Elame veel

Nonii, esimene shokk üle elatud ja elame veel :) Kahtlemata on Labuan Bajo üks koledamaid linnu, kus on seni õnnestunud viibida, kuid õnneks teeb selle mingil määral tasa ümbritsev meri, ilusad väikesed asustamata saared ja muu loodus. Saime mingi suvaka tüübi käest võrri rentida (võrril pole ühte peeglit küljes, aga siin enamus sõidab üldse ilma peegliteta, nii et pole hullu) ja elu muutub hulga meeldivamaks, kui on olemas oma transport, see võimaldab sellest pasaaugust välja liikuda. Avastasime, et mõned kilomeetrid linnast väljas on mõned täitsa viisakad majutusasutused ja alates homsest kolime veidi kallimasse, ent igati viisakasse kohta, vahetame oma ämber-kopsik tüüpi vetsu ja ainult külma veega bungalow normaalsema vastu looduskaunimas kohas. Lisaks organiseerisime omale homseks terve päeva kestva sukeldumis- ja komodo varaanide vaatamise tripi. VAraanidega on selline lugu, et mingit erilist matka nendega kohtumiseks paraku teha ei saa, homne on selline väike jalutuskäik saarevahi putka ümber ja kõik. Nii umbes 2 nädalat tagasi olevat siin olnud juhus, kus varaanid ründasid kahte saarevahti ja põhjustasid neile väga tõsiseid vigastusi, ning enne seda mingi aeg oli veel sarnaseid intsidente olnud, seega praegu on vähemalt mõneks ajaks keelatud turistidel seal matkamine ja saarevahid isegi ei kipu väga entusiastlikud olema. Kohtusime siin sukeldumiskeskuses ühe vene noormehega, kes siin elab ja töötab, on pärit Vladivostokist, aga aastaid juba erinevates paikades Indoneesias elanud. Lobisesime temaga pikalt ja saime igasugust infot kohalike sündmuste ja asjade kohta. Tema sõnul on viimasel ajal olnud kokku 3 juhtu, kus varaanid on saarevahte rünnanud, ja neist kolmest tüübist 2 on otsustanud pärast seda mõne teise ameti valimise kasuks. Kolmas pidi veel vist mõtlema ja esialgu arvavat, et läheb ikka varaanisaarele tagasi. Komodo varaanid on siis maailma suurimad sisalikud (kuigi sisalikke nad eriti ei meenuta), ja eriliselt vastiku ning apla iseloomuga elukad, kes elavad ainult siin mõnel saarel.. Üldiselt arvatakse, et nad on raipesööjad, aga tegelikkus on see, et nad söövad kõike, mida kätte saavad. Peamiselt toituvad nad saartel elavatest väiksematest loomadest nt kitsed, hirved, jänesed jne, aga sama vabalt võivad nad süüa ka üksteist või inimesi. Ja lisaks söövad nad vesipühvleid, kes on neist mingi 10 korda suuremad, nii korraliku lehma suurusega - lehma tapmine toimub nii, et varaan hammustab vesipühvlit ja kuna tema hammustus on põletikku ja mürgitust tekitav, tuleb oodata nädal kuni 2, kuni pühvel lihtsalt sellest haavast saadud mürgitusse sureb. Ja siis on varaanidel pidu. Meie vene noormees rääkis ka seda, et ilmselt need rünnakud hakkavadki sagenema, kuna varaanide populatsion muudkui kasvab - mitte ükski teine loom neid ei söö ega tapa, ja inimesed neid ka ei küti, seega nad muudkui paljunevad, aga sööki väikestel saartel piisavalt ei ole. Seda kõike teades ega ei igatsegi enam mingit võsamatka teha siinkandis. Paar päeva veedame ilmselt siiski veel siin, Gabriel tahab tolle vene noormehega sukeldumas käia ja eks ma võibolla lähen ka kaasa. Kui saab linnast väljas liikuda ja rotid enam magamistoa ukse ja lahtise akna taga ei mürgelda, läheb kindlasti normaalsemaks. Eks selle Labuan Bajogagi harjub, täna oma bungalowst alla siia sukeldusmiskeskusesse netti kasutama tulles just vaatasin, et kole ja räämas ju on, aga savi sellega. Elame üle. Üks asi, mis on suht talumatu, on üüratu hulk sääski. Nad on mu juba sõna otseses mõttes paiste söönud ja mitte miski ei aita.
Siin mõni kilomeeter linnast väljas täiesti suvalises kolkas, kus pole isegi mingit asustust, on 1 baar nimega Atlantis, igal pool linnas reklaamitakse seda. Läheme sinna ilmselt varsti õlut jooma, sest muud pole siin linnas nagunii midagi teha, kui igasugu saare- ja sukeldumistripid välja arvata. Ja homme on seal mingi tohutu party, esinevad tantsutüdrukud ja mingid tulega esinejad ja toimub üritus nimega Miss Komodo :D See viimane on äärmiselt naljakas, kuna siin asuval Komodo saarel asub ainult 1 küla, selles külas elab ca 100 kalurit ja vahest mõni nende pereliige ja kogu lugu. Päris huvitav, kuidas see nende hulgast Miss Komodo valimine peaks välja nägema. Homme õhtul läheme igatahes seda nalja kaema.
Tänu sellele, et siin eksisteerivad ühe riigi siseselt igal pool erinevad usundid, millest igaühel paistavad just praegu mingid usupühad olema, on kogu aeg sellega omajagu nalja ja jama. Balil on see Galungan, kõik suured pühad koos ja kogu saar tegeles ainult oma usurituaalidega, nii kui Balilt siia saime, hakkas uus jama - lihavõtted. Floresel on pooled elanikud moslemid ja ülejäänud pooled katoliiklased, seega saame korraga nautida mõlema religiooni "hüvesid"  - igal hommikul kell 6 (kõige magusam uneaeg ju)  hakkab üle linna undama imaam, et kutsuda rahvast mosheesse, samal ajal on kristlatel lihavõtted ja enamus kohti suletud terveks nädalavahetuseks. Kusjuures väga agaralt kasutavad seda võimalust mitte tööd teha ka moslemid, kes ka agaralt oma binesse sulgevad ja kuulutavad, et on ju ometi pühad :D
Meie viimane päev Balil enne siia lendamist möödus väga erakordselt. Kuna neil olid suured pühad, siis enamus kohti oli suletud, kuigi mõned turistidele suunatud asutused Ubudi kesklinnas ka avatud siiski. Rahvas oli kõik pidurüüdes ja meie majaperenaine tõi meile ka enda riided ja käskis selga panna, et saaks tseremooniatel osaleda. Gabriel esialgu protesteeris, et see on umbes nagu Mike Emelai ajaks selga Muhu rahvariided ja jalutaks siis Tallinna vanalinnas, aga ajas siiski riided selga ja see oli ainuõige tegu. Sõitsime oma tsikliga mööda saart ringi ja igal pool tulid inimesed meid tervitama ja tunnustama selle eest, et austame kohalikku kultuuri ja neid nende riiete kandmisega. Kes ei osanud sõnagi inglishit, lihtsalt noogutas kiitvalt ja hindavalt, paljud tulid juurde ja ütlesid, et good clothes vms. Ja kui meil Eestis teeksid paljud seda iroonianoodiga hääles, siis balilastele on selline asi tundmatu, nemad on siirad ja sellised lapselikud kõigis oma tegemistes. Pidupäev nägi välja selline, et hommikul olid igal pool palvused ja üritused templites ja pärast oli meelelahutuslik osa, mis koosnes reeglina niisama hängimisest, kukevõitlusest või igasugui veidratest hasartmängudest raha peale. Kukevõitlusega muide on Balil see teema, et see on keelatud, välja arvatud templi territooriumil, kuna siis läheb see kirja kui püha ohvriveri jumalatele. Sellepärast toimuvad igal pool kukevõitlused templite õuedes :D Ja üleeile oli ainus päev aastas, mil tsiklitega sõitvad inimesed ei tohtinud kanda kiivrit - sest kõigil on vaja kanda oma ümber pea sõlmitavat pidulikku rätikut. Kiivri kandmine ei olnud otseselt keelatud ja meie sõitsime kiivriga, aga kohalikud keegi mitte. Umbes lõunast jõudsime ühte külla, kus toimus mingi tervet küla haarav rongkäik. Ühinesime ka ja sattusime ühe suvalise küla pidustustele ja veetsime ülejäänud päeva seal. Pidustused olid nagu jõulud pluss laulupidu pluss vabaõhuteater pluss jaanipäev. Meile tekkis seal 1 sõber, 21-aastane kohalik noormees, keemiatudeng, kes oskas head inglise keelt ja tahtis seda praktiseerida, seega ta tegeles meiega üsna põhjalikult ja seletas kohalikke tavasid. Vahepeal toimusid veel mitmed tervet küla haaravad jalutuskäigud, näiteks moodustati pillimeestest ja rahvast rongkäik, mis jalutas naaberküla poole, ja naaberküla terves koosseisus jalutas vastu. Mõlemad delegatsioonid kohtusid suure tee ristis ja jalutasid siis kõik ühiselt meie külla tagasi, kus toimus party. Õhtu lõpuks oli mingi komöödiaetendus templi ees asuvas küüni moodi hoones.
Veel 1 lahe asi, mis siin teada sain. Balilased nimelt eriti keegi kunagi kuskile ei reisi. Raha on neil vähe muidugi, aga see pole peamine põhjus. Peamine probleem on see, et kuna nad on nii religioossed ja neil on iga päev, nädal ja kuu kogu aeg vaja täita igasuguseid usulisi rituaale, nt iga päev 3 korda palvetada oma perekonna templis, siis nad ei saagi kunagi kuskile kodust kaugele minna. Kuidas sa siis saad templis käis, kui oled ise nt New Yorgis? Ja jumal hoidku selle eest, et midagi vahele jääks. Hakkasin selle üle mõtlema ja tõesti, raske on neil. Ole sa moslem või kristlane või kasvõi juut, igal pool maailmas sa mõne sobiva pühakoja ikka leiad, aga balilastel pole väljaspool oma saart mitte mingit võimalust.
Aga Bali on nüüdseks ajalugu ja Flores on hoopis teine teema. Raske uskudagi, et tegu on sama riigiga, nad näevad välja nagu asuks eri planeetidel.

Siin veel 1 pilt Balilt, meie kodumajutuse õues kohalikus piduriietuses. Kusjuures, see naiste komplekt on väga kaunis ja elegantne, minu oma siin on üsna tavaline, kuna oli meie perenaise enda  seisma jäänud komplekt, aga muidu seal tüdrukutel oli imeilusaid värvilisest pitsist pluuse ja kirjuid vöörätikuid ja efektseid kangaid.