mina nende kohta jne. Yks naine rääkis, kuidas ta unistab Euroopasse tööle minekust...see on kyll äärmiselt ebatõenäoline tema puhul, et ta seda teha saab, ilma yhtegi keelt peale hispaania keele oskamata (maiade keeled vast lisaväärtust ei anna), aga no tore, et inimesed unistavad.
Kui nyyd kogu see pikk reis kuidagi kokku võtta, siis ma hetkel ytleks ainult seda, et Fear Less, Live More! Ykski riik ei ole ohtlik, kui inimesel on endal piisavalt oidu peas ( ok mõned Syyria vms sõjakolded ehk välja arvatud). Kui läheneda ykskõik millisele paigale kaine pea, kuid avatud meeltega ja anda sellele kohale ja rahvale võimalus näidata, millised nad tegelikult on, siis võib vastutasuks saada kirjeldamatuid elamusi. Sellest võiksin ma veel palju kirjutada, aga olen täiesti kutu praegu lendamisest, ei jaksa. Vaatan, kas leian Guate City superõllekast ehk mõne pildi...seekord vōtsime ikka välja minnes moblad ka kaasa. Eks te kuulete nagunii varsti mult veel nõrkemiseni neid muljeid. Aga blogis siis praegu uute reisideni!

Pildid

Avastasin, et enne ei läinud pildid üles, proovin nyyd uuesti. Pildid siis peamiselt meie väikesest kylast San Miguel, kus majutume, kohe Florese linna kõrval ja Peten Itza järve kaldal.

Viimane päev päris chilli

Oehh. Täna õhtul lendame oma nunnust Floresest tagasi Guatemala Citysse, selleks, et ylehomme alustada pikka teed koju. Ega ei taha kohe kuidagi. Olen juba unustamas, mis on lumi ja jää ja lörts ja kyttearved. Siin on mul nägu ära põlenud, juuksed päikesest ja ja tuulest ja merest pulstis, moskiitod mind veresr tyki vaesemaks söönud ja jalad igalt poolt katki, sooja vett tuleb dushist yliharva, korras kyyntest ja muudest asjadest ma yldse ei unistagi enam, aga kuidagi nii hea on olla.
Praegu just nägin, kuidas yks mees ja tema koer ujusid yle lahe Florese linnast meie kylla (muidu ikka võetakse siin transpordi jaoks paat). Väga lahe. Tundub, et nad plaanivad nyyd veel tagasi ka ujuda. Jep, ujuvad tagasi. Kuidagi eriti pointless tundub siin meie igapäevane muretsemine pisiasjade pärast a la mulle ei maitse see voi teine toit ja nõuan hoopis avokaado-selleri-vetika smuutit või issand mis nyyd saab, pluusi servast tuli niit välja, või kyynetehnik ei saanud ikka päris õigesti aru, mis varjundiga lakki ma soovisin. Või keegi vingumas  selle yle, et köögis on nats must või diivani all tolm või äkki peaks rohkem remonti tegema. Fuck  that. Tahan päris elu, päris inimesi, päris maailma. Suures pildis on mingid esimese maailma pseudoprobleemid täiesti absurdsed. Siin pyyavad inimesed jõest kala, ujuvad oma koeraga yle lahe ja tagasi, õhtul teevad kirikuplatsil grilli, riided on mingid suvalised ja savi sellega, kui köök on nats must või bussis sõidame koos kanadega. Kõik toimib ja inimesed on rõõmsad. Meil aga kukutakse minestusest pikali, kui keegi näeb kuskil vetsupotis triipu või kraanikausis toidupuru või kylmkappi pole iga päev koristatud või igas kohvikus ei pakutagi 10 eri aine vaba veganmenyyd.
Aga Flores siis. Kuna me eile turistilõksu Tikali ei läinud, siis tegime seda, mida kõik ylejäänud kohalikud siin pyhapäeviti teevad - käisime kirikus ja turul :) Kirikusse sattusime tegelikult ysna juhuslikult, hääle järgi, kuna kuulsime, et kuskil toimub tohutu pidu. Erinevalt mägede rahvastest ei näinud ma siin erilisi religioosseid aktsioone nagu näiteks Jeesusele rummi pähe valamine, vaid siin on pyhapäevahommikune kirikuskäimine tõeline rahvapidu. Prouad olid pannud selga oma parimad kleidid ja kontsakingad, kaasa olid võetud korvid pannkookidega tervele perele ja termostega mahla-kohvi, mängis bänd jne. Bänd oli ikka selline päris bänd, trummariga jne, lauldi muidugi religioosse sisuga laule, aga eriti rõõmsalt ja energiliselt, nii et see oli rohkem nagu piknik+disko kogu perele. Lapsed kepsutasid tantsu ja sõid pannkooke, prouad laulsid kaasa, vanemad prouad kõristasid taustaks veel mingeid pille jne, kogu linn rõõmus ja rahul. Võibolla see ongi see, mis on Eestis viga ja miks me kõik sellised ateistid kipume olema - Eestis sisendab iga kirikuskäimine sulle kogu aeg, et maailm on yks õudne hädaorg ja elu lõputu kannatuste rada, et peame olema kannatlikud ja alandlikud ja elama kuidagi yle. Kõik jutlused kirikus on surmtõsised ja depressiivsed. Miks ei võiks religioon olla rõõmsam? Siin on pyhapäevahommikune kirikuskäik suur rõõmupidu koos söögi, joogi ja diskoga. Yks vanem proua, kes tundus olema oma kommuunis kõige austusväärsem persoon, tegeles meiega ka, uuris, kas tahame ka laulda, lauluraamatut, kus soovime istuda jne. Väga lahe elamus.
Peale kirikut suundusime turule, turud on siin alati vaatamisväärsus omaette. Otsime ohtralt kohalikke puuvilju ja riideid. Riietega on siin see teema, et need ei maksa meie mõistes eriti mitte midagi ...räägime siin summadest 0.5-3 eurot. Suht võimatu on sedasi mitte shoppama kukkuda. Kuniks Krista proovis yhes poes riideid, sattusin mina lobisema selles poes töötava meeldiva kohaliku härraga. Härra kurtis, et siin annab ka kliima soojenemine ja muutus kõvasti tunda, palju kuumemaks on läinud, ja siin seda suuresti metsade maha võtmise arvelt. Florese piirkond on selline dzungel, vihmametsad, ymbes nagu Guatemala Amazonas. Siin on kuum ja niiske ja troopiline ja roheline..aga mees rääkis, et viimase 10 aasta jooksul on 40% metsadest maha võetud ja see mõjutab loodust, looduse loomulikud protsessid ei toimi enam nagu peaks. Nii näiteks on neil siin nyyd kevadeti kogu aeg ca 40 kraadi kuuma, see ei olevat normaalne, vähemalt mõned asstad tagasi ei olnud. Praegu on ysna jahe, ca 30 kraadi. Osad piirkonnad on kyll looduskaitse all, aga metsade maha võtmine on ikkagi neil siin tohutu suur probleem. Väga kurb oli kuulda :(
Kuna raha hakkab meil kõigil kohe otsa saama, vahetult enne kojusõitu, siis nyyd oleme säästureisil...kui siiani ostsid Heve ja Terje igal õhtul pudeli rummi vōi veini, siis eile ostsid kõige odavamat pakiveini 😀
Ok lisan veel mõned pildid ka ja siis lähen naudin viimast päeva järve ääres puhata. Õhtul siis Guatemala City ja meie tuttav õllekas :)

Guatemala, mi amor! 😀

Tulime tänahommikuse bussiga Belize Cityst tagasi Guatemalasse, linna nimega Flores. Flores on nunnu väike värviline saarekujuline linn järve kaldal Põhja-Guatemalas ja põhiline põhjus, miks siia tullakse, on see, et siit on ca 60 km riigi suurima vaatamisväärsuse, maiade iidse linna Tikalini. Eriline nali on see, et esimese asjana bussist maha kobides nägime mööda jalutamas Liisi 😀 Maailm on ikka väike. Peale yhist paadisõitu ning chicken busi Placenciasse läksid meie teed lahku, Liis läks kuskile mujale majutuma ja arvasime, et enam ei kohtu. Aga selgus, et tema oli sama teed käinud ja tulnud siia täna hommikul varasema bussiga. Nii vahva elamus on sõita bussiga läbi džungli ja mägede ja istanduste, teise riiki, ja seal ikka jälle kohata tuttavat eestlast.
Aga esmalt natuke Belizest. Olen siin veidi kurtnud, aga tegelikult ma ei taha kuidagi Belize’le liiga teha. Belize on väike riik, pindalalt veidi väiksem kui Eesti, ja väga hõredalt asustatud, rahvaarv oli midagi 200-300 tuhat. Belize on tõepoolest vapustavalt kauni loodusega, siin on imeilusad rannad, korallrifid, vihmametsad, metsikud jõed ja kosed ja loomad-linnud...nägime lihtsalt niisama ringi sõites paarituvaid kilpkonni, roosasid flamingosid, meritähti, suuri iguaane...Belize on yleni roheline. Eile bussis rääkis yks kohalik must rastamees mulle (I am the reeeeeal ganja maaan, he said), et nad on tegelikult siin ise veidi mures, et ameeriklased muudkui ostavad siia maad ja kinnisvara ja muudkui ehitavad, hävitades metsa ja loodust. See tegelikult ongi see, mis mind Belize puhul veidi häirib - igal pool mingd Walmarti sarnased USA martid ja söögikohad a la Wendy’s või Denny’s jne. Kallid hinnad. Lollidemaa stiilis villad, kui samas kõrval elab kohalik rahvas hurtsikutes. See maa võiks olla imeline, kui ei oleks seda USA teemat. Muidugi kohalik rahvas Belizes on valdavalt mustanahaline ja valdavalt alati purjus ja pilves. Kui kedagi mu rassistlikud vaated häirivad, siis võib vabalt lugemise katki jätta, aga ausalt - mul on täiesti siiber purjus, pahupidi silmadega neegritest. See teema algas juba Livingstonis. Belize on ilus ja mul on hea meel, et siia tulime, ja kui kellelgi on veel piisavalt palju raha (mul ei ole 😜), et võtta erinevaid tuure vihmametsa ja saartele, võib Belize olla lihtsalt fantastiline. Olen käinud, näinud, ja see on väärt kogemus, aga jah, see ei ole päris minu riik. Guatemala seevastu on absoluutselt erakordne igas mõttes. Ylimalt rahustav oli hakata yle piiri tagasi sõites nägema vaeseid, kuid rahulikke maiade kylasid, naisi jões pesu pesemas ja lapsi kala pyydmas. Tunnen ennast siin väga turvaliselt. Jah, rahvas elab siin veel vaesemalt kui Belizes, aga ei ole ohtu, et mingid purjus ganjamanid tyytavad igal sammul. Maiad on vastupidi väga tagasihoidlikud ja viisakad. Olen teinud väga palju pilte kohalikest inimestest, igasuguseid huvitavaid inimesi liigub, varsti saan vist galerii ainult portreedest teha.
Flores on ysna väike ja väga nunnu linn. Meie ööbimine on seekord suure rõduga, võrkkiikedega rõdul, vaatega yle terve järve (maksab ikka ainult 10 eurot inimese kohta, yks öö). Ideaalne puhkuse lõpetuseks. Ei kuskil mingeid Walmarte ega Wendy’sid. Jalutasime täna siin lähedal kylas, sõime kohaliku proua valmistatud kodust toitu, pooled inimesed on juba natuke tuttavad.
Andku tõsised ajaloohuvilised mulle nyyd andeks, aga kaalusime seda asja Kristaga igat pidi ja otsustasime, et ei lähe homme Tikali, kuigi selline oli algne plaan. Heve ja Terje tõusevad homme öösel, et startida öösel kell 3 bussiga Tikali ja näha seal päikesetõusu. Aga esiteks on see väga kallis ettevõtmine ja meil hakkab raha lõppema. Teiseks käisime alles mitte väga ammu Peruus ja nägime juba inkade asju ja Machu Picchut. Olen Equadoris ja Põhja-Peruus näinud erinevate indiaanirahvaste muistseid linnu, nii et minu jaoks ei ole veel yhe nägemine hetkel primaarne. Ja muidugi hakkab reis juba peagi lõpule jõudma ning ma tunnen, et tahaks vahelduseks korra lihtsalt hinge tõmmata, ja Flores on ideaalne koht, kus kiikuda järve kaldal oma võrkkiiges, vaadata minevaid ja tulevaid kaluripaate ja kuulata muusikat...Seega meie Kristaga veedame homse päeva puhates ja Florest avastades. Kui Tikalis käimata, siis ongi hea põhjus kunagi uuesti Guatemalasse tulekuks 😊
Guatemala on minu jaoks kuidagi väga võluvalt kontrastne. Jah, yhest kyljest on ta natuke karm ja ohtlik, st võib seda olla, kui ei ole korralikku eeltööd teinud ja ei tea, kuidas käituda. Aga teisest kyljest elavad siin maailma siiraimad, lihtsaimad, kylalislahkeimad inimesed yldseLoodusega on sama lugu...vulkaanid purskavad, maa väriseb (ca 2 nädalat tagasi alles oli siin ysna tugev maavärin), teed on kitsad ja mägised või puuduvad yldse, aga kes sellest hoolimata vaevub syvenema, saab tasuks lihtsalt kirjeldamatud elamused...
Liis rääkis siin veel yhe laheda loo, mida ta kuulis kohalikelt Atitlani järve ääres. Esialgu on see selline kylajutu tasemel, ma pean natuke googeldama ja uurima, aga story on umbes järgmine. Yks kohalik sukelduja, kylamees Atitlani järve ääres, leidis kord sukelduses järve põhjas olevat muistse maiade linna. Ta ei öelnud selle kohta kellegi midagi, aga hakkas ise salaja seal väga tihti sukeldumas käima ja iga kord võttis sealt ikka midagi kaasa ka, tassides niimoodi umbes aasta jooksul päris suure hulga maiade iidset varandust endale koju kuuri alla. Nyyd olevat see kuidagi ikka välja tulnud, ma ei tea siis, kas ta ise lõpuks ikka lobises või sai keegi kuidagi muud moodi aru. Igatahes nyyd olevat National Geographic jne asjal jälil ja peagi peaks igal pool hakkama tulema infot Atitlani järve põhjast leitud maiade linna kohta. Nat Geo pidi hakkama tulema dokki tegema. Põnev.

Ok lisan mõned pildid tänasest päevast, taaskord Guatemalast siis :) Tegin siin just yhe video ka, meie rõdult, aga ma pole kindel, et selle laadimine õnnestub. Eks te siis pärast ise näete, on video või ei ole 😊

Belize City aka pommiauk :)

Belize City on täiesti lahe, omamoodi sürr linn. Jah, ilus ta küll ei ole. Palju on vaeseid ja kerjuseid, paljud majad on päris lagunenud, õhk on selline lämbe, troopiline, paduvihmadega vaheldumisi, soine. Turistid tulevad siia ainult selleks, et minna edasi näiteks saartele, aga tegelikult on siin väga lahe feeling. Näeb igasugust erinevat huvitavat rahvast ja see vaatepilt on ikka eriti kirju. People watching ongi mul siin põhiline tegevus. Ja Belize City on täiesti meeldiv vaheldus kallitele ameeriklaste kuurortidele. Eile sõitsime bussidega läbi terve Lõuna-Belize’i, see on siin meeldivalt väike riik ja jõuab palju näha, aga sellest kirjutan millalgi nats hiljem. Praegu peame hakkama liikuma oma bussile, sõidame tagasi Guatemalasse, Floresesse. Olen selle yle väga rõõmus, sest Guatemala on lihtsalt suurepärane ja Belize siiski ei ole päris minu jaoks. Pilte praegu väga ei olegi, sest peale kohalike inimeste ei ole Belize Citys tõesti yhtegi vaatamisväärsust. Aa oot, tegin bussisõidul paarist kohalikust majast pilti. Umbes nii nad siin maapiirkondades elavadki.

Vein viinaga

Kirjutan vahepeal kiiresti paar sõna Belizest. Oleme ikka veel oma rannakylas Placencias, aga hakkame varsti seiklema chicken busidega Belize City poole. Kõik räägivad, et see on yks kohutav pommiauk ja kole nagu öö, aga transpordiyhenduste seisukohalt on sinna minek vajalik. Sealt läheme homme hommikul bussiga tagasi Guatemalasse, et reisi lõpus kylastada Tikali, maiade suurimat ajaloolist linna. Ausalt öeldes mul hakkabki sellest rannailust siin kergelt siiber saama...on ilus kyll, aga liiga ylearendatud, rikkad ameerika penskarid sõidavad siin oma golfikärudega ringi ja ostavad kinnisvara kokku ja...no ei ole minu jaoks. Parem siis juba see pommiauk.
Eilse päeva veetsime rannas ja rand on siin tõesti imeilus. Lisaks nägime puu otsas suuri iguaane ja rannas palju erkpunaseid suuri meritähti.
Eile õhtul algas siin kohalik kunstifestival, mille puhul oli yhe kalli restorani katusel avatud yhe siit kylast pärit garifuna kunstniku  maalinäitus ja mängis bänd, seesama maalikunstnik laulis ka selles bändis ja mängis kitarri. Minuga sõbrunes seal taas yks kohalik must rastamees, kellega jutlesime. Kõige olulisem selle näitus-kontserdi puhul oli see, et jagati tasuta veini. Märkasin, et rastamees võttis salaja põuest mingi oma pudeli ja kallas sealt endale veiniklaasi midagi juurde. Uurisin, et mis see on - tuli välja, et mingi samakas, millele nad lisavad igasuguseid taimi, nt yrte. Ehk siis vein samakaga. Mees ise seletas, et see on väga tervislik ja ta joob seda hea tervise jaoks, sest selles viinas on palju igasuguseid ravimtaimi 😀 Kasutasin juhust ja uurisin siinse alkoholismiprobleemi kohta ka, siin jah enamus joob seda “tervisele kasulikku ravimtaimedega viina”. Sain yhtlasi ka teada, et kreooli keel tegelikult suurt mitte millegi segu ei olegi, siinkandis, see on lihtsalt väga vigane inglise keel. Ja garifunad elavad siin ka...kõik muidugi ei põlvne sellest laevahukust vaid osa saadeti Kariibi mere Briti saartelt siia ka asumisele, kui nad seal kangesti mässe korraldasid aastatel 1700-1800 umbes.
Lisan mõned pildid Placencias nähtust ja yhe suvalise teeäärse sildi näitena sellest “kreooli” keelest.

Belize

Jõudsimegi Belize’i 😊 Esmalt, hommikune paadisõit oli ikka eriline ekstreemsus. Mõtlesime, et sellist rahvusvahelist liini sõidab ehk korralik suur paat, aga ei...samasugune väike köks nagu siin igal pool, täiesti tavaline väike mootorpaat. Muidugi oli laineid ja muidugi tegi meie El Capitan hullu rallit. See paat lendas ikka korralikult igat pidi ja eespool istujatel olid juba mitmel pool sinikad. Enam ei taha siin paatidega sõita. Ja ausalt, infoks kõigile neile inimestele, kes kardavad lennukiga lennata...sõitke korraks selle Guatemala-Belize vahelise paadiga ja peale seda tundub juba iga lennuk maailma kõige turvalisema liiklusvahendina. Pyydsime Liisiga voimalikult palju lobiseda, et kuidagi tähelepanu selle sõidu ebameeldivuselt eemale juhtida. Ja jah, tutvusime siis ka eestlanna Liisiga, kes sõitis meiega koos Belize’i ja siin ka samasse kohta. Liis on väga äge ja iseseisev noor naine, kes möllab üksi mööda ilma ringi reisida. Tubli. Eesti naised on ikka ägedad :)))
Aga Belize siis. Piirilinn Punta Gorda oli värvilisem kui Livingston, aga ikkagi peldik...paljud olid juba hommikul purjus, reggae yyrgas igal pool yle linna, paljud majad rääbakad. Ametlikuks keeleks on siin inglise keel, aga paljud räägivad ka ikka espanjooli ja paljud räägivad kreooli englishit (kysisime yhe kohaliku käest, mis keel see on)...kreooli english on inglise keel, millest ei saa mitte midagi aru. Kohati kõlab nagu english, aga aru ei saa mitte midagi. Nad ytlesid, et see on mingi mix kohalikest keeltest ja espanjoolist ja englishist. Ja maiad muidugi räägivad veel oma keeli. Suur osa rahvast on negriidne rass, palju ka maiasid.
Kuna teadsin juba ette, et Punta Gorda on kole nagu öö, võtsime chicken busi 100 km eemal asuvasse rannakuurorti Placenciasse. Siin on samasugused chicken busid nagu Guatemalas ja meie bussis olidki reaalselt kanad jälle, yks kohalik vanamees vedas. Bussisõit läbi Belize’i maastiku oli kaunis ja nägime elu tavalistes maapiirkondades. Siin on ikka veidi rikkam ja uhkem elu kui Guatemalas, kohati nägime palju uhkeid korras villasid jne. Ameeriklaste omad, paljud elavad ja toimetavad ja puhkavad siin, tahavad troopikat aga samas ingliskeelset keskkonda. Kohalik rahvas on muidugi ikka vaene ja purjus ja narkouimas, hängivad oma laudonnide ees ja chillivad reggae rytmis. Muidugi mitte kõik, näiteks sattusin jutlema yhe hispaaniakeelse rannakaluriga, kes oli täitsa asjalik. Need chicken busid on siinkamdis yldse tegelikult yliolulised, seepärast olen neist ka nii palju juttu teinud. Terve elu käib selles bussis. Inimesed tulevad ja lähevad, veavad oma lapsi ja loomi ja träna ja kanu, myyvad midagi või vahetavad või peavad jutlusi, suhtlevad, vahetavad infot...Sain muidrks ka teada, miks maiade naised kannavad oma moblat ja raha rinnahoidjas või lihtsalt põues...maiade rahvariietel, millega nad kõik siin käivad, ei ole taskuid 😀 Nii et neil polegi seda mujale panna ja kuskilt suurest turukotist ei saa ju kätte.
Mitu tundi hiljem jõudsime siis Placenciasse, mis on rannakuurort. See asub yhel pikal väga kitsa kujuga poolsaarel, kus on keskel 1 tänav ja mõlemal pool meri. Siin on kuidagi eriti karjuv kontrast - yhel pool teed on rannakuurort, kus ameeriklased joovad kallites hotellides kalleid kokteile, ja teisel pool teed elavad kohalikud oma laudonnides. Tõsi, need laudonnid on siiski veidi korralikumad kui Guatemalas. Aga ikkagi jabur. Kokkuvõtvalt võin öelda, et Belize ei ole tegelikult minu cup of tea. Jah, on huvitav korra näha, aga muidu on see liiga kallis ja ameeriklastele orienteeritud, suured USA stiilis supermarketid jne. Ylehinnatud. Kohalikud muidugi elavad hoopis muud elu, aga seda narko ja alko värki nägime juba Livingstonis piisavalt. Armastan tohutult Guatemalat, aga Belize võtab veidi õlgu kehitama. Õnneks liigume 3 päeva pärast Guatemalasse tagasi. Lisan mõned pildid, mis tegin täna teel olles. See body fluid cleanup kit oli meil täna bussis 😀

Liis :)

Saime täna teada, et siin Livingstonis viibib veel keegi eestlanna Liis, kes sõidab homme sama laevaga Belize’i kui meie. See on ysna erakordne, kuna Livingston ei ole siin yldse mitte nii levinud reisisihtkoht. Pidime oma hotellis registeeerima end homseks Belize’i suunduvale laevale ning eesnimi tuli kirja panna seinal olevale tahvlile. Läksin siis rõõmsalt end kirja panema ja nägin, et enne mind on end registreerinud keegi Liis. Kuna sellenimelisi inimesi just peale Eesti eriti kuskil ei kohta, siis kysisin receptionis huvi pärast, et see Liis, kes enne mind end regas, kust ta pärit on ja millises toas peatub. Muidugi selgus, et Liis ongi Eestist, ainult er peatub mingis teises kohas praegu ja tuleb homme siit laeva peale. Seega ei ole me teda veel kohanud, aga kohtame homme hommikul. Tegime siin omavahel nalja, et kui 2 aastat tagasi kohtasime Boliiviaa juhuslikult Hevet ja Terjet ja nyyd juba reisimegi neljakesi, siis huvitav kas nyyd kohtame seda Liisi ja veel 2 aasta pärast on meid juba 5? 😀 See on nagu 10 väikest neegrit, ainult et vastupidides järjekorras - meid tuleb kogu aeg juurde.
Täna sõitsime paadiga matkama vihmametsa koskede juurde ning yhele eemal asuvale valge liivaga suht inimtyhjale rannale. Vaated olid imelised nagu ikka. Sain päiksepõletuse. Sellest polegi nii palju kirjutada. Jama on see, et ilm on siin praegu suht tuuline ja paadimehed on kõik enda meelest hullud boat racerid. Tagasitee linna oli täna ikka päris õudne, laine loopis paati igat pidi ja viskas yles-alla, paadimees aga kihutas elu eest nagu pandaks alkopood 2 minuti pärast kinni. Äkki pandigi...? Praeguseks on tuul veelgi tõusnud ja väljas on paras torm, seega oleme praegu natuke mures tegelikult, kas homme yldse sõita saab või milline hull meil seda jälle juhib.
Õhtul tegime veel yhe tiiru linnas. Tegelikult on siin juba ysna hommikul vara kõik joobes või mingis muus uimas. See on ikka hämmastav, kuidas see linn on selline laaberdajate paradiis. Õhtuks olid paljud juba väsinud. Näiteks nägime tänaval telenovelat - purjus kohalik mees pyydis veel rohkem purjus naist endaga randa sebida, aga asjat ei saanud asja, sest naine ei suutnud kõndida. Ja no juba laokil on see Livingston ikka ka. Majad on enamuses lauajuppidest kokku klopsitud kuudid ja osadel näiteks pool kyljest ära lagunenud...
Võiksin positada veel ylikauneid fotosid metsikutest koskedest ja tyhjadest valgetest troopilistest randadest, aga praegu postitan hoopis moned pildid Livingstoni tänavatelt, nn reaalne igapäevaelu just nii ongi. Narkojoobes ja muudu joobes tyybid on siit puudu, kuna nende eest hoidusime...siin on paljudel relva ja nagu yks kohalik mulle ytles, Guatemala probleem on kombinatsioon hullud inimesed relvadega.

Kariibi mere piraadid

Tere õhtust...või siis juba hommikust :) Oleme lõpuks ometi jõudnud Kariibi mere rannikule, Vaikselt ookeanilt Atlandile. Peatume väikeses linnas nimega Livingston, mis on erakordne kahe asja poolest. Esiteks, see linn on täiesti eraldatud, siia ei tule yhtegi sõiduteed, mis on omakorda hoidnud seda linna suhtelises isolatsioonis välismaailmast ja lasknud vohada väga omanäolisel kultuuril. Siia saab paatidega Hondurasest või Belizest või lähimast maanteeyhendusega kylast Rio Dulcest, kust me täna hommikul siia paadiga sõitsimegi. Teiseks, siin elab hoopis teistsugune rahvas - garifunad. Millalgi ca 1700nda aasta paiku olevat siin lähedal karile jooksnud suur Aafrikast teel olnud orjalaev musta lastiga. Orjad jäid paigale ja segunesid ajapikku ka kohalike indiaanihõimudega. Nii tekkis omanäoline rahvas garifunad ja teede puudumise tõttu isolatsioonis elamine on seda üsna kompaktsena hoidnud. Tänavapilt on seega väga kirju ning liigub igasugust huvitavat rahvast, minu põhiline huvitegevus on siin inimeste vaatlemine. Negatiivse poole pealt, palju paistab vigaseid ja haigeid. Eks see yhe linna piires sigimine sajandite vältel teeb oma töö. Samuti teeb oms töö ohjeldamatu alkoholism ja igasugu narko - siiani ei ole ma veel kuskil Guatemalas näinud nii palju purjus või mingist droogist segaste silmadegs tyype. Kui Guatemala Citys läksin ma vabalt õhtul pimedas õllekasse, siis siin enam igaks juhuks ei lähe. Eks see soe kliima ja Kariibi mere rahulik chill muidugi ka vast soodustab seda joomarlust. Positiivse poole pealt annab see kombinatsioon must afro+indiaanihõimud väga huvitavaid kombinatsioone. Paljud on siin muidugi päris mustad. Paljud on maiad. Aga samas silmab tihti ka midagi veidrat...näiteks maia välimusega ja maia rahvariietes naised, kellel on veidralt lokki kiskuvad juuksed (muidu on ju indiaanlastel kõigil pulksirged mustad juuksed). Keegi siin eriti midagi ei tee, molutavad niisama oma onnide ees ja joovad või passivad niisama ja jauravad. Linn on ysna logu ja kole ja lagunenud, aga ega kedagi ei huvita, võtame nats rummi ja mingeid drooge ja Kariibi meri kohab kõrva ääres ja elu on lill :) Homme oleme veel siin ja ylehomme hommikul sõidame laevaga yle piiri Belize’i. Kohtasin siin ka yhte eriti lahedat 72-aastast maailmarändurit Kanadast. Oma vanusest hoolimata reisib ta igal pool yle ilma ja teeb seda tihti jalgsi...käis inca traili, Columbias 5 päeva jalgsi läbi džungli, eksis USAs Monument Valley’s ära, matkas Kanadas 900 km järjest metsikus looduses, magades puude all ja mahajäetud majades jne. No ausalt öelda täitsa uskumatu. Ma kyll ei usu, et ma 72-aastaselt veel nii kõbus võiks olla. See tyyp on kyll tohutuks inspiratsiooniks.
Aga paar sõna ka siia jõudmisest. Eilse päeva veetsime veel Rio Dulce lähedal ona džunglionnis ja tegime sealt pika tripi, et ymbrust avastada. Esiteks on seal aastal 1590-midagi ehitatud kindlus, kaitsmaks kohalikke hõime Kariibi mere piraatide röövretkede eest (nad olevat tulnud mööda jõge sisemaale ka). Käisime seal jalgsi ja tegime seega ka yana korraliku mitmekilomeetrise matka. Lisaks oli sealt 25 km eemal metsas ilus kuuma veega kosk. Siin on mitmed jõed ja järved kohati kuuma veega, sest ymberringi olevad vulkaanid kytavad maa all vett. Selle kose juures käimine oli yks selle reisi lahedamaid elamusi yldse. Nimelt hakkas kell juba ohtusse liikuma ja me arvasime, et me ei joua sinna enam. Olime juba matkanud kindlusesse ja pool maad tagasi ja motlesime tee aares, et kui nyyd sinna liikuv buss kohe tuleks, siis veel kuidagi jouaks, aga muidu mitte. Bussi ei tulnud. Istusime seal tee aares ja mina omaette kova haalega arutasin, et jama lugu, et meid 4 on, kellelgi pole autos 4 jaoks ruumi, muidu hääletaks...mille peale Heve ytles kuidagi hajameelselt juurde, et “kui siis ehk just mõni kastiga auto...”...Nii kui ta oli jõudnud oma lause lõpetada, oli kohe samal sekundil kohal yks vaiksemat sorti veoauto, juht pidas kinni ja uuris, mis teeme. Ytlesime, kuhu laheme, mille peale ta viipas, et hypake kasti. Nii saime seal kose juures kaia veoauto lahtises kastis soites ja see oli kogu selle reisi lahedaim elamus yldse. Soitsime labi hingematvalt kauni maastiku, igal pool mäed, istandused, rohelus...Yldse, Guatemala loodus on ilmselt kõige imelisem, mida olen kunagi kuskil nainud. Selle kirjeldamine sonadega ei ole lihtsalt voimalik. Meie autojuht oli muidugi tol hetkel ilmselt riigi koige popim poiss - koik muudkui lehvitasid ja signaalitasid meile, tal oli ju 4 blondiini autokastis 😀
Tänane paadisõit Rio Dulcest Livingstoni mööda jõge võttis samuti ca 3 tundi aega ja oli lihtsalt maailma kõige erilisem. Nägime dźunglit, igasuguseid lindude kolooniaid, vesirooside välju, väikeseid kylasid, kus indiaaninaised pesid jões pesu, lapsed panid kalavõrke sisse jne jne.
Ja eilsetes lehtedes oli igal pool veel pilte ja juttu sellest Zorro mootorratturite karavanist. Pyyan lisada moned pildid eilsest ja tanasest paevast, kuigi selle looduse kirjeldamine siin ei olegi lihtsalt kuidagi eriti voimalik.