Ringiga Limas tagasi

Hakkabki juba kojuminek lahenema. Tana lendasin Limasse ara, lennuga oli yksjagu jokutamist, nii et pool paeva laks minema, aga vahet pole. Vahemalt kohal.Homme hommikul siis juba ringiga tagasi Lima-Madrid-Tallinn. Lima tundub peale dzunglit nyyd igati tsiviliseeritud, lausa Euroopalik linn :D Jahedam ka. Lonkisin nats ringi, vaatasin pargis toimuvat tantsuohtut ja turgu, ranna vaatasin uuesti yle jne, aga midagi erilist ei toimunudki. Esimest korda kogu oma reisi jooksul olen oma hostelitoas yksi, kedagi rohkem pole, eriline luksus. Eile oli viimane Iquitose paev ja kaisime selle puhul Gary ja Carlosega soomas ja ohtul hiljem nati napsu votmas. Ahjaa, hostelituppa saabusid mul argentiinlaste asemel uued asukad, 1 prantslane ja 3 jankit New Yorgist, lahevad kuskile metsa hipikommuuni pyhapaevast alates. Seal saab piiritult savu tommata ja niisama vedeleda, oma majutuse eest peavad vist nati mingit vabatahtlikku koristustood tegema. Sellised naljakalt ullikesed tyybid, lilled juustes ja helmed igal pool tilpnemas. Nad kysisid, et kus on linnas hea odav koht soomiseks ja kuna ma juba enamvahem nagu kohalik, siis sain oma teadmistega hiilata ja kaisime koos soomas yhes lahedas kohalike kohas. Aga ega nad midagi vaga asjalikku ei raakinud, prantsuse kutt ei ole nagu yldse reaalsusega kontaktis ja 3 jankit unistavad ainult oma hipilaagrist. Kui praegu motlen selle peale, et see oli mu esimene pikk eksootiline reis paris yksi, siis kokkuvotvalt voib oelda, et koik oli vaga vahva ja igal pool ning alati kohtab huvitavaid inimesi, nii et kunagi ei ole tegelikult paris yksi. Niimoodi saab piiritul hulgal igasuguseid erinevaid kogemusi, tutvusi, kokkupuuteid erinevate maailmavaadetega, samas on vabadus igal hetkel teha tapselt seda, mida hing ihaldab. Vabadus. Ja silmaring laieneb rohkem kui ei kunagi varem. Pilte saaksin siin yles laadida kyll, kuna lopuks ometi on mul jalle normaalne netiyhendus olemas. Aga ma eriti ei viitsi enam, koju joudes panen hunniku FBsse. OK, magama. Nagemiseni Tallinnas.

Igasugu karvaseid ja sulelisi

 Ma ei tea, miks see enne ara kadus, postitan uuesti...ja nyyd lennujaama.

Jalle on kirjutamisega pikem paus sisse tulnud, minust mittesoltuvatel pohjustel. Enamasti netti lihsalt pole voi olen levist valjas, aga...parem hilja kui mitte kunagi, eks.
Ma ei teagi, mingi hulk paevi on jalle mooda lainud ja see tundub nagu ilmatu pikk aeg, kuude pikkune, kui kogu aeg midagi toimub ja ei ole oluline meeles pidada, kas parajasti on toopaev voi puhkepaev voi mis kuupaev yldse. Niipalju tean, et varsti peab hakkama tagasi koju suunduma.
Resideerun praegu jatkuvalt Iquitoses, oma dzunglilinnas ja vanas tuttavas hostelis. Kui keegi ei tea voi ei maleta, siis Iquitos on maailma suurim linn, millel puudub ylejaanud maailmaga maismaayhendus. Kohale saab siia ainult lennukiga voi joelaevadega mooda Amazonast. See omakorda muudab Iquitose selliseks omamoodi veidraks kohaks - on nagu linn, kohati ilus ka, inimesed kaivad kontorites tool ja ohtuti ollekas ja ooklubis jne, nagu meilgi, aga....ymberringi on metsik dzungel, igas kyljes, ja see kuidagi jatab oma jalje inimeste mottemaailma. Koik on sellised kerge kiiksuga, kuidagi nagu igasuguste imelike aarmuste poole kaldu. Pika aja peale hakkab see ilmselt vasitama, kui tahaks tagasi mingit normaalselt toimivat elukorraldust ja realistlikku mottemaailma, aga praeguseks pole ma veel sinna faasi joudnud vaid lihtsalt tunnen ja lasen endast labi erinevaid emotsioone. Ja inimesi. Siin kohtab igasugu veidraid tegelasi, jatkuvalt.
Esmalt, saksa kutt Fabian soitis edasi Leticiasse Kolumbias ja sealt edasi Brasiiliasse, tahab mooda joge liikuda kuni Atlandi ookeani rannikuni valja. Sellest on kahju, kuna ta oli toepoolest vaga vahva kaaslane.
Korraks nagin oma hostelis uuesti seda saksa kutti, kes seal alguses kohalikke naisi sebis, midagi muutunud ei ole - nagin teda jalle mingi uue kohaliku tibiga.
Ja mis on toeline hitt - Iquitosesse saabus Eesti noormees nimega Riivo, elab Tallinnas Siili peatuse kandis Mustamael. Vaga vinge. Ta olevat siin varem ka olnud, viimati oli siin mingi romaan Gary oe Carolina sobrannaga (seebikas ju), aga hetkel niisama motles siin mingi aja ringi hangida. Ja kusjuures keegi siin kirjutas seebiooperite kohta...no ausalt, mina saan aru kyll, miks neil on sellised seebikad kogu aeg. Nende elu ongi selline tegelikult. Keegi ahvardab kedagi kuskil matsheetega, koik on koigi eraeluga kursis, igasugu veidraid kokkusattumisi tuleb ette...selle Riivo kohta naiteks tulid ykspaev Carlos ja Gary suure ohinaga mulle raakima, et nad teaqvad, et keegi eestlane on linnas ja selle eestlase peaks raudselt koos minuga yle vaatama. Kust nad seda juba teadsid, ei saa mina aru. Ahjaa Riivo, kui sa nyyd metsast tagasi tuled ja seda loed, siis lahme teeme olled, eks :)
Vahepeal oli meil siin valentinipaev, mis on siin toeline pidustuste paev. Linnas oli kogu paeva liiklus suletud kesklinnas, tehti igasugu kaunistusi ja parast rahvas pidutses oo labi. Mul on hostelis vaga suur avar siseou, kus saab grillida, ja poisid otsustasid tulla ja teha seal grillipeo. Tegimegi, oli vaga lahe. Minu nalgivad argentiinlased tulid, vaatasid suu ammuli meie kana ja kartuleid ja kysisid, kas see on koigile moeldud, olid jube pettunud, kui me ytlesime, et ega ikka ei ole kyll. Parast viisime kondid ja natuke jarelejaanud sooki kooki ja tyybid kysisid, kas nad voivad vahemalt toidujaanused ara syya :P Me olime nii lahked ja lubasime kyll. Argentiinlastel on 3 tydrukut kambas, mitte eriti ilusad, aga talutavad. Poisid motlesid, et kuna eesti naisi siia ikka veel saabunud ei ole, siis nad ajaviiteks sebivad natuke neid argentiina tsikke, kutsusid neid endaga ooklubisse, aga tibid teatasid, et neil raha pole, et valja minna. Poisid siis motlesid, et kurat nendega, selliste eest nad ka maksma ei hakka ja nii ei saanudki mingit asja. Parast sebis Carlos endale (suurest masendusest Kersti puudumise parast :P)  mingid kohalikud naised, kes olid vist kunagi ta klassioed olnud.
Mingi ohtu kaisime poistega ollekas (Gary, Calrlos ja 1 noor kutt Nick) ja parast teadsid poisid mingit kohta aarelinnas, mis on nagu suur katusega korvpallivaljak, kus toimuvad mingid oodisko laadsed asjad, oli band ja tantsutydrukud ja koik nagu peab, vihtusime seal kohalikega tantsu ja tegin moned videod ka...mida ma loomulikult sellise yhendusega eluilmaski yles ei saa.
Siis on siin linnas veel 1 inglise tyyp kelle nimi on (vist) Brian, koik kutsuvad teda Gringo Brianiks. Ta oli siin juba 3 aastat tagasi, aga ma ei arvanud, et ta nii visa on ja samamoodi aastaid elab, aga inimesed ei lakka iial yllatamast. Gringo Brian. Tema on enda sonul parit Manchesterist ja tema nimi on Brian. Tema tegeleb siin sellega, et veristab aegajalt ise noaga oma katt, et see naeks piisavalt verine ja vigastatud valja, ja siis laheb otsib kesklinnas valgeid turiste. Valgetele turistidele raagib ta, et kohalikud indiaanlased tungisid talle noaga kallale, vigastasid ta katt, varastasid koik ara ja tal oleks kangesti vaja laenata veidi raha, et saaks minna haiglasse oma katt ravima ja Limasse saatkonda, et uut passi vormistada. Valged muidugi usuvad teist omasugust valget, perfektse inglise haaldusega kutti, ja annavadki talle raha. Raha eest laheb Brian Beleni slummi ja hangib sealt kokaiini. Vahepeal on ta nii pilves, et ta eriti ei maleta, kellelt juba on raha kysinud ja saanud ja kellelt mitte ja kysib monelt mitu korda, aga keegi temaga selle eest midagi hullu ei tee. Ja nii elab ta siin juba aastaid. Ta pyydis juba mulle ka linna peal sama juttu raakida, aga kuna juba tean asja, siis on lihtsalt naljakas. See noaga kallale tungimise jutt muidu on esmapilgul usutav, aga kui siin pikemalt olla, siis mitte eriti. Asi on selles, et Iquitos on tegelikult ysna turvaline linn. Siin varastatakse palju, et saada raha narko jaoks (narkomaane on palju), aga siiani ei ole eriti vagivaldseid juhtumeid olnud, on ysna kindel, et keegi ei tungi kellelegi kuskil noaga kallale. Aa ja siin on 2 politseinikku, kes on eriti agarad narkokaubitsejate pyydjad, teevad vaga agaralt oma tood...sest kogu konfiskeeritud kokaiini tarvitavad nad parast ise ara :P Koik teavad seda, aga kedagi eriti ei huvita.
Aga siis nyyd paar paeva tagasi. Nagin Garyt oma motikaga ringi soitmas ja ta tuli ytles, et laheb yhte suvalisse kylla dzunglis kylastama oma vana sopra Ricardot, keda pole ammu nainud, et akki ma tahan ka tulla. No ma ei saanud lasta seda 2 korda oelda ja ytlesin, et muidugi ma tahan, seega laksin kaasa. Nick ja veel 1 kohalik kutt tulid ka. See Ricardo elab mingis suvalises metsakylas, kuhu viib vaga olematu tee labi igasugu veidrate kohtade, Iquitose-Nauta vahelise tee pealt metsa ara keerata ja soita mingi tunnike poololematut dzungliteed. Oli vaga lahe elamus vaadata kohalikke kylasid ja inimesi kohtades, kuhu turistid muidu eluilmaski ei satu. Aga see Ricardo siis. Joudsime kohale ja kui aus olla, siis nagi tema elamine ikka ysna lauda moodi valja. No tegelikult nagu koik kohalikud elamised siin. Aga astusime sisse, Ricardol oli keset siseoue suur laud, kuhu ilmusid hoobilt jaakylmad pudelid valget veini, punast veini, sangriat ja Baileyst. Kohe ilmus kuskilt platsi terve kari naisi (nagu seebikates - Ricardo naine, oed, tadid, ammad, pagan teab koik kes, terve suguvosa, koikide naiste koik lapsed), kukkusid sooke vaaritama jne. See Ricardo oli yks igavesti muhe vend, kes tootab siin mooda Amazonast soitval kruiisilaeval. See on eriti luksuslik kruiisilaev vaga rikastele turistidele, ametlikult 5 tarni vist mingi kategooria jargi. Seega raakis Ricardo vaga head inglishit. Tema nimelt on praegu 2 nadalat oma laevalt puhkusel ja sai koju tulles sealt kaasa votta kastide kaupa veine ja igasugu muud alkot. Lasime siis koigil nendel jookidel seal paraporgus hea maitsta ja jaime kuni jargmise paevani lopuks. Lapsed vahtisid suu ammuli ja Ricardo ja tema naine joudsid valja selleni, et hakkasid mulle raakima, et nende noorimal. 2-aastasel pojal pole veel ristiema ja neile oleks suureks auks, kui mina selleks hakkaksin :D Momisesin midagi ebamaarast selle peale ja tegin muud juttu. Ricardo muidugi paris nii vahva mees pole tegelikult, ta kasutas ysna alatult ara asjaolu, et tema naine inglise keelt ei oska ja raakis mulle agaralt oma naise juuresolekul inglise keeles, kuidas ta laeval kogu aeg teisi naisi sebib. Temal on ka vaike palve. Kui Carlos soovib tutvuda pysisuhte eesmargil vallaliste naistega, siis Ricardo soovib tutvuda mittepysisuhte eesmargil abielus naistega :P Eesti omadega siis :P Ma veidi niimoodi aariveeri ytlesin, et ega see nyyd vaga ilus tegu pole niimoodi, mille peale ta kostis, et tema loomulikult armastab oma naist ylivaga, aga tema ei saa kohe mitte midagi teha, kui temas on lihtsalt nii palju armastust, et jagub igale poole mujale ka. Kah omamoodi loogika ja point muidugi. Yks asi, mida siin opib, on koike aktsepteerima.
Tana siis olen jalle linnas tagasi ja pole midagi erilist teinud vahelduseks. Moskiitod on mind nii pohjalikult ara soonud, et mingid miniseelikud ei tule vist aasta aega enam kone alla, koik katki ja paistes. Tahtsin osta lennupiletit tagasi Limasse, kuna kojulend hakkab lahenema, aga nett ei toota selleks piisavalt hasti, homme lahen lennufirma putkasse ise kohale. Vaatan, kaua viitsin siin selle netiga nikerdada, akki saab mone pildi ka yles.

Metsast tagasi

Hei kaasaelajad, yle pika aja. Olen taas veidi tsivilisatsioonile lahemal, metsast tagasi. Esmalt vabandan kirjavigade parast - siin arvutis on spanish speller, mis ise teeb korrektuuri ja ma ei joua koike alati yle kaia ja parandada voi ei jaa kohe silma.
Sirts - see sinu mainitud jook on chicha, olen joudnud juba proovida ja pole paha. Igasugu muid juureleotisi ja kahtlaseid asju proovin siin ka. Aga kui aus olla, siis kohalikud ise kaanivad siin enamasti ainult olut, Cusquena jms selline kraam, liitrite kaupa.
Aga vahepealsest siis. Olin metsas 5 ja pool paeva, ilma interneti, telefoniyneduse, elektri, sooja vee ja muude hyvedeta. 5 paeva ei tundu nagu ilmatu pikk aeg, aga hetkel paistab see nagu terve igavik teistsugust elu ja olemist. Tunne on teistmoodi. Tutvusin yhe vaga meeldiva saksa noormehe Fabianiga Munchenist, kellega enamus aega koos ringi kolasime ja niisama lobisesime, ta on nimelt ymbermaailmareisil ja hetkel siis on omadega joudnud Louna-Ameerikasse. Veel oli meiega koos giid ja hea sober Gary ja veel moned poisid Saksamaalt.Igasugu asju juhtus. Nagime ysna oma hyti lahedal vosas korallmadu, kes on yks myrgisemaid maailmas, boad, poisid pyydsid paljaste katega onni eest joest moned kaimanid, hiigelsuuri karvaseid tarantleid nagime, skorpione...Gary laks yhest puust liiga lahedalt mooda ja selle puu peal aega veetnud skorpion haakis end talle ola peale ja sutsas sinna. Meie  Fabianiga vahtisime kui halvatud ega osanud midagi teha, aga kohalikel kaasas olnud paadipoistel laks vaga kiireks korraga, hakkasid kibekiiresti olast myrki valja imema ja maha sylitama. Siinsed skorpionid on myrgised, aga mitte surmavalt, onneks. Myrk sai valja imetud ja Gary kurtis moni aeg tagantjarele kehva enesetunnet, aga praeguseks on vist juba OK. Lisaks oli meie dzunglimajas palju draamat, kuna kohalikud peavad seal kahte lammast, kellel parasjagu syndis 2 vaikest poega. Jama oli selles, et lambaema keeldus peale synnitust lastega tegelemast, laks metsa ara ja naljaste ja norkade talledega pidid tegelema inimesed ehk siis meie. Tegime igasugu imetrikke, rebisime T-sargi katki ja tegime sellest vaikesed nutsakad, mida sai kasta piima sisse ja lasta imeda, muudmoodi nad syya ei osanud. Pyydsime neid ikka soota nii kuidas oskasime, kohalik kylamees aitas, aga eriti see tulemust ei andnud, talled jaid aina norgemaks. Poisid kaisid paadiga lahimas kylas, et ehk on seal kellelgi lutipudelit, aga muidugi ei olnud kellelgi. Saatsime Iquitosesse sona, et meil on kindlasti voimalikult kiiresti vaja piima ja lutipudelit, aga paat Iquitosest joudis kohale alles jargmise paeva lounaks ja siis oli liiga hilja, me ei suutnud tallesid elus hoida :(Nutsin nagu hull seal, kui nad surid.
Kohalikus kylas kaisime ja seal myys yks kylamees 100 sol eest (ca 30 eur) tapiiri poega. Tapiir on selline sipelgasiili moodi loom, nariline, see poeg oli umbes vaiksemat sorti koera suurune. Kuna tapiiri liha olevat vaga maitsev, siis kyttisid inimesed tapiiri ema soogiks, aga poeg jai jarele. Gary ostis selle tapiiri 100 soli eest ara ja viisime ta oma dzunglimajja, nimeks sai Pablo ehk Pablito :) Pablito oli selline aravoitu alguses ja ohtul lippas ta metsa ara. Arvasime koik, et ega ta tagasi enam ei tule ja oleme ilma nii Pablitost kui 100 solist, aga jargmise paeva ohtul avastas keegi Pablito taas maja ees kolamas ja meie room oli piiritu. Loodetavasti on temaga seal koik korras ka edaspidi.
Dzunglimajas elavat yks kummitus ja inimesed kuulsid seal kahtlaseid asju. Naiteks kuulis Gary mingi oo, kuidas keegi kais tema toas edasi-tagasi, vaatas vannituppa ja voodi poole, aga tegelikult kedagi toas polnud. Lisaks kuulsid kohalikud toolised, kuidas keegi laks suvalisse hytti ja vannitoas hakkas dushi all vesi jooksma, nagu keegi peseks. Tegelikult polnud seal kedagi ja kui mindi kontrollima, siis polnud ka porand marg. Kohal kais shamaan, kes tegi nn puhastusrituaali hingede eemale peletamiseks, rohkem keegi midagi imelikku ei kuulnud. Muidugi see mittekuulmine voib ka psyhholoogiline olla, pagan teab, aga ponevust rohkem kui kyll.
Nyyd siis olen linnas tagasi. Esialgu on natuke imelik olla ja ymber harjuda jalle, aga muidugi on meeldiv vahelduseks kaia puhta riidega, viisakalt, osta poest cocat voi istuda ohtul baaris jne. Hostelisse on vahepeal siginenud mul kamp mingeid imelikke tyype Argentiinast. Suitsetavad mingeid taimi, mangivad saksofoni, loevad Nietszchet, inglishit ei raagi, on suht kogu aeg pilves ja raha pole neil mitte sentigi. Tydrukud meisterdavad mingeid kahtlaseid kypsiseid, mida tanavatel myyvad, ja poisid mangivad ohtuti oes saksofoni, ju nad sellega siis nii palju teenivad, et end elus hoida. Valjas soomas kaimiseks pole neil raha, eile kaisid poes, ostsid seal saia, tahtsid praadimiseks muna ka osta, aga 3 muna maksab 1 sol (mingid moned eurosendid, 30 senti vist) ja see oli nende jaoks juba liig.
Saksa kuti Fabianiga tahame moni paev minna yhte teise dzunglimajja, kus olevat 7 m pikad anakondad, neid saab lahedalt takseerida ja soovi korral endale kaela ymber panna. Ma kahtlen, kas neid just laela omale soovin, aga vaadata ikka. Ja homme korraldavad Gary ja Carlos mingi grillpeo, kuhu loomulikult lahen. Limasse tagasi praegu ei kipu, siin on tekkinud oma lahe vaike seltskond ja tanu kohalikele saan kolada igal pool kohalike kohtades, kuhu muidu iialgi ei satuks.
Kersti kullakene - Carlosele on su tervitused edasi antud :P Nagunii tegeled seal Eestis lollustega, sama hasti void nende lollustega siin tegeleda :P Carlosel on muide 22.veebruaril toointervjuu maailma parimas lennufirmas Qatar Airways, plaanib sinna toole minna.

Tana paistab yhendus olema enam-vahem, proovin moned pildid ka yles saada varsti.

La vida loca hehee

Ymbermaailmareisil olev Saksa noormees Fabian

Meie lammaste sootmise aktsioon

Ja metsas nahtud tarantel

Ja selline elukas ka veel piilus meid vosast

Olematu netiyhendusega dzunglipealinn Iquitos

Hei, Olen praegu lihtsalt uskumatult kuri. Kirjutasin hullult pika jutu siia, raiskasin 2 tundi aega, ja siis crashis kogu see niigi olematu netiyhendus ja kogu mu tekst on lainud, koik lainud, mitte midagi ei salvestanud ka. Fakkadi fakk. OK, teen uuesti, aga lyhemalt, ei taha tervet paeva ka siin nikerdades mooda saata. Esmalt olulised asjad. Kersti, korvad kikki, siin on midagi sulle, marss kohe lennupiletit ostma :P Nimelt, see kena noormees siin on Carlos Enrique.

 

  Carlosel oli mulle vaike palve ja no ma olen ju nii hea sydamega, ega ma ei saa inimesele ara oelda, kui teisel abi vaja, eksole. Carlos soovib, et kui mul on vallalisi sobrannasid (voi neid, kes soovivad tema nimel vallaliseks hakata :P), siis voiksid nad koik siia Iquitosesse minu (Loe:tema) juurde tulla, tema on alati valmis. Ta tegi endast kena tutvustava video ka, aga no sellise netiyhendusega nagu siin ma mitte ei hakka isegi yritama seda yles laadida, parast FBs saate. Carlos lubas mulle iga kohale saabuva naise pealt maksta 100 USD, ega mul ongi raha vahe jargi, nii et hakake aga lennupileteid ostma, on siin seltsis segasem ja saab mu vaike pimping service business ka alguse :D Kui nyyd asjalikumalt raakida, siis lahen homme koos saksa poistega 5 paevaks sygavale dzunglisse ara ja sel ajal mul kindlasti netiyhendust pole. Muretseda pole vaja, olen lihtsalt tsivilisatsionist niivord eemal.....no kui just anakonda mind ara ei soo :P Vahepealsed para paeva olen olnud Iquitoses, nautinud vaba dzungliohkkonda, nikerdanud olematu netiyhendusega, kolanud ringi jne. Ausalt oeldes on siin selline koikeholmav vabaduse tunne, mida naudin. Igasuguseid veidraid asju kohtab ka.Naiteks on siin see dzungliturg, kus myyakse koike alates vetsupaberist ja toidust kuni kuivatatud-jahvatatud ahviajude ja inimeste kehaosadeni, lisaks igasugu veidrad droogid. Eile nagin turul, et naised vahustasid hiigelsuurtes pesukaussides mingit valget asja ja myysid seda kui magustoitu. Ma ei teadnud, mis see on, aga valimuse jargi paistis vahukoor, ja motlesin proovida. See oli hoopis toores munavalge coca colaga. Tadi vahustas toore munavalge, lisas hulka tortsu cocat ja magustoit valmis. Ma ei tahtnud loll gringo ka olla, toppisin selle endale ikka roomsa naoga sisse, aga parast iiveldas mitu tundi tagantjargi. Veel on siin yhel tadil raakiv papagoi, selline suur ja roheline nagu multikates. Pyydsin talle eesti keeles moned lollused opetada, aga ta ei paistnud vedu votvat. Kyll aga on sellega nii, et tema jargi saab vihma ennustada - papagoi muutub eriti jutukaks alati vahetult enne vihma linna joudmist. Kui on naha, et ta kukub ohtralt lobisema, on teada, et tuleb hakata kuskile sisse kobima, kuna varsti hakkab sadama. Tana linnas tulid mu juurde 2 18-aasukut juttu tegema ja palusid, et ma teeksin nende eest ara nende inglise keele kodutoo. Ma ytlesin et ok vaatame seda asja, ikka voin teha....ja siis seda kodutood nahes sain aru, miks nad 18-aastaselt ikagi veel ise sonagi ei raagi. Need ylesanded olid nagu meie 2 klassi tasemel a la tee dialoog stiilis "minu nimi on Helen, mis sinu nimi on". Pole ime, et siin inglishit raagivad ainult need, kes valismaal elanud voi tootanud. Veel tegime eile paeval Gary, Carlose ja veel yhe poisiga vaikese valjasoidu yhte dzunglibaari, mis asub joe peal keset metsa, linnast valjas, kohale saab ainult paadiga ja ainult siis, kui oled piisavalt kohalik, et seda kohta teada. Tegime olled, Carlose tutvumisvideo naistele ja naersime pisarateni. Aga homme siis metsa ara, ei mingit tsivilisatsiooni enam. Adios.

Iquitos

Tere yle mitme paeva ja esmalt ma vaga vabandan koigi hoolivate inimeste ees, kes on minu parast vaga muretsenud. Minuga on koik korras, aga lendasin vahepeal Iquitosesse Amazonase aares ja siin praktiliselt ei ole internetti. Netipunkt on kas suletud voi on yhendus nii aeglane, et mitte midagi ei onnestu postitada. Praegu tundub veidi talutav olema, aga ega ma kindel pole, et seegi postitamine onnestub. Kui saate lugeda, siis jarelikult onnestus. Lendasin yleeile ohtul, viimase paeva Limas veetsin vahelduseks igati meeldivalt ja rahulikult, ilma eriliste segajateta, jalutades. Kuna mitte midagi erilist ei toimunud, siis polnud ka mitte midagi erilist kirjutada, motlesin, et lendan dzunglisse ara ja siis kriban, aga tutkit. Aga hea kyll. Oobin hostelis koos yhe saksa tyybiga. Saksa kutt on mingil seksiturismireisil voi pagan teab, mis reisil, igatahes sebib ta yliagaralt kohalikke naisi. Yleeile ohtul kui tulin, teatas ta, et laheb valja kolme kohaliku tytarlapsega. Ma unustasin paraku kysida, kas koigi kolmega korraga voi kordamooda :P Eile nagin teda yhega korraga sebimas. Muidu on OK, kohtusin vana tuttava Garyga yle pika aja, kaisime olut joomas kood tema sopradega ja oli lahe. Paris dzunglisse saaksin siis, kui tuleb veel huvilisi, vast moni ikka tuleb. Peaks saksa kutile ytlema, et metsas elab ka kohalikke naisi, vast pakub huvi :P Aga ega ma ei hakkagi pikalt kirjutama, sest iga liigutus siin votab yyratu aja ja see ajab mind narvi. Proovin moni teine paev veel muidugi pikemalt kirjutada.

Laiskus tuli peale

Tana on Limas pilves ilm ja natuke on isegi vihma lohna ohus, mis on mulle taielik onnistus, kuna sain eile mooda kallast ja parke kolades tohutu paikesepoletuse, naen valja nagu Punanina Rudolf, ainult et punane pole mitte ainult nina vaid koik kohad. Hostelis juba koik ahhetasid seal ja vaene vaike Brenda pidi peaaegu et hakkama kiirabi kutsuma :D Pidin ikka kovasti seletama, et nii valgete inimeste puhul sellist asja ikka juhtub. Tegelikult on mul laiskus kallal, voibolla olen siin paari paevaga juba liiga palju ringi rahmeldanud. Peaks minema vanalinna vaatama, aga kuidagi nagu ei viitsi eriti. Vaatab, longin nats niisama ringi ja vaatan, kuhu jalad suunduvad. Eile oli selles mottes tore paev, et sain ometi yksi ringi luusida, igasugu kylje alla ujuva tyybid ei olnud seekord vaga jarjekindlad ja vahpeal ma teesklesin eriliste tyytuste puhul, et ma ei oska ei inglishit ega hispanjoli, seletasin eesti keeles suvalisi asju, mis pahe tuli:P Nad pidasid mind ilmselt poolearuliseks ja leidsid, et pole motet jamada :P Ohtupoole kohtasin siiski ka yhte igati vahvat inimest, kellega kaisime votsime ohtul vaikesed olled ja raakisime meeldivalt juttu. Kui eelmine oli narkodiiler, siis see oli 50ndale eluaastale liginev syvaveetuuker - inimene, kes teeb ehitustoid mere pohjas, naiteks ehitab tunneleid, gaasitorusid, ma ei maletagi koik, misasju seal vee all veel ehitatakse. Naftapuurtorne ka. Otstavaks sai see, et kuigi tyyp on Limast parit, on ta alates 17ndast eluaastast elanud Californias ja igal pool mujal maailmas, kus vee all midagi ehitada saab, seega on tal briljantne ideaalse haaldusega inglise keel. Olin voimalusest kuulda korralikku head keelt nii vaimustatud, et votsin hoobilt kutse vastu. Filoloogide vark :P Kohalik Peruu olu oli hea ja kokkuvottes nautisin veidi intelligentsemat vestlust kui narkodiileritega....kelle peole ma ei lainud loomulikult. Kurat neid teab, lasevad seal ajaviiteks ennast voi kedagi teist maha vahepeal vms. Kuna sellel sukeldujal oli lappar ja tuli valja, et talle meeldivad AC/DC jms rokkbandid, siis tutvustasin talle Metsatolli ja Tanel Padarit, tyyp oli vaimustuses ja lubas Metatolli andunud austajaks hakata ja kui Toll veel kuskil USAs tuuritab, siis kindlasti kontserdile. Olen andnud oma panuse ja tekitanud maailma yhe fanni juurde :D Tegelikult peab ytlema, et Lima on vaga vahva ja ka ilus linn, vahemalt siinne piirkond. Eks siin ole ka hullemaid kohti,aga koleturismi ma yksi vast siiski harrastama ei hakka. Mere aar on kilomeetrite kaupa aaristatud parkidega, koik oitseb ja lohnab, on korralikud jalutusted, elamukvartalid on ilusad, aedadega, jalutaja paradiis. Ma ei tea, mitukymmend km eile maha voisin kolistada. Ohtul laksin Kennedy Parki, mis on siin selline keskne koht linnas, suur park, kus paeval inimesed niisama hangivad, ohtul aga toimuvad igasugu happeningid ja turg. Eile oligi suur happening - seal on selline vaikese platsi voi staadioni moodi koht, kuhu tuli kohale diskor, pani latino tantsumusa mangima ja kohalik rahvas kukkus keset platsi tantsu vihtuma, kes ei tahtnud ise, vaatas pealt, ja koigil oli lobu laialt. Tegin moned videod ka, aga ei viitsi hakata yles laadima praegu. Probleem muidugi tekkis sellega, et kohalikud poisid tahtsid koik kutsuda mind baari, aga vanapapid tantsima - ytlesin neile eesti keeles, et mul on puujalad ja ma tantsida ei oska, mojus hasti :D Aga ma nyyd veel natuke jalutama, kuna tana on pilves ja vihmale kiskuv, siis on hea ilm arvestades mu paikesepoletust. Adios!

Maailma loomaaed on kirju

Tere hommikust taas koigile mu grafomaania austajatele :) Lima on taitsa vahva linn. Kuigi mereaarne, ei ole mina siin veel mingeid eriti ilusaid liivarandu ega yldse kena randa nainud, ujuma ei kipu, koik on kruusane ja vesi ka nii 20 kraadi kogu aeg, ilmselt sellest, et ohtul-oosel on mere aares ikka paris kylm. Aga Lima on selline kergelt kaljupealne linn ja mooda kallast laheb mere aares pikalt parke ja aedu tais jalutustee, mis on vage kaunis, ja vaated ookeanile lummavad. Minule kui kroonilisele jalutamishullule igati sobiv. Eile jain natuke ohtu ja pimeda peale seal mere aares ja siis olid vaga voimsad lained vastu kajusid, paris muljetavaldav. Vanalinna pole veel joudnud, vast siis homme, esialgu on siingi veel ilus ja huvitav. Aga eile siis...mulle haakis kylge see tundengipoiss ja ykskoik kuhu ma laksin, arvas tema, et tal on ka vaja just tapselt sinna minna. Lopuks, kui hakkasin mere poole minema ja nagin, et ta ikka sabas, siis loin kaega ja motlesin, et ok las olla, oskab vahemalt inglise keelt ja vahest kuuleb midagi huvitavat. Ja oi kui palju huvitavat ma kuulsin :D Tyyp on 20, hindasin vanust suht oigesti. Aga kui joudsime mereaarsesse parki, arvas tema millegiparast, et on sobiv aeg raakida mulle ara kogu oma senine elulugu ja ma siis kuulasin huviga. Kuna selle kohta saab oelda vaid, et maailma loomaaed on toepoolest vaga kirju, siis jagan seda elulugu lyhidalt. 15-aastaselt jattis kutt kooli pooleli ja hakkas narkodiileriks, kuna vanemad tyybid lubasid, et nii saab palju raha ja lobus on ka. Tyyp hakkaski narkodiileriks, oligi kogu aeg vaga palju raha ja lobus oli ka, lisaks tombas ise ka igasugust kraami, mida katte sai. Tama sai omakorda kraami mingi Kuuba sobra kaest. Siis laks asi jamaks ja politsei hakkas neid tyytama, Limas olid mingid haarangud ja tema Kuuba semu lasti maha. Tyybi enda autot tulistati ka ja osa tyype lasti maha, teda onneks mitte. Peale seda ta arvas, et tuleks minna voorutusravile ja jama lopetada ja seda ta tegigi (vaidetavalt...u never know with those guys). Siis jattis ta pruut ta maha ja ta motles, et kui tal vanadest narkoaegadest juba relv alles on, siis voiks ennast sellega maha lasta, aga vanaisa sattus peale ja ytles, et mida kuradit, maailmas on 3,5 miljardit naist ja sa motled siin ennast mingi yhe parast ara tappa. Tubli vanaisa. Peale seda laks kutt ylikooli ja kaibki seal praegu. Tema suurim soov, mille ta lubas varsti teoks teha, on lasta tatoveerida oma olale suurelt oma ema nimi ja moned lillekesed lisaks :D Ei taipa, mis teema meestel nende emadega kogu aeg.. :D Otse loomulikult arvan ma, et sellest loost on mingi osa tode, aga enamus blondiini peibutamiseks valja moeldud, et oleks huvitavam. Aga...u never know. Eelistan vaadata maailma avatud silmadega ja sellised asjad ikka avardavad silmaringi. Lopuks, kui ta oli saanud oma loo ara raakida, sain tast lahti ka, akki oli mingi suhtlemisvaegus. Tana ohtul olevat neil sopradega mingi trance-techno pidu, kuhu ma ka olen kutsutud, aga ma ei lahe...kurat teab, mis vahvat narkot keegi kuskil jalle tombab voi joogi sisse sokutab. Lahen selle asemel nyyd hoopis jalle rannikut avastama, loodetavasti tana ilma sellise seltskonnata.

Lima

Olen olnud Limas linna peal kolamas praeguseks umbes pool tundi ja midagi tuleb ilmselt teisiti teha. Panna selga koledamad riided (mul enam koledamaid pole,niigi panin katkised teksad ja lohvaka t-sargi irw) ja varvida juuksed mustaks vms. Igal sammul on mingi tyyp, kes midagi hoikab, vilistab, kommenteerib, teeb juttu vms. Laksin istusin parki maha ja esimese 3 minutiga ujus kylje alla mingi tyyp juttu tegema. Viisakusest siis veidi tegingi juttu, tegu mingi tudengiga, kellel praegu koolivaheaeg, aga lopuks nagin paaseteed - pargi korval netikohvik, ytlesin, et mul vaja sinna minna tahtsaid asju ajama, tema kohe, et vot just sinna on temalgi vaja tapselt praegu minna. Nyyd istub mul siin kuskil korvalkabiinis. Ilmselt saan tast lahti nii, et ytlen talle, kui vana ma pariselt olen :P Tema on ca 18, ma arvan :P Yhte lahedat tydrukut Hispaaniast kohtasin ka, kes on mitu korda Tallinnas kainud, see on vaga positiivne erand. Ja hostelis jagan tuba tytarlapsega Argentiinast, kellel nimeks Brenda. Ta on vaga nunnu ja raakisin talle seriaalist Beverly Hills 90210, kus keegi peategelane Brenda oli kuum tegija, aga ta polnud sellest kuulnud. Argentiinas ilmselt pole seda siis naidatud voi on ta selleks liiga noor. Inglishit siin keegi eriti ei oska, peale mu uue liigagara sobra pargist,ja Brenda ka natukene, nii et pean hispaania keelega hakkama saama. Ega eriti sujuvalt ei lahe, aga lihtsamad asjad saan aetud ja eks see olegi parim viis oppimiseks. Taksojuht tahtis minuga kangesti lobiseda, naitasin talle moblast Manni pargis ja Paaskyla rabas tehtud pilte lumisest loodusest ja tyyp oleks aarepealt unustanud rooli hoida. Ega siin keegi teine ka pole lund nainud, olen pidanud juba mitmele naitama. Mones mottes lahe, on mul endal ka lobusam. Ilm on meil paikseline, pakun ca 25 kraadi, seega plaanin minna natukene mere aarde kolama. Tegelikult olen surmvasinud pikast lendamisest, aga und nagunii praegu keset paeva ei tule ja kes sellise paikese ja soojaga ikka magada raatsib. Esmapilgul tundub Lima ise ysna tavaline linn, mingit eriti vaimustavat elamust mul veel pole. Aga ega pole veel eriti midagi nainud ka. Pilte pole teinud veel ja kuna mul seekord pole kaasas yhte teatud itimeest, siis ei viitsinud ise hakata lapparit vedama, seega natuke kahtlane, kuivord ma neid kuskile yles laadida saan. Aga ex nais. Vaatan nyyd, kas saan sobra maha raputatud ja lahen luusin veel natuke ringi. Homme vast juba rohkem uudiseid. Ja oluline asi - sokiprobleem on nyyd kuni koduni jaadavalt kadunud, kuna ei mingeid sokke enam, ainult platud :)

Madrid

Hei, Pean Madridi lennujaamas hetkel veel moned tunnid aega surnuks looma, oodates oma Lima lendu, ja siin on netiarvuti. Maksab 2 EUR 20 minutit (kohutav roovimine), motlesin et ok las olla kannatan ara...ja siis selgus, et see on nii oudne vana logu, pooled asjad siin ei toota, naiteks gmail. Blogi vist tootab...voibolla. Kuna aega vahe, kriban kiiresti. Mis koige olulisem, valjas ei ole lund vaid meeldivad 10 soojakraadi, rohelised puud ja paikesepaiste. Sellest hoolimata on tunne natukene imelik, pole harjunud, et ei ole kellegagi koos lolle nalju teha, rahvast vahtida ja kommenteerida jne. Kodustest tegelastest ikka tunnen puudust kyll. Aga saan hakkama. Sellist turvakontrolli nagu siin olen ma elus vast ainult India-Pakistani piiri lahedal nainud. Jalast tuli ara votta kingad, seljast peale sargi koik riided jne. Ma motlesin korraks, et peaks lolli nalja tegema ja kui tahavad turvakontrollis rahvast paljaks koorida, siis minugi poolest, ega ma voin ju selle sargi ka ara votta, et poleks mingit kahtlust selles osas, kas mul on voi ei ole kilo kokaiini kohu peale sargi alla kinni teibitud. Aga no ma suutsin ennast ohjeldada ofkoors ja pesuvaele just ei votnud. Hea nali oli see, et pidi jalanoud ara votma, aga mul on see sokiprobleem ju, eksole...muidugi ei leidnud ma hommikul unise peaga ja kiiruga yhesugust paari vaid ajasin mingid suvalised jalga, tennised otsa. No ja siin turvakontrollis tenniseid ara vottes oli kogu rahvale naha ilusti, kuidas mul yhes jalas on tumesinine sokk ja teises must roosade lilledega :P Edaspidi ostan terve elu ainult sama varvi sokke. Ok, uued uudised vast homme Limast. Seal pole onneks yldse sokke vaja, kuumaga kaivad koik platudega, mina ka.

Rosangelica

Seekordne reis tuleb teisiti. Esimest korda elus üksi ja seega ettearvamatu, ainult iseendale lootes. Eks selles ole omajagu süüd minul ja mõnel teisel, aga mis sest ikka. Peruu on antud juhul õige valik, lisaks teistele Ladina-Ameerika riikidele. Peaksin ilmselt kaaluma emigreerumist näiteks Mehhikosse, võtma omale uueks nimeks Rosangelica või Estrellita või Maria de los Angeles...see õigustaks pidevat seebiooperit, elaksin pidevas vaesuses (aga hing oleks õilis) ja unistaksin mõne võluva miljardärist Jose Ignacio kohtamisest.
Aga jah, seekord siis Peruu ja üksi ja säästureis. Hirm on muidugi natuke, aga samas olen igal reisil kohanud väga vahvaid naisi, kes reisivad üksi, saavad hästi hakkama ning naudivad oma tempos kulgemist ja isiklikku vabadust. Küllap saan minagi hakkama ja kohtan vahvaid kaaslasi. Mõni miljardärist Jose Ignacio ehk ei teeks ka paha :P
Lendan juba mõne tunni pärast Madridi ning homme õhtul sealt edasi Peruu pealinna Limasse. Hosteli broneerisin, lähen pistan jalad ookeanivette, liigutan liivas varbaid ja mõtlen, mis edasi. Amazonase džunglisse lähen tagasi, kuna eelmisel korral jäid mõned asjad tegemata ja hinge kripeldama. Shamaani juures käik ja ayahuasca tseremoonia, hiiglaslike anakondade ja ämblike nägemine...
Ok mis siin ikka, lähen praegu ära magama, varahommikul on start. Loodetavasti läheb kõik hästi. Hoiame pöidlaid. Seekord läheb neid pöidlaid vast pisut rohkem vaja kui seni.