Pradaland

Kuulsime just uudist, et Balil toimus täna kohaliku Indoneesia lennufirma Lion Air lennukiga õnnetus, lennuk maandus maandumisrajast mööda või ei jõudnudki selleni, maandus merre ja läks pooleks. Esialgu vist ei ole teada, et hukkunuid oleks, aga päris palju inimesi on vigastatud ja haiglas. Üsna õudne on tegelikult mõelda, et alles mõned päevad tagasi me lendasime samale lennuväljale ja samalt lennuväljalt, mitmeid kordi, lisaks oleme ka sellesama Lion Airiga lennanud siin mitu otsa. Gabrieli arvates see muidugi tõestab tema pointi, et Indoneesia lihtsalt ei olegi mingi normaalne riik, kus ringi liikuda. Mina seda päris ei arva, eks juhtub ikka vahel igal pool, aga jah, Indoneesias paraku sagedamini kui mujal. Siin kohalikest uudistest alles üleeile kuulsin, et mingi laev läks ka Indoneesias Java saare lähedal põhja, laevadega pidavat neil isegi veel kehvemad lood olema kui lennukitega. Selle Lion Airiga lendasime ka just äsja Singapuri...jumal tänatud, et see õnnetus oli nüüd ja mitte varem, oleks vist lendamata jäänud.
Aga õnneks on meie lendamised Indoneesia lennufirmadega selleks korraks lennatud. Sõitsime täna bussiga vahelduseks Singapurist Kuala Lumpurisse, see on selline 5-tunnine väike bussisõit, et oleks siiski veidi vaheldust Singapurile enne kojusõitu ja mis seal salata, Lumpuris on kõvasti odavam ka. Olime oma Singapuri-eluga juba nii ära harjunud, nüüd ma tean täpselt, mida tundsid ja mõtlesid vast veel mõned aastad tagasi Tallinnas käivad Soome turistid - kõik on nii räpane ja vaene ja nii arengumaa, aga nii kuradi odav :P Olgugi, et Kuala Lumpur on tegelikult üsnagi viisakas ja OK linn, tundub see peale pikemat Singapuris viibimist ikka päris urkana. Singapuriga on see teema, et seal saab sisuliselt iga asja eest trahvi, keelatud on näiteks tänavatel söömine ja joomine, suitsetamine, prahi maha viskamine jne, ja inimesed tõepoolest ei teegi selliseid asju ja kogu linn on puhas ja läigib. No hea küll, Little Indias jah on natukene ikka rämpsu ka, aga arvestades seda, et seal elavad hindud, on ka see piirkond kaugelt puhtam kui arvata võiks. Lumpuris aga vedeleb prügi igal pool ja see ei huvita kedagi. Ega meidki huvitaks, aga see kontrast Singapuriga on lihtsalt nii terav. Ja teine asi on hinnad - praegu tunduvad meile siin kõik asjad kangesti odavad ja noh, Singapuriga võrreldes ongi kõik ca 3 korda odavam. Homme kohe shoppama :D Eelmine aasta juba enne kojuminekut Lumpuris hangisime, aga nüüd on tunne teine - enam ei ole turistitunnet vaid selline pooleldi kohaliku, pooleldi singapurlase tunne.
Ööbime siin chinatowni lähedal ja terve see kvartal täitub õhtul meeletu tänavaturuga, kus müüakse kõikvõimalikku hiina võltskaupa, kõik väikeste usinate töökate hiina kätega ja ilmselt ka lapstööjõu abil valmis tehtud, siit saab osta absoluutselt kõike alates Armani aluspükstest ja lõpetades pagan teab millega. Prada kotid ja Gucci kellad, Armani ülikonnad ja Dolce and Gabbana parfüümid ja Versace sokid...kõik vuhvel loomulikult. Ristisin mõttes selle linnajao Pradaland´iks, kuna Pradat paistab siin kõige rohkem olevat.

Singapur

Kui ma nüüd juba ligemale nädal tagasi Singapuri jõudes mõtlesin, et mida imet me ometi siin nädal otsa teeme, siis reaalsus on see, et kogu aeg on olnud nii kiire, et õhtul tagasi hotelli jõudes oleme nii rampväsinud, et ma ei jõua mitte midagi teha, isegi mitte kirjutada. Püüan nüüd vahepeal natukene seda viga parandada ja anda märku, et oleme ikka elus ja kõik kombes.
Et mida me siin siis teeme? Oehh, kõiksugu asju, nagu kohalikud juba. Vaatamisväärsused praeguseks juba enamuses vaadatud, keskendume kohalikule elule ja tunnemegi ennast juba osaliselt nagu Singapuri elanikud. Peatume Little Indias, hindude linnajaos, mis on tegelikult üsna linna keskel ja siit on mugav igale poole liikuda. Shoppame kohalikul hindude turul, mis lõhnab erinevate köögiviljade, vürtside ja jasmiini järele ning on kirev kui vikerkaar, käime toidupoes ja teeme endale ise süüa, matkame ja kolame linnas ja teeme üüratuid jalutuskäike (Gabriel kurdab, et põlved valutavad ja tallad valutavad ja väikesed varbad ka raudselt valutavad :P), joome paaris hindude puhvetis maailma parimat mango lassit... Singapuris annab tegelikult üsna odavalt elada, kui elada nagu kohalikud, teada, kus mida söömas käia ning kust toidukraami osta, kuidas ringi liikuda jne. Alguses, eelmisel aastal esimest korda siia jõudes jäi meile mulje, et Singapuris on võimalik elada ainult üüratu raha eest. Tegelikult maksavad siin asjad kohalikele umbes sama mis Eestis, kohati isegi vähem, kui natukene teada, kus ja mida ja kuidas. Vaatame Channel News Asiat ja tunneme huvi Aasia sündmuste vastu, näiteks kas ja mida kavatseb ette võtta Põhja-Korea, Malaisias lähenevad parlamendivalimised, Singapuri lennujaam tunnistati just maailma parimaks (ta on ka, päriselt).
Singapuri saarel on tegelikult väga palju loodust, looduskaitsealasid, parke, vihmametsa, jalutus- ja sportimisradasid, oleme neid kõiki avastanud ja läbi käinud, see on üsna hämmastav, kuidas neil on õnnestunud luua oma linn loodusega nii ideaalses kooskõlas. Päeval käime siis tavaliselt kuskil metsas-pargis või niisama elamukvartalites kolamas, õhtul aga citys tuledesära vaatamas.Ülehomme hommikul sõidame bussiga kaheks päevaks Kuala Lumpurisse, enne lõplikku kojuminekut. OLen siin ennast ületanud ja läbinud paar matka, mis hõlmavad jalutamist puude latvade kohal mööda rippsildu, sõitnud cable car´iga (paaniliselt kõrgust kartva inimese kohta suur saavutus)...Oehh. Nii palju on siin teha tegelikult. Homme läheme veel vaatama seda ekstreempurjetamist, üleeile saabusid meeskonnad linna ja käisime lahel paate ja mehi vaatamas, seal on üsna põhjalikult selleks valmistutud.

Life is what happens when you have other plans

Annan teada, et oleme jätkuvalt elus ja terved, kõik on korras, aga netiühendusega on viimasel ajal probleeme olnud. Äkki õnnestub millalgi lähiajal pikemalt kirjutada.
Oleme hetkel juba Singapuris. Sulawesi lähem avastamine jäi ära, kuna Gabriel leidis korraga, et Indoneesia (Bali välja arvatud vist) ei ole talle lihtsalt vastuvõetav riik ja ta keeldub seal kauem olemast. Eks tal ole omad probleemid, ma pikemalt neid lahkama ei hakka. Igatahes tekkis tal ootamatult väga suur vajadus arenenuma riigi ja tsivilisatsiooni järele ja seda ei saanud muudmoodi lahendada kui Singapuri tagasi lennates. Nüüd on meil siin aega kuni 16ndani, ilmselt teeme vahepeal veel väikese tripi ka Kuala Lumpurisse, siit lähevad normaalsed ja kiired bussid. Tahtsin muidugi veel Sulawesil ringi trippida, aga no pole midagi teha, vast siis kunagi hiljem. Singapuris on ka palju teha ja vaadata, ainult et mitte ekstreemselt. Läheme täna botaanikaaeda, siis algab siin veel mingi eriti uhkete autode Expo ja PÖFFi laadne Kagu-Aasia filmifestival ja mingi ekstreempurjetajate regatt...saab nädal aega kõige sellega sisustada. Pikemalt millalgi hiljem. 

Makassar, Sulawesi saarel

Jõudsime täna õnnelikult Makassari linna Sulawesi saarel. Kes ei tea, siis Sulawesi on selline veidra, kaheksajala kujuline saar Indoneesias, Floresest põhja poole, täpselt ekvaatoril. Eile tegime veel väikese vahepeatuse Balil ja täna lendasime edasi, Balil sõime veel viimast korda oma lemmiktoite, käisime rannas, ostsime natuke nänni, mõned vajalikud ja mõned ebavajalikud asjad, puhkasime...Väike väsimus hakkab vist tulema, Gabriel täna kurdab, et ta ei suuda enam kuumust taluda ja on sellest nii väsinud. Nojah, kuuma on küll tõesti suht kogu aeg umbes 33-35 kraadi ja päevasel ajal on eriti intensiivne päike ka, eks ta väsitab küll...aga mulle on näiteks -20 kraadi külma miljon korda hullem taluda.
Makassar on suur linn, ligi 2 miljoni elanikuga, suht tavaline Aasia suurlinn, ei midagi erilist. Meie lennul oli veel 2 turisti, üks kutt Saksamaalt ja teine Argentiinast, koopereerusime nendega ja jagasime taksot linna, saime niimoodi üliodavalt kohale. Argentiina kutt olevat muide 2 korda Eestis käinud ja tuleb nüüd millalgi peale Indoneesiat jälle, tal mingid sõbrad Tallinnas. Eriti me pole veel linna näinud, kuna jõudsime alles päikeseloojanguks. Kuna siin midagi erilist ei ole ka, siis püüame homme hommikul liikuda bussijaama ja vaadata, ehk saame mõne bussiga sõita kohe edasi ca 350 km põhja poole, kus on huvitavad külad oma eksootiliste kultuuridega. Aga Gabriel siin juba kibeleb kuskile poole minema, nii et praegu lõpetan.

Ussid kinos

Eilse õhtu ja üldse meie viibimise Labuan Bajos lõpetasime eile Atlantise baaris. Kohe varsti liigume lennujaama, et lennata tagasi Balile ja homme edasi Sulawesile. Meil ei ole piisavalt aega, et tervet Florese saart avastada, Labuan Bajo aga suurt midagi rohkemat ei paku.
Atlantis on selline rannabaar, nö kõik ühes. Rand on seal muidugi puhas jama, prahti täis ja jämeda liivaga ja keegi seal kunagi ujumas ka ei käi, kohalikud ainult hängivad vahel, aga selle eest on Atlantise siseõue tekitatud selline liivane ala, kus saab kott-toolidel vedeleda ja dringitada, samuti on seal kõrval ka bassein. Eile õhtul oli Atlantises nn basseinikino, tegelikult on see kino neil igal kolmapäeval. Basseini ette bamusepostide vahele tõmmatakse valge present, millelt siis saab basseinis, basseini ääres või kott-toolidel lebotades ja oma drinke libistades vaadata näidatavat filmi. Täitsa kihvt asi tegelikult, ainult et aprill olevat neil actionfilmide kuu ja selle kolmapäeva film oli The Avengers, mis oli absoluutne saastfilmide tippsaavutus. Teemaks siis viikingimütoloogiast tuttav ja mitte eriti meeldiva loomuga jumal Loki, kes ähvardas maailma valitseda, ja 4 superkangelast, kes seda maailma päästsid. Igal aastal antakse vist seda Kuldse Vaarika filmiauhinda aasta kõige halvemale filmile, huvitav kas see Avengers ka mõne saanud on? KUi mitte, siis ma hea meelega esitaks tema kandidatuuri sajandi kõige kehvema filmi auhinnale, nii absurdselt halb oli see. Täiesti müstika, kuidas inimmõistus suudab töötada...ma ei suuda mitte kuidagi aru saada, mis seal peas selleks küll toimuma peab, et inimene võtab kätte ja teeb nii katastroofiliselt halva filmi. Aga kui see kõrvale jätta, oli õhtu igati muhe, filmi kõrvale pakuti tasuta popcorni ja omanike poolt meile veel ka tasuta Sangriat ja rahvas meil ka seal juba kõik tuttav. Aga päriselt, see Sangria oli igati asja eest, ilma alkohoolsete drinkideta seda filmi üle ei ela küll. Õhtu tipphetk aga saabus siis, kui ettekandjad hakkasid kohendama neid kott-toole, millel rahvas seal istub, ja leidsid ühe tooli alt mao. Madu pani plehku järgmise tooli alla ja järgnes üsna põnev action, mille käigus saabus kohale igati macho turvamees kaikaga ja järgnes mao tagaajamise aktsioon. Ettekandjaplikad kiljusid ennastunustavalt ja omanik seletas meile, et tegu on meremadudega, kes vahel tulevad ööseks kaldale, valguse peale. Nad on loomulikult ka mürgised, aga kuna neil on väga väike pea ja eriti väike suu, siis ei suuda nad puhtfüüsiliselt inimest hammustada, kuna nende suu ei lähe piisavalt laiali, et kuskilt haarata. Olevat ainult 2 kohta inimese kehal, kust meremadu suudab hammustada, need on sõrmede vahed ja kõrvalestad, ja selleks peaks ikka suht akrobaatilisi võtteid mao läheduses harrastama, et see õnnestuks. Madu sai kahjuks lõpuks surma ja Gabriel ei julge nüüd enam õhtul peale pimedat basseini ääres käia :D Madu ise nägi välja selline tavalise rästiku suurune. Muidugi kui see madu minu tooli all oleks pesitsenud, ma võibolla nii optimistlik poleks.
Meie hotelli sukeldumisklubi omanik on 1 muhe mees Slovakkiast, kes on juba 13 aastat Indoneesias elanud, hilisõhtul lobisesime veel temaga ja ta valgustas meid paljude kohalike asjade osas. Märksõnad on siis korruptsioon, kütusemaffia, igasugu sotsiaalsüsteemide puudumine jne. Üsna lahedaid juhtumisi kohalikust elust kuulsime, aga ei viitsi praegu ümber jutustama hakata, küll pärast kodus saan muljetada. LIsaks sain siin täna tuttavaks ühe vanema saksa mehega, kes ka siin elab, vaheldumisi Balil ja Labuan Bajos, ja hetkel ostab siin maad kokku, kuna maa hinnad pidevalt tõusevad. Nimelt olevat praegu Labuan Bajos tõsine eurooplastevaheline rebimine mereäärsete maatükkide pärast, viimase aastaga olevat hinnad tõusnud 10 korda, kuna on aru saadud, et see koht meelitab ligi valgeid ärimehi, kes suudavad maksta. Aasta tagasi olevat maksnud ruutmeeter rannaäärset maad 5 USD, praegu maksvat 50 USD. Kõik ostavad praegu kokku mida saavad, kuna ei ole teada, mis see maa veel aasta pärast maksab. Seda siis ikka lootuses hakata tegelema mingi äriga, mis toob kohale turiste või pakub neile vajalikke teenuseid. See saksa mees ostis omale siin ühe 2 hektari suuruse väikesaare ka 20 000 USD eest, neid võib siin igaüks osta, kellel raha on, näiteks üks saar, mis siin meie rõdult paistab, kuuluvat mingile vene tütarlapsele. Mingit majanduskrahhi see siiski endaga kaasa ei too nagu meil Euroopas, kuna pangad mingeid laene maa ostuks ei anna ja osta saavad ainult need, kellel kogu vajalik summa on kohe sularahas välja käia. 3 aastat tagasi näiteks ei olevat siin veel olnud mitte ühtegi ATMi (hetkel on 2) ega üldse eriti midagi muud peale räpase kaluriküla, nüüd tänu eurooplaste agarale huvile on paari aastaga siia tekkinud päris mitmed hotellid, sukeldumisklubid, restod nagu see Atlantis jne.
Aga nüüd edasi ootavad juba jälle uued kohad. Paar pilti ka veel lõpetuseks.

See on see Atlantise öökino. Madu varjus nendest toolidest ühe all.

Itimees puhkusel :D Kui ma peaks kunagi uut meest vajama, siis on eeltingimuseks see, et ta ei tea, millisest nupust arvuti tööle käib. Kui mõne sellise leiate, saatke mu juurde.

 

Komodo saare staartegelane, komodo varaan. Hetkel siin longib ta parasjagu päikese käest saarevahi putka alla  varju magama.

 

OK, nüüd sööma ja lennukile.

 

Ehk saab mõne pildi ka üles

Roosa rand

Kaluriküla ühel suvalisel saarel Komodo lähedal

Komodo saare giid

No ma ei saa aru, mis kuradi asi see on siin nende piltide lisamisega. Nett nagu on, kõik muu ka on, aga rohkem pilte ei lae lihtsalt. Seega aitab nendest küll, enne kui ma suures pahameeles läppari basseini viskan.

 

Bliss :)

Inimene harjub kõigega. Labuan Bajo tundub juba täiesti tavaline normaalne kaluriküla - eriti, kui seda mitte liiga sageli külastada ja keskenduda hoopis sellele, mis on selle küla ümber. Ja ümber on palju imekaunist loodust. Aga linn ise ka pole nii hull midagi, ilmselt olime esimesel päeval siia jõudes lihtsalt shokis tohutust kontrastist Bali ja ülejäänud Indoneesia vahel.
Gabriel täna sukeldub ja mina tegin omale absoluutse puhkusepäeva, mille vältel ma loen, magan, võtan päikest ja vedelen tundide kaupa meie hotelli imekaunis basseinis, mille vesi on soe nagu vannis (meil on praegu veidi korralikum majutus ju, et vältida linnas elamist). Tegelikult on siin ka meres enamus kohtades vee temperatuur umbes 30 kraadi, eilsel sukeldumistripil mehed mõõtsid.
Eile käisime terve päeva kestval tripil Komodo saarel koos kahe sukeldumisega. Komodo asub kaugemal kui Rinca, millel esialgu käisime varaane vaatamas, ta on metsikuma loodusega ja suurem, lisaks on selle ümber lugematu hulk imekauneid väikeseid saari absoluutselt läbipaistva türkiissinise vee, ilusate liivaste inimtühjade randadega ... ja loomulikult komodo varaanidega. Giidide jutust selgus, et Komodol praegu ei olevat see varaanide inimeste ründamise teema nii aktuaalne, kuna saar on suurem ja süüa on rohkem, seega hetkel siiski tehakse Komodol ka turistidele matku, kuigi rangelt koos giididega ja valve all. Giididel muide on kõigil sellised suured jämedad, otsast kaheharulised kaikad alati kaasas, sellega lüüakse varaanile keset pealage, kui peaks vajadus tekkima - pealagi olevat neil nõrk koht. Umbes kuu aega tagasi olevat varaanid saarel söönud ära ühe kohaliku 8-aastase poisi, aga see poiss läks ise üksi metsa kolama ja seega ei saa varaanidele väikest kiusatuse tekkimist pahaks panna. Eile sattus meile matkale kaasa väga asjalik ja korralikku inglise keelt rääkiv giid, saime väga palju huvitavat infot komodo varaanide elu ja elukeskkonna ning toitumise kohta.Loomulikult nägime ka ise neid varaane ja Komodol on nad oluliselt suuremad, kuna toitu on rohkem käes. Mõõtma muidugi keegi ei tikkunud, aga giidi sõnul on suuremate kogupikkus ca 3 meetrit ja kaal umbes 100 kilo. Komodo saarel asub ka 1 küla, külameestest need, kes suudavad mingil määral inglise keelt õppida, enamasti töötavadki giidide ja saarevahtidena, ülejäänud on siis kalurid või käsitöölised - nikerdavad puust varaane turistidele müügiks. Komodo on veel suhteliselt suur saar, aga siin asub hulgaliselt ka selliseid, millel ei ole eriti mingit loodust, saar on tühi ja sellele teeb umbes tunni ajaga ringi peale, ning ka mitmel sellisel saarel on näiteks 1 küla. Püüdsin kujutleda, mis elu need inimesed elavad, kellest paljud ei käi kunagi oma väikesaarelt kuskil mujal või vajadusel ainult Labuan Bajos. Ega ei suuda seda päriselt hoomata. Meie saarevaht Rincal, noor vahva poiss, rääkis ka, et ta on Rincal asuvast külast pärit ja terve elu seal ealnud ja kuskil mujal pole käinud.
Peale varaanide vaatamise käisime ühel eriti maalilise rannaga väikesaarel, mille rand on roosat värvi, seda siis sellepärast, et randa uhutakse koralli- ja merekarbitükke ning need on sealkandis roosad. Ega ma enne eriti ei uskunud, et see rand päriselt roosa on, aga ta ongi, väga nunnu :D Saime seal absoluutselt läbipaistvas vees vedeleda, pildistada ja ohjeldamatult ahhetada.KUna turiste on siinkandis siiski üsna vähe, siis oli see rand ka täiesti inimtühi, kui mõned kohalikud pärlimüüjad poisid välja arvata. Mehed käisid veel 2 sukeldumiskohas ja mina siis snorgeldasin, nägime jälle manta raisid. Mantad tulevad päris veepinnale mängima, nii et nägime neid ka otse paadist, kui nad veepinnal möllasid ja mulistasid.
Sööme me nüüd linnas ühes kohalikus väikeses söögikohas, kus on vahva tädi ja ainult 2 lauda. Söögid on üliodavad ja normaalsed, kuigi valikus on tegelikult ainult praetud riis ja praetud nuudlid. Tädi juba tunneb meid ja tegi eile õhtul väikese boonuse - nimelt lisas ta Gabrieli tellitud roale omalt poolt soolatud kalapea. Ei, mitte kala, vaid kalapea. Olime suht nõutud selles osas, kuidas seda sööma peab, Gab ikka püüdis natuke äärest nakitseda, aga söömata ta jäigi. Igatahes, tunnustus tädile :P
Lisaks ostsime omale eile ka lennupiletid 4.aprilliks. Kuna Labuan Bajo on nii väike koht, et siit eriti kuskile mujale tegelikult lennata ei saagi, peame edasi liikuma läbi Bali. Seega lendame 4.aprillil Balile tagasi ja sealt 5ndal edasi Sulawesi saarele. Jätsime omale ühe vahepealse õhtu Balil, et osta kaasa vajalikke asju ja väheke nautida õhkkonda...neil on seal jälle 6ndal tulemas järgmised suured usupühad :D
Lendamisest rääkides on siin sellega veel oma teema, mis eriti julgust ei sisenda. Nimelt on peaaegu kõik Indoneesia lennufirmad, kaasa arvatud see, millega neljandal peaksime lendama hakkama, Euroopa õhuruumi lendamast keelatud, kuna nad ei läbi regulaarselt ühtegi turvakontrolli ega vasta turvalisusnõuetele. Lendamine on siis ka põhimõttel, et "loodetavasti läheb kõik õnneks ja lennuk ei kuku alla...kui kukub, küllap siis jumal aitab teises ilmas". See, et neil mujal maailmas lendamine keelatud on, ei takista neil aga lendamast oma riigi siseselt nende keelatud lennukitega. Küsimus tegelikult ei ole niivõrd isegi lennukites vaid pilootides - siin on olnud väga tõsiseid lennukatastroofe selle tõttu, et piloodid ei oska inglise keelt, otsustavad kokpitis hakata üksteisele tõestama, kes on kõige machom mees, või lendavad narkouimas. Paar aastat tagasi mõisteti siin 2 pilooti süüdi lennukatastroofi põhjustamises, kuna hakkasid kokpitis vaidlema stiilis "sul on kiirus liiga suur, nii ei saa maanduda" vs "mine perse, ise tean, kuidas lendan". Ja mõni aasta tagasi oli ka juhus, kus avastati, et 2 pilooti olid oma lennu ajal kokpitis nii tugevas narkouimas, et ei saanud mitte mõhkugi millestki aru. See anna just erilist kindlustunnet. Siia lendasime ka ühe kohaliku firmaga, oli üsna viisakas ja normaalne tegelikult, aga tagasi läheb juba mingi täiesti veider kohalik, ainult selle regiooni sisene lennufirma. Aga no mis sa teed, ringi liikuda on kuidagi vaja ja vahemaad on pikad. Lohutan end sellega, et enamus neist ju siiski ei kuku alla...