Pradaland

Kuulsime just uudist, et Balil toimus täna kohaliku Indoneesia lennufirma Lion Air lennukiga õnnetus, lennuk maandus maandumisrajast mööda või ei jõudnudki selleni, maandus merre ja läks pooleks. Esialgu vist ei ole teada, et hukkunuid oleks, aga päris palju inimesi on vigastatud ja haiglas. Üsna õudne on tegelikult mõelda, et alles mõned päevad tagasi me lendasime samale lennuväljale ja samalt lennuväljalt, mitmeid kordi, lisaks oleme ka sellesama Lion Airiga lennanud siin mitu otsa. Gabrieli arvates see muidugi tõestab tema pointi, et Indoneesia lihtsalt ei olegi mingi normaalne riik, kus ringi liikuda. Mina seda päris ei arva, eks juhtub ikka vahel igal pool, aga jah, Indoneesias paraku sagedamini kui mujal. Siin kohalikest uudistest alles üleeile kuulsin, et mingi laev läks ka Indoneesias Java saare lähedal põhja, laevadega pidavat neil isegi veel kehvemad lood olema kui lennukitega. Selle Lion Airiga lendasime ka just äsja Singapuri...jumal tänatud, et see õnnetus oli nüüd ja mitte varem, oleks vist lendamata jäänud.
Aga õnneks on meie lendamised Indoneesia lennufirmadega selleks korraks lennatud. Sõitsime täna bussiga vahelduseks Singapurist Kuala Lumpurisse, see on selline 5-tunnine väike bussisõit, et oleks siiski veidi vaheldust Singapurile enne kojusõitu ja mis seal salata, Lumpuris on kõvasti odavam ka. Olime oma Singapuri-eluga juba nii ära harjunud, nüüd ma tean täpselt, mida tundsid ja mõtlesid vast veel mõned aastad tagasi Tallinnas käivad Soome turistid - kõik on nii räpane ja vaene ja nii arengumaa, aga nii kuradi odav :P Olgugi, et Kuala Lumpur on tegelikult üsnagi viisakas ja OK linn, tundub see peale pikemat Singapuris viibimist ikka päris urkana. Singapuriga on see teema, et seal saab sisuliselt iga asja eest trahvi, keelatud on näiteks tänavatel söömine ja joomine, suitsetamine, prahi maha viskamine jne, ja inimesed tõepoolest ei teegi selliseid asju ja kogu linn on puhas ja läigib. No hea küll, Little Indias jah on natukene ikka rämpsu ka, aga arvestades seda, et seal elavad hindud, on ka see piirkond kaugelt puhtam kui arvata võiks. Lumpuris aga vedeleb prügi igal pool ja see ei huvita kedagi. Ega meidki huvitaks, aga see kontrast Singapuriga on lihtsalt nii terav. Ja teine asi on hinnad - praegu tunduvad meile siin kõik asjad kangesti odavad ja noh, Singapuriga võrreldes ongi kõik ca 3 korda odavam. Homme kohe shoppama :D Eelmine aasta juba enne kojuminekut Lumpuris hangisime, aga nüüd on tunne teine - enam ei ole turistitunnet vaid selline pooleldi kohaliku, pooleldi singapurlase tunne.
Ööbime siin chinatowni lähedal ja terve see kvartal täitub õhtul meeletu tänavaturuga, kus müüakse kõikvõimalikku hiina võltskaupa, kõik väikeste usinate töökate hiina kätega ja ilmselt ka lapstööjõu abil valmis tehtud, siit saab osta absoluutselt kõike alates Armani aluspükstest ja lõpetades pagan teab millega. Prada kotid ja Gucci kellad, Armani ülikonnad ja Dolce and Gabbana parfüümid ja Versace sokid...kõik vuhvel loomulikult. Ristisin mõttes selle linnajao Pradaland´iks, kuna Pradat paistab siin kõige rohkem olevat.

Singapur

Kui ma nüüd juba ligemale nädal tagasi Singapuri jõudes mõtlesin, et mida imet me ometi siin nädal otsa teeme, siis reaalsus on see, et kogu aeg on olnud nii kiire, et õhtul tagasi hotelli jõudes oleme nii rampväsinud, et ma ei jõua mitte midagi teha, isegi mitte kirjutada. Püüan nüüd vahepeal natukene seda viga parandada ja anda märku, et oleme ikka elus ja kõik kombes.
Et mida me siin siis teeme? Oehh, kõiksugu asju, nagu kohalikud juba. Vaatamisväärsused praeguseks juba enamuses vaadatud, keskendume kohalikule elule ja tunnemegi ennast juba osaliselt nagu Singapuri elanikud. Peatume Little Indias, hindude linnajaos, mis on tegelikult üsna linna keskel ja siit on mugav igale poole liikuda. Shoppame kohalikul hindude turul, mis lõhnab erinevate köögiviljade, vürtside ja jasmiini järele ning on kirev kui vikerkaar, käime toidupoes ja teeme endale ise süüa, matkame ja kolame linnas ja teeme üüratuid jalutuskäike (Gabriel kurdab, et põlved valutavad ja tallad valutavad ja väikesed varbad ka raudselt valutavad :P), joome paaris hindude puhvetis maailma parimat mango lassit... Singapuris annab tegelikult üsna odavalt elada, kui elada nagu kohalikud, teada, kus mida söömas käia ning kust toidukraami osta, kuidas ringi liikuda jne. Alguses, eelmisel aastal esimest korda siia jõudes jäi meile mulje, et Singapuris on võimalik elada ainult üüratu raha eest. Tegelikult maksavad siin asjad kohalikele umbes sama mis Eestis, kohati isegi vähem, kui natukene teada, kus ja mida ja kuidas. Vaatame Channel News Asiat ja tunneme huvi Aasia sündmuste vastu, näiteks kas ja mida kavatseb ette võtta Põhja-Korea, Malaisias lähenevad parlamendivalimised, Singapuri lennujaam tunnistati just maailma parimaks (ta on ka, päriselt).
Singapuri saarel on tegelikult väga palju loodust, looduskaitsealasid, parke, vihmametsa, jalutus- ja sportimisradasid, oleme neid kõiki avastanud ja läbi käinud, see on üsna hämmastav, kuidas neil on õnnestunud luua oma linn loodusega nii ideaalses kooskõlas. Päeval käime siis tavaliselt kuskil metsas-pargis või niisama elamukvartalites kolamas, õhtul aga citys tuledesära vaatamas.Ülehomme hommikul sõidame bussiga kaheks päevaks Kuala Lumpurisse, enne lõplikku kojuminekut. OLen siin ennast ületanud ja läbinud paar matka, mis hõlmavad jalutamist puude latvade kohal mööda rippsildu, sõitnud cable car´iga (paaniliselt kõrgust kartva inimese kohta suur saavutus)...Oehh. Nii palju on siin teha tegelikult. Homme läheme veel vaatama seda ekstreempurjetamist, üleeile saabusid meeskonnad linna ja käisime lahel paate ja mehi vaatamas, seal on üsna põhjalikult selleks valmistutud.

Life is what happens when you have other plans

Annan teada, et oleme jätkuvalt elus ja terved, kõik on korras, aga netiühendusega on viimasel ajal probleeme olnud. Äkki õnnestub millalgi lähiajal pikemalt kirjutada.
Oleme hetkel juba Singapuris. Sulawesi lähem avastamine jäi ära, kuna Gabriel leidis korraga, et Indoneesia (Bali välja arvatud vist) ei ole talle lihtsalt vastuvõetav riik ja ta keeldub seal kauem olemast. Eks tal ole omad probleemid, ma pikemalt neid lahkama ei hakka. Igatahes tekkis tal ootamatult väga suur vajadus arenenuma riigi ja tsivilisatsiooni järele ja seda ei saanud muudmoodi lahendada kui Singapuri tagasi lennates. Nüüd on meil siin aega kuni 16ndani, ilmselt teeme vahepeal veel väikese tripi ka Kuala Lumpurisse, siit lähevad normaalsed ja kiired bussid. Tahtsin muidugi veel Sulawesil ringi trippida, aga no pole midagi teha, vast siis kunagi hiljem. Singapuris on ka palju teha ja vaadata, ainult et mitte ekstreemselt. Läheme täna botaanikaaeda, siis algab siin veel mingi eriti uhkete autode Expo ja PÖFFi laadne Kagu-Aasia filmifestival ja mingi ekstreempurjetajate regatt...saab nädal aega kõige sellega sisustada. Pikemalt millalgi hiljem. 

Makassar, Sulawesi saarel

Jõudsime täna õnnelikult Makassari linna Sulawesi saarel. Kes ei tea, siis Sulawesi on selline veidra, kaheksajala kujuline saar Indoneesias, Floresest põhja poole, täpselt ekvaatoril. Eile tegime veel väikese vahepeatuse Balil ja täna lendasime edasi, Balil sõime veel viimast korda oma lemmiktoite, käisime rannas, ostsime natuke nänni, mõned vajalikud ja mõned ebavajalikud asjad, puhkasime...Väike väsimus hakkab vist tulema, Gabriel täna kurdab, et ta ei suuda enam kuumust taluda ja on sellest nii väsinud. Nojah, kuuma on küll tõesti suht kogu aeg umbes 33-35 kraadi ja päevasel ajal on eriti intensiivne päike ka, eks ta väsitab küll...aga mulle on näiteks -20 kraadi külma miljon korda hullem taluda.
Makassar on suur linn, ligi 2 miljoni elanikuga, suht tavaline Aasia suurlinn, ei midagi erilist. Meie lennul oli veel 2 turisti, üks kutt Saksamaalt ja teine Argentiinast, koopereerusime nendega ja jagasime taksot linna, saime niimoodi üliodavalt kohale. Argentiina kutt olevat muide 2 korda Eestis käinud ja tuleb nüüd millalgi peale Indoneesiat jälle, tal mingid sõbrad Tallinnas. Eriti me pole veel linna näinud, kuna jõudsime alles päikeseloojanguks. Kuna siin midagi erilist ei ole ka, siis püüame homme hommikul liikuda bussijaama ja vaadata, ehk saame mõne bussiga sõita kohe edasi ca 350 km põhja poole, kus on huvitavad külad oma eksootiliste kultuuridega. Aga Gabriel siin juba kibeleb kuskile poole minema, nii et praegu lõpetan.

Ussid kinos

Eilse õhtu ja üldse meie viibimise Labuan Bajos lõpetasime eile Atlantise baaris. Kohe varsti liigume lennujaama, et lennata tagasi Balile ja homme edasi Sulawesile. Meil ei ole piisavalt aega, et tervet Florese saart avastada, Labuan Bajo aga suurt midagi rohkemat ei paku.
Atlantis on selline rannabaar, nö kõik ühes. Rand on seal muidugi puhas jama, prahti täis ja jämeda liivaga ja keegi seal kunagi ujumas ka ei käi, kohalikud ainult hängivad vahel, aga selle eest on Atlantise siseõue tekitatud selline liivane ala, kus saab kott-toolidel vedeleda ja dringitada, samuti on seal kõrval ka bassein. Eile õhtul oli Atlantises nn basseinikino, tegelikult on see kino neil igal kolmapäeval. Basseini ette bamusepostide vahele tõmmatakse valge present, millelt siis saab basseinis, basseini ääres või kott-toolidel lebotades ja oma drinke libistades vaadata näidatavat filmi. Täitsa kihvt asi tegelikult, ainult et aprill olevat neil actionfilmide kuu ja selle kolmapäeva film oli The Avengers, mis oli absoluutne saastfilmide tippsaavutus. Teemaks siis viikingimütoloogiast tuttav ja mitte eriti meeldiva loomuga jumal Loki, kes ähvardas maailma valitseda, ja 4 superkangelast, kes seda maailma päästsid. Igal aastal antakse vist seda Kuldse Vaarika filmiauhinda aasta kõige halvemale filmile, huvitav kas see Avengers ka mõne saanud on? KUi mitte, siis ma hea meelega esitaks tema kandidatuuri sajandi kõige kehvema filmi auhinnale, nii absurdselt halb oli see. Täiesti müstika, kuidas inimmõistus suudab töötada...ma ei suuda mitte kuidagi aru saada, mis seal peas selleks küll toimuma peab, et inimene võtab kätte ja teeb nii katastroofiliselt halva filmi. Aga kui see kõrvale jätta, oli õhtu igati muhe, filmi kõrvale pakuti tasuta popcorni ja omanike poolt meile veel ka tasuta Sangriat ja rahvas meil ka seal juba kõik tuttav. Aga päriselt, see Sangria oli igati asja eest, ilma alkohoolsete drinkideta seda filmi üle ei ela küll. Õhtu tipphetk aga saabus siis, kui ettekandjad hakkasid kohendama neid kott-toole, millel rahvas seal istub, ja leidsid ühe tooli alt mao. Madu pani plehku järgmise tooli alla ja järgnes üsna põnev action, mille käigus saabus kohale igati macho turvamees kaikaga ja järgnes mao tagaajamise aktsioon. Ettekandjaplikad kiljusid ennastunustavalt ja omanik seletas meile, et tegu on meremadudega, kes vahel tulevad ööseks kaldale, valguse peale. Nad on loomulikult ka mürgised, aga kuna neil on väga väike pea ja eriti väike suu, siis ei suuda nad puhtfüüsiliselt inimest hammustada, kuna nende suu ei lähe piisavalt laiali, et kuskilt haarata. Olevat ainult 2 kohta inimese kehal, kust meremadu suudab hammustada, need on sõrmede vahed ja kõrvalestad, ja selleks peaks ikka suht akrobaatilisi võtteid mao läheduses harrastama, et see õnnestuks. Madu sai kahjuks lõpuks surma ja Gabriel ei julge nüüd enam õhtul peale pimedat basseini ääres käia :D Madu ise nägi välja selline tavalise rästiku suurune. Muidugi kui see madu minu tooli all oleks pesitsenud, ma võibolla nii optimistlik poleks.
Meie hotelli sukeldumisklubi omanik on 1 muhe mees Slovakkiast, kes on juba 13 aastat Indoneesias elanud, hilisõhtul lobisesime veel temaga ja ta valgustas meid paljude kohalike asjade osas. Märksõnad on siis korruptsioon, kütusemaffia, igasugu sotsiaalsüsteemide puudumine jne. Üsna lahedaid juhtumisi kohalikust elust kuulsime, aga ei viitsi praegu ümber jutustama hakata, küll pärast kodus saan muljetada. LIsaks sain siin täna tuttavaks ühe vanema saksa mehega, kes ka siin elab, vaheldumisi Balil ja Labuan Bajos, ja hetkel ostab siin maad kokku, kuna maa hinnad pidevalt tõusevad. Nimelt olevat praegu Labuan Bajos tõsine eurooplastevaheline rebimine mereäärsete maatükkide pärast, viimase aastaga olevat hinnad tõusnud 10 korda, kuna on aru saadud, et see koht meelitab ligi valgeid ärimehi, kes suudavad maksta. Aasta tagasi olevat maksnud ruutmeeter rannaäärset maad 5 USD, praegu maksvat 50 USD. Kõik ostavad praegu kokku mida saavad, kuna ei ole teada, mis see maa veel aasta pärast maksab. Seda siis ikka lootuses hakata tegelema mingi äriga, mis toob kohale turiste või pakub neile vajalikke teenuseid. See saksa mees ostis omale siin ühe 2 hektari suuruse väikesaare ka 20 000 USD eest, neid võib siin igaüks osta, kellel raha on, näiteks üks saar, mis siin meie rõdult paistab, kuuluvat mingile vene tütarlapsele. Mingit majanduskrahhi see siiski endaga kaasa ei too nagu meil Euroopas, kuna pangad mingeid laene maa ostuks ei anna ja osta saavad ainult need, kellel kogu vajalik summa on kohe sularahas välja käia. 3 aastat tagasi näiteks ei olevat siin veel olnud mitte ühtegi ATMi (hetkel on 2) ega üldse eriti midagi muud peale räpase kaluriküla, nüüd tänu eurooplaste agarale huvile on paari aastaga siia tekkinud päris mitmed hotellid, sukeldumisklubid, restod nagu see Atlantis jne.
Aga nüüd edasi ootavad juba jälle uued kohad. Paar pilti ka veel lõpetuseks.

See on see Atlantise öökino. Madu varjus nendest toolidest ühe all.

Itimees puhkusel :D Kui ma peaks kunagi uut meest vajama, siis on eeltingimuseks see, et ta ei tea, millisest nupust arvuti tööle käib. Kui mõne sellise leiate, saatke mu juurde.

 

Komodo saare staartegelane, komodo varaan. Hetkel siin longib ta parasjagu päikese käest saarevahi putka alla  varju magama.

 

OK, nüüd sööma ja lennukile.

 

Ehk saab mõne pildi ka üles

Roosa rand

Kaluriküla ühel suvalisel saarel Komodo lähedal

Komodo saare giid

No ma ei saa aru, mis kuradi asi see on siin nende piltide lisamisega. Nett nagu on, kõik muu ka on, aga rohkem pilte ei lae lihtsalt. Seega aitab nendest küll, enne kui ma suures pahameeles läppari basseini viskan.

 

Bliss :)

Inimene harjub kõigega. Labuan Bajo tundub juba täiesti tavaline normaalne kaluriküla - eriti, kui seda mitte liiga sageli külastada ja keskenduda hoopis sellele, mis on selle küla ümber. Ja ümber on palju imekaunist loodust. Aga linn ise ka pole nii hull midagi, ilmselt olime esimesel päeval siia jõudes lihtsalt shokis tohutust kontrastist Bali ja ülejäänud Indoneesia vahel.
Gabriel täna sukeldub ja mina tegin omale absoluutse puhkusepäeva, mille vältel ma loen, magan, võtan päikest ja vedelen tundide kaupa meie hotelli imekaunis basseinis, mille vesi on soe nagu vannis (meil on praegu veidi korralikum majutus ju, et vältida linnas elamist). Tegelikult on siin ka meres enamus kohtades vee temperatuur umbes 30 kraadi, eilsel sukeldumistripil mehed mõõtsid.
Eile käisime terve päeva kestval tripil Komodo saarel koos kahe sukeldumisega. Komodo asub kaugemal kui Rinca, millel esialgu käisime varaane vaatamas, ta on metsikuma loodusega ja suurem, lisaks on selle ümber lugematu hulk imekauneid väikeseid saari absoluutselt läbipaistva türkiissinise vee, ilusate liivaste inimtühjade randadega ... ja loomulikult komodo varaanidega. Giidide jutust selgus, et Komodol praegu ei olevat see varaanide inimeste ründamise teema nii aktuaalne, kuna saar on suurem ja süüa on rohkem, seega hetkel siiski tehakse Komodol ka turistidele matku, kuigi rangelt koos giididega ja valve all. Giididel muide on kõigil sellised suured jämedad, otsast kaheharulised kaikad alati kaasas, sellega lüüakse varaanile keset pealage, kui peaks vajadus tekkima - pealagi olevat neil nõrk koht. Umbes kuu aega tagasi olevat varaanid saarel söönud ära ühe kohaliku 8-aastase poisi, aga see poiss läks ise üksi metsa kolama ja seega ei saa varaanidele väikest kiusatuse tekkimist pahaks panna. Eile sattus meile matkale kaasa väga asjalik ja korralikku inglise keelt rääkiv giid, saime väga palju huvitavat infot komodo varaanide elu ja elukeskkonna ning toitumise kohta.Loomulikult nägime ka ise neid varaane ja Komodol on nad oluliselt suuremad, kuna toitu on rohkem käes. Mõõtma muidugi keegi ei tikkunud, aga giidi sõnul on suuremate kogupikkus ca 3 meetrit ja kaal umbes 100 kilo. Komodo saarel asub ka 1 küla, külameestest need, kes suudavad mingil määral inglise keelt õppida, enamasti töötavadki giidide ja saarevahtidena, ülejäänud on siis kalurid või käsitöölised - nikerdavad puust varaane turistidele müügiks. Komodo on veel suhteliselt suur saar, aga siin asub hulgaliselt ka selliseid, millel ei ole eriti mingit loodust, saar on tühi ja sellele teeb umbes tunni ajaga ringi peale, ning ka mitmel sellisel saarel on näiteks 1 küla. Püüdsin kujutleda, mis elu need inimesed elavad, kellest paljud ei käi kunagi oma väikesaarelt kuskil mujal või vajadusel ainult Labuan Bajos. Ega ei suuda seda päriselt hoomata. Meie saarevaht Rincal, noor vahva poiss, rääkis ka, et ta on Rincal asuvast külast pärit ja terve elu seal ealnud ja kuskil mujal pole käinud.
Peale varaanide vaatamise käisime ühel eriti maalilise rannaga väikesaarel, mille rand on roosat värvi, seda siis sellepärast, et randa uhutakse koralli- ja merekarbitükke ning need on sealkandis roosad. Ega ma enne eriti ei uskunud, et see rand päriselt roosa on, aga ta ongi, väga nunnu :D Saime seal absoluutselt läbipaistvas vees vedeleda, pildistada ja ohjeldamatult ahhetada.KUna turiste on siinkandis siiski üsna vähe, siis oli see rand ka täiesti inimtühi, kui mõned kohalikud pärlimüüjad poisid välja arvata. Mehed käisid veel 2 sukeldumiskohas ja mina siis snorgeldasin, nägime jälle manta raisid. Mantad tulevad päris veepinnale mängima, nii et nägime neid ka otse paadist, kui nad veepinnal möllasid ja mulistasid.
Sööme me nüüd linnas ühes kohalikus väikeses söögikohas, kus on vahva tädi ja ainult 2 lauda. Söögid on üliodavad ja normaalsed, kuigi valikus on tegelikult ainult praetud riis ja praetud nuudlid. Tädi juba tunneb meid ja tegi eile õhtul väikese boonuse - nimelt lisas ta Gabrieli tellitud roale omalt poolt soolatud kalapea. Ei, mitte kala, vaid kalapea. Olime suht nõutud selles osas, kuidas seda sööma peab, Gab ikka püüdis natuke äärest nakitseda, aga söömata ta jäigi. Igatahes, tunnustus tädile :P
Lisaks ostsime omale eile ka lennupiletid 4.aprilliks. Kuna Labuan Bajo on nii väike koht, et siit eriti kuskile mujale tegelikult lennata ei saagi, peame edasi liikuma läbi Bali. Seega lendame 4.aprillil Balile tagasi ja sealt 5ndal edasi Sulawesi saarele. Jätsime omale ühe vahepealse õhtu Balil, et osta kaasa vajalikke asju ja väheke nautida õhkkonda...neil on seal jälle 6ndal tulemas järgmised suured usupühad :D
Lendamisest rääkides on siin sellega veel oma teema, mis eriti julgust ei sisenda. Nimelt on peaaegu kõik Indoneesia lennufirmad, kaasa arvatud see, millega neljandal peaksime lendama hakkama, Euroopa õhuruumi lendamast keelatud, kuna nad ei läbi regulaarselt ühtegi turvakontrolli ega vasta turvalisusnõuetele. Lendamine on siis ka põhimõttel, et "loodetavasti läheb kõik õnneks ja lennuk ei kuku alla...kui kukub, küllap siis jumal aitab teises ilmas". See, et neil mujal maailmas lendamine keelatud on, ei takista neil aga lendamast oma riigi siseselt nende keelatud lennukitega. Küsimus tegelikult ei ole niivõrd isegi lennukites vaid pilootides - siin on olnud väga tõsiseid lennukatastroofe selle tõttu, et piloodid ei oska inglise keelt, otsustavad kokpitis hakata üksteisele tõestama, kes on kõige machom mees, või lendavad narkouimas. Paar aastat tagasi mõisteti siin 2 pilooti süüdi lennukatastroofi põhjustamises, kuna hakkasid kokpitis vaidlema stiilis "sul on kiirus liiga suur, nii ei saa maanduda" vs "mine perse, ise tean, kuidas lendan". Ja mõni aasta tagasi oli ka juhus, kus avastati, et 2 pilooti olid oma lennu ajal kokpitis nii tugevas narkouimas, et ei saanud mitte mõhkugi millestki aru. See anna just erilist kindlustunnet. Siia lendasime ka ühe kohaliku firmaga, oli üsna viisakas ja normaalne tegelikult, aga tagasi läheb juba mingi täiesti veider kohalik, ainult selle regiooni sisene lennufirma. Aga no mis sa teed, ringi liikuda on kuidagi vaja ja vahemaad on pikad. Lohutan end sellega, et enamus neist ju siiski ei kuku alla...

Miss Komodo

Enam me muuks kui poes ja vajalike asjatoimetuste ajamiseks linnas ei käi ja see mõjub meile igati tervistavalt. Ööbime siin veidi eemal, kus on ümber roheline loodus, mäed, meri ja meil on igati korralik majutus, basseiniga. Kuna siin muudmoodi elada ei kannata, siis otsustasime, et maksame praegu linnast väljas asuva majutuse eest veidi rohkem ja hoiame vahelduseks söögi pealt kokku ja seda teemegi, ostame süüa kohalikust toidupoest või sööme kohalike urgastes, kus saab olematu raha eest täiesti talutavat toitu...ainult et riisi ei taha ma vist pärast jälle kuni järgmise Aasia-reisini kindlasti mitte süüa.
Siin Floresel on erakordselt kuum ja kuiv, palju kuumem, kui oli Balil. Vihma sadavat siin üldse väga minimaalselt, ja sooja on vabalt mingi 35 kraadi ja päike lagipähe. Meil on bassein ja selle vesi on täpselt sama soe kui kodus vannis. Soojem igatahes kui inimese kehatemperatuur, arvutasime täna, et ca 39 kraadi vast. Ja seda basseini ei soojendata vaid see on nii soe pelgalt päikesest. Keskpäevane päike on tappev, aga muidu mõnus.
Eile käisime terve pika päeva kestval paadituuril, mille käigus mehed sukeldusid, mina snorgeldasin, ja lisaks tegime ühe väikese käigu saarele nimega Rinca, kus elavad komodo varaanid. Snorgeldamise käigus nägime üsna korraliku suurusega haid, meie vene noormees Alex pakkus pikkuseks umbes 2 meetrit. Tema sõnul ei olevat see hailiik inimesele ohtlik, aga meiega olid tuuril veel 3 vanemat prantsuse daami, kes peale seda keeldusid kategooriliselt vette tagasi minemast ja istusid kogu ülejäänud aja pardal. Eks ta natuke ehmatav ju ole jah, aga samas....kui palju selliseid võimalusi näha haid enda all vabalt meres ujumas ikka on? Meie Alexiga läksime peale seda uuesti vette, kuna siin pidid elama manta raid, need ülisuured lapikud kalad, ja neid ka nägime.Tegu on tõepoolest ülisuurte kaladega ja oli omaette elamus neid vaadata. Nagu National Geographic lives :)
Labuan Bajost ida poole jääb terve hulk igasuguseid väikeseid saari, enamus neist asustamata, mõnedel aga 1 või 2 kaluriküla. Paadimatk iseenesest oli väga kaunis ja maaliline keset sini-sinist merd ja ümberringi laiuvaid rohelisi saarekesi. Kui unustada ära, kui õudne see linn on, siis tegelikult on siin tõesti väga maaliline loodus. Varaane nägime ka, ainult et kuna jõudsime saarele üsna keskpäevasel ajal, kõige kuumemal ajal, siis olid varaanid parasjagu väga loiud ning magasid poolenisti mutta kaevunult. Võibolla see ongi hea. Ainuüksi veebruarikuu jooksul olevat 3 saarevahti rünnatud. Lühikesi matku neil varaanisaartel siiski tehakse, seega päris õige see pole, et praegu üldse trippe ei tehta. Iseasi, kui turvaline see muidugi on. Küsisime, kas neil saarevahi majas mingeid ravimeid ka on, millega kellegi ründamise korral esmaabi anda - ei ole. Kuidagi raske on mõista loogikat, mille kohaselt ei peeta mingisuguse esmaabi ja ravimite olemasolu oluliseks saarel, kus elavad inimesi ründavad suured kiskajd, aga no see on see kohalik loogika. Homme läheme veel ühele tripile Komodo saarele, seal saab ka mingi tuuri teha. Olgugi see ohtlik, loodan ma ikkagi mõnda varaani ka muus tegevuses kui magamas tabada.
Eilse õhtu lõpetuseks läksime kohalikku baari nimega Atlantis, kuna seal pidi olema tohutu party. Üleeile õhtul juba käisime ka seal söömas-joomas ja tegu on üsna vahva kohaga. Nende suur puudus on siiski asukoht, nimelt asuvad nad suht pärapõrgus mingi tee ääres, mis mõne aja pärast lõppeb suvalises kohas sohu ära, ümberringi on võsa ja mudane söötis maa. Baari omanik on 1 italiano ja kõvasti vaeva näinud seal, et toidud ja teenindus oleks super. Üldiselt on siin nii (nagu ka enamus kohtades Kagu-Aasias), et kui mingi asutus, olgu see resto või baar või majutusasutus vms on väga korralik, stiilne ja hästi toimiv, siis on sellel raudselt valge omanik. See on mitte rassism vaid praktika, nii lihtsalt on. Kohalikel elanikel ei ole piisavalt laia silmaringi, töötahet ega järjepidevust, et tegeleda rahvusvaheliselt eduka äriga. Siin elab üsna palju eurooplasi, kes peavad erinevaid ärisid, näiteks on meie sukeldumisklubi omanik väga lahe papi, kes on pärit Viinist, siis elab siin veel 1 pranrtsuse kutt, kellel on mingi teine sukeldumiskoht, 2 itaallast, kes peavad restorane, kindlasti mitmed veel, kellega me veel kohtunud pole. Sukeldumisinstruktorid on ka enamuses eurooplased. Kohalikud ise pidid kangesti kurjad olema, et valged avavad siin ärisid ja teenivad turistide pealt suurt raha...noh, samas nad ise ei ole ju suutelised seda sama hästi tegema.
Igatahes, kui keegi peaks kunagi mingi seletamatul põhjusel sattuma Florese saarele Indoneesias ning sellisesse kolkasse nagu Labuan Bajo, siis külastage kindlasti Atlantise baari...kui suudate selle üles leida :) Eile õhtul mängis seal kohalike poiste bänd, kusjures väga hästi mängisid ja tegid vanu häid rockilugusid, hiljem asendus see öödiskoga, ei puudunud ka tantsutüdrukud ja valgusshow. Sain tuttavaks selle sukeldumisklubi omava prantsuse tüübiga, kohale vajusid ka kõik ülejäänud tüübid meie sukeldumisklubist ja päevaselt tripilt, ja õhtu lõpuks saabus ka hulk kohalikke külanoori.
Miss Komodo valmised jäid osalejate puudumisel ära :P

Komodo varaan siin jahutab ennast, kaevudes poolenisti mutta

Elame veel

Nonii, esimene shokk üle elatud ja elame veel :) Kahtlemata on Labuan Bajo üks koledamaid linnu, kus on seni õnnestunud viibida, kuid õnneks teeb selle mingil määral tasa ümbritsev meri, ilusad väikesed asustamata saared ja muu loodus. Saime mingi suvaka tüübi käest võrri rentida (võrril pole ühte peeglit küljes, aga siin enamus sõidab üldse ilma peegliteta, nii et pole hullu) ja elu muutub hulga meeldivamaks, kui on olemas oma transport, see võimaldab sellest pasaaugust välja liikuda. Avastasime, et mõned kilomeetrid linnast väljas on mõned täitsa viisakad majutusasutused ja alates homsest kolime veidi kallimasse, ent igati viisakasse kohta, vahetame oma ämber-kopsik tüüpi vetsu ja ainult külma veega bungalow normaalsema vastu looduskaunimas kohas. Lisaks organiseerisime omale homseks terve päeva kestva sukeldumis- ja komodo varaanide vaatamise tripi. VAraanidega on selline lugu, et mingit erilist matka nendega kohtumiseks paraku teha ei saa, homne on selline väike jalutuskäik saarevahi putka ümber ja kõik. Nii umbes 2 nädalat tagasi olevat siin olnud juhus, kus varaanid ründasid kahte saarevahti ja põhjustasid neile väga tõsiseid vigastusi, ning enne seda mingi aeg oli veel sarnaseid intsidente olnud, seega praegu on vähemalt mõneks ajaks keelatud turistidel seal matkamine ja saarevahid isegi ei kipu väga entusiastlikud olema. Kohtusime siin sukeldumiskeskuses ühe vene noormehega, kes siin elab ja töötab, on pärit Vladivostokist, aga aastaid juba erinevates paikades Indoneesias elanud. Lobisesime temaga pikalt ja saime igasugust infot kohalike sündmuste ja asjade kohta. Tema sõnul on viimasel ajal olnud kokku 3 juhtu, kus varaanid on saarevahte rünnanud, ja neist kolmest tüübist 2 on otsustanud pärast seda mõne teise ameti valimise kasuks. Kolmas pidi veel vist mõtlema ja esialgu arvavat, et läheb ikka varaanisaarele tagasi. Komodo varaanid on siis maailma suurimad sisalikud (kuigi sisalikke nad eriti ei meenuta), ja eriliselt vastiku ning apla iseloomuga elukad, kes elavad ainult siin mõnel saarel.. Üldiselt arvatakse, et nad on raipesööjad, aga tegelikkus on see, et nad söövad kõike, mida kätte saavad. Peamiselt toituvad nad saartel elavatest väiksematest loomadest nt kitsed, hirved, jänesed jne, aga sama vabalt võivad nad süüa ka üksteist või inimesi. Ja lisaks söövad nad vesipühvleid, kes on neist mingi 10 korda suuremad, nii korraliku lehma suurusega - lehma tapmine toimub nii, et varaan hammustab vesipühvlit ja kuna tema hammustus on põletikku ja mürgitust tekitav, tuleb oodata nädal kuni 2, kuni pühvel lihtsalt sellest haavast saadud mürgitusse sureb. Ja siis on varaanidel pidu. Meie vene noormees rääkis ka seda, et ilmselt need rünnakud hakkavadki sagenema, kuna varaanide populatsion muudkui kasvab - mitte ükski teine loom neid ei söö ega tapa, ja inimesed neid ka ei küti, seega nad muudkui paljunevad, aga sööki väikestel saartel piisavalt ei ole. Seda kõike teades ega ei igatsegi enam mingit võsamatka teha siinkandis. Paar päeva veedame ilmselt siiski veel siin, Gabriel tahab tolle vene noormehega sukeldumas käia ja eks ma võibolla lähen ka kaasa. Kui saab linnast väljas liikuda ja rotid enam magamistoa ukse ja lahtise akna taga ei mürgelda, läheb kindlasti normaalsemaks. Eks selle Labuan Bajogagi harjub, täna oma bungalowst alla siia sukeldusmiskeskusesse netti kasutama tulles just vaatasin, et kole ja räämas ju on, aga savi sellega. Elame üle. Üks asi, mis on suht talumatu, on üüratu hulk sääski. Nad on mu juba sõna otseses mõttes paiste söönud ja mitte miski ei aita.
Siin mõni kilomeeter linnast väljas täiesti suvalises kolkas, kus pole isegi mingit asustust, on 1 baar nimega Atlantis, igal pool linnas reklaamitakse seda. Läheme sinna ilmselt varsti õlut jooma, sest muud pole siin linnas nagunii midagi teha, kui igasugu saare- ja sukeldumistripid välja arvata. Ja homme on seal mingi tohutu party, esinevad tantsutüdrukud ja mingid tulega esinejad ja toimub üritus nimega Miss Komodo :D See viimane on äärmiselt naljakas, kuna siin asuval Komodo saarel asub ainult 1 küla, selles külas elab ca 100 kalurit ja vahest mõni nende pereliige ja kogu lugu. Päris huvitav, kuidas see nende hulgast Miss Komodo valimine peaks välja nägema. Homme õhtul läheme igatahes seda nalja kaema.
Tänu sellele, et siin eksisteerivad ühe riigi siseselt igal pool erinevad usundid, millest igaühel paistavad just praegu mingid usupühad olema, on kogu aeg sellega omajagu nalja ja jama. Balil on see Galungan, kõik suured pühad koos ja kogu saar tegeles ainult oma usurituaalidega, nii kui Balilt siia saime, hakkas uus jama - lihavõtted. Floresel on pooled elanikud moslemid ja ülejäänud pooled katoliiklased, seega saame korraga nautida mõlema religiooni "hüvesid"  - igal hommikul kell 6 (kõige magusam uneaeg ju)  hakkab üle linna undama imaam, et kutsuda rahvast mosheesse, samal ajal on kristlatel lihavõtted ja enamus kohti suletud terveks nädalavahetuseks. Kusjuures väga agaralt kasutavad seda võimalust mitte tööd teha ka moslemid, kes ka agaralt oma binesse sulgevad ja kuulutavad, et on ju ometi pühad :D
Meie viimane päev Balil enne siia lendamist möödus väga erakordselt. Kuna neil olid suured pühad, siis enamus kohti oli suletud, kuigi mõned turistidele suunatud asutused Ubudi kesklinnas ka avatud siiski. Rahvas oli kõik pidurüüdes ja meie majaperenaine tõi meile ka enda riided ja käskis selga panna, et saaks tseremooniatel osaleda. Gabriel esialgu protesteeris, et see on umbes nagu Mike Emelai ajaks selga Muhu rahvariided ja jalutaks siis Tallinna vanalinnas, aga ajas siiski riided selga ja see oli ainuõige tegu. Sõitsime oma tsikliga mööda saart ringi ja igal pool tulid inimesed meid tervitama ja tunnustama selle eest, et austame kohalikku kultuuri ja neid nende riiete kandmisega. Kes ei osanud sõnagi inglishit, lihtsalt noogutas kiitvalt ja hindavalt, paljud tulid juurde ja ütlesid, et good clothes vms. Ja kui meil Eestis teeksid paljud seda iroonianoodiga hääles, siis balilastele on selline asi tundmatu, nemad on siirad ja sellised lapselikud kõigis oma tegemistes. Pidupäev nägi välja selline, et hommikul olid igal pool palvused ja üritused templites ja pärast oli meelelahutuslik osa, mis koosnes reeglina niisama hängimisest, kukevõitlusest või igasugui veidratest hasartmängudest raha peale. Kukevõitlusega muide on Balil see teema, et see on keelatud, välja arvatud templi territooriumil, kuna siis läheb see kirja kui püha ohvriveri jumalatele. Sellepärast toimuvad igal pool kukevõitlused templite õuedes :D Ja üleeile oli ainus päev aastas, mil tsiklitega sõitvad inimesed ei tohtinud kanda kiivrit - sest kõigil on vaja kanda oma ümber pea sõlmitavat pidulikku rätikut. Kiivri kandmine ei olnud otseselt keelatud ja meie sõitsime kiivriga, aga kohalikud keegi mitte. Umbes lõunast jõudsime ühte külla, kus toimus mingi tervet küla haarav rongkäik. Ühinesime ka ja sattusime ühe suvalise küla pidustustele ja veetsime ülejäänud päeva seal. Pidustused olid nagu jõulud pluss laulupidu pluss vabaõhuteater pluss jaanipäev. Meile tekkis seal 1 sõber, 21-aastane kohalik noormees, keemiatudeng, kes oskas head inglise keelt ja tahtis seda praktiseerida, seega ta tegeles meiega üsna põhjalikult ja seletas kohalikke tavasid. Vahepeal toimusid veel mitmed tervet küla haaravad jalutuskäigud, näiteks moodustati pillimeestest ja rahvast rongkäik, mis jalutas naaberküla poole, ja naaberküla terves koosseisus jalutas vastu. Mõlemad delegatsioonid kohtusid suure tee ristis ja jalutasid siis kõik ühiselt meie külla tagasi, kus toimus party. Õhtu lõpuks oli mingi komöödiaetendus templi ees asuvas küüni moodi hoones.
Veel 1 lahe asi, mis siin teada sain. Balilased nimelt eriti keegi kunagi kuskile ei reisi. Raha on neil vähe muidugi, aga see pole peamine põhjus. Peamine probleem on see, et kuna nad on nii religioossed ja neil on iga päev, nädal ja kuu kogu aeg vaja täita igasuguseid usulisi rituaale, nt iga päev 3 korda palvetada oma perekonna templis, siis nad ei saagi kunagi kuskile kodust kaugele minna. Kuidas sa siis saad templis käis, kui oled ise nt New Yorgis? Ja jumal hoidku selle eest, et midagi vahele jääks. Hakkasin selle üle mõtlema ja tõesti, raske on neil. Ole sa moslem või kristlane või kasvõi juut, igal pool maailmas sa mõne sobiva pühakoja ikka leiad, aga balilastel pole väljaspool oma saart mitte mingit võimalust.
Aga Bali on nüüdseks ajalugu ja Flores on hoopis teine teema. Raske uskudagi, et tegu on sama riigiga, nad näevad välja nagu asuks eri planeetidel.

Siin veel 1 pilt Balilt, meie kodumajutuse õues kohalikus piduriietuses. Kusjuures, see naiste komplekt on väga kaunis ja elegantne, minu oma siin on üsna tavaline, kuna oli meie perenaise enda  seisma jäänud komplekt, aga muidu seal tüdrukutel oli imeilusaid värvilisest pitsist pluuse ja kirjuid vöörätikuid ja efektseid kangaid.

Let The Survival Camp Begin

Lendasime tana lopuks ometi Balilt edasi Florese saarele, linna nimega Labuan Bajo, ja oleme nii ehmunud esialgu, et plaanime paris tosiselt teha kiiresti ara mingi Komodo varaanide tripi ja lennata Balile tagasi. Ja seal juba vaataks edasi. Ausalt, oleme igasugu peldikuid ilmas nainud, aga see koht siin konkureerib raudselt esikolmikusse. Viimane paev Balil oli vaga erakordne, aga sellest kunagi hiljem, pole jaksu ega energiat paegu pikalt kirjutada.
Labuan Bajo polegi tegelikult eriti linn. Siin on 1 peatanav, sadam, ja hulgaliselt igasugu onne ja osmikuid ja labu. Ranna aares jookseb mingi tee, nn rannapromenaad, millest ainult 1 jupp on asfalteeritud, mujal on selline mudaauk ja kruusakas, kus sebivad lapsed, kanad, rotid ja ma ei tea mis elukad koik veel. Kohalikud teevad seal tuld ja hangivad selle ymber, kuivatavad mingite plekitykkide otsas oma pesu, linnas sebivad ringi kassisuurused rotid ja koik on pime ja kole. See on lihtsalt uskumatu, kui kole yks linn voi noh, antud juhul pigem kolkakyla, voib olla. Ranna aares ei ole yhtegi korralikku oobimiskohta kesklinnas, igal pool kohutava osmikud, vedelev ehituspraht, lagunevad onnid ja ilmselt aastaid tagasi pooleli jaanud ehitused. Ja kohalikud elanikud ei ole yldse sobralikud, seega ei ole tegelikult pimedas valjas kaimine yldse eriti turvaline. Oobimiskoha leidsime, suht talutav bungalow, suurt midagi ei maksa ka, aga meeletu palavus tapab, vets on  see ambri ja kopsiku systeemiga, netist pole siin keegi eriti midagi kuulnud, kohalikud on nagu laksu all kogu aeg... Peatanaval peaks Lonely Planeti andmetel olema yks laevapiletite byroo, pyydsime seda leida, ei ole kuskil midagi...kysime kohalikelt, koik ytlevad, et ohjaa ma muidugi jah tean seda kohta, see on seal vot selle voi tolle putka taga voi teisel pool, igayks teatab ise suuna ja asukoha, keegi tegelikult ei tea mitte midagi. Kurat, nagu Aafrika. Siin on paar teist reisibyrood, koik organiseerivad trippe Komodo ja Rinca saartele varaanide juurde, aga kohalikud ei tundu siin yldse usaldusvaarsed ja sellisel tripil soltume vaga palju heast paadimehest ja giidist. Peaks tegema netis veidi uurimistood, mida ja keda usaldada, aga fuck it, netti meil pole mujal kui linna yhes netipunktis. Paaris kohvikus muidugi on ka, aga seal ei saa pikka aega niisama istuda. Rollerit tahtsime rentida, kysisime yhest kohast, neil pole praegu...
Ausalt, igasugu peldikuid on elus nahtud, igal pool, Indias ja Filipiinidel, aga seal on see nagu ootusparane. Siin niivaga ei olnud, vahemalt peale Balit. OK, lopetan nyyd. Survival camp begins.

Kerstile ka silmailu :P

Kulla Kersti, sa tahtsid omale ka silmailu, ma selle järgneva pildi pühendan sulle ja ainult sulle :P Aga muide, ma kahtlustan, et nendest ilusatest Indoneesia poistest pole suuremat tolku, nad on sellised...khmmm....väikesed.

 

Mul on raudselt suurem kui sul ehk Naabrist Parem

Igasugune praktilist laadi elutegevus saarel väljaspool turismikeskusi on lakanud. Viimased majapidamised tegelesid veel täna terve päeva oma elupuude ehitamise ja püsti ajamisega, mitmel pool on juba täna templites ka pidustused. Kui mehed ehitavad puud, siis naised panevad kokku tohutuid puuvilja- ja lillevaagnaid, mida viia templisse hingedele ohvrianniks (siinne religioon on suurel määral animistlik, usutakse, et igal asjal ja igal pool on oma hinged ja nende kõigiga peab arvestama). Nende puudega on nii, et eks ta üks meeste macho demonstreerimise vahend ole - iga mees püüab teha võimalikult suure ja edevalt ehitud puu, et oleks ikka kõrgem ja uhkem kui naabrimehe oma. Mida ägedam puu, seda tegijam mees, loomulikult. Käisime täna oma võrriga taas väljaspool Ubudit sõitmas ja sattusime igasugustesse lahedatesse ja maalilistesse küladesse, kus turiste ei käi. Sellistes kohtades on tavaline, et kõik lehvitavad ja kilkavad sulle, tervitavad viisakalt, ei räägi sõnagi englishit, aga suhtlevad meiega suure hooga sellegipoolest. Paljud söögikohad ja muud asutused on juba pühade tõttu suletud. Sattusime ühe laheda tädikese juurde, kes muidugi sõnagi keelt ei osanud, aga tegi meile väga vinge lõunasöögi, siiani üks parimaid, mida siin olles saanud oleme. Tädil oli hea meel ja meil ka.
Lisaks sattusime ühte väikesesse linna, kus parasjagu juba käis külatemplis tseremoonia. Läksime uudistama ja muidugi kutsuti meid ka sisse. Tuli välja, et külas on 1 mees, kes on eelnevalt Ubudis mingis hotellis töötanud ja seega oskab veidi inglise keelt, nii et meid juhatati selle tüübi juurde, kes siis seletas meile, mis toimub ja kuidas ja milliseid reegleid peab järgima. Ausalt öeldes oli tema inglise keele oskus küll selline, et suurt midagi me aru ei saanud, aga no siiski parem kui mitte midagi ja respect, et ta niigi palju oskab. Tseremoonia ise koosnes tantsust, muusikast, palvetamisest ja veel mingitest meile arusaamatutest protseduuridest. Juba varem oli ära olnud rongkäik ohvriandidega küla keskelt templisse. Palvetamise ajal pillimehed puhkasid ja tegid suitsu, ma olin neile suht lähedal ja tegin pilti, mille peale pillimehed läksid eriti elevile, poseerisid vahvasti ja kutsusid mind endaga suitsu tegema. See oli vist üks väheseid kordi mu elus, mil mul oli pagana kahju, et ma ei suitseta :D Muidu oleks saanud nendega seal veel meeldivalt sotsialiseeruda. Kohalikult tüübilt sain teada, et antud külas elab 170 perekonda. Üksikindiviid ei loe siin mitte kellelegi mitte midagi, oluline on see, kust sa tuled, kuhu lähed, ja millisesse suguvõsasse ja perekonda sa kuulud. Seega ei huvita mitte kedagi teise inimese puhul, milline inimene ta on või millega tegeleb vaid millisesse klanni kuulub. Külades ei hakka keegi rahvaarvu üles lugema, sest see on ebaoluline, oluline on perekondade arv ja kõiki asju tehakse perega koos. Veidi harjumatu meie individualistliku mõttelaadiga inimeste jaoks, aga siin ainuvõimalik lähenemine.
Külades oli suur pidu juba täna, Ubudis olid siin ka täna mingid väiksemad tseremooniad templites, aga siin on peamine pidupäev homme. Mõned turistide tänavate söögikohad on ilmselt ikka lahti, aga kõik muu maailm lakkab kohalike jaoks eksisteerimast, keskendutakse ainult üritustele templis. Kuna homme on meie viimane päev siin, siis algselt plaanisime homme nats nänni kaasa osta, aga see jääb ära, kuna siis pidid ka kõik poed kinni olema. Isegi toidupoed pidid homme kõik kinni olema. Sellepärast käisime veel nüüd hilja õhtul paar poodi läbi ja nüüd saate hakata kandideerima, kes millist kraami endale soovib - pakkuda on vetikamaitselisi Pringleseid, rohutarretisest valmistatud limpsi (grass jelly drink, mingi must mögin on) ja veel mõned hõrgutised :P
Täna läheme veidi varem magama, kuna homsed pidustused algavad juba vara hommikul. Tundub, et olen kuidagi üliedukalt sulandunud, nimelt tundub mulle ka juba praegu, et täiskuuöö, mussoonide algus ja lõpp ja eluline küsimus sellest, kelle puu on siis ikkagi kõige suurem ja kas kõik saavad selle õigeks ajaks püsti, ongi maailma olulisimad teemad.
Mõned pildid ka veel ja siis tuttu.

Mehed lähevad "elupuud" üles panema

No ei saa kohe kuidagi rohkem praegu, nett jupsib. Pilte siis ei saa. Peate kannatama kuni ma neid hulgi FBsse üles laen :D
Me ise veel kahjuks ei ole sellise puu ehitamises osalenud. Meie siinne perekond ehitas ju eile enda oma, aga nad tegid seda niimoodi isekeskis ja privaatselt, et me ei söandanud küsima minna, kas võiksime ehk ka käe külge panna.

Nagu jõulud, ainult parem

Seoses lähenevate pidustustega peab iga perekond ehitama omale sellise kaardus ja võimalikult uhkelt kaunistatud bambusepuu ning hiljemalt homme õhtuks peab see igaühel oma väravas püsti olema. Seoses sellega tundub, nagu oleks igasugune muu elutegevus tervel saarel sootuks seiskunud. Kõik muudkui ehitavad ja kaunistavad oma puid, ostavad ja müüvad igasugu vidinaid, millega neid puid kaunistada, transpordivad neid ühest punktist teise, panevad neid kambakesi üles jne. Meie kodumajutuse pere on natukene hiljaks jäänud, nad hakkasid alles täna pihta ja praegu all õues ehitavad, samas kui osades templites hakati juba nädal tagasi vaikselt pihta. Kes kuidas, oluline on vaid see, et homseks õhtuks oleks valmis ja puu üleval. Meie majaperemees rääkis, et see puu on oluline kui inimese elutee sümbol nende jaoks, alguses selline madal, siis taevasse kõrguv ja eluterve ja lõpuks allapoole kaardu ehk taandarenev. Ja see eluteepuu peab olema kaunistatud terves pikkuses. Puu alumisse otsa, umbes inimese pea kõrgusele, ehitatakse samuti väga uhkelt dekoreeritud kast (meenutab meie kuldnokkade pesakaste, ainult suurem), sinna siis pannakse jumalatele ohvriannid.
Pidime täna minema siin ühte reisibüroosse oma lennupiletite järgi, seal on meil juba tuttav vana, kuna eile need piletid juba ostsime tema abiga ja veel päev enne seda käisime seal niisama lobisemas ja uurimas, ja kui täna läksime, siis oli putka uks küll lahti, aga mitte kedagi polnud kuskil, kuigi ootasime tükk aega. Tüüp ise eile just ütles, et ta on täna päev otsa seal. Kuna tal oli tagauks ka lahti, mõtlesin, et ma siis lähen vaatan tüübi aeda igaks juhuks ja voila! loomulikult ei ole täna mingisugune töö tegemine ega piletite müük üldse oluline vaid tüüo ehitas südamerahus oma aias hoopis seda puud, täpsemalt kaunistas seda tumeroosade lehvide ja tutikestega :)
Rentisime täna rolleri, seekord siis mitte enam Harley vaid tavalise Honda rolleri, hind 4 EUR ööpäev, ja sõistime natuke niisama ringi, mööda väikeseid külasid ja külavaheteid. Päris mitemetes külades on juba igal pool need puud üleval ja paljudes just parasjagu pandi või transporditi. See on üsna mitme mehe töö, see puu on üsna raske, mitmekesi enamasti aetakse seda püsti, esmalt tuleb talle auk kaevata jne.Kõik tüübid, kes ka rolleritega külavahel sõitsid, transportisid neid vidinaid, millega oma puud kaunistada, või bambuselehti selle jaoks vms. Ja igas külas tapetakse täna siga. Esialgu sattusime ühes külas peale seatapule ja mõtlesime, et mis siis ikka, aga siis hakkasime samale asjale peale sattuma igas külas ja selgus, et see on ettevalmistus ülehomseks, et jõuaks kõik valmis, marineeritud jne. Siin on selline rahvusroog nagu satay, see on puutikkude otsas sütel küpsetatud liha, nagu meil shaslõkk umbes, süüakse riisi ja mingi tradistsioonilise pähklikastmega. Ühes külas oli tehtud küla keskele suur lõke ja mehed küpsetasid kimpude kaupa lõkke ümber satayd, lehvitasid meile ja kutsusid endaga grillima ja liha sööma. Me oleks muidu läinudki, aga sellest lõkkest vaid mõni meeter eemal toimus parasjagu kohe järgmine seatapp. See oli mulle veidi liig ja lihaisu muutus suht olematuks.
Igatahes tundub, et nüüd paariks päevaks tavapärane elutegevus siin lakkab. Ülehomme on põhiline action, meie perekond kutsus meid endaga osalema tseremoonial nende perekonna templis (siin on igal perekonnal oma isiklik tempel) ja siis on selleks ajaks juba üleni kaunistatud linnas omaette veel avalikud tseremooniad ja rongkäik läbi linna, sellel rongkäigul kannavad kõik jumalatele igasuguseid uhkeid ohvriande. Igatahes on see väga põnev ja silmaringi avardav kogemus, umbes nagu jõulud ja laulupidu korraga, 2 in 1.

Relax :)

Uskumatult mõnus on vedeleda meie rõdul, juua värsket arbuusimahla, mida meile siin pakutakse, ja vaadata silme ees laiuvale riisipõllule. Bali on absoluutselt ideaalne saar rahulikuks puhkuseks, ilma kuskile kiirustamata ja tormamata.

Minu esialgne kartus, et siin pole midagi nii pikalt teha, ei pea absoluutselt paika. Siin peabki laskma asjadel rahulikult kulgeda ja laskma kõigel endast läbi voolata. Tundub, et igal õhtul siin kuskil midagi toimub, seega saab päeval rahulikult jalutada, puhata, istuda kohvikutes või oma riisipõllu ääres, ja õhtul minna välja.

Eile sadas esimest korda meie siinoleku jooksul korralikult vihma, suht terve õhtupooliku. Oi see oli absoluutselt ideaalne! Gabriel magas, aga mina istusin meie rõdul, vaatasin vihma, nautisin eraokordselt värsket lõhna ja meie riisipõld lokkas vihmas...super. Peale seda läksin spasse. Siin on igasugused massaažid ja spa-hoolitsused erakordselt odavad, vahemikus 4-15 EUR üldiselt. Gabriel otsustas mind natukene sponsoreerida ja lubasin endale 2-tunnise hoolitsuse kohalikus spas, mis sisaldas massaaži, keha koorimist mingi meeseguga, veel mingit kehahooldust õliga ja lõpuks sooja vanni, mis täis värskeid ja värvilisi lilleõisi, selle kõrvale serveeritud ingveritee :) Kõik see protseduur kokku maksis tiba üle 10 EUR. Selliseid asju kavatseme siin veel teha lähipäevil. Ja õhtu lõpetuseks esines siin ühes baaris mingi kohalik jazzband, väga korraliku tasemega.

Paar sõna balilastest. Siin meie maja kõrval käib 1 ehitustöö, ehitatakse teist suht samasugust maja. Töömehed hängivad siin päevast päeva, aga mitte midagi nagu ei tundu eriti edenevat. Eile näiteks lebotasid nad ehitusplatsil terve päeva, jõid teed, tilulilutasid oma mobladega, imetlesid ennast ühe tüübi väikesest taskupeeglist, tegid kordamööda endale maniküüri ja pediküüri ja ajasid habet. Segu sai vist ca 1 kellu jagu seina :D Aga ausalt, kui mina siin elaksin, ma ka eriti tööd ei teeks. Päriselt. See saar kohe kuidagi ei soosi seda, kuigi filipinode laiskuse ja uimasuse taset ei ületa küll vist kunagi mitte miski.

Tundub, et õnnestub ehk praegu ka mõned pildid lisada, enjoy :)

 

Kohalikud valmistavad igal pool linnas ja külades bambusevarrest ja palmilehtedest selliseid asju, lähenevate pidustuste puhul. Need pannakse siis igal pool tänavate ääres püsti. Inimeste kujutlusvõime ja kunstimeel on sealjuures hämmastvad, neid kaunistatkse lisaks veel igasugu tutikeste, lipsukeste, lillekeste jms vidinatega. Päris mitmed sellised puud on lausa punasesse sametisse mähitud.

Fragment Bali tantsust. Suur osa tantsudest seisneb erinevate näoilmete tegemises ja silmade pööritamises (vabandan väga tõsiste tantsuhuviliste ees). Kostüümid on ka loomulikult imposantsed.

Khmm, veidi silmailu ka ;) Because my duty was always to beauty.

Vaade meie praeguselt rõdult.

Külaidüll

Kolisime eile oma lux resordist Ubudisse odavasse ja üsna nunnusse kodumajutusse. Maksame 15 EUR öö kahepeale toa eest, koos hommikusöökide ja tasuta tee-kohviga ning täisteenindusega. Ei ole üldse mitte paha variant, oleme siin keset ühe tavalise Bali perekonna elamist ja hetkel ainsad külalised (neil kokku ainult 4 tuba ongi). Meie tuba on suur ja ilus, meil on siin oma rõdu ja mis kõige olulisem - vaade. Meie maja ees laiuvad rohe-rohelised riisipõllud ja palmid, külaelanikud toimetavad vaikselt põllul, pererahvas ajab oma asju, konnad krooksuvad...Üks jama siiski on, nimelt meie tuba on selline pooleldi avatud, meil pole lage ja katuse ning seinte vahel on tükk tühja maad, see aga tähendab, et kõik helid kostavad tuppa. Need helid on muidugi enamasti konnade meeletu krooksumine ja lindude häälitsemine õhtul, hommikuti kirevad kuked, see on üsna vahva tegelikult, aga harjumatu on niimoodi magada. Nagu oleks ajas ca 15 aastat tagasi läinud ja kuskil keset põldu või lepavõsa telkimas, et kõik ümbritsevad helid on kohe kõrval ja mingit eraldatust eriti ei ole.
Otsustasime, et jääme siiski siia täiskuuöö pidustusteks, ei tahaks kuidagi sellisest suursündmusest ilma jääda. Balilastele on see tohutult oluline sündmus ja pidupäev, ega ei saa ju siis meiegi kohalikega koos mitte tähistada. Selle ümber käib kogu siinne elu ja askeldamine praegu, mul kohati tekib tunne, nagu hakkaks mingi laulupidu lähenema. Kohe varsti hakkame liikuma ühte reisibüroosse, kust saame piletid Florese saarele Labuan Bajosse 28.märtsiks, see on siis vahetult peale seda täiskuutralli. See tähendab, et meil on koos tänasega kokku veel 4 päeva Balil. Esialgu mõtlesin, et seda on ikka natuke liiga palju, aga loodetavasti on see 27nda üritus seda väärt ja tegelikult on siin lahe natuke aega niisama eksisteerida. Ubud on selles mõttes mõnus, et olgugi siin palju turiste, ei ole sellist pidevat tõmblemist ega sebimist nagu oli lõunapool. Igal pool on maaliline loodus ja väikesed külad, Ubudis endas igal sammul templid ja kunstiateljeed, kavatsen siin aega veeta ohtra jalutamisega.
Eile õhtul käisime vaatamas ühe templi õuel toimuvat Bali rahvusliku muusika ja tantsu etendust. Neid on siin tegelikult üsna sageli, kuna tants on Bali kultuuris eriti olulisel kohal ja see on selline hästi omanäoline tants. Neid tantse on tegelikult mitu eri liiki, aga tunnistan ausalt, et ma ei ole nii suur tantsuhuviline, et viitsiks hakata süvenema, mis tantsud need kõik on ja mille poolest üksteisest erinevad. Bali tants üldiselt on siin üks olulisemaid kunstivorme. Kui päris aus olla, siis ega ma väga palju sellest tantsu sisust aru ei saanud, aga vaadata oli väga põnev.
Just praegu käis siin meie rõdul meie majaperenaine ja saime olulist infot lähenevate pidustuste kohta. Nimelt full moon ceremony on 26ndal ja sellele järgneb 27ndal veel eraldi pidu üle terve linna ja küla, kuna siis on vihmahooaja ametliku lõpu tähistamine, seega on oodata lähipäevil ohjeldamatuid pidustusi. Meie perenaine juba käis uurimas, kas tahaksime ka koos nende perega osaleda ja lubas meile organiseerida vajaliku atribuutika ka selleks ajaks :D Atribuutika on sarong, mida peavad kandma nii mehed kui naised, ja meestel on lisaks veel selline spetsiifiline rätik, mis sõlmitakse ümber pea. Väga vinge.
Nüüd lõpetan, hakkame vaikselt toimetama, vaja minna linna oma lennupiletite asja uurima ja ma tahan jalutama minna. Kuna netiühendus on meil siin nati nigel ja aeglane, siis pilte praegu ei saa, kahjuks.

Broke and happy

Kui siiani olid mul Bali saare osas sellised vastukäivad tunded, siis nüüd hakkab vaikselt aga kindlalt kaalukauss üha enam kalduma selle poole, et Bali tõesti ongi väga eriline saar ja igati väärt pikemat siin viibimist. Ja see pole kuidagi seotud randade,  turismiatraktsioonide või isegi templite või luksusresortidega. Hoopis igapäevane rahulik külaelu, selle rõõmud ja pidustused (ütleks mured ja rõõmud, aga seda ei saa kuidagi öelda, sest siiani ei ole ma neil siin veel eriti mingeid muresid täheldanud) ja loodus on see, mis mõjub. Kuidagi mingi lumm on siin, plaanisime tulla ainult maksimum 3 päevaks ja siis edasi liikuda, aga nüüd oleme juba nädala olnud ja kindlasti paar päeva läheb veel, kuigi siis tuleb küll kindlasti mujale suunduda. See on see eriline religioonist läbi imbunud elustiil, kohalikud tavad ja pidustused ning ülim külalislahkus, mis mõjub.
Täna käisime siis kohalikus külapulmas ja meid koheldi seal kui tõsiseid aukülalisi, pandi pruudi ja peigmehe lähisugulaste sektsiooni istuma ja tehti meiega juttu ja hoolitseti selle eest, et meil kogu aeg mitte millestki puudust ei oleks. Kusjuures keegi ei teadnud ette, et me tuleme, lihtsalt sadasime kohale uudistama, aga rahvas oli nii õnnelik ja elevil, et ei olnud juttugi, et me ei võta pulmast osa. Pruut ja peigmees tulid isiklikult kätt suruma ja tervitama,  sain teada, et pruut on siit külast pärit, abiellub kohaliku mehega, aga tegelikult elab juba päris pikka aega Austraalias, seega rääkis ta õnneks väga head inglise keelt. Pulmad iseenesest on siin hoopis midagi muud kui meie oleme harjunud. Igal perekonnal siin on oma perekonna või suguvõsa tempel oma maja õues. Pulmade puhul riietuvad pruut ja peigmees vajalikesse kostüümidesse ja algab pikk tseremoonia algul templis, siis igasugused usulised rituaalid, mida viivad läbi pühamees ja pruutpaari vanemad ning lähisugulased. Meie peol oli asi organiseeritud majade vahele siseõue, templi ette. Sinna oli pandud hulk plasttoole, õuele oli peale tõmmatud suvaline sinine kile katteks, ja ukse juures oli tervituslaud, kus iga külastaja sai endale pihku pudeli Coca Colat või Sprite´i ja kõrre ning paar kohalikku riisipirukat. Pulmapeol ei ole mingit konkreetset algust ega lõppu, samuti ei ole mingit konkreetset lauas istumist, kõnesid jne. Kõik soovijad võivad kogu aeg vabalt tulla ja minna, ringi jalutada, käia vahepeal oma asjatoimetustega tegelemas ja siis jälle tagasi tulla, tseremooniat see kuidagi ei sega ega kedagi häiri. Kes tahab, paneb kenasti riidesse, kes ei taha, ei pane. Vahepeal võis võtta süüa, aia tagumises osas oli nn cateringi laud, kust sai võtta omale papptaldriku ja laadida sinna peale kohalikke toite - peamiselt riis, kana ja puuviljad. Ei midagi uhkemat kui kohalike igapäevane söök.Veetopsikuid jagati ka, aga alkoholi ei näinud küll mitte kuskil ega mitte kellelgi. Istumiseks mõeldud plasttoolid olid siiski jagatud kahte erinevasse sektsiooni, üks pruutpaari lähisugulastele ja aukülalistele (meie) ning teine külarahvale. Kohe meie kõrval istusid pruudi vennad, 1 neist lobises meiega kogu aja vahvasti ja tegi meist ja endast pilte, väga lõbus oli :)
Pärast kogu seda üritust hakkas rahvas vaikselt laiali valguma ja meie ka. Jalutasime külas ja külavaheteedel, riisipõldude vahel. Kõik vastu tulevad inimesed tervitavad siin meid viisakalt ja rõõmsalt - hiljem jalutades olime juba paljude inimestega tuttavad, kuna olime veidi aega varem pulmas kohtunud. Külaelu on ikka oma rahulikus kulgemises - inimesed toimetavad pisitasa, viivad jumalatele andameid, tegelevad templirituaalidega, riis kasvab, palmid õõtsuvad tuules...kõik nii nagu peab. Võluv.
Meie praegune majutuskoht asub selle väikese küla lähedal metsas, ühe mäe veerel. Ümberringi vohab troopiline mets ja metsas elavad igasugused linnud ja loomad, muuhulgas ka metsikud ahvid. Minu ahvide klassifikatsioon liigitab ahvid kahte erinevasse gruppi - vastikud ja mittevastikud. Vastikud ahvid on need, kes reeglina elavad templites (väljendil "templiahv" on täiesti põhjendatud alus olemas), krabavad inimeste käest süüa, hiilivad sulle selja tagant kallale ja varastavad ära su fotoka, päikeseprillid, coca cola jms ahvatleva kraami, ronivad sulle akna kaudu tuppa ja kogu võimaliku kraami hulgast panevad raudselt pihta värvilise aluspesu ja siis kõõluvad sellega lehvitades mööda puulatvu. Selliseid ahve oleme siin juba näinud, nagu igas teiseski Aasia riigis. Õnneks on veel olemas ka mitte eriti vastikud ahvid ja need elavad meil siin bungalow ümber metsas. Igaks juhuks hoiame siiski uksed-aknad seespoolt lukus ja püüame mitte midagi välja unustada, aga siinsed ahvid on sellised veidi pelglikud ega ole veel inimeste poolt lollusi tegema õpetatud. Vist. Igatahes möllavad nad vahepeal õues meeletult ja kargavad näiteks puu otsast kolinaga meile katusele, tekitades veidraid mütsatusi. Vahepeal õue minnes ikka jälle avastame mõne näiteks meie katusel istumas, näiteks kaksiratsi katuseharjal. Ja kui hakkasime täna jalutama minema, siis ust avades istus 1 kohe ukse vastas trepil ja vahtis mulle rõõmsa näoga otsa. Ubudis on siin selline koht nagu Monkey Forest, metsane ala, milles asub 3 erinevat templit ja hulganisti ahve, aga paraku neid vastikut tüüpi ahve. Enne mõtlesin, et võiks ju selle üle vaadata, aga enam vist ei viitsigi, kuna ise juba praegu elamegi Moneky Forestis.
Mõned pildid veel lõpetuseks ja siis tuttu. Homme kolime Ubudi linnakesse üle ja püüame sealt leida mingi võimalikult odava koha ööbimiseks, kuna raha meil ju enam eriti ei ole. Ja peame hakkama uurima, kas ja mis raha eest ja millal saame lennupiletid edasi Florese saarele, et minna vaatama komodo varaane. Aga sellega tegeleme vast homme.

 Õnnelik, aga väsinud pruutpaar.

Tseremoonia

Kargas just kuskilt puu otsast meie bungalow katusele

Passib katusel

Meil on nett selline heitlik siin praegu, rohkem ei õnnestu hetkel pilte lisada. Head ööd :)

Oehhh

Gabriel tahtis oma Harley Davidsoni ja sai selle. Mina tahtsin siin Ubudi lähedal ühte konkreetset luksuslikku majutuskohta, ja sain selle. AGA. See on nimelt nii ülivõimas, et me ei suuda teha muud kui ainult ahhetada ja arendada vestlust stiilis "see on ikka täiesti ulme" ja "einoh uskumatu et selliseid kohti olemas on". Selline mitte just eriti intelligentne diskussioon meil siin :D Broneerisime algselt ühe öö, et seda majutuskohta vaadata lihtsalt kui vaatamisväärsust, aga me kohe ei saanud muudmoodi, kui broneerisime veel homse öö kaaaaaaaa. Ma ei hakkagi kirjeldama eriti, selleks sõnu eriti pole, pärastpoole lisan mõned pildid vast. See aga ühtlasi tähendab, et meil on nüüd raha otsas. Edaspidi sööme ainult kohalike turgudel, ainult riisi,  ja magame kõige odavamates urgastes, mida suudame leida, Gabriel lubas, et tema hakkab üldse palmi all magama, aga seda me veel vaatame. Meie place on ühes mägikülas keset troopilist metsa, all orus mühiseb jõgi, metsas elab lugematu hulk erinevaid linde ja loomi, meil on siin bungalow ümber oravad ja ahvid...Aga ikkagi, meil on raha otsas. Eks vaatab, mis saab selles osas ette võtta, aga selge on see, et nüüd ülejäänud aeg kulgeb igasugu urkaid pidi. Ah, las olla, saabki näha ühe riigi erinevaid külgi ja elustiile.
Autojuhilt kuulsime, et meie väikeses külas, kus praegu peatume, on homme suured pidustused, nimelt kellegi pulmad. Rahvas on väga lahke ja uhke oma kultuuri üle, tahavad kangesti kõigile uhkusega näidata, kuidas nad elavad ja toimetavad, seega on ka võõrad sellistele pidustustele teretulnud. Homme siis ongi meil plaan minna sinna pulma nn kontvõõraks, meie autojuht lubas ka tulla, saame siis osa kohalikest külapidustustest.Täna liikusime siia läbi Ubudi, mis on selline teistmoodi koht, keset rohe-rohelisi riisipõlde, maalilisi külasid ja väikeseid mägesid. Turiste on Ubudis ka palju, aga siin on teistmoodi, see on selline spirituaalne keskus saarel ja siia tulevad turistid on ka üldiselt rohkem kunsti- ja kultuurihuvilised inimesed, mitte rannas käijad. Seega on kõik rahulik ja väga kunstipärane, baare-ööklubisid erinevalt Kutast pole (jumal tänatud), kõik on sellises vaikses kulgemises. Tundub, et Ubud hakkab mulle väga meeldima ja mõned päevad kindlasti siin veedame. Otsustasime, et seekord, sellel reisil võtame asja rahulikult ja oleme igal pool just täpselt nii kaua kui viitsime ega torma kuskile edasi. Ja kui igale poole ei jõua, siis ei jõua ja see sobib ka sama hästi. Homme sinna festivalile veel vist ei jõua, kuna oleme siin ühes väikeses külas majutumas ja homme on need külapulmad, aga õnneks kestab festival veel mõned päevad. Ja siis on täiskuuöö pidustused ja siis raudselt kellegi matused ja siis äkki jälle mingi festival ja pagan teab, millal me siit ükskord minema saame :D Bali saarega on mingi veider lugu. Ta ei meeldi mulle kuidagi eriliselt, kohati on ta isegi üsna mõttetu, aga samas siin on mingi selline oma sarm, et lihtsalt ei saa minema ja ikka kogu aeg tahaks veel olla. Lobisesime täna oma autojuhiga ja kui kuulis, et oleme Eestist, oli mul tema nägu nähes sekundi pealt selge, et ta teadis eelmiste eestlaste "seksiskandaalist". Kõik siin teavad, aga tolle tüübi sõnul suhtuvad nad sellesse üsna rahulikult, kuna kõige olulisem on, et pärast saaks templis ikka korralikud puhastustseremooniad läbi viidud ja see sai tehtud, nii et kõik on OK. Bali võlu äkki seisnebki selles, et nende kultuur on niivõrd eriline tänu sellele, et kogu nende elu ja tegevus on nii tihedalt religiooniga läbi põimunud, et kohati tekib tunne, nagu elaksid nad kuskil mujal maailmas või teisel planeedil. Absoluutselt kõik päeva toimetused on mingit moodi seotud religioossete uskumustega ja enamus toimetusi on jumalatega seotud.
Püüan mõned pildid üles laadida vahepealsest ajast, kuigi viimaste päevade pilte pole veel arvutisse ära tõmmanud.

Siin tegelevad kohalikud külapoisid templi sisehoovis ettevalmistustöödega täiskuuöö pidustusteks

Emm...väike tagasihoidlik õhtusöök kohalikus võtmes. Terve hulk Bali kohalikke roogasid, mõned neist väga head, mõned mitte eriti söödavad

Ubudi lähedal asuvad riisipõllud, sellist loodust siin igal pool

Aaa, 1 asi veel meenus. Nagu igale reisile juba tavaks on saanud, on Gabrielil jälle meeletu päikesepõletus, sõitis oma Harleyga t-särgi väed ja käsivarred kõik põlenud ja paistes. Eile õhtul läksime apteeki sooviga osta mingit geeli vms leevendavat asja, ja tütarlaps seal apteegis hakkas kohe uurima, et selle jaoks on ikka mingid pillid ja vitamiinid ka olemas ja kas ta ikka neid vitamiine võtab või äkki vähemalt sooviks alustada võtmisega. Gabrielile meenusid kohe mingid terad, mida Katrin ohtralt reklaamib ja kiidab ja mis väidetavalt peaksid aitama absoluutselt iga asja puhul, alates nohust ja lõpetades soovimatu raseduse, mädase kõrvapõletiku ja veel miljoni muu tõvega. Nii Katrin, nüüd tuleb välja, et sa oled nende teradega absoluutselt õigel teel, just neid lähebki meil nüüd vaja :D Isegi Bali saare apteegineiud näivad nendega kursis olevat.

Size matters. Size is all that matters.

Juba mitu päeva pole jõudnud enam midagi kirja panna, kiireks on läinud. Lühidalt siis vahepealsest. Kolisime oma VIP bungalowst odavamasse, mis on ka igati vinks-vonks, väga kena basseini ja rohe-rohelise aiaga, ainult et 3 korda odavam. Ausalt öeldes hakkaski juba kolmanda päeva hommikuks tekkima tunne, et no ei viitsi enam niisama puhata st ujuda, päevitada, puhata basseini ääres, süüa erinevaid hõrgutisi... tahaks kuskile edasi, ringi vaadata, midagi teha, mingit actionit. Ega ma hästi ei kipu mõistma inimesi, kes suudavad käia nt 2-nädalastel pakettreisidel kuskil kuurortis ja siis puhata kogu selle aja hotellis ja hotelli rannas. Mulle kahest päevast piisas. Enne kolimist veetsime veel ühe õhtupooliku mööda randa põhja poole jalutades, seal on rand päris kena ja puhas, lained korralikud ja tüütavaid tränimüüjaid vähem. Oli kena, aga ei midagi erilist.
Siis avastas Gabriel, et siin on 1 koht, mis rendib välja Harley Davidsone. No arvake ära, kellel oli kohe väga, väga vaja panna suur hulk raha magama Harley Davidsoni peale? Tsiklit plaanisime nagunii rentida, et hakata vaikselt ikkagi saart avastama, aga et kohe Davidson...Siin odavaid laenutusi kõik kohad täis, hind 4 EUR ööpäev, sõida palju tahad. Aga see vist on ikka mingi meeste teema, et tingimata on vaja, et asi oleks SUUR. Kõige suurem. Raudselt peab olema suurem, kui kõigil ülejäänud meestel linnas. Eriliselt koomiliseks tegi situatsiooni see, et just eelnevalt tegin ma oma arust hotellis hullult hea diili (tegingi, tegelikult), kaubeldes kõvasti toa hinna üle ja sain selle lõpuks 300 000 rupsi peale (algset küsiti 450 000), mis teeb ca 24 EUR, see koos hommikusöökide ja kõikide mugavustega, ja siis saabus kohale kohalik tüüp saare kõige suurema Harley Davidsoniga ja teatas receptionis, et meie selle rentisime. Piinlik, eksju. Tüdrukud seal receptionis itsitasid kangesti ja küsisid minult, kui palju selle eest maksime, ma muidugi ei saanud seda ju öelda ja tegin nunnut blondiini nägu ja ütlesin, et oi ei mina ei tea rahast üldse midagi, mees mul siin ajab asju ja rentis ja maksis. My ass ma ei tea rahast midagi, ise kauplen siin igal pool hullu moodi hindu alla, et odavamalt saada. Aga Gabriel ise oli oma sellise kulutuse üle üliõnnelik ja on siiani, leiab, et see on absoluutselt õigesti kulutatud raha ja no mis mul saab selle vastu olla, kui inimese hing on rahul. Niisiis, rentisime 1 ööpäevaks Harley Davidsoni ja hakkasime sellega Bali saart avastama. Kartsin alguses, et see tõmbab igal pool liigselt tähelepanu, aga ei olnudki midagi hullu. Kohalikud muidugi vahtisid, aga niimoodi tunnustavalt, ja tulid kiitma, kui hea ratas on, teel juhatasid tihti meile õigeid teeotsi kätte jne. Ühte Harley 3-liikmelist gängi nägime veel teel liikumas, tegelikult on siin vist kokku 3 laenutust, kes neid rendivad. Kutast ja kohe selle külje all asuvast Denpasarist (Bali pealinn) sisse ja välja sõitmine on üks õudne peavalu ja raiskasime selle peale päris palju eile hommikul aega ära, üldse on siin liiklemisega veidi raske, kuna saarel ei ole mitte üheski kohas väljas linnade ja külade nimesid ja viitasid on ka väljaspool turismipiirkonda minimaalselt ja kohati on viidad väga ebamäärased. Kogu aeg pidi mõistatama, mis linn või koht see nüüd täpselt on, kuhu just jõudsime, sest mitte ühtegi silti kuskil ei ole. Sõitsime tsikliga saare läbi lõunast põhja ja siis mööda idarannikut tagasi, tehes nii poolele saarele ringi peale. Paraku jäime õhtul ikka pimeda peale ka, nii et ei saanud lõpuni nautida imeilusat rannikuäärt pidi kulgevat teed. Tsikli pidi tagasi viima täna lõunaks, hommikul tegime veel väikese tripi ühte templit vaatama, ja kui seal ka käidud, tunnistas Gabriel, et raha on läinud 100% asja ette ja tal on nüüd Harley´ga kruiisimisest lõpuks isu täis. Tore :) Nalja sai ka kiivriga - mulle nimelt olid absoluutselt kõik olemasolevad kiivrid liiga suured. Proovisime esinduses igasuguseid ja lõpuks andis omanik, kes on 1 lahe vanem Austraaliast pärit tsiklimees, niisama nalja pärast ühe pisikese kiivri, mis sobis nagu valatult. Ma muidugi eriti seda ei vaadanud, ajasin pähe ja kohe kiitma, et vot see on lõpuks ometi täpselt paras. Selle peale hakkasid kõik ümberringi olevad inimesed naeru lagistama ja hakkasin siis uurima, mis viga - see oli lastekiiver, mille ühel küljel oli nunnu mõmmi pilt ja neoonroheline nunnu kiri Touring Kids. Tüübid esinduses tegid ikka nalja, et nüüd ei pea eriti mõtlema, kuhu Harleyga kruiisima minna -  kuna laps pardal, siis ikka veeparki ja lõbustusparki ja loomaaeda. Igatahes nii juhtus, et sõitsin terve tripi läbi mõmmi pildiga lastekiiver peas...kohalikud ei pööranud sellele mingit tähelepanu, nad ise ka sellised lapsemeelsed.
Muljed Bali saarest on sellised kahetised ja veidi segadust tekitavad. Ühest küljest, saar on tõesti ilus, lopsaka looduse, ilusate randade, kauni arhitektuuri ja eksootiliste templitega. Inimesed on sõbralikud, lahked, abivalmis, kuigi kohati ka tüütud - nagu igal pool Aasias. Põhjaoolsetes piirkondades turiste eriti ei käi, seal siis nägime selliust naturaalset külaelu, riisipõlde, vürtsiistandusi, tavalisi hurtsikuid, ostsime tee äärest külanaiste käest täiesti tundmatuid eksootilisi puuvilju...Kogu siinse rahva elu ja igapäevased toimetused on seotud religiooniga. Religiooniks on siin hinduism, aga selline omamoodi, erinev India omast, kuna see on tugevalt läbi põimunud kohaliku rahvausundiga ja sellest on arenenud väga omanäoline asi praeguseks. Terve inimese elu möödub järgides erinevaid usutavasid ja rituaale. Kogu aeg on mingid pühad või üritused, nendeks tuleb valmistuda, siis pidutseda, siis pärast templeid koristada, iga päev viia templisse ohvriande, siis algavad juba ettevalmistused uuteks pühades...näiteks mägitemplites valmistusid inimesed järgmiseks suureks pühaks, mis on 27.mätsil, tegu nimelt täiskuuööga. Iga täiskuuöö on väga suur püha. Ja eile, juba nädal varem, olid inimesed templites ettevalmistustöödega ametis. Ja absoluutselt kõige suurem püha on kellegi surm ja matused külas. Matuste puhul on terves külas suured paraadid ja rahvapidustused ...eile tsikliga sõites olid mitmes külas suured liiklusseisakud ja teed umbes, kuna kohalike sõnul olid kellegi matused. See on selline festivali moodi üritus neil, loogika on siis selles, et pääsemine teispoolsusesse on kõige suurem õnnistus üldse, selle nimel ju inimene terve elu vaeva näeb ja kurba pole seal midagi. Tingikult öeldes on siis inimese matused tema "elu" õnnelikem päev. Tänu sellele, et eilne päev oli matuste osas eriti tihe, veetsime palju aega liiklusseisakutes. Ubudis, kuhu homme liigume, hakkas tänasega jälle uus usulis-kunstiline festival, mille nimeks Spiritual Festival. See kestab 24ndani, selle käigus vast saame ka igasugu põnevatest kohalikest ettevõtmistest osa.
Bali teine külg aga on see meeletu turismibuum. Olgu saar kui kaunis ja kui rikka kultuuriga tahes, enamus piirkondades on ikkagi kõik ainult turismile orienteeritud. Rikkale jänki või Austraalia turistile, samuti on siin palju venelasi ja sakslasi. See tekitab nagu väikese tõrke, et kuhu jääb loomulikkus, spontaansus? Kohati on nagu kõik kõigi jaoks juba ära planeeritud. Tahad minna sinna templisse ja sinna tripile? Aga palun, kohe teeme ja toome ja viime ja söödame. Tahad minna surfama? Aga palun, me rendime, koolitame, vetelpäästame. Tahad 5-tärni luksust? Aga palun, meil on siin 1000 resordi hulgast valida. Ja kui tahad jalutada riisipõldude vahel, siis me viime sind sinna, laseme moepärast isegi mõne riisitaime sogasesse vette mulda pista ja jäädvustme selle kõik sulle fotodena ka.  Jah, siin on ka külasid, kus turiste ei käi, eile sõitsime selliseidki läbi, aga üldine mulje on selline veidi vastukäiv. Siiski oleme siin saarel mõned päevad veel, et saada osa sellest Spiritual Festivalist ja natuke veel ringi vaadata. Kindlasti ei ole Bali mu lemmikkoht maailmas, aga ta on selline omamoodi veider. Sellist kultuuri ei ole kusagil mujal maailmas ja ma tahaksin seda enne lahkumist veel veidi jälgida, et asjast natuke rohkem sotti saada.

Mõned pildid ka

Meie vabaõhuvannituba :) Lage ega katust kruusaga kaetud osa kohal pole, ainult võrk, seega saab vihm ja päike sisse tulla ja taimed kasvavad.

Rupsimiljonärid...meie miljonikuhi

Ja siis meie väike, tagasihoidlik bassein, millegi peale peab ju need miljonid kõik kulutama

Vaade oma õuest :)

Tüdruk viib jumalatele selliseid lilleõitest koosnevaid pakikesi, komplekti kuulub ka viiruk.

Eat Pray Love

Tasapisi hakkab mingi normaalsem elurütm siiski taastuma, täna õnnestub ehk juba ka veidi varem magama minna kui kell 5 hommikul. Tegelikult kuni tänseni st viimased kaks päeva alates kohale jõudmisest Singapuris möödusid ikka üsna koomas olekus, pikast lendamisest ja ajavahest omadega sassis olles. Täna ei käinudki eriti kuskil ja tegelesime ainult puhkamise ja jõuvarude taastamisega. Nüüd on esimest korda alates kohale jõudmisest ka veidi rahulikum hetk, et niisama voodis vedeleda ja muljeid kirja panna.
Meie esimesed muljed Balist on igatahes vapustavad, aga seda mitte Bali enda vaid meie fantastilise majutuskoha tõttu. Esialgu broneerisin 2 ööd, aga nüüd juba pikendasime seda 3 öö peale ja kui ainult leiaks kuskilt raha, pikendaks veel paar päeva. Eks me peame oma rahalised võimalused väga põhjalikult üle vaatama ja äkki kuidagi ikka õnnestub...Meie bungalow ise ei olegi midagi niiväga vapustavat, aga kogu siinne atmosfäär ja ümbrus on seda küll, meil on siin imeilus bassein, rohe-roheline lõhnav aed, palju lilli, vapustav restoran, hommikusööki serveeritakse meile meie bungalow terrassil, vannitoas elavad loomad ja kasvavad taimed, hommikuti tuuakse meile tasuta värsked ajalehed, värsked banaanid, joogid ... Bali inimesi paistab olevat õnnistatud erakordselt hea ilumeelega, igal pool on näiteks lilled sätitud eriti kunstipäraselt ja maitsekalt. Ülejäänud Balit me veel väga näinud ei ole, kuna meie majutuskoht pakub nii palju võimalusi lõõgastuseks (ja seda meil praegu vaja ongi), et kuidagi ei teki nagu vajadust ega tahtmist kuskile kaugemale välja minna. Käisime täna natuke Kutas jalutamas, Kuta on siis see piirkond, kus esialgu peatume ja kus üldse vist pea kõik turistid Balil esialgu peatuvad. Umbes nagu Phuket Tais. Rand on uskumalt räpane ja prügi täis, lisaks meeletult ülerahvastatud ja igal sammul tüütavad inimesi kõikvõimaliku träni müüjad, nii et seal ei ole eriti midagi teha. Surfata saab, aga peale Ecuadoris surfamist ja sealseid laineid ei suuda siin enam selles osas küll miski kuidagi seda ületada. Kuta ise on selline ainult turismile orienteeritud linnake, täis suveniirimüüjaid, poode, majutuskohti, restorane jne. Natuke selline räpane ja kaootiline on ta, mõnes mõttes isegi võluv oma kaootilisuses ja energilisuses - tekib tunne, et ümberringi kõik tõepoolest elab ja pulbitseb täie hooga.
Kui aus olla, siis ma tegelikult üldse ei tahtnud Balile tulla, just sellepärast, et siin on nii meeletult palju turiste ja see on nii üles haibitud, see on näiteks austraallastele umbes sama mis meile Egiptus või Türgi, iga viimne kui tüüp lihtsalt peab seal puhkamas käima. Aga avastasin, et ega tegelikult Indoneesiasse tulles sellest väga üle ega ümber ikka ei saa. Eks ma vist olen seda ka veidi alahinnanud, tegu on ilmselt tõepoolest väga kauni ja maalilise saarega ja sõbralike inimestega. Eks me millalgi rendime motika ka ja hakkame siis saart avastama...kohe, kui küllastume oma praegustest hüvedest.
Balist rääkides ei saa üle ega ümber sellest hittfilmist ja raamatust Eat Pray Love ("Söö, palveta, armasta" eesti keeli). Nimelt see viimane, Love osa, on Balil filmitud ja tänu sellele on ilmselt kolmveerandil maailma koduperenaistest või karjäärinaistest või üldse naistest nüüd salaunistus jätta oma elu ja töö sinnapaika, reisida eksootilisele saarele nagu näiteks Bali ja kohata siin võluvat eluarmastust, kellega elada maaliliste riisipõldude vahel happily ever after. Nohjah, armuda pole mul enam kellessegi, suhted jumalatega on ka sellised leigevõtu, seega neist kolmest variandist jääb mulle vaid 1, ehk siis EAT :) Muide see filmi osa on siin filmitud ca 30 km kaugusel asuvas Ubudis, kuhu meiegi mõne päeva pärast edasi suundume. See film olevat tekitanud üsna suure turismibuumi nüüd Ubudis ja hea ongi, see tuleb kahtlemata sellele piirkonnale majanduslikus mõttes kasuks. Meie majutuskohas on lisaks kõigele muule ka raamatukogu ja otse loomulikult leidsin sealt kohe esimese asjana selle Eat Pray Love raamatu. Kavatsen seda kohe varsti lugema hakata, sest see on see absoluutne kohustuslik kirjandus siin :)
Teine asi, mis Baliga seostub, kahjuks negatiivse poole pealt, on 2 troppi eestlast, kes siin mõned päevad tagasi seksisid mingis Bali pühas templis ja said sellega üle maailma kuulsaks. Kui siin inimesed küsivad nüüd, kust pärit oleme, siis ütlen kohe kõigile, et Finland. Rahu majas. Ma ei ole mingi puritaan ise, kaugel sellest, aga no kurat...kui inimene läheb teise riiki, absoluutselt teise kultuuri, siis minu meelest peaks ta siiski arvestama elementaarsete reeglitega, mis kehtivad selles kultuuriruumis ja ühiskonnas. Ja need endale eelnevalt selgeks tegema. Näiteks minnes Balile võiks inimene endale enne selgeks teha, et tegu on väga religioosse paigaga ja kogu kultuur on sellest mõjutatud ning inimestel on väga sügav religioosne suhe oma pühapaikadega. Siin näiteks ei tohi naised minna ühtegi templisse päevade ajal või kandmata pikka seelikut...seksimine seal on absoluutne lollturismi tippsaavutus. DumbTourism ütleks ma sellise nähtuse kohta. See on sama, kui ma näiteks läheks käiks Pakistani läbi miniseelikus, Iisaraelis jalutaks ringi Hitleri pildiga T-särgis ja räägiks, et gaasikambrid on üsna mõistlik leiutis, Indias aga avaksin brugeriputka, kus müün lehmalihast burksi.... Need 2 tüüpi maksid 1600 EUR trahvi, aga tegelikult tuleks sellise asja eest reisimine ära keelata, mingi 10 aastaks näiteks. Selle aja jooksul tuleks kohustuslikus korras läbida silmaringi laiendamise programm.
Üks lahe asi, mille olen avastanud, on siinsed toidukaubad poodides. Paljud asjad, mis on meilgi müügil, on siin selliste veidrate lisanditega, näiteks täna sattusin kartulikrõpsude leti ette, müügil on Laysid ja Pringlesid jne , sama mis meil, AGA need krõpsud on näiteks vetikamaitselised, mingite kohalike seente maitselised, durianimaitselised jne. Kavatsen naljaviluks mõni päev proovida vetikamaitselisi kartulikrõpse :D Tavaliste leidmine oli suht võimatu.
Ok aitab jutust nüüd.Püüan kohe varsti mõned pildid ka üles saada. Ja siis Eat Pray Love.

Miljonärid Jõhvis

Maabusime täna hilisõhtul Bali saarel ja nii kui lennujaamast liikuma hakkasime, teatas Gab, et häh see on ju täpselt samasugune nagu Jõhvi bussijaam ja selle ümbrus. Nojaa noh, kui nüüd hästi järele mõelda, siis Bali Denpasari lennujaama ümbruse ja Jõhvi bussijaama taguse ala vahel ehk tõesti mõningaid sarnasusi leiab. Minu meelest sellega sarnasus ka piirdub, aga suht naljakas on muidugi mõte sellest, et keegi lendab kümnete tundide kaupa, et jõuda teisele poole maakera, lõunapoolkerale, ja avastab, et kauge unistuste puhkusesihtkoht meenutab kodust Ida-Virumaad :D Tegelikult kui nüüd tõsiselt rääkida, siis teatav sarnasus ikka ainult lennujaama ümbrusega piirdubki.
Indoneesias maksavad kõik asjad sadades tuhandetes ruupiates. Või ka miljonites, kui näiteks lennupileteid või mingeid kallemaid kaupu osta. 1 miljon ruupiat võrdub ca 80 EUR. Esimene käik ATMi tegi meist hoobilt rupsimiljonärid ja taskud on meil nüüd sõna otseses mõttes pungil raha täis.
Kuna jõudsime kohale kell 1 öösel, siis ei ole tegelikult Balit veel üldse näinud. Tegelikult on meil praegu nii fantastiline majutuskoht, et me oleme vaimustusest ogarad ega kavatse siit üldse lähima 3 päva jooksul kuskile liikudagi. Las see Bali olla, küll jõuab teda hiljem vaadata. Meil on oma bungalo, bassein, aed, terrass, omad koduloomad - kass, sisalikud ja konnad. Konnad muide elavad meil vannitoas, kuna meil on siin selline pooleldi vabaõhu vannituba, nagu siseõue moodi moodustis, kus on kruusane maapind, kasvavad igasugused taimed ja väiksemad palmid, ja nende vahel askeldavad toimekad konnad. Ja ühes nurgas siis on kivist raiutud vann. Tegin suurel hulgel pilte, aga üldse ei ole praegu aega nendega tegeleda. Homme plaanin selleni siiski jõuda ja siis ka mõned pildid üles laadida. Igatahes on selline floora ja fauna absoluutselt suurepärane. Täna olevat pool päeva vihma sadanud, õhk on soe, niiske ja lõhnav, ja konnad krooksuvad igal pool. Meie vannitoas ka :)
Tegelikult on kell juba jälle kohe varsti 4 öösel. Eks see ajavahe ka mängib rolli, et õhtuti ei kipu õigel ajal veel uni tulema, aga peaks püüdma harjutada. Hilisest kellaajast tulenevalt ei jaksagi ma hetkel midagi eriti põhjalikumalt kirjutada, sest nüüd juba kipub uni kallale küll, pikk ja tegus päev on olnud. Tahtsin lihtsalt märku anda, et oleme õnnelikult kohal. Homme kavatsen pikemalt muljetada ja piltidega ka tegeleda, kuna veedame ilmselt homse päeva siin oma metsikusse loodusesse uppuvas bungalows mõnuledes ja otseselt mitte midagi tehes. Relax :)

Singapore Sling ja +33 kraadi sooja - ega ma ei tule tagasi

Tana oosel me ei maga, ja tegelikult vist nyyd yldse kuu aega ei maga. Mitte et mingi eriti kaval aktsioon kaimas oleks, aga teha ja naha on nii palju, et magama lihtsalt ei joua ja ei raatsi kuidagi midagi ohverdada ka. Kell saab juba 2 oosel, aga me alles joudsime linnast, ja tean juba ette, et homme-ylehomme ja veel edasi kulgeb samamoodi. Seega, kui yxkord olen tagasi kodus, vajan kohe uut puhkust, et sellest praegusest puhkusest valja puhata.
Joudsime tana ohtul Singapuri, peale 14 tundi lennukis yhe koha peal istumist. Muide, yhe koha peal istuma sundis meid meie korval istuv noormees, nimelt istus ta meie korval vahekaigu juures ja selleks, et minna vahepeal pissile voi vahekaiku jalutama, oleks pidanud ta sealt pysti ajama, et temast mooduda. Noormees aga nimelt vajus kohe peale toolile maabumist koomalaadsesse unne ja magas jutti 14 tundi jarjest, isegi vahepealsetele soogiaegadele reageerimata. Isegi mulle, kroonilisele unekotile, oli selline asi veidi moistetamatu, eriti arvestades asjaolu, et ta magas istuvas asendis lennukis, mida tabas vahepeal turbulents. Lennuk muide oli Airbus A380, see kahekorruseline, praegusel hetkel vist ametlikult maailma suurim lennuk yldse. Kuidagi igati moistusevastane tundub mulle, et selline asi voib vabalt lennata 12 tundi jarjest 10 km korgusel ohus, aga naed...
Peale piinarikast lendu lopuks oma hostelisse joudes motlesime, et kaime kuskil hindude urkas (majutume Little India kylje all, seekord, aitab chinatownidest kyll, saab vahemalt korralikult syya) soomas ja kobime magama, aga yks asi viis teiseni ja...Esmalt jalutasime, soime, siis kolasime mooda moningaid huvitavaid tanavaid, siis tulin mottele minna lahe aarde pildistama, et testida oma uut kaamerat pimedates oludes. Muidugi laksime Marina Bay kanti, kus on linna ilusaim piirkond, tuledes korghooned, uhke kosmosehotell, milles eelmine aasta oobisime, ja palju muud. Seal selgus omakorda, et Singapuris on just praegu kaimas vaga ponev rock- ja dzassmuusikafestival, ning parasjagu esines band nimega The MightyMighty. Ja nad olid toepoolest mighty, tegid vanu rocknrolli lugusid uskumatult voimsa energiaga, jaime kuulama ja kaasa elama. See omakorda viis selleni, et linnast tagasi liikuma hakates metroo enam ei soitnud ja olime sunnitud tegema sellise kolmveerandtunnise jalutuskaigu ja tee peale ju ikka jaavad igasugused takistused...Naiteks yks selline ponev toidupood, milles on ka alkoholi sektsioon, ja leidsime sealt myygilt Singapore Sling nimelise kokteili mugavalt kaeparastes pudelites, lisaks muidugi muud head-paremat veel. Kui keegi juhtumisi vaikest alkoholismiharrastust ei oma, siis infoks, et Singapore Sling on yks kokteil, mis olevat ametlikult siit parit, vahemalt nii vaidavad kohalikud. Muide, muud head-paremat on seal poes ka, nii et mul on juba vaga tapne visioon, mida sealt koju kaasa toon.
Tegelikult on Singapur toeliselt kaunis linn, eelmisel aastal kuidagi nagu ei lummanudki see veel niivaga kui nyyd. Tana avastasime jalle uskumatult palju ilusaid ehitisi, parke jne linnas. Kui oleks vaid piisavalt raha, oleks see absoluutne city paradise.  Kahju on mul sellest, et homme ohtul lendame Balile edasi, ja me ei saa enam osa sellest muusikafestivalist, mis pidi kestma 18ndani. Homme ohtul naiteks esineb band nimega New Kids On the Block....ja ei, see ei ole seesama 90ndate oma vaid mingi Aasia oma, ma hetkel ei viitsi googeldada, kas mingi paroodia voi pariselt Aasia analoog.
Minu selle aasta absoluutne tipphetk saabus (ja ikka veel kestab) tana ca 20 minutit enne lennuki maandumist, kui kapten teates, et valjas on temperatuur tana +33 kraadi. Ja ongi, vihma on ka sadanud, nii et see on selline niiske kuumus, mis paneb lilled ja troopilised puud-poosad eriti intensiivselt lohnama, ja see soe tuul....ohhh. Hetkel tundub mote sellest, et peaksin selle mingil hetkel jalle meie parasvootmelise kliima vastu vahetama, kaunikesti rumal ja absurdne.
Pilte tegin ka juba, aga yles laadida ei viitsi, natuke vaja ikka magada ka.  Ja nyyd head ood.