Thursday, March 31, 2011

Punkt...jargmise korrani

Meie lend Frankfurthi ja sealt edasi Helsingisse valjub ca kolmveerand tunni parast ja loodetavasti jouame onnelikult koju. Hetkel kasutan lennujaama wifit viimaste muljete kirja panemiseks.
Eilse ohtu ja tanase paeva veetsime Bogotas, eile kaisime kohalikus ooklubis vaatamas, kuidas rahvas pidutseb ja tegime moned olled, tana lonkisime parkides ja kaisime teile koigilen shokolaade kaasa ostmas :P Ooklubi oli vaga lahe, musa oli hea, koht selline kodune ja natuke reggae honguline, koht oli tais igasugu kirjut rahvast, segamini kohalikke ja gringosid, indiaanlasi ja rastamehi ja ilusaid end yles loonud negritasid. Siinsed peod on selles mottes meie omadest erinevad, et koik toepoolest kogu aeg tantsivad, mitte nagu meil, et pool aega vaadatakse klubis niisama ringi. Joodi ka seal m´uidugi vaga ohtralt )meie seekord mitte).
Nyyd siis peale ligemale pooltteist kuud koju tagasi ja tunnen end hetkel toelise voorkehana igal pool. Kindlasti lendan esimesel voimalusel siia maailmajakku tagasi ja siis tulevad juba uued blogid.

Wednesday, March 30, 2011

Ring saab tais - Pasto

Oleme jalle Columbia pinnal, Pasto-nimelise linna lennujaamas ja ootame oma Bogota lendu, teen netis aega parajaks. Soitsime bussiga Equadori piirile, seal jalgsi yle piiri ja yllatuslikult isegi ilma erilise mokutamise ja jamadeta ning piirilt 2 tundi edasi Pastosse, mis on esimene korralik linn Columbia poolel peale piiri. Eile seega olime terve paeva bussidega teel ja Pastosse joudsime just pimedaks. Edasi oli meil valida, kas soita Bogotasse bussiga, mis soidab 25 tundi, voi lennukiga. Minul oli kyll bussielu jaoks vaim valmis, aga Gabriel vist avastas, et tal on veel natukene raha jarel ja ostis lennupiletid. Ega ma ei kurda, lennuk lendab 1,5 tundi ja seega jaab meil veel Bogotas tana ohtul ja homme natuke aega ringi chillida. Ahjaa, pidime siin taitma mingi vormi kontaktandmetega, et kui lennuk alla kukub, siis nad teavad, kellele helistada. Eriti usaldusvaarne, eksole. Kurat, ei meeldi mulle see lendamine mitte yks raas, aga bussiga 25 tundi magedes loksuda ka eriti ei ahvatle.
Viimase ohtu Quitos veetsime mingis baaris, kuhu laksime siis nn reisi loppu tahistama, tegime seal poole ooni drinke, arutasime maailma asju ja vaatasime inimesi. Gabriel hakkab ka lopuks juba tervenema. Eile siis joudsime Pastosse ja kuna mul ei ole ju enam Columbia Lonely Planetit, siis ei teadnud ma sellest linnast suurt midagi, kuid kohale joudes selgus, et tegu on vaga ilusa ja armsa vaikelinnaga. Tana hommikul tegime enne lennujaama tulekut linnas moned tiirud, palju on koloniaalarhitektuuri, mis on kyll hooldamata ja kaest ara, aga siiski voluv, lisaks igal sammul kirikud ja valjakud. Hea meelega oleks Pastos veel paar paeva veetnud, aga enam ei ole aega, homme ohtul juba on vaja hakata kodu poole lendama. Louna-Columbia on oluliselt vaesem kui Equador, aga ka kuidagi lihtsam ja sydamlikum, tanavatel liigub palju igasugu hobuveokeid, eesleid, lahedad vanapapid istuvad oma majade varavatel, meisterdavad kitarre, kingi jms koikvoimalikku kraami.
Nyyd siis loodetavasti varsti Bogotas ja homme ohtul lennukiga Euroopa poole teele. Ma ei olegi kindel, kas viitsin veel Bogotas midagi siin kribada, ysna vasinud tegelikult ja ega seal midagi uut ja ennenagematut enam ei ole ka.

Sunday, March 27, 2011

Los locos y algo mas

Nonii, pole ammu kirjutanud siia midagi. Seda selleparast, et esiteks on asjalood kulgenud pisut segaselt ja teiseks on olnud nii palju tegemist, et ei ole aega netis istuda. Oleme elus ja terved, kuigi Gabriel teatab, et ainult pooled meist ja pooleldi elus ehk siis temal on viimane nadal aega olnud kallal koikvoimalikud hadad tervisega, hetkel mingi angiinilaadne asi kurguga ja palavik, enne seda silmadega mingi jama ja veel enne seda kylmetus ja paikesepoletus samaaegselt (no annab ikka jargi teha). Montanitas oli meeletult palav ja meie hostel oli konditsioneeriga, nii et kiusatus oli kogu aeg konditsioneeri toas sees hoida ja ilmselt sai ta sealt kylma tuult ning ookeanist mingi bakteri voi sodi omale silma.
Eile ohtul joudsime Equadori pealinna Quitosse ja ees ootab pikk tee koju...esmalt Bogotasse ja sealt siis lopuks Helsingisse. Natuke lyhidalt siis vahepealsest. Montanitas olime paigal palju kauem kui algselt plaanisime, kuna see koht osutus yllatavalt toredaks ja surfamisest sattusime ka vaimustusse. Olgugi turistikas kyla, oli seal vaga lahe elurytm, mis meid haaras: hommikul ja paeval magatakse ja kaiakse rannas, pealelounal surfatakse, siis vaadatakse paikeseloojangut ja peale seda oosel pidutsetakse kovasti. Seda koike tegime meiegi, mina kyll tapsemalt surfasin bodyboardiga, mis on tiba vaiksem kui surfilaud ja sellega soidetakse lainetel kohuli. Vahepeal kaisime ka paaris kohalikus naaberkylas, nagime vaikesed lahedaid sadamaid, kalaturgu, kylalislahkeid vanapapisid ja palju muud. Gabriel muidugi oli enamuse ajast haige, aga surfamas kais sellegipoolest, kuna pool puhkust toas teki all istuda tundus veel nutusem valjavaade ja temale meeldis Montanita kuidagi eriliselt selle ylilaheda kogukonnafiilingu parast seal. Yhtlasi loi taas valja minu ilmselt elukestev kalduvus ise oma elu meelega voimalikult keeruliseks elada ja tegime Gabrieliga siis esimest korda reisi jooksul ka korralikku draamat, mis annaks ilmselt ohtralt monele telenovelale ainest, kaklesime ja tegime muud tsirkust ja sellel ma tegelikult yldse pikemalt ei peatugi.
Venitasime muudkui Montanitast lahkumisega kuni lopuks eile hommikul ei jaanud meil enam eriti muud yle, vastasel juhul riskinuks me sellega, et ei joua enam oigeks ajaks Bogotasse oma lennule ja natuke tuleb ajavaru ka jatta, kuna ei saa kindel olla, kus ja kui palju jokutamist tuleb. Tulime Montanita lahedalt kylast bussiga, mis osutus toeliseks kylabussiks. Erilist valikut meil muidugi polnud ka, kuna paevas kais ainult 2 bussi siia ja molemad tapselt samasugused. Buss soitis labi absoluutselt koik pisikesed kylad, peatus iga maja ja teeotsa juures, vottes peale ja lastes valja kohalikku rahvast, koos meiega soitis bussis kellegi last kanu (loomulikult elusaid) ja igasugu muud kirjut seltskonda. Vahemalt olid meil ainult kanad, alati, kui nad vaga kisa hakkasid tegema, meenutasin ma Iquitoses yhtede tyypide juttu sellest, kuidas nad soitsid joelaevaga Amazonasel 5 paeva. Nimelt oli see pooleldi kaubalaev ja veetavaks kaubaks olid muuhulgas ka lehmad ja muud pudulojused, poole reisi peal siis hakkas yhel lehmal halb, mille peale mehed tapsid lehma ara keset laevatekki ja veri voolas igal pool ja kuumus voimendas voikaid aroome. Meil laks siiski oluliselt paremini ja peale 12,5 tundi bussiga loksumist labi igasugu paraporgute joudsime eile hilisohtul Quitosse. Hostelit peab meil lahe vanapapi, kes on ylivaga hoolitsev ja lahe, toi Gabrielile rohtusid kurgu jaoks ja tekitab muidu sellise tunde, nagu me oleks tema kodus kylalised. Quito ise on ilus, koloniaalstiilis vanalinn just pohiliselt, aga kylm, kuna on 2850 m korgusel magedes. Quito muideks on praegu ehk siis 2011 aastal Ameerika (mandrite) kultuuripealinn nagu Tallinn on Euroopa oma. Peale paikese loojumist tuleb ikka jopega ringi liikuda ja see on ysna masendav arvestades seda, et Montanitas oli pidevalt paike ja ca 30 kraadi. Ahjaa, Montanitas oodati kangesti tormi ja see jai lihtsalt ara, oli 2 paeva tugevamat tuult, siis laksid pilved laiali ja oligi kogu lugu.
Tana ja homme oleme Quitos, aga siis ylehomme hommikul algab pikk tee esmalt Equadori>Columbia piirile ja sealt Bogotasse. Liigume igaks juhuks vaikese ajavaruga, kui peaks kuskil mingi suuremat sorti mokutamine tekkima. Tunne on ausalt oeldes kaunikesti masendav, esiteks oli ookeani aarest ara tulek masendav ja teiseks see kylm kliima jalle ja kolmandaks on siin veel niiiii palju kohti kaimata ja nagemata, Kariibi mere aarde pole me veel naiteks yldse joudnud...ja mulle on Equador vaga kodune ja oma, tunne on, nagu ei laheks tagasi koju vaid vastupidi, olen sunnitud kodust ara kuskile kaugele pohja soitma mingil arusaamatul pohjusel (too...irw).
Saime esimese korraliku tynga ka, nimelt on kellelgi onnestunud meile sokutada voltsitud 20 dollariline rahataht, millega pole meil nyyd muud peale hakata kui suveniiriks jatta ja see pole eriti meeldiv, kuna meil molemal Gabrieliga on raha otsas ja loeme sente juba ysna hoolega. Koige suurem kaibel olev rahataht Equadoris on 20 dollariline ja neid saab ainult ATMst, kuna kuskil midagi ostes ei ole voimalik sellist rahatahte tagasi saada. Kuna ATM ilmselgelt voltsitud dollareid ei valjasta, siis tegi selle tynga meile toenaoliselt taksojuht, kes meid hostelisse soidutas. Arve oli miski 4 dollarit ja Gabriel andis talle 20se, mille tyyp pimedas paremini nagemiseks oma katte vottis ja siis ytles, et kas vaiksemat pole, tal ei ole tagasi anda. Otsisin siis selle peale valja oige summa myntides ja tyyp andis 20se tagasi, aga muidugi oli pime, me olime vasinud ja palju sahmerdamist suurte seljakottidega ja me ei tulnud selle peale, et ta voiks selle 20se vahepeal tasakesi ara vahetada. Juhtub ikka, eksole, igasuguseid asju, vahemalt ei ole see mingi yyratu rahaline kaotus, aga kuidagi nome trikk nagu.
Muide, KaruKera vist ikka tahendab mones keeles midagi, nimelt on Quitos ka sellenimeline soogikoht olemas.
Ok, aitab praeguseks, uued uudised toenaoliselt kuskilt Columbia piiri lahistelt.

Wednesday, March 23, 2011

KaruKerad

Gabrielil onnestus eilse surfamise kaigus saada nii hull paikesepoletus, et peale punase varvi peeglist enam eriti midagi naha pole ja paistetus on ka, seega ta teatas, et paar paeva pole tema nyyd voimeline kuskile liikuma. See tahendab, et ta saab rahulikult istuda paevade kaupa arvutis ilma, et ma saaks eriti palju selle yle vinguda )mis teda muidugi kunagi ei takista anyway). Ma ise lahen kindlasti jalle randa ja jalutan vast naaberkylad ka labi, aga see tahendab, et oleme veel paar paeva ilmselt Montanitas paigal. Ja siis tuleb juba hakata liikuma pohja poole, esmalt Quitosse ja sealt Bogotasse, et jouda tagasi koju...eile vaatasin Eesti ilmateadet netist, lubati, et jargmine nadal tuleb jalle tugevate miinuskraadidega...no ei ahvatle, eksole. Meil siin on kogu aeg ca 30 kraadi sooja nii oues kui vees. Eile Gabriel kysis mingilt surfarilt, kuidas siin vetes haidega lood on ja tyyp vastas, et siin haisid ei ole, vahemalt enamasti, kuna vesi on nende jaoks liiga kuum. Yldiselt ootab siin kohalik rahvas tormi, eile vaatasid kohalikud tyybid taevast ja ytlesid, et tana hakkab hulluks minema, torm on tulekul ja tana surfama ei saa. Praegu taevas on kyll kergelt pilvevines ja laine on korgemaks lainud, aga tormi ei paista veel kuskilt. Tahaksin seda tormi siin kangesti naha, loodetavasti jouab see enne kohale kui meil aeg Quitosse soita. Yldiselt peaks siin praegu olema vihmaperiood, aga vihma ei ole me juba Tarapotost saadik tilkagi nainud.
Montanitas on baar nimega KaruKerad, mille oleme isekeskis Karuperseks ristinud, kaime seal ohtuti soomas ja imehaid mahlakokteile joomas. Kysisin eile ettekandjalt, et kas see nimi mones keeles akki midagi tahendab, kuid ta ei saanud minust eriti hasti aru ja nii ma siis ei teagi, millest just selline vaimusynnitis. Toenaoliselt on see akki mingi koht Hawail, kuna siin on paljude baaride ja hostelite nimed pandud Hawai paikade jargi nt HangaRoa jne. Kui saabub ohtusoogiaeg, on meie viimaste paevade vestlus siis enamasti selline, et "kas lahme Karuperse sooma voi vaatame kuskile mujale? Enamasti lahme ikka Karuperse.
Surfama ja saarele vist tana ei lahe ja homme on ka kahtlane, kuna Gabriel ei liiguta. Kui ta votab homme-ylehomme jalad alla, siis lahen vist ka proovin nats surfamist. Seega tana ma lahen ise jalutan labi naaberkylad ja vaatan laineid ja kohalikku elu. Rand on siin selles mottes fantastiline, et kymnete kilomeetrite kaupa on laia liivast randa, moona ajal saab mooda randa jalutada sisuliselt koik kylad labi ja Montanitast valjaspool on rand ka ysna inimtyhi. Eile jalutasime lounas olevasse kylla ja poole maa peal oli ookean mingi vaikese kyla ara lohkunud, veepiiril olid lagunenud myyrid pysti ja keegi oli sinna paar lahedat graffitit maalinud. Piltidega ma ei viitsi praegu jamada, eks hiljem panen neid igale poole yles.

Tuesday, March 22, 2011

Igasugu karvased ja sulelised

Yleeile ohtul saabusime Montanitasse Vaikse ookeani rannikul. Montanitas olevat Equadori parim koht surfamiseks, kuna siin on erakordselt korged ja tugevad lained, korgus vaidetavalt ca 3 m, ja seega koguneb siia hulgi surfareid, aga ka igasugu muid tegelasi, kes niisama hangivad ja chillivad. Rahvas on omaette vaatamisvaarsus, kuna see seltskond on ikka vaga kirev, siin on indiaanlasi, kes ennast ja oma tatoveeringuid niisama lobu parast rahvale naitevad, rastamehi, tavalisi hipisid, igasugu kasitootegijaid, surfareid, tanavamuusikuid, eksootilisi musti naisi jne. Montanita ise kohana on ysna mottetu, kuna siin ei ole ei erilist loodust ega ka kohalikku elu, terve kyla on sisuliselt ehitatud majutus- ja lobustusasutusena, aga varvikirev rahvas ja lahe atmosfaar on see, mis siin peamine vaatamisvaarsus on. Montanita kyla on nagu yks suur elamu, mille keskel on peatanav kui elutuba, kuhu ohtuti kogu see varvikirev seltskond chillima ja sooma-jooma koguneb, ning selle ymber on siis majutusasutused kui magamistoad.
Ookean on muidugi voimas ja tana tunduvad lained eriti korged. Myha on ohtuti korvulukustav. Eile istusime pool paeva vees ja tanaseks sebis Gabriel endale surfikoolituse ja homseks sukeldumistripi. Surfama ja sukelduma ma ise ei lahe, aga vast lahen sukeldujatega kaasa mingile saarele, kust nad vette lahevad. Eile ohtul oli siin kontsert yhes vabaohubaaris, reklaamiti seda kui Bob Marley muusika ohtut, aga tegelikkuses esines band, kes esitas vist 2 Bob Marley lugu ja ylejaanud siis mingit salsa-afro muusikat, kaisime seda kuulamas-vaatamas. Solist oli vaga eksootiline ja poweriga must iludus, vapustavalt hea haalega ja kuidagi ehe, musa oli ilmselt mojutatud kohalikust afro kogukonnast Vaikse ookeani rannikul.
Teate, ei viitsi siin ertiti blogi kirjutada. Arvutis istumise asemel ma istun parem ookeni aares ja vees. Selleparast pikka juttu ei teegi.
Yks veider asi veel, mille Equadori kohta teada saime. Nimelt, pyhapaeviti on yle terve riigi keelatud alkoholi myyk, seda ka naiteks baarides ja restoranides. See tahendab, et terve pyhapaeva jooksul ei onnestu mitte mingit alkoholi saada ja see omakorda tahendab, et koige suurem jooma- ja pidupaev on...esmaspaev, kuna koik see rahvas on terve pyhapaeva ilma joogita passinud ja esmaspaeval tormavad siis valja pidutsema. Eile oli esmaspaev ja igal pool olid kontserdid, yritused jne. Aga nyyd lahen mina jalle randa, adios :)

Sunday, March 20, 2011

Guayaquil, Gringolandia vol2

Natuke vahepealseid uudiseid siis. Liikusime Cuencast Equadori suurimasse linna Guayaquili, et siit edasi rannikule soita, kuid jaime siia kauemaks pidama ja rannikule hakkame nyyd tana lounast suunduma.
Tee Cuencast siia oli vapustav, ronisime bussiga yle magede, yhes punktis oli ka korgus margitud ja see oli pea 4200 m, soitsime mooda paljudest koskedest ja magijarvedest, pealpool pilvi, allpool pilvi ja pilvede sees, bussijuht lasi vahepeal maest alla ysna korralikku rallit ka. Lopuks siis laskusime Andidest alla ja koos sellega saabus ka lammatavalt kuum, marg ja soine ohk. Lisaks nagime loputuid banaaniistandusi, nii kaugele kui silm seletab, on ainult banaanid ja ei midagi muud. Nuh, banaanivabariik ju ikkagi.
Guayaquil on Equadori suurim linn ja peamine kaubandus- ja arikeskus. Siin on toeline suur city, moned pilvelohkujad, 6-korruselised kaubanduskeskused, igasugused moeldavad lobustused, IMAX kino, ja kuna Gabriel jatukuvalt armastab suurlinnu, siis jaime siis toppama ja laanelikku elu nautima. Soome, joome, kaime valjas, jalutame parkides ja joe aares ja ysna monus on. Vaatamisvaarsusi siin pole, aga ega ei viitsi ka enam, chillime niisama, eile naiteks kaisime shoppamas ja yleeile ohtul kinos. Siin on IMAX kino, kuhu Gabriel tahtis kangesti minna, hoolimata sellest, et seal naidati vaid yhte filmi, mis oli dubleeritud hispaania keelde ja subtiitreid polnud. IMAX tahendab siis seda, et film on kuidagi ruumiline, nagu 3D, aga ilma prillideta ja pilti naeb ruumis igal pool. Film on toenaoliselt peagi koigi pubekate lemmik, pealkirjaks "Soy el numero quatro" ehk siis "Mina olen number 4" ja sisu oli siis selline, et maale olid saabunud head tulnukad ja pahad tulnukad ja omavahelises voitluses loomulikult voitsid head tulnukad, sinna vahele natuke ka high school romantikat, kuna head tulnukad yhtlasi kaisid ka koolis ja tegelesid omavaheliste suhete arendamisega. Filmi ainus toeliselt nauditav point oli minu jaoks see, et peategelasel oli lahe vaike koer ja lopuks selgus, et kuts on ka tulnukas ja tegi seal igasugu vagitykke.
Guayaquil on kuulus selle poolest, et aasta 2000 saabumise puhul ehitati siia hiiglaslik joepromenaad, pikkus 2,5 km ja see on tais igasugu erinevaid atraktsioone, kaubanduskeskusi, purjekaid, parke jne. Meie Pirita teel on igatahes veel tohutult arenguruumi. Lisaks on siin yhe mae otsas majakas, kuhu saab ronida ja ohtuti on sealt imelised vaated joele ja linnale. Need pohilised asjad vaatasime ara, muu aja shoppasime ja jalutasime ja nautisime koikvimalikke kulinaarseid horgutisi ja suurlinnalikku elu. Pohilise oleks nyyd unustanud - siin on 1 park, kus elavad vabalt maaiguaanid, moned neist paris suured, yle meetri pikad, eile kaisime siis neid vaatamas. Nad elavad lihtsalt seal pargis, nagu orvavad meil Kadriorus )lisaks Ilvestele) ja on inimestega ysna harjunud, rahvas kaib neid seal kapsa ja lehtsalatiga toitmas ja seetottu on moned neist seal ennast ysna paksuks ja laisaks soonud. Tegin vist vahemalt 100 pilti seal, iguaanid olid ysna julged ja ronisid paarile tyybile lausa sylle kapsa jarele.
Aga nyyd aitab kyll, liigume vist lopuks siiski randa.

Thursday, March 17, 2011

Gringolandia

Siiani ma motlesin kogu aeg, et kus pagan on siis uhked villad, kus koik need seebikate Jose Ignaciod ja Juan Carlosed peaksid elama, kuna ei Columbias ega Peruus olnud kuskil eriti luksuslikke haarbereid naha, aga nyyd ma siis tean - Equadoris. Peale Peruud tundub Equador nagu randuri unelm - bussijaam on olemas igas linnas ja kylas, yhistransport liigub pidevalt ja probleemideta, koik sujub, linnad on puhtad ja ilusad ning tais ahvatlevaid kohvikuid jms laanelikke hyvesid. Oleme Cuencas, mis on vist Equadori suuruselt kolmas linn, ja tunne on, nagu liiguks kuskil Louna-Euroopa suurlinnas. Maapiirkondades on uhked ja hoolitsetud villad, rantshod...Asja teine kylg on see, et Equador on puupysti valgeid (turiste ja siia elama kolinud gringosid) tais.
Aga nats algusest siis - Zumbast Vilcabambasse viis meid ilma probleemideta taiesti viisakas buss, ainus miinus asja juures oli see, et soita oli 6 tundi taiesti kohutavas korras kruusateed ja loomulikult jalle labi jogede ja koskede jne. Vilcabamba ise on armas kyla rohe-rohelises orus magede vahel ja sinna tasub minna siis, kui tahta magedes matkata ja loodust avastada, aga seda me enam toesti teha ei viitsi, kuna viimased 5 aastat ainult magedes turninud olemegi ja Kuelapis sai juba jalle kaidud. Niisiis puhkasime niisama seal pikast soidust valja ja nautisime yle pika aja euroopalikku atmosfaari. Vilcabamba on valgeid turiste ja pysielanikke puupysti tais, millegiparast on see kangesti popp koht, kuhu kogunevad yle maailma igasugu hipid ja kunstiinimesed ja Euroopa rikkad pensionarid vanaduspolve veetma. Valged ostavad seal hulgaliselt kinnisvara ja seetottu on seal mingid probleemid, et kinnisvara hinnad on lakke tousnud ja kohalikud vist juba natukene nurisevad. Igatahes, nautisime Vilcabambas paeva jagu euroopalikku elu, aga kauemaks polnud mingit motet jaada, kuna magedesse ei hakka enam ronima ja kylas endas pole yle 1 paeva midagi teha. Kurb tosiasi on ka see, et meil hakkab reisi lopp juba ehmatava kiirusega lahenema ja ei saa pikalt enam kuskil chillida.
Vilcabambast soitsime Cuencasse, mis on Equadori suuruselt 3. linn ja kuulus oma uhke vanalinna poolest, igal sammul valjakud, kirikud, koloniaalstiilis hotellid jne. Kui siin ringi jalutada, siis on raske uskuda, et oleme hetkel Equadoris, mitte naiteks kuskil Louna-Hispaanias. Hammastav, et kontrast Peruu ja Columbiaga nii suur on. Eile jolkusime linnas ja tana kaisime Ingapircas, mis on 2 tunni tee kaugusel pohjas, Equadori koige kuulsam (ja vist ka suht ainus) arheoloogiline vaatamisvaarsus, inkade templikompleks. Oli voimas kyll, 3200 m peal magedes, pilved holjusid ymber varemete ja see oli ysna ebamaine kogemus. Soitsime sinna kohaliku kylabussiga ja nagime seega ka palju kohalikku elu ja rahvaroivastes kylanaisi, kes paarsada meetrit bussiga edasi soitsid, lahedaid vanapapisid...Ingapircas ja kylades turiste eriti polnud, kyll aga on neid linnas igal sammul ja esimest korda reisi ajal oli probleeme sellega, et koik odavamad oobimiskohad olid tais ja pidime tykk aega otsima.
Gabriel raagib juba tykk aega, et tahaks ykskord ometi mere aarde, nii et homme hakkame liikuma rannikule, Vaikse ookeani aarde. Jatsime meelega selle reisi loppu, et kui lopuks on juba magedest ja varemetest ja vanalinnadest taiesti korini, siis laheme lihtsalt randa lebotama ja laineid vaatama ning sellesse punkti nyyd tasapisi joudma hakkamegi. Homme liigume bussiga Equadori suurimasse linna Quayaqil¡ i (ma pole oigekirjas kindel, aga ei viitsi kontrollida ka) ja sealt on juba ca 2 tunni tee rannikule, ainult et me pole veel paris ara otsustanud, mis punkti seal esialgu laheme. Paris reisi loppu see siiski ei jaa, kuna rannikult peame tagasi tulema magedesse ja lopuks Bogotasse ja mul on veel paar plaani, mis holmavad yhte suurt vulkaani, aga seda koike vaatab edaspidi, kuidas kujuneb.
Igatahes Equadori osas ei vasi ma hammastumast, kuivord heal jarjel ja sarav siin koik on. Teed on head (va Zumba ymbrus :D), bussid liiguvad kiiresti ja torgeteta, majad on korras, linnad on tais euroopalikke pizzeriaid ja jaatisekohvikuid, maa on haritud...veider, peale Peruud vahemalt. Selleparast ilmselt siin niipalju valgeid ongi, paljud neist siin pysivalt. Omamoodi kinnisvarabuum on neil ka siin vist ikka olnud, kuna kylades ringi soites oli naha, et nii monedki villad olid tegelikult tyhjad ja silt "myya" juures. Pooleliolevaid ehitusi on ka yksjagu. Muidugi selle oitsengu tagajarg on ka see, et vaga palju metsa on maha voetud ja toeliselt puhast ja rikkumata loodust ja metsa igal sammul, nagu naiteks Peruus, enam ei leia.

Tuesday, March 15, 2011

Paar pilti

Kuna siin on yllatavalt kiire nett ja Gabriel jokutab, siis on mul hetkel voimalik paar pilti yles laadida. Enjoy.


2 vahvat tydrukut, kes meid Jaeni marsa peale sebisid


Gabriel Equadori piiripunktis magamas


Veel Equadori piiripunkt


Jargmised paar pilti Kuelapi-matkalt




Dzunglis nahtud kaiman

Equadooooooorrrrrr!

Viibime hetkel Equadoris, vaikelinnas nimega Zumba (tervitused koigile zumba fannidele), kuna see on esimene asustatud punkt, kuhu peale piiriyletust joudsime. Leidsime siit netipunti, teeme vajalikud toimingud ara ja siis liigume bussijaama, et liikuda edasi pohja poole (erinevalt Peruust on siin isegi bussijaam olemas). Oobime hotellis El Emperador, peaksime seega nime pohjal tundma end toeliste kuningatena eksole, ning kirjade jargi on see 5 tarni hotell. Paraku ei ole selles 5 tarni hotellis ikka jalle sooja vett ega loomulikult ka muid mugavusi, kuid see maksab 15 dollarit oo, nii et ega me ei kobise ka.
Peruu-Equadori piir Zumba lahedal oli koige yksildasem piiripunkt, mida ma kunagi nainud olen. Esiteks, sinna saamiseks tuli soita ca 5 tundi mooda magiseid vaga nirus korras kruusateid. Viis meid sinna taas yks taksot tegev tyyp ja kuna tal on rahaliselt kasulik votta peale voimalikult palju inimesi, siis toppis ta oma pisikesse Toyotasse 6 taiskasvanut ja 1 lapse ja meid Gabrieliga pandi istuma kahekesi esiistmele, nii et nyyd on siis see nali ka ara tehtud. Piiril passisime kokku 4 ja pool tundi, mingit transporti ei lainud enne ohtut ja piiripunktis olevad tyybid mangisid kaarte ja vaatasid jalkat ega viitsinud Equadori sisenemise kohta templit meile passi lyya. Lopuks, kui juba vaga rahulolematuks muutusime, ytles tyyp, et mis mottega ta kiirustab, kui on teada, et me enne kella 17:30 nagunii sealt transpordi puudumise tottu kuskile minema ei saa. Loogika muidugi taitsa olemas. Lopuks onnestus meil piirilt Zumbasse soita sellise asjaga nagu ranchero truck, mis on siis robustne kastiga veoauto, millel on kastil kyljed lahti ja peale on pandud istumiseks paar lauda ja selle kastis siis rahvas soidabki. Sellega ta siis soitis mooda olematut magiteed 2 tundi, labi paari joe, yle mingi laguneva silla, siis vahepeal tegi seal rallit mingi teise veokijuhiga jne. Igatahes oli elamus omaette. Piiripunktis molutades nagime yhte USA tydrukut, kes soidab pisikese rolleriga labi terve Louna-Ameerika, juba aasta aega on teel olnud. Ta ytles, et jargmise asustatud puntini laheb veel ca 6 tundi samas seisukorras ehk siis olematut kruusateed labi magede ja see tulebki meil siis nyyd tana yle elada, kuigi vast mitte siiski selle ranchero trucki kastis vaid mingi bussiga...kuigi kurat seda teab, mis asi sinnapoole liigub, me pole veel bussijaamas uurimas kainud. Need truckid lahevad ka bussijaamast. Juhil oli loomulikult pandud taha kasti suur kolar, kust siis lasti meile raadiot, kuna raadio on ikkagi koige olulisem asi transpordivahendi juures, ja antud tyybil yyrgas mingi kristlik raadio, nii et koik see 2 tundi kuulasime hispaaniakeelset jutlust, nii et maed kajasid vastu. Hasti palju oli sojavaepunkte tee aares ja yhes neist kuulasid sodurid lambadat hoopis :D
Yldiselt on muljed Equadorist vaga super, kui valja arvata olematud teed ja see, et 5 tarni hotellis puudub soe vesi. Samas, me valisime piiriyletuseks ka suht ebatraditsioonilise koha ja ega ma ei kurdagi. Vorreldes Peruuga on tunne, nagu oleksime metsast joudnud tsivilisatsiooni. Majad on suht puhas ja korras ja viisakad, erinevalt Peruu barakkidest, rahvas tundub kuidagi paremini elavat. Vaga palju on sojavaelasi, nii tee aares kui linnas, kuid see voib olla ka seetottu, et oleme piiriiaarsel alal. Edasi loodame ohtuks jouda sellisesse kylla nagu Vilcabamba, seal pidi olema vaga pàlju gringosid ehk siis valgeid ja see pidi olema lihtsalt selline chill koht keset maalilist loodust. Seal vast puhkame paeva voi 2 paigal.

Muljeid

Equadoris me veel ei ole, kyll aga jokutame praegu hostelis ja mul on natuke vaba aega, et muljeid kirja panna. Netti siin tegelikult ei ole, nii et kirjutan valmis ja yles laen siis millalgi sobiva voimaluse tekkides.
Hetkel viibime linnas nimega Jaen ja hommikul liigume siit edasi Equadori piirini. Tegelikult tahtsime sinna tana ohtuks jouda, aga nagu ikka, aeg kulgeb omasoodu ja korrigeerib meie plaanid ymber.Sobiva marsa peale saime peale 3-tunnist transpordi ootamist ja Jaeni joudsime nyyd pimedas, seeparast ka hetkel enam edasi ei liigu vaid magame end valja ja alustame piiri vallutamist hommikul. Yks vaheseid asju, mis mind Peruu puhul tosiselt ja iga paevaga yha enam hairib, on taiesti olematu yhistransport. OK, kui ma tahan soita 2 vaga suure linna vahel siis soidab seda routi piisavalt palju haid busse, kuid muud sihtkohad on taiesti katmata, puuduvad isegi bussijaamad ja bussid, vaid kohalikud autosid omavad tyybid teevad taksot ja kohati ka heategevust. On sellised asjad nagu collectivo taksod ja mikrobussid, mis korjavad kokku piisava arvu rahvast ja soidavad siis sobivasse punkti, kuid mulle vajalikku punkti saamise voimalus voib olla iga paev erinev soltuvalt sellest, kas ja kui palju inimesi veel sinna tahab soita ja kas keegi parasjagu viitsib sinna soita. Selleks, et kuskile liikuma saada, peab ikka enne kedagi hullult sebima. Kui oleks hiilgav hispaania keele oskus, oleks ehk lihtsam. Tana siis tahtsime Jaeni soita, collectivosid ei lainud, moodasoitev buss ei suvatsenud peatuda jne. Tee aares ootasid vastassuunas minevat transporti 2 tydrukut, 12- ja 17-aastased ja hakkasid mulle muidugi kohe suurteks sopradeks. Vaitsid algul, et nemad oskavad natukene inglise keelt, aga siis selgus, et mina hispaania keelt oskan igatahes paremini kui nemad englishit ehk siis nemad ei osanud midagi. Tydrukud olid muidu vahvad ja olid mulle abiks sellega, et kaisid siis sebimas koiki tyype, kes kuskil autoga jokutasid, et ega nad juhtumisi Jaeni ei lahe. Lopuks ilmus kuskilt valja yks mikrobuss, kuhu nad meid siis peale sebisid. Mones mottes on see tore, saab suhelda erinevate inimestega ja jalgida kuskil teeaares haaletades voi niisama molutades kohalikku elu, kuid pikapeale hakkab vasitama. Kuna meil pole enam Lonely Planeti raamatut, ei olnud meil ka enam korralikku kaarti ega voimalust seda uurides leida mingeid alternatiivseid sihtpunkte, kust oleks voimalik lihtsamini piirini saada.
Kui juba negatiivsetest asjadest jutt, siis teine asi on kohalike keeleoskus...tapsemalt siis, selle puudumine. Siiani olen kohanud 3 inimest, kes on suutnud inglise keeles midagigi raakida, 1 neist meie Iquitose-sober Gazza, tema sober ja veel Leticia hostelis 1 mees, kes elas 20 aastat New Yorgis. Ylejaanud ei oska mitte yhtegi voorkeelt, ka mitte inglise oma, isegi mitte algtasemel, isegi mitte oelda "cat" ja "dog" jms sonad, mis esimese asjana koolis opetatakse. Samuti ei tee nad erinevate keelte vahel vahet, naiteks me raagime Gabrieliga omavahel eesti keeles ja nad ei taju ara, et see ei ole inglise keel, mida me raagime. Peaaegu koik siin arvavad, et oleme USAst. OK, mones mottes ma saan neist aru ka, nad lihtsalt ei kuule muid keeli mitte kuskil, turiste eriti ei kai, filmid on koik dubleeritud, muusikat kuulavad nad peamiselt ainult Peruu enda oma, terve Louna-Ameerika )Brasiilia valja arvatud) on hispaaniakeelne ja neil puudub kontakt ingliskeelse maailmaga.
Ahjaa, yks lahe asi veel, kohanimed. Nimelt armastavad peruukad panna oma kyladele muu maailma suurlinnade nimesid. Buenos Airese nimelisi kylasid on neil paris mitu, yhest neist soitsime ka bussiga labi, lisaks onnestus sama paeva jooksul labi soita veel Florida, San Francisco ja Los Angeles.
Ja autodest - auto puhul on koige olulisem asi tookorras raadio. Olen siin nainud ainult yhte autot, millel tootab spidomeeter ja muud naidikud, need ei ole olulised ega tookorras, samuti ei remondita midagi profylaktika mottes vaid ainult siis, kui midagi konkreetselt laiali laguneb, aga raadio lihtsalt peab tootama ja sealt tuleb alalopmata mingi korvulukustav tilu-lilu kohalik disko.
Positiivse poole pealt loodusest, mis on siin taiesti vapustav, oli nii Amazonase aares kui ka siin, magedes. Kui keegi on nainud ja maletab sellist vana head vesterni nagu "McKenna Kuld", mida Soome YLE TV vanasti naitas ja mis oli mu lapsepolve lemmikfilm, siis siin on just tapselt selline maastik nagu selles filmis ja sama atmosfaar ka. Chachapoyase ymber olid meeletult ilusad maed, kanjonid, metsikud joed jne, see on just selline kant, mille puhul koik "valged mehed" automaatselt eeldavad, et neis magedes peab kindlasti kuhjaga kulda leiduma. Just selle looduse ja ylisobralike ja abivalmis inimeste parast on mul ikkagi vaga kahju Peruust edasi liikuda.
Nats huumorit ka - kui joudsime hotelli, kus hetkel peatume, teatas tydruk vastuvotus, et tavaline tuba maksab 30 soli )120 eek) ja vanniga tuba maksab 40 soli ehk siis ca 160 eeku, vaatasime toad yle ka ja vann oli suur ja ilus ja motlesime, et kuna hind niigi nii odav, las siis olla vanniga, saab seal monuleda. Onneks taipasin kysida, et kas sooja vett ikka on ja selgus siis, et vann on kyll olemas, aga sooja vett ei ole ega ei tule ka, kuna oues niigi palav. Naljamehed, mis mottega siis vanni eest rohkem maksta, kui vannis saab kaia ainult jaakylmas vees?
Nyyd siis Equadori. Selle riigiga seostub eelkoige loomulikult ekvaator, millest me juba korra oleme lennukiga yle lennanud, kuid nyyd siis loodetavasti mooda maismaad ka, lisaks veel mingi kunagine diskohitt, kus kogu loo sisu on see, et tyyp korduvalt roogatab "Equdooooooorrrrrr!!" ja see vist ongi kogu loo sonaline osa. Ja Equador on veel maailma suurim banaanide eksportija ehk siis kannab tiitlit "banaanivabariik" taiesti teenitult. Uued uudised siis banaanivabariigist.

Sunday, March 13, 2011

Chachapoyas

"Seksis ja linnas" on yks osa, kus Samantha kais naole keemilist koorimist tegemas ja koik maletavad ilmselt, milline ta siis peale seda valja nagi. Vot just selline naen mina hetkel valja, kuna sain m2gedes nii hullu paikesepoletuse naole, et tunne on, nagu ei oleks mul naonahka enam olemas ja peale punase varvi ei paista peeglist enam midagi. Lisaks onnestus mul ara kaotada oma telefon, nii et olen nyyd sona otseses mottes igasugusest levist valjas. Pykste tasku oli tekkinud mingi vastava suurusega auk ja ilmselt libises mobla mingi hetk sealt valja. Ja see ei ole veel koik. Peruu Lonely Planeti raamatu unustasime yhe kylamehe autosse, kes meid mingi jupi teed edasi soidutas ja hiljem ei onnestunud seda papit enam muidugi leida. Nyyd siis on meil veel ainult Equadori oma jaanud ja voite hakata panuseid tegema, mitu paeva kulub, kui ka selle kuskile maha unustame ja siis kobame ainult pimeduses.
Oleme Chachapoyase nimelises vaikeses linnakeses Andides. Siin on tegelikult kyll paar netipunkti, aga pole olnud eriti aega ega voimalust siin istuda, nii et selleparast on vahepealsed juhtumised taitsa kajastamata. Kuna mul hetkel vaga palju aega ei ole, siis teen lyhidalt.
Tarapotost soitsime bussiga Chachapoyasesse, bussis kogesime siis ka seda filmimist, et enne soitu filmitakse bussis koik naod yles, et parast oleks, mille pohjal laipu tuvastada, kui buss peaks kuristiku soitma vms. Ega see pohjendamatu ettevotmine polegi, kuna buss soitis mooda igasuguseid hulle teid kuristike servadel, vahepeal oli tee peal ees jogi, millest siis tuli labi soita, lisaks oli mitmes kohas olnud maanihe ja pool teed naiteks alla kuristikku haihtunud. Lopuks joudsime siiski onnelikult kohale ja votsime oobimiseks mingi hosteli, mille kohta Gabriel raagib, et tema meelest seal oositi kummitab. Mina seal kyll pole mingeid kummitusi taheldanud, aga Gabrieli seal igatahes midagi oosel kangesti segas.
Otsustasime siis kaia Kuelapis, Pohja-Peruu suurimas vaatamisvaarsuses, tegu on chachapoyaste hoimu ehitatud linn-kindluse varemetega. Umbes nagu Machu Picchu, aga pohja pool. Sirtsule: ei, Machu Picchusse ei joua me mingi valemiga, seeparast Kuelapi kasuks otsustasimegi. Sinna saamine oli yks rist ja viletusus, kuna sinna pole organiseeritud transporti, minibussid soidavad siis kui ise suvatsevad ja piisavalt tahtjaid on (enamasti pole, kuna siin turiste minimaalselt) ning voimalus on edasi liikuda kohalike kylameestega kyyti saades. Seda siis kasutasimegi, aga meie trip, mis oli algul plaanitud 1-paevasena, venis ligi 3-paevaseks. Nagime kohalikke kylasid ja igapaevast elu, ootasime kylavaheteedel tundide kaupa yhtegi autot nagemata jne. Kuelapi viib teeb ymber yhe suure kuristiku ja lopuks, kui mingi tyyp meid peale vottis ja seda teed soitis, siis mingi osa ajast roolis ta ainult 1 kaega ja teisega lobises moblaga soidu ajal, all 3 km tyhjust. Ja yks teine tyyp koukis kuskilt valja mingi kaltsu ja hakkas soidu ajal oma armatuurilt tolmu maha nyhkima. See tee oli nii kohutav, et otsustasime, et alla sealt enam ei soida vaid tuleme jala, sealt viis 10 km pikkune matkarada alla mingisse Tingo-nimelisse kylla. No eile siis tulimegi, kuigi sai algul plaanitud, et seekord trekkima ei hakka, kuna aega on vahe ja Hiinas sai seda tehtud rohkem kui kyll. Kokkuvottes siis trekkisime esimene paev kylades kokku ca 15 km ja teine paev 10 km maest alla ja nyyd on koik kohad valusad ja kanged, kuidagimoodi loivame ringi. Kuelap ise oli muidu super elamus ja eks ma hiljem seletan pikemalt ja panen igale poole pilte yles. Aga kuradi kylm oli seal, Kuelap ja need kylad on ca 3100 m peal magedes, paeval paikesega on OK, aga oosel oli hoolimata kahest tekist meeletult kylm magada ja ohtuti valjas lonkides peab siin ikkagi mingi jope peal olema, kuigi Gabriel poosetab siin sellega, et kaib T-sargi vael, raagib, et tal pole yldse kylm ja laseb kohalikel teda vaadates risti ette lyya ja jopeholmu kovemini kinni tommata.
Nyyd hakkame kohe varsti liikuma pohja poole Equadori piiri aarde ja loodame homme piiri yletada. Sealt siis tuleb tasapisi labi Equadori hakata liikuma Columbia poole tagasi, kuna reisi lopp hakkab juba vaga ebameeldiva kiirusega lahenema.
Yldiselt ei ole ma mitte kuskil maailmas kohanud meeldivamaid ja sobralikemaid inimesi kui siin Pohja-Peruus. Ykskoik, kus kaime, kohalikud tulevad alati juttu tegema ja muretsevad, kuhu me laheme, kuidas sinna saame, kas saab kuidagi aidata jne jne. Eile ohtul laks juba pimedaks ja sealt Tingost ei tulnud mitte yhtegi yhistransporti linna ning asi hakkas juba ysna nutuseks kiskuma, hangisime niisama seal ringi. Yhel kohalikul tyybil oli ka vaja linna saada, ta siis sebis ennast kuidagi politseiauto peale, aga rohkem sinna rahvast ei mahtunud ning siis ta leidis kuskilt mingi kylamehe ja kauples meid kylamehe auto peale vaga vaikese tasu eest. Selliseid juhtumeid on siin vaga vaga palju. Tohutult kahju on, et mu hispaania keele oskus nii piiratud on, muidu saaks kohalikega igasugu asju raakida ja palju huvitavat infot kindlasti, kuna nad yldiselt tahavad koik kangesti suhelda, tulevad juurde ja teevad juttu ja seletavad pikalt-laialt. Kuigi Peruu on turistide seas popp koht, kaivad koik lounas ja siinkandis eriti valgeid turiste ei nahta. Yldiselt pidi siin ymbruses olema vaga palju inkade varemeid ja matusepaiku ja muud kraami, aga koige selle nagemine on transpordi puudumise tottu vaga aeganoudev ja aega meil eriti palju ju ei ole.
Ok, stardime Equadori poole ja loodetavasti homme ohtuks saame teisele poole piiri. Uued uudised siis kuskilt sealt (kui on aega ja voimalust netti kasutada).

Wednesday, March 9, 2011

Lammaste linn Lamas

Pilte siiski ei saa, ma ei jaksa enam oma aega ega narve kulutada selle peale, et pyyan neid tulutult yles laadida. Seega, koik ootajad on sunnitud parast kodus mind kylastama ja sealjuures kuulama loputuid heietusi ja vaatama sadade kaupa pilte.
Tana rentisime tsikli ja kaisime sellega 20 km eemal magedes asuvas Lamase nimelises linnas, mis on siis peruulaste seas legendaarseks saanud sellega, et seal elavat Peruu koige rumalamad inimesed ja tshuktside mottekaaslased, kes annavad pidevat ainest rahvafolklooriks. Sinna saamine oli omaette katsumus, kuna Tarapotos on lihtsalt koik teed yheaegselt remondi tottu suletud ja need, mis ei ole suletud, on ilma teekatteta mudateed, mis alati loppevad kellegi maja taga kuuri ees voi vosas. Olime siis juba tykk aega tulutult yritanud linnast valja saada, kannatus katkes ja lopuks ma palusin abi yhelt politseinikult, kes valvas teetoket. Lopuks peale tulutuid katseid yksteisest korralikult aru saada tostis ta tokke yles, lasi meid labi, kargas ise oma tsikli selga ja eskortis meid labi linna oigesse punkti. See on siis juba teist korda Peruus oleku jooksul, kui onnestub politseieskordi saatel liigelda. Kiitus igatahes sellise kylalislahkuse eest!
Lamas ise on yllatavalt ilus ja maaliline vaikelinn roheliste magede vahel, oluliselt meeldivam kui Tarapoto. Sealsed inimesed on peamiselt indigenad ehk indiaanlased ja sellised vaga lihtsa olekuga, ilmselt ei hiilga nad toesti erilise intelligentsiga, kuid selle eest on nad vaga kylalislahked ja sydamlikud. Keset linna on pystitatud monument, kus hispaania konkistadoor surub sobramehelikult katt parismaalasel ja molemad naeratavad onnelikult. Ysna nome huumor voi siis mingi wishful thinking jalle. Masendav on asja juures see, et see ju ei ole tegelikult huumorina moeldud. Ei Tarapotos ega Lamases ei ole ma veel yhtegi turisti nainud ja kuna ma olen ilmselt siinkandis ainuke valge naine, siis saan ysna suure tahelepanu osaliseks, aga sellise meeldiva tahelepanu, inimesed naeratavad tanaval ja tervitavad, soovivad head paeva jne, nagu oleksin nende ammune tuttav.Olen harjunud juba ise ka koiki vooraid tervitama.
Gabriel avastas kaarti uurides, et Tarapotost lounas on mingi kyla, mille nimi on Buenos Aires ja motlesime huvi parast seal ka kaia, puhtalt seetottu, et tal on selline nimi. Tarapotost lounasse minevat teed pidi aga ei soovitata eriti liigelda, kuna seal vohavat ysna suur korralagedus, narkotransport ja igasugu bandiiditegevus. Me siis motlesime, et natuke maad siiski lahme ja vaatame selle Buenos Airese ara, kuid me ei leidnud seda yles ja ymbrus muutus toepoolest ysna ebameeldivaks, nii et otsustasime mitte meelega pahandusi otsida ja keerasime tagasi. Linnast valja viib 3 teed, motlesime siis selle kolmanda ka ara proovida, kuid seal oli mingisugune teeblokaad vms jama, tee oli suletud ja teetais rahvast hangis niisama teeaares ja ootas, kuna saab edasi liikuda. Passisime tykk aega koos kohalikega, mitte et meil nii vaga oleks olnud vaja just seda teed soita, aga lihtsalt seetottu, et elada natuke kohalikku moodi ja tajuda igapaevast kohalikku elu. See jama tundus ysna tavaparane olevat, kuna rahvas suhtus sellesse vaga stoilise rahuga, soid tee aares oodates oma voileibu jne. Umbes nagu meie rekkamehed Narvas. Lopuks hakkas ohtu joudma, midagi kuskile ei liikunud, nii et suundusime tagasi. Organiseerisime omale ka homme hommikuks bussipiletid sellisesse punkti nagu Pedro Ruiz monisada km laane poole, Andides, sealt saab edasi Chachapoyasesse ja sinna on meil vaja minna selleks, et esiteks saab sealt edasi liikuda Equadori piiri aarde ja teiseks on seal lahedal Kuelap, Peruu tahtsuselt teine arheoloogiline vaatamisvaarsus )1.siis loomulikult on Machu Picchu) ja tahame selle ara naha. See siis tahendab, et homme oleme terve paeva teel yles magedesse ja loodame ohtuks jouda Chachapoyasesse. Uued uudised siis sealt kunagi.

Tuesday, March 8, 2011

Tarapoto City

Lennukis teatati meile, et oleme joudnud Tarapoto Citysse. Linn on ysna vaike, naib nagu igavesti pooleli olevat ja raamas muidugi ka, aga arvestades seda, kust me siia tuleme, voib selle tiitli andeks anda. Siin liiguvad juba autod, pikamaabussid, on hulgi soogikohti ja baare ja poode jne. Tarapoto on yhenduspunkt Amazonia ja Andide vahel, rahvast tundub rohkem liikuvat ja ringi sagivat kui naiteks Iquitoses. Teha pole siin muidugi midagi, aga siin on maanteed, mida mooda saab soita lahedalasuvatesse kyladesse, kaasa arvatud Lamasesse, ja seda plaanimegi homme teha. Meie jaoks tundub teede olemasolu nii enesestmoistetav, et sellele nagu ei motle kunagi, see on elementaarne, et on olemas maanteed, mida mooda ma saan soita maale ja Tallinnast Tartusse jne, kuid need viimased nadalad on seda enesestmoistetavust kovasti koigutanud.Ausalt oeldes igatsen juba praegu taga metsa ja jogesid ja looduslahedasi kylasid, kus inimesed opivad paate ja lennukeid ammu enne tundma kui autosid, need inimesed on lihtsad ja siirad ja see elulaad on mulle sobiv. No ei ahvatle see tsivilisatsioon eriti, kuigi selle pakutavad hyved on monikord ysna monusad. Tegelikult lasime lennujaamas yhel eriti osaval tyybil ennast ara moosida tarnidega hotelli, kus on bassein, jousaal, soe vesi, kiire tasuta netiyhendus ja koikvoimalikud muud luksused ja maksab see meie rahas 400 eeku. Plaanisime kyll taas mingi hosteli votta, et raha kokku hoida, aga tyyp oli osav ja meie piisavalt vasinud ja motlesime, et las siis olla vahepeal 1 paev luksust vahelduseks meie muidu tavaparastele urgastele. Sooja vett naiteks pole me tegelikult juba Leticiast saadik nainud ja nyyd siis tanase ohtu veedame koiki pakutavaid luksusi nautides, et siis edasi taas igasugu "putkades" oobida.
Eile ohtul laksime siis kohalikku baari koos Gazza ja tema sobraga ja sellest kujunes yks igavesti vahva ohtu. Musa oli vana hea 90ndate diskovark, kohalikud tyybid laulsid molemad energiliselt koiki lugusid kaasa ja arutasime joogiklaaside taga tarku asju elust ja ilmast. Joime ara mitu kannu jooki, mille nimi on "Ahvi saba" ja seda segatakse kokku sellestsamast suhkruroosamakast, vahukoorest ja munast, maitsestatakse kaneeliga, lisaks veel see 7 puukoore jook. Viimast ostame siit mitu pudelit koju kaasa ka, on ysna kange ja vaart kraam. Oli vaga vahva ohtu ja nii kahju oli, et meie aeg Amazonase aares otsa sai. Kahtlustan, et edaspidi ei Peruus ega Equadoris ega Columbias yksi muu paik enam nii suurt osa mu sydamest endale ei saa ja selles mottes on kurb, et koige parem osa oli kohe reisi alguses. Suur osa minust jai sinna dzunglisse.
Gazzalt saime nats huvitavat infot narkokaubanduse kohta. Nimelt, kogu aeg on jutt Columbiast kui narkoriigist, aga tegelikult on lood nii, et enamus sellest kokast kasvatatakse hoopiski siinsamas Peruu dzunglites ja saadetakse mooda jogesid Columbiasse, kust see siis juba laheb mujale edasi. Gazza raakis, et teab vaga hasti kohti "oma" dzunglist ca 10 tunni tee kaugusel, kus on suured istandused metsa peidetud. Vaga suur osa sellest kokast, mida peetakse Columbia omaks, tuleb hoopiski siit.
Palju muid maailma asju sai ka arutatud joogiklaasi taga, oosel panime purjus Gazza mingi riksha peale ja kooserdasime ise ka magama. Nyyd on Gabrielil juba terve paeva koht lahti....ta ise raagib, et tal on raudselt seesama dengue mis Gazzalgi, aga...khmmm...ma pakun, et see on nats liiga palju igasugu eksootilisi dzunglijooke.
Parastpoole saan ehk ka moned pildid yles sokutada, kuna koikmoeldavad tsivilisatsiooni hyved on meie jaoks tana ohtul olemas. Stay tuned.

Monday, March 7, 2011

Viimane ohtu

Tana on siis meie viimane ohtu Iquitoses ja vaga kahju on siit edasi liikuda. Poole tunni parast saame Gazzaga kokku ja lahme kohalikku baari seitsme puukoore jooki proovima, et seda viimast ohtut tahistada. Edasi ilmselt tuleb juba natukene vahem eksootikat ja rohkem tsivilisatsiooni. Pagana kahju on tegelikult, mulle see dzunglilinnade kaootilisus ja kylade looduslahedane elu vaga meeldis.
Gazzal ongi see dengue fever, aga onneks on see oigel ajal avastades ravitav, eile haiglas sai mingid vastavad systid ja tana oli juba jalul, lihtsalt nork veel. Millalgi edaspidi tulevad veel moned systid.
Ahjaa, see Beleni slumm, kus ma ykspaev politseieskordi saatel kaisin. Gazza raakis, et tana paeval oli seal olnud mingi intsident, et rooviti hullult yhte valget tydrukut, hulk raha ja dokumendid jne, mingi ime labi saadi siiski varas katte ja tassiti politseisse, kus pika seletamise peale oli enamus asju tema kaest katte saadud. Gazza teadis asjast, kuna ta kais politseis kaasas tolgiks. Lahemalt ma ei teagi veel, mis seal koik juhtus, eks varsti kuuleb.
Ongi koik, uued uudised vast juba Tarapotost ja/voi Lamasest.

Sunday, March 6, 2011

Welcome to my jungle

Joudsime just tagasi 4-paevaselt matkalt dzunglisse ja hingame sisse esimesed soomud tsivilisatsiooni, seda siis netipunktis, kuna valjas on taas troopiline aike ja meeletu paduvihm. Muljeid on nii palju, et koike ei joua kirja panna, nii et valik tuleb ysna eklektiline.
Laksime metsa meie sober Gazzaga, kes selgus, et on ise dzunglis syndinud ja kasvanud, tunneb loodust ja loomi jne ning tuli meile giidiks, lisaks siis meie paadipoiss Freddy. Tana hommikul olid nad molemad Freddyga siruli, kuna neil onnestus nakatuda sellisesse haigusesse nagu dengue fever, eestikeelset vastet ma sellele ei teagi, on mingi troopiliste alade dzunglipalavik, nii et seetottu tulime natuke varem tagasi kui plaanisime ja Gazza ning Freddy laksid haiglasse analyyse andma ja seal siis selgub, mis neist edasi saab (mingid systid pidid selle vastu aitama). Homme loodame neist uudiseid kuulda.
Amazonase tripp tahendas seda, et tegelikult laksime hoopis mooda harujogesid sygevamale dzunglisse, suurest joest eemale, sinna oli rajatud vaike majutuskoht paari putkaga. Esmalt soitsime ca 100 km autoga ainsasse punkti, kuhu siit yldse tee laheb, Nauta nimelisse kylasse ja sealt paadiga edasi. Poole tee peal vedeles maas suur volakas madu ja kuigi manooverdasime hoolega, motlesime, et soitsime tast ikka vist kogemata yle ja laksime tagasi vaatama. Ei, me ei soitnud tast yle, maol nimelt oli pea otsast loigatud ja Gazza seletas seda sellega, et kohalikud hoimud loikavadki madudel pead otsast, kuivatavad need ning panevad omale kuskile koju ara, kuna see vaidetavalt annab neile siis mao oskused ja jou. Ma ei imesta, kui nad neid kuivatatud paid ka kuidagi seespidiselt veel tarvitavad. Enne seda intsidenti oli mul kange pissipeatuse isu ja votsin hoogu, et seda paluda, aga kui nagin, mis loomad koik tee aares ja tee peal liiklevad, oli "metsapeatuse" soov nagu peoga pyhitud. Yldiselt kokkuvotteks: nagime krokodillilisi, madusid, laiskloomi, iguaane ja saime meeletult palju igasugust loodusalast infot. Gazza on haruldane giid, olen selle 4 paevaga oppinud looduse kohta ilmselt rohkem kui kogu senise elu jooksul kokku, lisaks pyyab ta paljaste katega joest kaimaneid, iguaane jms elukaid. Nalja saab temaga ka, kuna eestlased on talle Eestis olemise ajal ka igasugu lahedaid lollusi opetanud nt ytlema "kuradi jobu" ja "sa igavene lammas" ja need kolavad tema aktsendiga oelduna haruldaselt naljakalt. Moskiitod imesid mul raudselt vahemalt liitsi jagu verd vahemaks ja ma ei kujuta ette, millal need haavad nyyd ykskord jalle paranevad. Meie oobimiskoha lahedal oli yks kohalik kalurite kyla, kus Gazza tundis pea koiki inimesi ja nii me siis veetsime ka seal kylas aega, jalgisime kohalikku elu ja tavasid. Seal kylas pidas yks pere kodus laisklooma, nii koera asemel, seda kaisime vaatamas, yldiselt pidavalt laiskloom olema maailma koige lollim loom (Gazza ja kohalike sonul). Tegelikult olevat laiskloom nii laisk seetottu, et ta toitub mingi konkreetse puu lehtedest, mis on sarnase toimega nagu alkohol, ehk siis kuna ta soob iga paev ainult neid lehti, on ta yhtlasi ka kogu aeg no purjus ja see muudab ta nii uimaseks, halvab liikumist. Kohalikud ajavad oma kylas suhkruroost puskarit, eile ohtul oli kylas nn party ja joime siis seda, oli selline meeldivalt magusa maitsega, mitte meie veneaegne kartulisamakas.
Moned opitud asjad veel: enamust siin metsades kasvavatest taimedest annab mingil moel suitsetada, sisse juua vms tarvitada, et tekitada endale hallutsinatsioone voi muud narkootilist joovet, ja kohalikud kasutavad neid asju ohtralt. Lisaks ei tee ka kaigud shamaani juurde kunagi paha (seal saab siis neid taimi yhiselt manustada). Suhkruroost tehtav samakas siis. Veel olevat Iquitoses nii palju homosid (Iquitoses nimelt olevat Peruu koige suurem homode hulk) seetottu, et siin kasvab mingi spetsiaalset tyypi palm, mille vilju rahvas soob, kuni ca aasta tagasi avastati neid vilju uurides, et need sisaldavad 70% naissuguhormoone ja kohalikud tyybid usuvad, et just selle palmi viljade soomine on nende omasooiharuses syydi. Toelised machomehed nagu naiteks Gazza loobusid selle info ilmsikstuleku peale tolle puuvilja soomisest ega vota seda nyyd suu sissegi. Metsas oobides olid seal moned tyybid veel ja mingi ohtu pyydsid nad metsas kinni anakonda ning panid ouel seisvasse suurde tynni, oosel aga pani anakonda sellest tynnist plehku ja jokke ning see tahendab, et kui oleks naiteks lainud pimedas oue pissile ebasobival hetkel, oleks voinud olla ysna suur ja ebameeldiv yllatus.
Eile algas Brasiilias nadal aega kestev karneval ja selgub, et seda tahistatakse mitte ainult Brasiilias vaid yle kogu Louna-Ameerika, kaasa arvatud ka siin. Eile tehti siis algust ja me tahistasime seda meie dzunglikylas suhkroroosamaka ja kohaliku partyga. Siin on selline traditsioon, et iga kyla toob omale metsast palmi, punub selle lehed ymmarguseks ringiks, ja siis pannakse see kuskile kyla keskele pysti seisma, palmi otsa riputatakse igasugust nodi nt kooginousid, plastmasskausse, taldrikuid, t-sarke jne. Siis rahvas tantsib ja mollab selle puu ymber ja parast vist jagatakse need asjad lastele kingitusteks.
Nyyd oleme kuni ylehomseni Iquitoses, puhkame dzunglielust valja, naudime tsivilisatsiooni hyvesid jne. Kogu aeg ma motlesin, kuidas saaks siit liikuda pohja poole ilma Limasse minemata ja ykspaev selgus, et eelmine aasta avati siin uus lennuliin Tarapotosse, mis on siinpool Ande ja kust laheb juba maanteeyhendus muu maailmaga. Niisiis hankisime omale lennupiletid sinna Tarapotosse, aga sinna lahevad lennud ainult paar korda nadalas, nii et saime piletid alles ylehomseks, muidu oleksime homme liikuma hakanud. Tarapotost 2 tunni tee kaugusel olevat kyla nimega Lamas ja Gazza sonul elavat seal Peruu koige lollimad inimesed ja see pole mitte tema subjektiivne hinnang vaid yldteada fakt. Nendest Lamase elanikest ehk lamacitodest ja nende rumalusest on siin palju anekdoote, umbes nagu meil on tshuktsi-naljad. Gazza raakis terve hulga neid meile, naiteks siis selline, et laheb lamacito hotelli, votab toa ja prostituudi ja siis laheb magama voodi alla, mitte prostituudiga voodisse. Meil tekkis seega idee, et kuna nagunii Tarapotosse minek, siis laheme sinna Lamasesse ka, puhtalt niisama nalja parast, kuna see on selline "legendaarne" kant peruanode jaoks.
Ahjaa, veel, tana tulime siis hommikul varem tagasi, kuna Freddy ja Gazza olid juba vaga haiged, ja tellisime Nautasse omale mingi auto vastu. Autojuht oli kas purjus, narkouimas, 3 paeva magamata voi koike korraga (toenaoliselt oli ta manustanud jalle mingisugust taime voi seda suhkruroojooki), siiberdas autoga yhest teeservast teise, keeras kogu aeg kraavi, siis oleks yhe riksha konkreetselt alla ajanud, alles meie roogatuse peale vottis tiba kainemaks. Sealt edasi soitsime siis nii, et mina yritasin teda tagaistmelt togida kogu aeg, et ta roolis arkvel pysiks ja tyyp ise kysis ees istuvalt Gazzalt kogu aeg, et kas ta peaks nyyd akki selle autoga hoidma tiba paremale, nats vasakule, kas nyyd tuleks vahelduseks soita oma suunavoondis jne. Mierde, ma ytlen! Anna veel dzunglielanikele autod katte.
Oeh, muljeid nii palju, et ei joua kuidagi edasi anda. Pilte ma mitte ei proovigi yles laadida. Vaatan, et vihm jargi jaanud, laheme vist sooma ja siis magama. Kas tana voi homme ohtul tahame proovida siinse kandi koige kuulsamat jooki "seitsmemahlamoginat"...ehee, tegelt on see seitsme puukoore mogin. Tehakse seda siis nii, et on 7 eri liiki puud, mille koort korjatakse, siis leotatakse koiki neid eri tyypi puukoori mingis vedelikus moned kuud ja siis peale seda on voila! Yldse on siin kohalik rahvas igasugu narko- ja alkoasjade peale kangesti kova kasi. Ok, homseni.

Wednesday, March 2, 2011

Pisut pilte

Netiyhendus on nii masendavalt aeglane, et hetkel onnestus mul yles laadida ainult 4 Leticias tehtud pilti. Millalgi edaspidi proovin veel lisa panna, aga hetkel mu kannatus katkes. Enjoy.




Veneetsia my ass

Nonii, leidsin yhe netikohviku, kus on talutav yhendus, liiga aeglane kyll ilmselt piltide laadimiseks, kuid natuke muljetada saab.
Vahepealsetest juhtumitest siis. Viimase páeva Leticias veetsime byrokraatlikult asju ajades. Nimelt esiteks, laevapileteid Iquitosesse sai osta kuskilt rauapoest, aga ostetud me need siiski saime. Yhtlasi selgus ka, et sadamas pole mitte mingisugust ametlikku piiripunkti, nii et 1 paev enne soitu tuleb kaia esiteks lennujaamas vastavas putkas ja saada sealt passi tempel Columbiast lahkumise kohta, siis tuleb kaia Santa Rosa nimelisel saarel, mis kuulub juba Peruule, ja saada sealt jargmine tempel Peruusse sisenemise kohta. Niisiis ajasime mooda linna asju ja loomulikult toimib koik manjana-stiilis. Santa Rosa saarele joudes selgus, et immigratsioonipunkt on kinni, kuna seal tootav tydruk laks syya tooma. OK, motlesime, et pole hullu, teeme siis korval moned olled. Tegimegi olled, isegi rohkem kui 1, aga putka oli ikka kinni. Siis otsustasime, et jalutame saarel ringi. Seal on 1 pikk ridakyla, kolasime seal, lehvitasime lastele vastu jne. Rahvas elab banaanilehtedest ja laudadest kokku klopsitud onnides, kasvatab kanu ja paistab igati happy olevat. Oli eriliselt kuum ja paikeseline paev ja saime korraliku paikesepoletuse ka. Lopuks siis, olles oma 2 tundi ringi jalutanud ja tagasi joudnud, selgus, et putka tehti ca 10 minti tagasi lahti. Yldiselt ei ole siin kellelgi millegagi kuhugi kiiret ja pyyan ka nii moelda ega narvitse eriti, kui asjad liiguvad aeglaselt. Suht veider muidu, et need templid paev varem passi ara loodi, mis naiteks saaks juhul, kui ma oleks jaanud laevast maha? Siis oleks ju passis ilutsemas tempel, et ma olen Columbiast lahkunud ja Peruusse sisenenud. Meie hostelis Leticias oli 1 iirlane, kes raakis, et tuli ka Bogotast ja temaga juhtus seal selline lugu, et 2 tyypi tulid selja tagant nugadega, panid noad talle kuskile ribide vahele ja votsid ara koik, mis votta oli, kaasa arvatud pass, ja see koik juhtus taiesti keset paeva. Ta tahtis minna edasi Brasiiliasse, aga teda ei lastud saatkonnast saadud ajutise passiga lennukile ja pohimotteliselt oli ta seega fucked. Jarelikult siin ikkagi siis juhtub selliseid asju ja mitte vahe.
Laev Leticiast Iquitosesse laks kell 4 oosel ja soitis 12 tundi, kohale joudsime eile kell 4 ja oleme nyyd siis Peruus. Esimene pool soidust oli kangesti huvitav aknast Amazonast, selle aares olevat metsa ja kylaelanikke jalgida, aga lopuks laks ikka vaga tyytuks, jumal tanatud, et me ei tulnud aeglase paadiga, mis on odavam ja eksootlisem, aga soidab 3 oopaeva (heal juhul, kui kapten ei jokuta).
Vorreldes Leticiaga on Iquitos taielik suurlinn, siin on diskoteegid, kasiinod, kortsid jne. Minu jaoks on see igatahes hammastavalt syrr linn keset absoluutset tyhjust, ymberringi on ainult joed ja mets ja kohalikud kylad dzunglielanikega, soine kuum ohk, aga linn ise on selline crazy metropol. Autosid on siin moned yksikud, kuna pole ju teid, kus nendega soita, linnas kimavad ringi riksha-taksod. Eile siis sammusime hostelisse, kus tuli loomulikult kysimus, et mis riigist me oleme. Eestit kuuldes tormas kohe tanavalt kohale 1 tyyp ja hakkas hoikama "tere tere kuidas laheb" ja nii saime me tuttavaks Gazza nimelise poisiga, kes on siit parit, aga elas vahepeal Eestis ja oskab natukene eesti keelt. See oli toeliselt lahe kogemus, tyyp ise on Eestist nii vaimustatud, naitas meile Tallinna vanalinnas tehtud pilte (see on ikka toeliselt syrr raakida siin kohalikega Saku ollest ja vanalinna pubidest ja lumest, olles ise keset taielikku dzunglit kuskil Amazonase aares). Tyyp raakis, kuidas ta veetis joulud Paides mingite tuttavate juures, kuidas eesti olu on nii hea ja kange, et ta oli peale 2 olut kutu, kuidas eestlased sundisid teda minema sauna ja siis hyppama saunast jaaauku ja lumehange ja sooma verivorste, me naersime nii, et pisarad silmis. See on ikka vaga crazy, arvestades seda, kus me praegu oleme ja et tyyp polnud enne kunagi lund nainud ega kylmas kliimas kainud. Veetsime siis ohtu temaga ja mingi tema sobraga muljetades. See sober tootab agantuuris, mis organiseerib matku paris metsa, ilmselt votame talt mingi 3-paevase tuuri, aga enne vaatame teisi pakkujaid ka. Ilmselt laheme dzunglituurile homme voi ylehomme ja too Gazza lubas meiega kaasa tulla tasuta giidiks, suurest roomust, et naeb jalle eestlasi ja kuuleb eesti keelt. Lopuks soovitas ta eile ohtul meile mingit kohalike soogikohta kesklinnast veidi valjas, see oli ysna hea ja kohalikud papid tegid seal mussi ka. Tana ohtul votame siis ilmselt selle Gazza kampa ja laheme kuskile baari vms valja.
Aga tana hommikul siis. Siin on Beleni nimeline slumm joe aares, kus elavat ca 8000 inimest palkidele ja mattidele ehitatud putkades joel. Kui vihma sajab rohkem ja vesi touseb, siis need putkad lihtsalt holjuvad seal joel ja inimesed voivad yles argata tiba teises kohas kui ohtul magama jaid. Kuival maal see slumm muidugi jatkub ja seal on yyratu turg, kus myyakse lisaks tavalisele kraamile ka igasugu kahtlast kaupa, eksootlisi loomi nt ahvid, anakondad, kaimanid jne (soogiks siis), igasugu imelikke taimi shamaanirituaalide jaoks ja mingeid kuivatatud loomade osi nt on siit voimalik osta kuivatatud ahviaju, igasugu myrke jne. Yldiselt raagivad koik kohalikud, et valgel turistil on seal slummis ysna voimatu kaia, ilma et midagi ara varastatakse (parimal juhul), ma siis pidin tana hommikul muidugi selle asja ikka ette votma, kuna selline eksootika oli ylivaga ahvatlev. Gabriel teatas, et tema ei tule, nii et laksin yksi ja igaks juhuks jatsin hostelisse maha passi ja muud vaartasjad. Kolan siis rahulikult mooda turgu ja slummi, hoian kotist kramplikult kinni ise, ja markan, et 2 tyypi politseiriietes kaivad mul sabas kogu aeg. Motlesin, et no las nad olla siis pealegi, aga ykskoik, kuhu ma ka ei lainud, tyybid ikka sabas. Lopuks tulid nad siis ligi ja hakkasid seletama (mu hispaania keele oskus on juba niivord paranenud, et saan enamasti elementaarsematest asjadest aru ja lihtsamad asjad aetud), et siin on liiga ohtlik kaia ja igaks juhuks nad eskordivad mind, et midagi vaga hullu ei juhtuks. Siis tuli veel mingi kolmas tyyp kuskilt, raakides korralikku inglise keelt, ja teatas, et ta hea meelega teeks mulle oma kanuuga mingi tuuri joel, et saaks naha neid hulpivaid majasid ja joeturgu (peamiselt toimib turg joel st kohalikud elanikud soidavad oma kyladest hommikul kanuudega linna ja siis joel toimub kauplemine oma puuviljade jms kraamiga). See tahendas siis, et mul vantsis sabas juba 3 tyypi ja asi hakkas tiba veidraks minema, aga motlesin, et on ju ka ometi olemas mingi voimalus, et see ei ole tyng ega mingi kahtlane yritus saada mind mingisse eriti nurgatagusesse kohta, et siis vabastada mind minu fotokast, rahast jne. Lopuks kauplesin kanuumehega hinda alla ja 10 soli eest sain tuuri joel keset seda turgu ja see oli vaga super (janesed shampust ei joo eksole) ja koos meiega ronisid paati ka 2 pòlitseinikku, et mind turvata (vaidetavalt, vabalt vois see ka mingi skeem olla). Too kanuumees raakis head inglise keelt, nii et sain palju asjalikku infot kohaliku eluviisi kohta. Ta ise on parit mingist indiaanikylast 2 tunni tee kaugusel ylesvoolu (inimesed ei arvesta siin vahemaid kilomeetrites vaid selles, kui palju aega kulub mooda joge kuhugi liikumiseks), aga on juba 10 aastat siin linnas elanud, et tood teha ja sama lugu olevat siin enamike inimestega, tulevad oma kyladest siia tood otsima voi niisama paremat elu lootma. Kylades elab palju erinevaid indiaanihoime ja neil on oma keeled, kuid noored kipuvad ikkagi hispaania keelele yle minema, kuna elu ja asjaajamine linnas on ju hispaaniakeelne. Igatahes oli ta yllatavalt hea giid ja mingit megatynga ma vist ei saanudki, sain hoopis tuuri ja lisaks kogu aja valtel politseeskordi. Ahjaa, tyyp seletas kogu aeg, et siin on nagu Amazsonase Veneetsia, majad vees jne. No mida jutt, Veneetsia my ass ma ytlen selle peale, see siin on nagu Mumbai hoopis, toeline pasaauk...aga selle eest aarmiselt huvitav ja mul on vaga hea meel, et see mitte mingiski mottes Veneetsiat ei meenuta. Linn ise muidu on valjaspool seda slummi ysna kena, enne 1.maailmasoda oli siin toeline kautshukibuum ning siin elutsesid rikkad nn "kummiparunid", kes lasid endale ehitada eriti uhkeid ja eksootilisi maju, moned neist on siiani alles, see on koloniaalarhitektuur keset taielikku dzunglit. Tana siis chillime linnas, uurime erinevaid voimalusi, mida siin veel pakutakse paris dzunglisse minekuks ja metsas matkamiseks ja ilmselt homme voi ylehomme laheme siis ca 3-paevasele matkale metsa.

Tuesday, March 1, 2011

Uskumatu lugu

Joudsime Iquitosesse Amazonase aares Peruus, Iquitos on maailma suurim linn, kuhu ei vii yhtegi maismaateed ja ymberringi on dzungel. Ja kujutate ette, mis juhtus esimese asjana...tanaval taiesti tuupiline latino jorss kukub eesti keeles seletama meiega. Tema elas nimelt Eestis 4 kuud ja oppis keelt ka. Nyyd on kohutavalt happy, et leidis meid, saab nyyd keelt harjutada ja muljeid jagada. Raagib, et tahab uuesti Eestisse tulla lumelauatama, talle nimelt meeldivat lumi. Igatahes ei ole meil siin netti, kasutan hetkel selle tyybi lapparit ja netti ja pean selle kohe varsti vist lopetama. Laheme vist ylehomme kolmeks paevaks dzunglisse matkama, tyyp lubas meiega kaasa tulla ja taitsa lahe on. Aga nyyd adios.

Sunday, February 27, 2011

Veel vihma ja rummi

Ei ole olemas paremat lõhna maailmas kui sooja vihma ja märja troopilise metsa lõhn peale kuuma hommikupoolikut. Siis lõhnavad meie orhideed ja igasugused muud tundmatud taimed eriti intensiivselt ja püüan seda kuidagi endasse imeda ja talletada võimalikult kauaks. Öösel sadas ikka veel kõvasti, seejärel oli meil väga kuum ja päikeseline hommik kuni lõunani ja nüüd siis jälle sajab. Ja siin on see sadu kuidagi pehme ja soe ja leevendav, jõudsin seda juba isegi ootama hakata.
Rentisime täna hommikul rolleri ja sõitsime sellega ringi niipalju kui see siin võimalik on. Võimalik selles mõttes, et kuna siin ei ole muu maailmaga maanteeühendust, siis on siin teid ainult niipalju kui linnas endas on, kõik teed hääbuvad lihtsalt linna ääres külade vahel metsa ära või lõpevad järsult džunglis. Kõige pikem tee, mis läheb linnast välja ja läbi paari kohaliku küla, on 18 km pikk ja siis lõpeb ka see lihtsalt džunglisse ära. Kuna täna oli eriti intensiivne päike, siis õnnestus mul ka selle sõidu käigus kerge päikesepõletus saada )jaa, kõik kaaseestlased külmas Eesti talves, kadestage). Lisaks sõitsime läbi ka Brasiilia poole linnast ja küladest nii palju, kui teid oli. Kõige pikem tee Brasiilias lõpes kuskil lennujaama taga jõe ääres ning selle tee lõpus oli üsna mitu meie mõistes õllekat, kus kohalikud niisama hängisid, vahtisid jalgpalli ja jõid õlut. Jõime siis ka palavaga mõned õlled ja vaatasime, kuidas kohalikud Amazonase ääres grillivad, kuniks päikeselist ilma jagub. Üldiselt meeldib mulle Brasiilia pool linnast oluliselt rohkem. See paistab olema vaesem ja rohkem räämas, kuid inimesed tunduvad rõõmsamad ja vabamad, iga maja ees mürtsub mingi baila, hoolimata sellest, et neid eluasemeid on majaks ikka üsna liig nimetada, rahvas hängib majade ees, joob rummi ja õlut ja vahib varjamatu uudishimuga teisi. Columbia poolel on seda ka, aga siin on see kõik kuidagi natukene korralikum ja reserveeritum.
Üldiselt tegeleb siinne rahvas, nii kolumbialased kui brasiillased sellega, et hängivad päev otsa niisama oma majas või selle ees, suhtlevad naabritega ja grillivad, ning õhtul panevad ennast ilusasti riidesse ning hängivad mitte enam oma maja ees vaid kesklinna paaril tänaval.Kuna linn on siiski väike, on liikumistrajektoor üsna piiratud, seega sõidavad nad rolleritega või jalutavad niisama lihtsalt paaril tänaval edasi-tagasi, ennast näidates ja teisi vaadates. Hoolimata sellest, et pidevalt sajab vihma, tänavad on mudased ja majade ümbrusest ma üldse ei räägi, paneb üks õige indiaanitütarlaps ikka õhtul selga miniseeliku ja 10 cm kõrgused kontsad ning patseerib õnnelikult linna kahel peatänaval, kus siis rolleritel sõitvad kohalikud poisid, kes on enne soengut poole pudeli juuksegeeliga täiendanud, mitmeid kordi neist mööda kimavad ja igasuguseid komplimente hõikavad.
Eile õhtul jõime siis brasiilia rummi, mis on oluliselt parem kui kolumbia oma. Ilmselt jätkame seda traditsiooni ka järgnevatel õhtutel. Lisaks ostsime täna turult mingeid tundmatuid puuvilju, mida me ei ole siiani suutnud tuvastada, maitselt sarnanevad veidi melonile.
Homme hommikul läheme hankima laevapileteid Iquitosesse ja kui need õnnestub saada, siis ülehomme sõidame siit edasi. Ahjaa, väike parandus ka, maad on sinna siiski vähem kui 900 km, nii umbes 500 hoopis. Proovin kamõned pildid üles laadida. Kui te neid näete, siis järelikult õnnestus.

Saturday, February 26, 2011

Olen siit Amazonase äärest vihmametsast üles leidnud selle ühe koha maailmas, mis on täpselt minu jaoks määratud. Ausõna, ühel päeval jätan ma töötegemise kus seda ja teist, hakkan siin kasse pidama ega tõsta enam jalgagi külma Eestisse. Siin ei ole elamiseks just palju vaja.
Netti siin tegelikult eriti ei ole ja hea ongi. Teen praegu blogi kirjutamiseks erandi ja loodan, et pärast õnnestub see tekst ehk kuidagi üles ka laadida, aga üldiselt on kuidagi veider tulla keset metsikut loodust ja siis istuda tundide kaupa netis toimetades. Võiksin siin hoopis kuude kaupa kuulata-vaadata vihma ja metsa hääli.
Asume 3 riigi, Columbia, Peruu ja Brasiilia piiril, Amazonase jõe ääres väikeses Columbia linnas nimega Leticia. Siin kõrval on kohe Brasiilia samaväärne linn ja mõned Brasiilia külad, kus täna terve päeva ringi kolasime, kuna vahel ei tundu olevat mingit piiripunkti, passikontrolli ega muid taolisi asjatoimetusi. Tegu on meie mõistes umbes Rapla suuruse linnaga, elanikke olevat siin 37 000. Amazonase ääres on see sadade kilomeetrte raaduses siiski suurim linn, ca 900 km ülesvoolu on Peruus Iquitos ja allavoolu ca 6 päeva tee kaugusel Brasiilias Manause nimeline linn 2 miljoni elanikuga. Vahepeal on vaid mets, jõgi ja väikesed külad jõe ääres.
Vihmametsas peab minu loogika kohaselt sadama vihma ja seda tuleb siin tõesti ohjeldamatult, praeguseks juba üle 24 tunni lakkamatult ja järjest, alates eile lõunast, ning lõppu ei paista veel kuskil. Vahepeal on olnud tugevat äikest tõelise troopilise paduvihmaga, siis vaheldub see jälle tavalise ühtlase sajuga, aga see on soe ja lõhnav vihm, mitte võrreldav selle vihmaga, mida meil Eestis sügiseti sajab. Meie hostel asub üksjagu linnast väljas metsa servas, meil kasvavad siin metsikud orhideed, omanik peab 2 koera, 2 kassi ja mitut pesakonda parte, kes siin igal pool ringi paterdavad. Meil on terass,mille ees on väike järv ja kus mulle meeldib tundide kaupa mitte midagi tehes istuda. Lobisesin pisut omanikuga ka, ta on pärit kuskilt Bogota lähedalt põhjast ja ütles, et esialgu, kui ta siia kolis, istus ta sealsamas terrassil kuu aega järjest ja lihtsalt vaatas ja kuulas loodust. Nüüd teen mina sedasama.
Inimesed tunduvad siin hästi lihtsad ja sõbralikud, enamus on mingitest kohalikest indiaanihõimudest. Eile, kui lennuk maandus, oli lennujaamas üsna üksjagu kohalikke tädikesi ja lapsi-noori niisama uudistamas, et kes siis lennukilt kõik tuli, umbes nagu meil maakohtades, kus külast sõidab läbi päevas üks buss ja memmekesed kogunevad selleks ajaks poe ette uudistama, kes siis ikkagi bussilt tuleb ja miks. Kusjuures, see on nakkav, täna hakkasime juba ise ka omavahel arutama enne lennuki aega, et huvitav, kui palju rahvast täna linna tuleb, kas palju turiste ka, millised nad on, äkki peaks minema natuke uudistama jne. Siia ei tule mitte ühtegi maismaateed, ainus viis Leticiasse saada on kas paatidega mööda Amazonast või lennukiga Bogotast, päevas tuleb siia 1 lennuk. Lennujaam on siin pigem mõne maapostkontori mõõtu, aga siiski oldi meil siin vastas narkokoeradega, kes siis kõik üle nuusutasid. 70ndatel olevat siin olnud üsna korralik narkokuritegevuse pesa, kuni saadeti sisse nii suur hulk sõjaväge asja kontrolli al hoidma, et praegu siin seda probleemi enam ei olevat. Küllap siin praegugi mööda jõge igasugust illegaalset kaupa liigub, aga mitte sel määral või nii avalikult, et see kedagi häiriks.
Bogotast tulles ostsime omale siia kaasa kohalikku Columbia rummi ja täna siit Brasiilia oma ka. Õhtuti ei ole siin just väga palju teha, nii et libistame rummi ja kuulame vihma. Peale meie on siin veel 1 tüdruk Rootsist ja täna tuli lennukilt veel 3 "valget" turisti, pole nendega veel juttu teinud, aga häälduse põhjal ma pakun, et ilmselt USAst. Rohkem "valgeid"  ei tundu siin linnas olevat. Eile jalutasime läbi Columbia poole ja täna tegime pika ringi Brasiilia poolel,lisaks linnale sattusime ka kohalikesse küladesse. Brasiilia pool on isegi huvitavam, tundub vaesem ja rääbakam, aga rahvas on kuidagi rõõmus, majad seisavad vaevu koos, aga igast uksest kostab salsa või mingi muu taoline baila. Rahvas ei tee põhimõtteliselt mitte midagi, hängivad niisama oma majade ees, tegelevad natukene eluks vajaliku köögivilja kasvatamisega ja ongi vist kõik. Väga vaene ja räbal näeb kõik välja, aga rahvas näib häppi ja see on ju kõige olulisem. Arhitektuuriliselt on valdav stiil arhitektuuri puudumine, ehk siis rahvas elab vaiade otsas puust lobudikes, mis on suvalistest lauajuppidest kokku klopsitud. Millalgi hiljem lisan pilte ka, aga praegune netiühendus mul seda ei võimalda, ma ei hakka parem mitte üritamagi. Ilm on soe, aga mitte tapvalt palav, ja kogu aeg sajab vihma, kuigi omaniku sõnul ikka päriskogu aeg ei saja ka, enanasti ainult öösiti. Praergu kuni aprillini on siin natukene vihmasem periood kui muidu. Mind köidab kõige rohkem lisaks looduse häältele see vihma ühtlane vaikne sahin, sekka siis tõeline valang, ning metsa lõhn. Täna käisime Brasiilia poolel mingis restoranis, kus proovisime kohalikku tüüpilist rooga piraajakala, see on siin hästi levinud, kuna jõgi ju piraajasid täis. Kala ise oli täiesti tavaline, valge kala maitsega, aga väga hästi oli tehtud.
No nii palju on kõiki muljeid läbiosegi, et ei jõua kuidagi kirja panna. Paneks parema meelega pilte üles, aga seda siin ei saa, ilmselt alles Iquitoses. Oleme siin kuni teisipäevani, kuna siis läheb kiirpaat Iquitosesse. Homme läheb tegelikult ka, aga tahan siin kauem olla kui ainult homseni, nii et läheme teisipäevase paadiga ja esmaspäeval tuleb natuke asju ajada, kuna tegu on juba Peruuga. Lennujaamas immigratsiooniputkas tuleb käia passi vastavaid templeid saamas, piletid organiseerida jne. Homme püüame kuskilt rolleri organiseerida ja sellega sõita niipalju läbi, kui siin teid leidub. Keegi targem siin teadis juhatada mingit kohta linnas, kus pidi saama rollerit rentida. Ahjaa, pileteid Iquitosesse pidi saama mingis suvalises majas asuvas poes tagaruumides leti alt ;D Hosteli omanik lubas meid homme sinna viia ja aidata seda korraldada. Kuskilt mujalt muidugi saab kindlasti ka, aga no vahet ei ole. OK, nüüd lähme linna sööma ja rummi jooma. Üldiselt on siin näha nii kohalike kui meie endi pealt, et tee ükskõik mida, ei ole asja või tegevust, mille puhul ei oleks kasu väikesest rummist. 

Friday, February 25, 2011

Soojemasse kliimasse

Ootame lennujaamas oma Bogota-Leticia lendu, poolteist tundi on veel aega ja siin on yllatavalt kiire nett, kasutan seega juhust blogimiseks.
Lonely Planeti raamatuid ei myyda ka siin mitte, siin ei ole olemas yhtegi raamatupoodi, aga Gabriel ostis netist veebiversiooni ja tõmbas omale läpparisse. Tyytu ta ju on, aga parem ikka kui mitte midagi.
Bogota lennujaamas ootasin yyratuid turvakontrolle, relvastatud mehi iga nurga peal, narkokoeri jne, aga siiani pole veel mitte midagi sarnast kuskil märganud. Ok, meil on kyll siselend, aga siitsamast terminalist lähevad ka näiteks USA lennud ja ei ole mingit erilist sebimist näha.
Bogtasse nyyd vist tagasi tuleme alles enne lendu tagasi koju. Mulle meeldib see linn, aga hing ihkab ikkagi soojemasse kliimasse, nii et mul ei ole yldse mitte kahju siit lahkuda. Tegelikult ei ole yle 2-3 päeva siin otseselt midagi teha ka. Eile käisime kullamuuseumis, kus oli 4 korrust täis kuhjatud indiaanlaste kuldehteid, näomaske jne. Tegu on põhiliselt muisca indiaanlaste kultuuriga, kes Kolumbia alasid enne konkistadooride saabumist asustasid. Peale kolmandat korrust hakkas vaikselt juba silmade ees kuldselt virvendama. Lisaks käisime mitmes kunstigaleriis ja käsitööpoes, neid mõlemaid on siin ohtralt, kohalik käsitöö on väga ilus ja kvaliteetne.Kuna kliima on selline jahedavõitu, siis peamiselt müüakse igasugu sooje riideid, salle, pontshosid, kudumeid jne. Õhtupoolikul tahtsime minna välja, aga terve pealelõuna ja pool ööd sadas tõelist troopilist paduvihma ja lajatas äikest, nii et see plaan jäi ära.
Kolumbialaste, õigemini kyll esialgu ainult bogotallaste iseloomustamiseks on 2 põhilist sõna: graffiti ja burks. Graffitist juba oli juttu ja laen veel yles 2 lahedat maalingut, aga teine eriti silmapaistev nähe on yyratul arvul hamburgeriputkasid ja kiirsöögikohti, mis kõik myyvad põhiliselt burksi ja need on kõik alati rahvast puupysti täis. Sõime ka eile, head burgerid on, aga....sattusime eile tänavale, kus oli iga maja keldris või 1.korrusel burgeriputka. Ja selliseid tänavaid on rohkem kui 1 või 2.
Bogotast nyyd siis kõik, hakkame lennukile liikuma. Homme siis juba uudised Amazonase äärest ja lõunapoolkeralt. Lisan veel 2 lahedat graffitit, mis linnast leidsin.


Thursday, February 24, 2011

Unetu varahommik

Eile juhtus selline lugu, et olime pealelõunal linnas kolamisest väsinud ja mõtlesime ca kella 4 ajal teha hostelis väikese uinaku. Väike uinak kujunes selliseks, et ärkasime kell 2 öösel ja otse loomulikult ei olnud siis enam mingit und. Kuna keset ööd mitte midagi teha ei olnud, siis õnnestus mul veel ca 2 tundi magada, aga isegi minusugusele kroonilisele unekotile oli veel rohkem magamine üle jõu käiv. Nyyd siis istume hostelis üleval, kell on kohe varsti 6 ja päike hakkab tasapisi tõusma. Välja sööma minna on mõtet ca alates 8st, enne on kõik kinni. See tähendab, et praegu tuleb lihtsalt veel paar tundi jokutada ja kasutan seda aega, et mõned pildid siia üles laadida.
Veel mõni sõna kliimast ja ilmast. Päeval on siin sooja ca 20 kraadi, öösiti ca 10 ja kuna asume nii ekvaatori lähedal, siis on aasta läbi täpselt sama kliima. Nii jahe on sellepärast, et Bogota asub 2600 m kõrgusel mägedes. Ilm on selline kevadiselt mõnus ja karge. Homme lendame Amazonase äärde Leticiasse, kus saab juba loodetavasti 30-kraadiseid temperatuure kogeda.L´hedus ekvaatorile t´hendab siin ka seda, et oo ja paev on yhepikkused, paike touseb kell 6 hommikul ja loojub kell 6 ohtul.
Nüüd siis pildid. Panen siia mõned täiesti tavalised tänavapildid, andmaks edasi üldist linnapilti. Kuna siin ei leidu praktiliselt ühtegi maja, mis ei ole graffitit täis või muidu ära soditud, siis jäädvustasin mõned ilusamad-huvitavamad graffitid. Viimane pilt on killuke kohalikku huumorit meie hosteli eest: keegi on elektriliinidesse riputanud poodud mehe :P




Wednesday, February 23, 2011

Peata kanad

No ei ole olemas siin linnas mitte yhtegi raamatupoodi, mis myyks ingliskeelset kirjandust ja Lonely Planetist ei hispaania ega inglise keeles pole keegi mitte midagi kuulnudki. Hostelis ka olemas ei ole. Nii et väljavaade on veeta ylejäänud aeg yldse ilma raamatu, selles sisalduvate kaartide ja muu vajalikuta. Pärastpoole pyyame veel mõnda kaubanduskeskusesse vaadata. Kui ei leiagi, siis tuleb äkki plaane vaheke muuta ja jätta põhirõhk siiski Equadorile ja Peruule.
Tiba helgema poole pealt ka. Eileõhtune suur kurnatus on natuke vähemaks magatud ja maailm tundub juba hulga rõõmsam paik. Hostelil pole ka niiväga viga midagi, kylm ju on, aga magamiseks on 3 paksu tekki ja vastu igasuguseid ootusi selgus, et olemas on isegi soe vesi.
Tegime hommikul esimese tiiru vanalinnas, õhk oli selline kevadiselt karge, umbes nagu meil maikuus. Linn on ysna räämas ja meenutab oma olemuselt mulle kangesti Palermot. Igal sammul on tunda, et kuritegevusega on siin linnas ehvad lood, kuna kõik uksed on metallist ja hoolega lukustavad, meie hostelil on näiteks 2 pidevalt lukus metallust ja kõikjal sildid, et midagi ei tohi kuskile niisama lahtiselt jätta, linnas on absoluutselt kõik aknad hoolega trellitatud. Samas tundus rahvas linnas meeldivalt sõbralik ja lahke. Linn ise on räämas ja laokil, kuid mulle meeldib sellest hoolimata, selline vaba ja sundimatu hõng on siin.Turiste praktiliselt pole, väljas käies ei näinud me sisuliselt yhtegi ja turistide puudumise tõttu puuduvad ka igasugused muud mugavused, nt turismiinfo punktid, võimalus osta kuskilt korralik linna kaart jne. Hispaania koloniaalarhitektuur vanalinnas on äärmiselt võluv, see on yldse siin sisuliselt ainus ja põhiline vaatamisväärsus. Homme tahan kindlasti minna kulla muuseumisse, mis siin asub. Selles olevat tallel suur hulk inkade ja inka-eelsete indiaanikultuuride kuldesemeid ja igasuguseid muid leide ka.
Veel 1 asi, mis siin silma torkas. Kohalikud armastavad kangesti graffitit, no absoluutselt kõik kohad, seinad, teeääred, väikesed piirded jne on täis soditud. Paari kunstipoe juures vanalinnas nägin ka äärmiselt nmaitsekaid ja ilusaid joonistusi, kuid enamasti on tegu täiesti mõttetu sodimise ja reostamisega.

Tuesday, February 22, 2011

Bogotas kohal

Nii. Olen ylivaga vasinud ja kuri, aga annan teada, et oleme +nnelikult maandunud. Lend oli pikk ja kurnav, alutasime sellest, et mingi lennuki tehnilise probleemi tottu startisime tund aega hiljem ja mehaanikapoisid kaisid, mutrivotmed peos, murelike ja hairitud nagudega lennukis ringi. Ei tekitanud just erilist kindlustunnet.

Nyyd on kell juba ligemale 11 ohtul ja lahen ilmselt kohe magama. Hostelil pole muidu vaga viga, aga see on ilma kytteta ja siin on oositi sooja ca 10 kraadi. Moskiitosid olen ka juba oma 3 maha loonud. Vannituba naeb valja selline, et ma ei julge minna katsetama, kas on sooja vett voi ei ole, kuna ilmselt on tulemus ikka selles suunas, et sooja vett pigem ei ole. Homme vaatab linna peal veidi ringi, millised teised kohad on, kuid paistab, et kyttesysteemi olemasolu ei ole siin sugugi mitte kombeks.

Ahjaa. Columbia Lonely Planeti raamatu unustasin lolli peaga lennukisse, nii et nyyd ei ole meil raamatut ega ka orna aimugi, kust seda osta ja hostelis ei oska keegi sonagi inglise keelt, et saaksin valja selgitada, kust seda hankida saaks. Pean hommikul oma hisp keele vestmiku abil selgeks oppima, kuidas seda hispaania keeles valja selgitada (ja ka vastusest aru saada).

Nyyd igatahes tuttu ja ehk on homme parem paev.

Saturday, February 19, 2011

The Plan

Kuna sõiduni on jäänud veel vaid vaevu kaks päeva, siis püüdsin tasapisi pakkimisega algust teha. Pakkimisprotsess kulgeb siis selliselt, et esialgu panen ma enda meelest igati mõistlikult seljakoti kokku, võttes kaasa vaid tõesti kõige hädavajalikumad asjad, ning seejärel avastan, et kõigest hoolimata on kott ikkagi liiga täis ja/või liiga raske ning siis tuleb mitu elimineerimisraundi, mille käigus selgub, et eriti midagi elimineerida ei õnnestugi.

Lähemalt siis plaanist endast. Esmaspäeval sõidame Helsingisse ja alates teisipäeva varahommikust lendame läbi marsruudi Helsingi-Frankfurth-Bogota. Bogotas oleme mõned päevad paigal ning siis lendame Amazonase äärde, lendame seepärast, et maismaateid sinna ju ei lähe ja lennutransport ongi ainus võimalus. Ideaalis näeks tripp välja nii, et veedaks mõne aja Amazonasel ja lisajõgedel kulgedes, džunglis käies, lõpuks organiseeriks end mingite paatidega mööda jõge Peruusse (jällegi, teid ei eksisteeri), ja sealt siis läbi Equadori aprilli alguseks Bogotasse tagasi. Alguses tahtsin panustada rohkem Peruule, aga vahemaad on väga suured, liiklemise hinnad üsna kallid ja ka aeg on piiratud, nii et põhirõhk saab vast siiski olema Columbial. Kindlasti tahan käia ka Vaikse ookeani rannikul, just Columbia osas, kuna seal on see piirkond kõige natraalsem ja turistidest veel puutumata (sellevõrra vist ohtlikum ka muidugi). Aga kindlasti kujunevad plaanid reisi käigus ikka omasoodu, ettearvamatult, ja selles ju tegelikult ongi asja võlu.

Pea kõik inimesed, kes me plaanist teavad, on minult küsinud, et kas ma siis üldse ei karda. Vastus siis: jah, muidugi kardan, aga sellisel...tervislikul määral. Pealegi, jänesed ei pidavat shapust jooma, seega...kallid sõbrad, kui elusalt tagasi tulen, siis olgu shmapused olla :) Üldiselt on selle turvalisuse kohta öeldud nii, et 99,9% kolumbialastest ei kasvata kokaiini, ei osale gerillavõitluses ega tegele inimröövidega. Paraku õnnestub sellel 0,1 protsendil, kes kõige sellega tegeleb, oma riigi mainet üsna püsivalt põhjas hoida. Just mõned päevad tagasi oli meiegi meedias uudis, et sealsest džunglist leiti isetehtud narkoallveelaev, mis pidi transportima kokaiini Mehhikosse. Samas, ilmselt on sellised ettevõtmised ikkagi piisavalt hästi varjatud ja igasugused "rühmitused" tegutsevad sellistes kõrvalistes paikades, kuhu minul tavalise turistina nagunii sattuda ei õnnestu (seda allveelaeva muidu isegi kiikaks hea meelega). Põhiprobleem, millega enamus matkajaid kokku puutub, on ikkagi tavalised röövimised, taskuvargused ja muidugi hullumeelsed kõikvõimalike sõidukite juhid.

Lisaks kokaiinile meenuvad Columbiast rääkides veel Juan Pablo Montoya, Shakira, ohjeldamatult seebioopereid ja muidugi maagiline realism ning Gabriel Garcia Marquez. Ikka ja jälle tuleb mul Columbiale mõeldes esimese asjana meelde see, kuidas kolonel Aureliano Buendia mahalaskjate rivi ees seistes meenutas, kuidas isa viis ta esimest korda elus mustlaste juurde jääd vaatama. Müütilise Macondo õige asukoht kusjuures on teada, aga ma natuke kahtlen, kas sinna on mõtet minna, kuna selle kohta on öeldud, et ta ei erine eriti millegi poolest muudest Columbia džungipiirkondadest. "Macondo is not so much a place but rather a state of mind" on selle kohta öeldud. Seda state of mind´i ma loodangi Columbias kogeda.