Copacabana!!!

Oleme Copacabanas. Mitte siis selles kuulsas Brasiilia Copacabanas vaid Boliivias, Copacabana nimelises väikelinnas Titikaka järve kaldal. Netti kuskil eriti pole ja avalikes netipunktides on seda veel kõige vähem. Aga Copacabana siis. Lonely Planetist leidsin vihje yhe hea majutuskoha kohta ja broneerisin ära. Kohale jõudes selgus, et tegu on kõigi mugavustega kahekorruselise privaatse majaga, millel maast laeni klaasist aknad, kamin, mullivann, aed jne jne. Naudime siin juba teist päeva oma luksust. Vaade on yle linna ja järve. Eile käisime vaatamas järvel asuvat Päikesesaart, mis oli inkade impeeriumis väga oluline, ühe impeeriumi asutaja sünnipaik. Vaated olid hingematvad ja loodus ilus, kohalikud külad ka nunnud. Ja eile saarte tuurilt tulles selgus, et Copacabanasse saabus veel 2 Eesti naist, kes reisivad seljalotiga mööda Lõuna-Ameerikat. Eesti naised on ägedad naised ikka. Lähevad Atacama kõrbe Tshiilis. Kuna meil siin selline lux elamine praegu, siis kutsusime tüdrukud endale külla ja tegime Estonian Party :D Aga nüüd praegu kõik, püüan lisada pildi meie vaatest ülemiselt korruselt. Täna kell 13 bussiga tagasi Peruu poole start.Ok pilti siiski ei saa selle netiga.

La Paz, Bolivia!

Blogin jälle moblas, seega teen lühidalt. Lendasime täna hommikul Cuscost Boliivia pealinna La Pazi. La Paz on ametlikult maailma kõige kõrgemal asuv pealinn, asub 4000 m kõrgusel mägedes. Esialgu tundub meil tervisega ka kõik ok olema, kõrgusehaigust ei tunme. La Paz asub mägede vahel orus nagu kausis...ümberringi lumised mäed. Eilse päeva plaanisime veeta ühes külas nimega Pisac, Cuscost 32 km eemal. Aga juhtus hoopis nii, et kohaliku ühistranspordiga sinna sõites tutvusime ühe meeldiva kohaliku mehega, kes rääkis, et kohtub Pisacis ühe külamehega, kel nimeks Don Gregorio, ja kes elab kuskil kaugel mägedes eraldatud külas. Et ta laheb sellele Don Gregoriole sinna külla ja võib meid ka kaasa võtta. Muidugi me ei lasknud seda mitu korda öelda ja läksime rõõmuga Don Gregoriole külla. Seega veetsime eilse päeva mingis imepisikeses külas pagan teab kus, kohtusime Don Gregorio ainult ketshua keelt kõneleva perega jne. Aga nüüd laheme La Pazi avastama. Ehk jõuan õhtul rohkem kirjutada. Adios.

Cuscos

Hei! Oleme Cuscos, mägedes, ronisime üleeile Macchu Picchule ja teeme muud põnevat. Wifi on, aga arvutit pole, ja kogu aeg on nii palju teha ja näha, et ei ole lihtsalt üldse aega istuda kuskil avalikus netipunktis. Praegu laenas meie korteris toimetav Peruu tüdruk korraks oma läpparit. Igal pool on nii palju teha ja toimetada, ei jõua lihtsalt. Cusco on suurepärane, loodus siin ümber on suurepärane...kõik on imeline. Öösiti ainult on külm, kuna oleme 3400 m peal kõrgustes. Tegime reisiplaani natukene käigu pealt ringi, tulenevalt odavatest lennupiletitest. Lendame siit homme hommikul Boliivia pealinna La Pazi ja hakkame sealt bussidega tulema mööda Titicaca järve äärset kallast tagasi. 19.nov peaks tagasi Limasse end organiseerima. La Paz on maailma kõige kõrgemal asuv pealinn, tiba yle 4000 m kõrgusel. Kõrgusehaigusega vast saame hakkama, kuna oleme juba paar päeva Cuscos aklimatiseerunud. Broneerisin meile tiba paremad ja kallimad majutused vahelduseks Boliivias, nii et seal peaks ka ehk olema netti ja arvutit. Kui on, siis kirjutame rohkem vahepealsetest seiklustest homme/ülehomme. Krista tahab siin ise kirjutada oma dzunglimuljetest. Praegu lehva ja loodetavasti saab siis varsti rohkem juttu ja pilte. 

Elus, ilma netita

Kirjutan kähku paar rida moblaga. Meil ei ole netti muidu. Kuskil. Lendasime peale Limat dzunglilinna Iquitosesse ja oleme hetkel ka siin. Hommikul lendame edasi Cuscosse. Kuigi Iquitosesse olevat hiljuti Pucallpast mingid juhtmed veetud, et saaks normaalae neti, ei ole siin töötavat netti ikka kuskil. Ja vahepeal olime kolm päeva dzunglis, kus polnud ei levi ega netti. Ainult loodus ja loomad. Tegin ka ayahuascat. Iquitoses sõime kaimanit ja küpsetatud tõuke ja tegime muud põnevat. Kirjutan pikemalt ja tegelen piltidega, kui saan kuskilt töötava wifi. Tsau praegu.

Viimane paev Limas

Krista tuletas mulle hommikul meelde, et oleme unustanud väga olulisest persoonist, Obamast rääkida, seega räägime nüüd Obamast :D Siia saamisega oli meil kohati igasugust jama - küll lennukid hilinesid, siis ei saanud õigel ajal maanduda, Vahemaandumine oli meil Londonis ja seal tiirutasime ca pool tundi linna kohal õhus, kuna olevat olnud ülitihe lennuliiklus ning ei antud luba maanduda. Siis pidime istuma Miamis ümber oma Lima lennule, aga Miamis ei saanud me maanduda, kuna Obama otsustas just sel ajal ise Miamit külastada. Obama oli just Miamisse saabumas (misiganes põhjusel), ning kuna ta pidi samal ajal seal maanduma kui meie, siis otsustati, et Obama on ikkagi olulisem kui meie ja teised inimesed ning koikidel lendudel keelati samal ajal Miamis maandumine ära. Seega me siis tiirutasime pikalt Miami kohal ja ootasime, kuni Obama lennuvaljal ja lennujaamas oma asjad aetud saab. Pärast passikontrollis rääkisid ka security poisid õhinaga mulle, et "Yes, yes Obama was just here".

Aga täna on juba meie viimane päev Limas. Veetsime selle Barranco linnaosas kolades. Barranco on umbes selline nagu teoreetiliselt võiks olla meie Narva-Jõesuu. Seal on palju vanu väga ilusaid ja uhkeid häärbereid, millest paljud on praeguseks vaga uhkelt restaureeritud, samas teised on ikka veel räämas ja hoolitsemata. Enamuses kaunilt restaureeritud majades on praeguseks hotellid, restoranid, kohvikud, kunstigaleriid jne, see on selline väga kunstilembene piirkond. Paljud kunstnikud ise elavad neid majades ning müüvad samas ka oma toodangut ning korraldavad näitusi. Tutvusime ühe Walesist parit kunstnikuga, kes rääkis, kuidas ta 30 aastat tagasi siia elama kolis ning siin oli kõik varemetes ja hoolitsemata, väidetavalt oli tema kogu piirkonnas esimene, kes oma maja restaureerida lasi. Tutvusime üldse igasuguste inimestega, kohalikega, kuna siin kõik kipuvad ikka kangesti valgete turistidega lobisema ja uudistama. Barranco keskväljakul on raamatukogu ja piilusime sinna ka sisse, uksel on suur plakat püstoli pildiga ning sellel kiri, et "relvaga sisenemine siin keelatud". Mujal igal pool võib, aga raamatukogus ei peaks. Mul tuli kohe meelde see Mehhiko film, kus mängisid Antonio Banderas ja Salma Hayek (no nimi muidugi jälle ei meenu), Salma Hayek pidas raamatupoodi ja peale seda, kui sinna saabus veetlev Antonio oma relvadega, lasti kogu raamatupood sodiks ja lõpuks vist lasti õhku ka. Jah, relvad võiks tõepoolest jätta raamatukogu ukse taha. 

Õhtuks maabusime jälle Park Kennedys, see on see park, mille ehitustoööd ilmselt kunagi ei lõpe. Täna õhtul oli seal taas tasuta disko, rahvas kepsutas tantsu ja muidugi olid kohe platsis vanahärrad, kes üritasid mind tantsule moosida, pluss veel kaks nooremat tüüpi, kes tahtsid kangesti suhelda. Ma rääkisin neile, et selleks, et ma tantsima hakkaksin, on ikka päris mitu pisco sour t vaja ära lahendada (pisco sour on Peruu samakas, millest tehakse ka kokteili. See samakas ise on vastikvastikvastik, aga kokteilid võivad vahel päris ok olla). Pisco sour it keegi siiski hõlma alt välja ei võtnud, nii et tantsimine jäi ikka ära. Lõpuks, kui huvi meie vastu hakkas juba liigseks muutuma, lasime jalga. 

Homme hommikul lendame dzunglilinna Iquitosesse ja organiseerime end seal ülehomseks kuskile dzunglisse edasi. Lisaks lubas minu vana sõber Nick, kes seal jätkuvalt elab, viia meid eelnevalt baari ja seejärel diskole. Homme. Uued uudised siis vast ka homme. 

Lõpetuseks paar pilti Barranco kunstihäärberitest. 

Actionit ja adrenaliini

Lisan juurde 05.11 hommikul, laupaeval. Kirjutasin selle postituse eile ohtul, aga just enne postitamist meie arvuti crashis ja ma ei saanudki midagi postitada. Nyyd uuele katsele, Ja mingi jama on ikkagi selle arvutiga, paneb omaloominguliselt mul siin osad tahed suureks ja mingid suvalised sonad suurte tahtedega, ma ei oska seda kuidagi fixida, las olla. Ehk siis ma ei ole reisi valtel dysgraafiks taandarenenud vaid see paganama arvuti...

Tere ohtust ... meil siin nimelt alles ohtu.
Veetsime tana terve paeva Lima kesklinnas ja vanalinnas, Hommikul sattus meile suureparane taksojuht (linn on suur, vahemaad pikad, takso odav, seega yhest piirkonnast teise saamiseks on ikka taksot vaja). Tal oli kange isu minuga hispaania keeles lobiseda ja lopuks leppisime temaga kokku, et on meie teenistuses ka pyhapaeva hommikul, kui on vaja lennujaama saada, et Iquitosesse lennata. Kuna meie lend on seekord hommikul vara, siis ei tule liinibuss seekord kone alla ja nyyd on meil tanu taksojuhile ka see asi organiseeritud. Lisaks pakkus ta ka homseks valjasoitu 50 kilomeetrit Limast lounasse, kus pidid palju ilusamad rannad olema, aga selle jatame vahele. Siin on ka ilus ja ei hakka raiskama raha.
Tanase paeva tippsyndmus oli aga kahtlemata vanalinnas toimunud pommiintsident. Ennetavalt, meiega on kõik korras praegu. Aga siis action ise. Jalutasime vanalinnas rahulikult Plaza de Armase Poole (linna keskväljak, nagu meil Raekoja plats), kui nagime, et eespool toimub mingi aktsioon. Rahvas ja kisa ja moll ja politsei. Lahemale joudes selgus, et tegu mingi poliitilise protestimiitinguga. Tee oli suletud, rahvas vehkis plakatitega ja karjus vaheldumisi midagi demokraatiast ja jumalast. Politsei oli taies varustuses ka kohal. Me muidugi jaime sinna vahtima, et ponev ja mis yldse toimub ja edasi Saab, moned kohalikud samamoodi. Kuni korraga oli yhel protestijatest pomm. Me ei saanud esialgu ikka veel aru, see tundus nagu raketilasu moodi, et keegi lihtsalt tegi efekti mottes pyrotehnikat juurde, heli oli sama ja midagi nagu lendas ohku ka. Aga see oli mingi gaasipomm ilmselt, ma tapselt ei teagi. Rahvas pani jooksu, politsei krabas meil varrukast ja kaskis joosta yhes kindlas suunas. No me siis jooksimegi, aga see gaas oli juba igale poole levinud nii, et oli juba nats hilja. Silmad vottis pimedaks  ja hasti hasti valusaks ja paiste. Meile mojus natuke erinevalt Kristaga ... minul vottis kergelt iiveldama, lisaks silmadele, Krista ytles aga, et tal pigem laks igale poole posekoopasse ja seal oli valus. Maabusime mingi byroohoone ees trepil, et nats ennast koguda , yks naine tuli ja lasi meid oma vetsu kylmä veega silmi pesema. Umbes poole tunniga hakkas parem ja laksime ikka tagasi uudistama, mis toimub, Jama lugu kyll, aga ponev siiski ka, JA adrenaliin mollab, Enam muidugi ei toimunud suurt midagi, Peale selle, et miiting oli aetud kuskile kaugemale ja koik kohad olid politseinikke tais, kohal oli ka kiirabi. Tegin yhe vaikese videoklipi ka, aga see oli siis enne seda, kui yldse midagi toimuma Hakkas. Pyyan seda siia laadida hiljem. Kokkuvottes, adrenaliinilaks on nyyd kyll kogu reisi peale ette juba olemas.
Peale gaasipommi loost toibumist kolasime labi suurema osa vanalinnast ja shoppasime kohalikku kasitood koju kaasa. Kaisime soomas yhe Laheda vanapapi restos, kes armastas samuti lobiseda ja raakis mulle, kuidas tema armastab Kuuba muusikat ja hakkas mulle vahepeal demonstreerima, kuidas tema selle jargi tantsib (telekas mangis tal mingi Kuuba band). Vaatasime vanalinna ja jalutasime igal pool. Naljakaid veidrusi hakkas silma, naiteks avastasime, et yhes kohas oli maja, mille esimesel korrusel oli kasiino ja kohe selle kohal, teisel korrusel, notaribyroo. Lisaks nagin draamateatrit, mis asub kohaliku supermarketi a la Saastumarket teisel korrusel. 

Appi mul on ikka taiesti korini sellest arvutist, mis on kogu mu eilse teksti ara kakkinud. Aitab kyll. Pyyan veel panna paar pilti ja video eilsest actionist enne pommi. Ja siis viimast paeva veel Limat avastama. 

See viimane pilt on nats udune ja sudune, aga postitan ikkagi. Sest tegelikult suurem osa Limast ongi selline, tavalised inimesed siin elavadki paris vaestes tingimustes. Ja video laadimise jaoks on see arvuti ka liiga aeglane. 

Dead and loving it, in Lima

Praeguseks ei ole me juba maganud vist 2 oopaeva, jalad enam hasti ei kanna ja pea ei jaga, aga kuni praeguseni ei ole raatsinud veel ka magama minna. Nyyd varsti, varsti.
OIeme hetkel Peruu pealinnas Limas (taas). Olen sellest linnast juba oma blogis varasemalt kirjutanud, kainud ja nainud ja arvasin, et ega nyyd midagi eriti yllatavat siin enam olla ei saa...aga ikka saab, vabalt :) Nimelt olin siin viimati juba ligi 3 aastat tagasi. Miraflorese linnaosa, koige kenama ja viisakama linnaosa kese on Park Kennedy, selline ilus nunnu roheline park, kus elab palju kasse, ohtuti teevad pensionarid diskot ja suvenuiirimyyjad peavad laata. 3 aastat tagasi oli poole pargi ymber korge roheline aed, kuna kaisid parasjagu mingid ehitus- voi taiendustood. Tana hommikul kohale joudes avastasin, et kolme aastaga ei ole need tood absoluutselt mitte kuhugi liikunud. Ikka sama aed, sama segadus, samas seisus. Mitte midagi pole muutunud. Unfuckingbelievable.
Aga koigest siis algusest. Me muudkui lendasime. Ja kui parasjagu ei lennanud, passisime lennujaamades. Lendasime eilse paeva ja siis ka veel oo. Miami lennul avastasin, et tapselt samade lendudega lendab Peruusse veel 4 eestlast, ning plaanivad labida tapselt sama teekonna. Vennastusime seal siis kenasti ja pajatasime reisilugusid ja jagasime kontakte. Ainult et need 4 on veel hullemad kui meie, nad ei maga isegi mitte Limasse kohale joudes vaid olid endale organiseerinud kohe veel yhe jargmise lennu edasi, Iquitosesse. Pyyavad ilmselt pystitada magamatusehulluse maailmarekordit. Meil Kristaga oli taiesti adekvaatne plaan Limasse joudes veidi magada, aga juhtus nii nagu ikka tavaliselt juhtub hasti labi moeldud plaanidega. Esmaslt otsustasime lennujaamast linna minna mitte taksoga vaid tavalise kohaliku liinibussiga, et kohe algusest peale sulanduda kohalikku kultuuri ja kogeda elu nii, nagu see siin reaalselt on. See oli lahe kogemus ja igati oige otsus. Edaspidi soidame ka selle bussiga, Buss loomulikult oli puupysti rahvast tais, igavene vana logu nagu nad koik siin, ja toimis nii nagu ikka lounamaades...uksel siis keegi tyyp kisab nii kovasti kui suudab, kuhu see buss laheb, ja inimesed siis pyyavad pooleldi soitvale bussile peale ja sealt maha saada. See koik on ok. Kohalikud olid vaga abivalmis, yks hoidis meie kotte (puupysti rahvast tais bussis polnud neid mitte kuskile voimalik panna) ja tadikesed pakkusid istet. Joudsime linna kell 9 hommikul ja laksime oma hotelli, et lopuks ometi kaia dushi all ja veidi magada, kuid seal meid muidugi nii vara veel vastu ei voetud. Leppisime siis kokku, et laheme kolame vahepeal linnas ja tuleme kell 13 tagasi, kui tuba valmis. Aga...vahepeal tuli paike valja ja ilm laks vaga soojaks ja Lima on ju mereaarne linn, meid hakkas kangesti ranna ja ranna-aarsete ilusate parkide poole kiskuma. Algul oli meil plaan kohe hotelli saades veidigi valja magada, aga no paike saras, laine myhises. mu kallid sobrad Eestis muudkui postitasid facebooki pilte ja kurblugusid lume rookimisest talvises Tallinnas...selle peale ei suutnud kohe mitte enda roomustamiseks ja teiste kadedaks tegemiseks randa minemata jatta. Motlesime, et kui on voimalus minna lume rookimise asemel paikesest saravasse randa, ooken korvus myhisemas, siis magamise voib ikka veidikeseks edasi lykata. Nyyd on kell juba pea 11 ohtul, ja kuni praeguseni pole ikka veel magama joudnud. Kolasime siis mooda Lima kaldapealseid ja nautisime suve (ma armastan teid ka, jah). Praeguseks kyll jalad enam vaga ei kanna ja ega ma millestki suurt aru ka ei saa, aga hing on rahul. Hotell on meil igati age, tuba on yyratusuur, laiutame kahekesi neljale inimesele moeldud toas. Homme on plaan minna vanalinna avastama.
Nyyd laheme toepoolest lopuks magama. Head ood. Uued uudised siis homme ohtul. Ja piltmeenutusi meie suureparasest rannapaevast ka :)
Aa, yks lahe asi veel. Sattusime yhte supermarketisse siin ja leidsime igasuguseid tundmatuid soojamaavilju. Puuvilju. Me ei teadnud, osade puhul, mis on mis, ja ostsime prooviks igast sordist midagi. Papaiad ja mangod ma muidugi tunnen ara, aga lisaks tuli valja, et ostsime veel ka vaikest melonit (tseki pealt vaatasime, see kollane lillade triipudega), maracuyat ja siis veel mingit asja, mille nimi mul ikka ei meenu. Kogu see hunnik kokku maksis alla 3 euro. Ja maitses suureparaselt.

Ecuadooooorrrr...hmm...ei, Amsterdam!

Hey! Reisi esimene paev Amsterdamis hakkab edukalt mooduma. Hosteli arvutinurgas yyrgab mingi raadio, kus just asja mangis see 90ndate hittlugu...no ma ei tea tapselt, kelle lugu, aga teate ju kyll, see kus mingi tyyp kogu loo valtel hysteeriliselt roogatab Ecuadooooooorrr!!! ja ei miskit rohkem. Hetkeks tekkis vaike lyhis ajus, et kuhu ma nyyd siis sattunud olen. Praegu lasevad hispaaniakeelseid laulukesi, aitab meil eelseisvaks kenasti vaimu valmis seada.
Reis algas sellega, et hommikul Tallinna lennujaama joudes selgus, et meie lend on teadmata ajaks edasi lykatud. Passisisme siis lennujaamas, kus vahelduva eduga jagati meile ysna vastukaivat infot ning tasuta syya. Koht tais, meel hea, inimene uriseb vahem ju. Onneks hilines lend vist kuskil poolteist tundi ja edasi on koik juba meeldivalt sujunud. Amsterdam tervitas meid sooja (+14 kraadi), kuid taiesti pilves ilma ja vihmaga. Ysna ebameeldiv. Onneks laks paeva peale selles mottes paremaks, et vahemalt vihm lakkas. Hostel on meil ylimugavas kohas kesklinnas ja igati OK. Algul paistis, et vihma tottu jaab igasugune linna avastamine ysna lyhikeseks, aga kuna vihm jai vahemaks, laksime siiski linna ringi lonkima. Ega midagi pikalt siin seletada ei ole, Amsterdam on nagu Amsterdam ikka...vesine, veidi pilves nii otseses kui kaudses mottes, monused vaikesed kohvikud iga nurga peal, kanalite aares, jalgratturid, kelle ylim eesmark naib olevat kohmakate turistide alla ajamine. Nyyd tegime lopuks monusad olled hosteli lahedal pubis ja varsti laheme tuttu ara. Homme tuleb vara tousta ja palju lennata. Homme jaab blogimine ilmselt ara voi vaga lyhikeseks, kuna veedame terve paeva ja oo lennujaamades ja lennates. Voibolla kirjutan paar rida Miamis, kus meil on 4 tunnine ymberistumisaeg, enne lendu Limasse.
Teie kadedaks tegemiseks ikka paar pilti ka meie tanastest tegemistest. Ja head ood.

Destination Planet Earth

Hei! Aeg on jälle ketsid tolmust puhtaks pühkida ja teele asuda. Ja kui blogil oleks kaaned, pühiks need ka puhtaks, juba päris pikalt ei ole ma viitsinud enam siia erinevaid käimisi üles kirjutada ja vahepeal läks see blogigi meelest, aga ainult selleks, et nüüd jälle ellu ärgata. Ellu ärkamise põhjus on minu ja Krista pikalt planeeritud seljakotireis marsruudil Tallinn-Amsterdam-Peruu-Boliivia. Oleme siin tasapisi organiseerinud ja oodanud neid kõige odavamaid lennupakkumisi, omavahel erinevaid asju kombineerides. Praeguseks on lõpuks ometi enamus suuremaid kulusid makstud, broneeritud, organiseeritud. Mitte siiski üleliia, jätame ka põnevateks ootamatusteks ruumi. Näiteks ei ole meil veel õrna aimugi, kuidas reisi lõpus Boliivia pealinnast La Pazist tagasi Peruu pealinna Limasse saame. Aga küll me kuidagi ikka saame.
Kui aus olla, siis on planeerimine minu jaoks juba sama põnev kui reis ise. See põhjalik uurimistöö, viimaks ennast kurssi maakaartide, transportide, kliima, liikumisvõimaluste, majutuste, kultuuriga üleüldiselt...fascinating! Juba lapsena oli mu lemmikraamat atlas. Ja atlasel on ikka veel nii palju kohti, kuhu ma ei ole veel jõudnud - aga hullult on vaja minna, eksole :) Ja mõnda kohta on kohe kohe mitu korda vaja minna.
Plaan on esialgu järgmine - homme hommikul start Amsterdami ja ülehomme sealt edasi Miami-Lima. Limast edasi juba liigume Iquitosesse Amazonase ääres, džunglisse ka ikka jälle, ja sealt edasi seekord Lõuna-Peruud avastama. Cusco ja sealt edasi alla, Titicaca äärde ja üle piiri Boliiviasse. Kui aus olla, ma pole päris kindel, kui palju aega meil Boliivia peale jääb. Vähemalt La Pazis käiks ikka korra. Vaatame, kuidas plaanid jooksvalt kujunevad ja kui palju aega ning raha jääb. Kaasa võtan ühe pisikese seljakoti. Ei viitsi kola kaasa vedada ja riideid pole ka ju palju vaja.
Ega praegu polegi muud kui soovin meile head reisi. Rohkem juttu siis, kui midagi juba toimub.