Ei ole olemas paremat lõhna maailmas kui sooja vihma ja märja troopilise metsa lõhn peale kuuma hommikupoolikut. Siis lõhnavad meie orhideed ja igasugused muud tundmatud taimed eriti intensiivselt ja püüan seda kuidagi endasse imeda ja talletada võimalikult kauaks. Öösel sadas ikka veel kõvasti, seejärel oli meil väga kuum ja päikeseline hommik kuni lõunani ja nüüd siis jälle sajab. Ja siin on see sadu kuidagi pehme ja soe ja leevendav, jõudsin seda juba isegi ootama hakata.
Rentisime täna hommikul rolleri ja sõitsime sellega ringi niipalju kui see siin võimalik on. Võimalik selles mõttes, et kuna siin ei ole muu maailmaga maanteeühendust, siis on siin teid ainult niipalju kui linnas endas on, kõik teed hääbuvad lihtsalt linna ääres külade vahel metsa ära või lõpevad järsult džunglis. Kõige pikem tee, mis läheb linnast välja ja läbi paari kohaliku küla, on 18 km pikk ja siis lõpeb ka see lihtsalt džunglisse ära. Kuna täna oli eriti intensiivne päike, siis õnnestus mul ka selle sõidu käigus kerge päikesepõletus saada )jaa, kõik kaaseestlased külmas Eesti talves, kadestage). Lisaks sõitsime läbi ka Brasiilia poole linnast ja küladest nii palju, kui teid oli. Kõige pikem tee Brasiilias lõpes kuskil lennujaama taga jõe ääres ning selle tee lõpus oli üsna mitu meie mõistes õllekat, kus kohalikud niisama hängisid, vahtisid jalgpalli ja jõid õlut. Jõime siis ka palavaga mõned õlled ja vaatasime, kuidas kohalikud Amazonase ääres grillivad, kuniks päikeselist ilma jagub. Üldiselt meeldib mulle Brasiilia pool linnast oluliselt rohkem. See paistab olema vaesem ja rohkem räämas, kuid inimesed tunduvad rõõmsamad ja vabamad, iga maja ees mürtsub mingi baila, hoolimata sellest, et neid eluasemeid on majaks ikka üsna liig nimetada, rahvas hängib majade ees, joob rummi ja õlut ja vahib varjamatu uudishimuga teisi. Columbia poolel on seda ka, aga siin on see kõik kuidagi natukene korralikum ja reserveeritum.
Üldiselt tegeleb siinne rahvas, nii kolumbialased kui brasiillased sellega, et hängivad päev otsa niisama oma majas või selle ees, suhtlevad naabritega ja grillivad, ning õhtul panevad ennast ilusasti riidesse ning hängivad mitte enam oma maja ees vaid kesklinna paaril tänaval.Kuna linn on siiski väike, on liikumistrajektoor üsna piiratud, seega sõidavad nad rolleritega või jalutavad niisama lihtsalt paaril tänaval edasi-tagasi, ennast näidates ja teisi vaadates. Hoolimata sellest, et pidevalt sajab vihma, tänavad on mudased ja majade ümbrusest ma üldse ei räägi, paneb üks õige indiaanitütarlaps ikka õhtul selga miniseeliku ja 10 cm kõrgused kontsad ning patseerib õnnelikult linna kahel peatänaval, kus siis rolleritel sõitvad kohalikud poisid, kes on enne soengut poole pudeli juuksegeeliga täiendanud, mitmeid kordi neist mööda kimavad ja igasuguseid komplimente hõikavad.
Eile õhtul jõime siis brasiilia rummi, mis on oluliselt parem kui kolumbia oma. Ilmselt jätkame seda traditsiooni ka järgnevatel õhtutel. Lisaks ostsime täna turult mingeid tundmatuid puuvilju, mida me ei ole siiani suutnud tuvastada, maitselt sarnanevad veidi melonile.
Homme hommikul läheme hankima laevapileteid Iquitosesse ja kui need õnnestub saada, siis ülehomme sõidame siit edasi. Ahjaa, väike parandus ka, maad on sinna siiski vähem kui 900 km, nii umbes 500 hoopis. Proovin kamõned pildid üles laadida. Kui te neid näete, siis järelikult õnnestus.
Sunday, February 27, 2011
Saturday, February 26, 2011
Olen siit Amazonase äärest vihmametsast üles leidnud selle ühe koha maailmas, mis on täpselt minu jaoks määratud. Ausõna, ühel päeval jätan ma töötegemise kus seda ja teist, hakkan siin kasse pidama ega tõsta enam jalgagi külma Eestisse. Siin ei ole elamiseks just palju vaja.
Netti siin tegelikult eriti ei ole ja hea ongi. Teen praegu blogi kirjutamiseks erandi ja loodan, et pärast õnnestub see tekst ehk kuidagi üles ka laadida, aga üldiselt on kuidagi veider tulla keset metsikut loodust ja siis istuda tundide kaupa netis toimetades. Võiksin siin hoopis kuude kaupa kuulata-vaadata vihma ja metsa hääli.
Asume 3 riigi, Columbia, Peruu ja Brasiilia piiril, Amazonase jõe ääres väikeses Columbia linnas nimega Leticia. Siin kõrval on kohe Brasiilia samaväärne linn ja mõned Brasiilia külad, kus täna terve päeva ringi kolasime, kuna vahel ei tundu olevat mingit piiripunkti, passikontrolli ega muid taolisi asjatoimetusi. Tegu on meie mõistes umbes Rapla suuruse linnaga, elanikke olevat siin 37 000. Amazonase ääres on see sadade kilomeetrte raaduses siiski suurim linn, ca 900 km ülesvoolu on Peruus Iquitos ja allavoolu ca 6 päeva tee kaugusel Brasiilias Manause nimeline linn 2 miljoni elanikuga. Vahepeal on vaid mets, jõgi ja väikesed külad jõe ääres.
Vihmametsas peab minu loogika kohaselt sadama vihma ja seda tuleb siin tõesti ohjeldamatult, praeguseks juba üle 24 tunni lakkamatult ja järjest, alates eile lõunast, ning lõppu ei paista veel kuskil. Vahepeal on olnud tugevat äikest tõelise troopilise paduvihmaga, siis vaheldub see jälle tavalise ühtlase sajuga, aga see on soe ja lõhnav vihm, mitte võrreldav selle vihmaga, mida meil Eestis sügiseti sajab. Meie hostel asub üksjagu linnast väljas metsa servas, meil kasvavad siin metsikud orhideed, omanik peab 2 koera, 2 kassi ja mitut pesakonda parte, kes siin igal pool ringi paterdavad. Meil on terass,mille ees on väike järv ja kus mulle meeldib tundide kaupa mitte midagi tehes istuda. Lobisesin pisut omanikuga ka, ta on pärit kuskilt Bogota lähedalt põhjast ja ütles, et esialgu, kui ta siia kolis, istus ta sealsamas terrassil kuu aega järjest ja lihtsalt vaatas ja kuulas loodust. Nüüd teen mina sedasama.
Inimesed tunduvad siin hästi lihtsad ja sõbralikud, enamus on mingitest kohalikest indiaanihõimudest. Eile, kui lennuk maandus, oli lennujaamas üsna üksjagu kohalikke tädikesi ja lapsi-noori niisama uudistamas, et kes siis lennukilt kõik tuli, umbes nagu meil maakohtades, kus külast sõidab läbi päevas üks buss ja memmekesed kogunevad selleks ajaks poe ette uudistama, kes siis ikkagi bussilt tuleb ja miks. Kusjuures, see on nakkav, täna hakkasime juba ise ka omavahel arutama enne lennuki aega, et huvitav, kui palju rahvast täna linna tuleb, kas palju turiste ka, millised nad on, äkki peaks minema natuke uudistama jne. Siia ei tule mitte ühtegi maismaateed, ainus viis Leticiasse saada on kas paatidega mööda Amazonast või lennukiga Bogotast, päevas tuleb siia 1 lennuk. Lennujaam on siin pigem mõne maapostkontori mõõtu, aga siiski oldi meil siin vastas narkokoeradega, kes siis kõik üle nuusutasid. 70ndatel olevat siin olnud üsna korralik narkokuritegevuse pesa, kuni saadeti sisse nii suur hulk sõjaväge asja kontrolli al hoidma, et praegu siin seda probleemi enam ei olevat. Küllap siin praegugi mööda jõge igasugust illegaalset kaupa liigub, aga mitte sel määral või nii avalikult, et see kedagi häiriks.
Bogotast tulles ostsime omale siia kaasa kohalikku Columbia rummi ja täna siit Brasiilia oma ka. Õhtuti ei ole siin just väga palju teha, nii et libistame rummi ja kuulame vihma. Peale meie on siin veel 1 tüdruk Rootsist ja täna tuli lennukilt veel 3 "valget" turisti, pole nendega veel juttu teinud, aga häälduse põhjal ma pakun, et ilmselt USAst. Rohkem "valgeid" ei tundu siin linnas olevat. Eile jalutasime läbi Columbia poole ja täna tegime pika ringi Brasiilia poolel,lisaks linnale sattusime ka kohalikesse küladesse. Brasiilia pool on isegi huvitavam, tundub vaesem ja rääbakam, aga rahvas on kuidagi rõõmus, majad seisavad vaevu koos, aga igast uksest kostab salsa või mingi muu taoline baila. Rahvas ei tee põhimõtteliselt mitte midagi, hängivad niisama oma majade ees, tegelevad natukene eluks vajaliku köögivilja kasvatamisega ja ongi vist kõik. Väga vaene ja räbal näeb kõik välja, aga rahvas näib häppi ja see on ju kõige olulisem. Arhitektuuriliselt on valdav stiil arhitektuuri puudumine, ehk siis rahvas elab vaiade otsas puust lobudikes, mis on suvalistest lauajuppidest kokku klopsitud. Millalgi hiljem lisan pilte ka, aga praegune netiühendus mul seda ei võimalda, ma ei hakka parem mitte üritamagi. Ilm on soe, aga mitte tapvalt palav, ja kogu aeg sajab vihma, kuigi omaniku sõnul ikka päriskogu aeg ei saja ka, enanasti ainult öösiti. Praergu kuni aprillini on siin natukene vihmasem periood kui muidu. Mind köidab kõige rohkem lisaks looduse häältele see vihma ühtlane vaikne sahin, sekka siis tõeline valang, ning metsa lõhn. Täna käisime Brasiilia poolel mingis restoranis, kus proovisime kohalikku tüüpilist rooga piraajakala, see on siin hästi levinud, kuna jõgi ju piraajasid täis. Kala ise oli täiesti tavaline, valge kala maitsega, aga väga hästi oli tehtud.
No nii palju on kõiki muljeid läbiosegi, et ei jõua kuidagi kirja panna. Paneks parema meelega pilte üles, aga seda siin ei saa, ilmselt alles Iquitoses. Oleme siin kuni teisipäevani, kuna siis läheb kiirpaat Iquitosesse. Homme läheb tegelikult ka, aga tahan siin kauem olla kui ainult homseni, nii et läheme teisipäevase paadiga ja esmaspäeval tuleb natuke asju ajada, kuna tegu on juba Peruuga. Lennujaamas immigratsiooniputkas tuleb käia passi vastavaid templeid saamas, piletid organiseerida jne. Homme püüame kuskilt rolleri organiseerida ja sellega sõita niipalju läbi, kui siin teid leidub. Keegi targem siin teadis juhatada mingit kohta linnas, kus pidi saama rollerit rentida. Ahjaa, pileteid Iquitosesse pidi saama mingis suvalises majas asuvas poes tagaruumides leti alt ;D Hosteli omanik lubas meid homme sinna viia ja aidata seda korraldada. Kuskilt mujalt muidugi saab kindlasti ka, aga no vahet ei ole. OK, nüüd lähme linna sööma ja rummi jooma. Üldiselt on siin näha nii kohalike kui meie endi pealt, et tee ükskõik mida, ei ole asja või tegevust, mille puhul ei oleks kasu väikesest rummist.
Netti siin tegelikult eriti ei ole ja hea ongi. Teen praegu blogi kirjutamiseks erandi ja loodan, et pärast õnnestub see tekst ehk kuidagi üles ka laadida, aga üldiselt on kuidagi veider tulla keset metsikut loodust ja siis istuda tundide kaupa netis toimetades. Võiksin siin hoopis kuude kaupa kuulata-vaadata vihma ja metsa hääli.
Asume 3 riigi, Columbia, Peruu ja Brasiilia piiril, Amazonase jõe ääres väikeses Columbia linnas nimega Leticia. Siin kõrval on kohe Brasiilia samaväärne linn ja mõned Brasiilia külad, kus täna terve päeva ringi kolasime, kuna vahel ei tundu olevat mingit piiripunkti, passikontrolli ega muid taolisi asjatoimetusi. Tegu on meie mõistes umbes Rapla suuruse linnaga, elanikke olevat siin 37 000. Amazonase ääres on see sadade kilomeetrte raaduses siiski suurim linn, ca 900 km ülesvoolu on Peruus Iquitos ja allavoolu ca 6 päeva tee kaugusel Brasiilias Manause nimeline linn 2 miljoni elanikuga. Vahepeal on vaid mets, jõgi ja väikesed külad jõe ääres.
Vihmametsas peab minu loogika kohaselt sadama vihma ja seda tuleb siin tõesti ohjeldamatult, praeguseks juba üle 24 tunni lakkamatult ja järjest, alates eile lõunast, ning lõppu ei paista veel kuskil. Vahepeal on olnud tugevat äikest tõelise troopilise paduvihmaga, siis vaheldub see jälle tavalise ühtlase sajuga, aga see on soe ja lõhnav vihm, mitte võrreldav selle vihmaga, mida meil Eestis sügiseti sajab. Meie hostel asub üksjagu linnast väljas metsa servas, meil kasvavad siin metsikud orhideed, omanik peab 2 koera, 2 kassi ja mitut pesakonda parte, kes siin igal pool ringi paterdavad. Meil on terass,mille ees on väike järv ja kus mulle meeldib tundide kaupa mitte midagi tehes istuda. Lobisesin pisut omanikuga ka, ta on pärit kuskilt Bogota lähedalt põhjast ja ütles, et esialgu, kui ta siia kolis, istus ta sealsamas terrassil kuu aega järjest ja lihtsalt vaatas ja kuulas loodust. Nüüd teen mina sedasama.
Inimesed tunduvad siin hästi lihtsad ja sõbralikud, enamus on mingitest kohalikest indiaanihõimudest. Eile, kui lennuk maandus, oli lennujaamas üsna üksjagu kohalikke tädikesi ja lapsi-noori niisama uudistamas, et kes siis lennukilt kõik tuli, umbes nagu meil maakohtades, kus külast sõidab läbi päevas üks buss ja memmekesed kogunevad selleks ajaks poe ette uudistama, kes siis ikkagi bussilt tuleb ja miks. Kusjuures, see on nakkav, täna hakkasime juba ise ka omavahel arutama enne lennuki aega, et huvitav, kui palju rahvast täna linna tuleb, kas palju turiste ka, millised nad on, äkki peaks minema natuke uudistama jne. Siia ei tule mitte ühtegi maismaateed, ainus viis Leticiasse saada on kas paatidega mööda Amazonast või lennukiga Bogotast, päevas tuleb siia 1 lennuk. Lennujaam on siin pigem mõne maapostkontori mõõtu, aga siiski oldi meil siin vastas narkokoeradega, kes siis kõik üle nuusutasid. 70ndatel olevat siin olnud üsna korralik narkokuritegevuse pesa, kuni saadeti sisse nii suur hulk sõjaväge asja kontrolli al hoidma, et praegu siin seda probleemi enam ei olevat. Küllap siin praegugi mööda jõge igasugust illegaalset kaupa liigub, aga mitte sel määral või nii avalikult, et see kedagi häiriks.
Bogotast tulles ostsime omale siia kaasa kohalikku Columbia rummi ja täna siit Brasiilia oma ka. Õhtuti ei ole siin just väga palju teha, nii et libistame rummi ja kuulame vihma. Peale meie on siin veel 1 tüdruk Rootsist ja täna tuli lennukilt veel 3 "valget" turisti, pole nendega veel juttu teinud, aga häälduse põhjal ma pakun, et ilmselt USAst. Rohkem "valgeid" ei tundu siin linnas olevat. Eile jalutasime läbi Columbia poole ja täna tegime pika ringi Brasiilia poolel,lisaks linnale sattusime ka kohalikesse küladesse. Brasiilia pool on isegi huvitavam, tundub vaesem ja rääbakam, aga rahvas on kuidagi rõõmus, majad seisavad vaevu koos, aga igast uksest kostab salsa või mingi muu taoline baila. Rahvas ei tee põhimõtteliselt mitte midagi, hängivad niisama oma majade ees, tegelevad natukene eluks vajaliku köögivilja kasvatamisega ja ongi vist kõik. Väga vaene ja räbal näeb kõik välja, aga rahvas näib häppi ja see on ju kõige olulisem. Arhitektuuriliselt on valdav stiil arhitektuuri puudumine, ehk siis rahvas elab vaiade otsas puust lobudikes, mis on suvalistest lauajuppidest kokku klopsitud. Millalgi hiljem lisan pilte ka, aga praegune netiühendus mul seda ei võimalda, ma ei hakka parem mitte üritamagi. Ilm on soe, aga mitte tapvalt palav, ja kogu aeg sajab vihma, kuigi omaniku sõnul ikka päriskogu aeg ei saja ka, enanasti ainult öösiti. Praergu kuni aprillini on siin natukene vihmasem periood kui muidu. Mind köidab kõige rohkem lisaks looduse häältele see vihma ühtlane vaikne sahin, sekka siis tõeline valang, ning metsa lõhn. Täna käisime Brasiilia poolel mingis restoranis, kus proovisime kohalikku tüüpilist rooga piraajakala, see on siin hästi levinud, kuna jõgi ju piraajasid täis. Kala ise oli täiesti tavaline, valge kala maitsega, aga väga hästi oli tehtud.
No nii palju on kõiki muljeid läbiosegi, et ei jõua kuidagi kirja panna. Paneks parema meelega pilte üles, aga seda siin ei saa, ilmselt alles Iquitoses. Oleme siin kuni teisipäevani, kuna siis läheb kiirpaat Iquitosesse. Homme läheb tegelikult ka, aga tahan siin kauem olla kui ainult homseni, nii et läheme teisipäevase paadiga ja esmaspäeval tuleb natuke asju ajada, kuna tegu on juba Peruuga. Lennujaamas immigratsiooniputkas tuleb käia passi vastavaid templeid saamas, piletid organiseerida jne. Homme püüame kuskilt rolleri organiseerida ja sellega sõita niipalju läbi, kui siin teid leidub. Keegi targem siin teadis juhatada mingit kohta linnas, kus pidi saama rollerit rentida. Ahjaa, pileteid Iquitosesse pidi saama mingis suvalises majas asuvas poes tagaruumides leti alt ;D Hosteli omanik lubas meid homme sinna viia ja aidata seda korraldada. Kuskilt mujalt muidugi saab kindlasti ka, aga no vahet ei ole. OK, nüüd lähme linna sööma ja rummi jooma. Üldiselt on siin näha nii kohalike kui meie endi pealt, et tee ükskõik mida, ei ole asja või tegevust, mille puhul ei oleks kasu väikesest rummist.
Friday, February 25, 2011
Soojemasse kliimasse
Ootame lennujaamas oma Bogota-Leticia lendu, poolteist tundi on veel aega ja siin on yllatavalt kiire nett, kasutan seega juhust blogimiseks.
Lonely Planeti raamatuid ei myyda ka siin mitte, siin ei ole olemas yhtegi raamatupoodi, aga Gabriel ostis netist veebiversiooni ja tõmbas omale läpparisse. Tyytu ta ju on, aga parem ikka kui mitte midagi.
Bogota lennujaamas ootasin yyratuid turvakontrolle, relvastatud mehi iga nurga peal, narkokoeri jne, aga siiani pole veel mitte midagi sarnast kuskil märganud. Ok, meil on kyll siselend, aga siitsamast terminalist lähevad ka näiteks USA lennud ja ei ole mingit erilist sebimist näha.
Bogtasse nyyd vist tagasi tuleme alles enne lendu tagasi koju. Mulle meeldib see linn, aga hing ihkab ikkagi soojemasse kliimasse, nii et mul ei ole yldse mitte kahju siit lahkuda. Tegelikult ei ole yle 2-3 päeva siin otseselt midagi teha ka. Eile käisime kullamuuseumis, kus oli 4 korrust täis kuhjatud indiaanlaste kuldehteid, näomaske jne. Tegu on põhiliselt muisca indiaanlaste kultuuriga, kes Kolumbia alasid enne konkistadooride saabumist asustasid. Peale kolmandat korrust hakkas vaikselt juba silmade ees kuldselt virvendama. Lisaks käisime mitmes kunstigaleriis ja käsitööpoes, neid mõlemaid on siin ohtralt, kohalik käsitöö on väga ilus ja kvaliteetne.Kuna kliima on selline jahedavõitu, siis peamiselt müüakse igasugu sooje riideid, salle, pontshosid, kudumeid jne. Õhtupoolikul tahtsime minna välja, aga terve pealelõuna ja pool ööd sadas tõelist troopilist paduvihma ja lajatas äikest, nii et see plaan jäi ära.
Kolumbialaste, õigemini kyll esialgu ainult bogotallaste iseloomustamiseks on 2 põhilist sõna: graffiti ja burks. Graffitist juba oli juttu ja laen veel yles 2 lahedat maalingut, aga teine eriti silmapaistev nähe on yyratul arvul hamburgeriputkasid ja kiirsöögikohti, mis kõik myyvad põhiliselt burksi ja need on kõik alati rahvast puupysti täis. Sõime ka eile, head burgerid on, aga....sattusime eile tänavale, kus oli iga maja keldris või 1.korrusel burgeriputka. Ja selliseid tänavaid on rohkem kui 1 või 2.
Bogotast nyyd siis kõik, hakkame lennukile liikuma. Homme siis juba uudised Amazonase äärest ja lõunapoolkeralt. Lisan veel 2 lahedat graffitit, mis linnast leidsin.
Lonely Planeti raamatuid ei myyda ka siin mitte, siin ei ole olemas yhtegi raamatupoodi, aga Gabriel ostis netist veebiversiooni ja tõmbas omale läpparisse. Tyytu ta ju on, aga parem ikka kui mitte midagi.
Bogota lennujaamas ootasin yyratuid turvakontrolle, relvastatud mehi iga nurga peal, narkokoeri jne, aga siiani pole veel mitte midagi sarnast kuskil märganud. Ok, meil on kyll siselend, aga siitsamast terminalist lähevad ka näiteks USA lennud ja ei ole mingit erilist sebimist näha.
Bogtasse nyyd vist tagasi tuleme alles enne lendu tagasi koju. Mulle meeldib see linn, aga hing ihkab ikkagi soojemasse kliimasse, nii et mul ei ole yldse mitte kahju siit lahkuda. Tegelikult ei ole yle 2-3 päeva siin otseselt midagi teha ka. Eile käisime kullamuuseumis, kus oli 4 korrust täis kuhjatud indiaanlaste kuldehteid, näomaske jne. Tegu on põhiliselt muisca indiaanlaste kultuuriga, kes Kolumbia alasid enne konkistadooride saabumist asustasid. Peale kolmandat korrust hakkas vaikselt juba silmade ees kuldselt virvendama. Lisaks käisime mitmes kunstigaleriis ja käsitööpoes, neid mõlemaid on siin ohtralt, kohalik käsitöö on väga ilus ja kvaliteetne.Kuna kliima on selline jahedavõitu, siis peamiselt müüakse igasugu sooje riideid, salle, pontshosid, kudumeid jne. Õhtupoolikul tahtsime minna välja, aga terve pealelõuna ja pool ööd sadas tõelist troopilist paduvihma ja lajatas äikest, nii et see plaan jäi ära.
Kolumbialaste, õigemini kyll esialgu ainult bogotallaste iseloomustamiseks on 2 põhilist sõna: graffiti ja burks. Graffitist juba oli juttu ja laen veel yles 2 lahedat maalingut, aga teine eriti silmapaistev nähe on yyratul arvul hamburgeriputkasid ja kiirsöögikohti, mis kõik myyvad põhiliselt burksi ja need on kõik alati rahvast puupysti täis. Sõime ka eile, head burgerid on, aga....sattusime eile tänavale, kus oli iga maja keldris või 1.korrusel burgeriputka. Ja selliseid tänavaid on rohkem kui 1 või 2.
Bogotast nyyd siis kõik, hakkame lennukile liikuma. Homme siis juba uudised Amazonase äärest ja lõunapoolkeralt. Lisan veel 2 lahedat graffitit, mis linnast leidsin.
Thursday, February 24, 2011
Unetu varahommik
Eile juhtus selline lugu, et olime pealelõunal linnas kolamisest väsinud ja mõtlesime ca kella 4 ajal teha hostelis väikese uinaku. Väike uinak kujunes selliseks, et ärkasime kell 2 öösel ja otse loomulikult ei olnud siis enam mingit und. Kuna keset ööd mitte midagi teha ei olnud, siis õnnestus mul veel ca 2 tundi magada, aga isegi minusugusele kroonilisele unekotile oli veel rohkem magamine üle jõu käiv. Nyyd siis istume hostelis üleval, kell on kohe varsti 6 ja päike hakkab tasapisi tõusma. Välja sööma minna on mõtet ca alates 8st, enne on kõik kinni. See tähendab, et praegu tuleb lihtsalt veel paar tundi jokutada ja kasutan seda aega, et mõned pildid siia üles laadida.
Veel mõni sõna kliimast ja ilmast. Päeval on siin sooja ca 20 kraadi, öösiti ca 10 ja kuna asume nii ekvaatori lähedal, siis on aasta läbi täpselt sama kliima. Nii jahe on sellepärast, et Bogota asub 2600 m kõrgusel mägedes. Ilm on selline kevadiselt mõnus ja karge. Homme lendame Amazonase äärde Leticiasse, kus saab juba loodetavasti 30-kraadiseid temperatuure kogeda.L´hedus ekvaatorile t´hendab siin ka seda, et oo ja paev on yhepikkused, paike touseb kell 6 hommikul ja loojub kell 6 ohtul.
Nüüd siis pildid. Panen siia mõned täiesti tavalised tänavapildid, andmaks edasi üldist linnapilti. Kuna siin ei leidu praktiliselt ühtegi maja, mis ei ole graffitit täis või muidu ära soditud, siis jäädvustasin mõned ilusamad-huvitavamad graffitid. Viimane pilt on killuke kohalikku huumorit meie hosteli eest: keegi on elektriliinidesse riputanud poodud mehe :P
Veel mõni sõna kliimast ja ilmast. Päeval on siin sooja ca 20 kraadi, öösiti ca 10 ja kuna asume nii ekvaatori lähedal, siis on aasta läbi täpselt sama kliima. Nii jahe on sellepärast, et Bogota asub 2600 m kõrgusel mägedes. Ilm on selline kevadiselt mõnus ja karge. Homme lendame Amazonase äärde Leticiasse, kus saab juba loodetavasti 30-kraadiseid temperatuure kogeda.L´hedus ekvaatorile t´hendab siin ka seda, et oo ja paev on yhepikkused, paike touseb kell 6 hommikul ja loojub kell 6 ohtul.
Nüüd siis pildid. Panen siia mõned täiesti tavalised tänavapildid, andmaks edasi üldist linnapilti. Kuna siin ei leidu praktiliselt ühtegi maja, mis ei ole graffitit täis või muidu ära soditud, siis jäädvustasin mõned ilusamad-huvitavamad graffitid. Viimane pilt on killuke kohalikku huumorit meie hosteli eest: keegi on elektriliinidesse riputanud poodud mehe :P
Wednesday, February 23, 2011
Peata kanad
No ei ole olemas siin linnas mitte yhtegi raamatupoodi, mis myyks ingliskeelset kirjandust ja Lonely Planetist ei hispaania ega inglise keeles pole keegi mitte midagi kuulnudki. Hostelis ka olemas ei ole. Nii et väljavaade on veeta ylejäänud aeg yldse ilma raamatu, selles sisalduvate kaartide ja muu vajalikuta. Pärastpoole pyyame veel mõnda kaubanduskeskusesse vaadata. Kui ei leiagi, siis tuleb äkki plaane vaheke muuta ja jätta põhirõhk siiski Equadorile ja Peruule.
Tiba helgema poole pealt ka. Eileõhtune suur kurnatus on natuke vähemaks magatud ja maailm tundub juba hulga rõõmsam paik. Hostelil pole ka niiväga viga midagi, kylm ju on, aga magamiseks on 3 paksu tekki ja vastu igasuguseid ootusi selgus, et olemas on isegi soe vesi.
Tegime hommikul esimese tiiru vanalinnas, õhk oli selline kevadiselt karge, umbes nagu meil maikuus. Linn on ysna räämas ja meenutab oma olemuselt mulle kangesti Palermot. Igal sammul on tunda, et kuritegevusega on siin linnas ehvad lood, kuna kõik uksed on metallist ja hoolega lukustavad, meie hostelil on näiteks 2 pidevalt lukus metallust ja kõikjal sildid, et midagi ei tohi kuskile niisama lahtiselt jätta, linnas on absoluutselt kõik aknad hoolega trellitatud. Samas tundus rahvas linnas meeldivalt sõbralik ja lahke. Linn ise on räämas ja laokil, kuid mulle meeldib sellest hoolimata, selline vaba ja sundimatu hõng on siin.Turiste praktiliselt pole, väljas käies ei näinud me sisuliselt yhtegi ja turistide puudumise tõttu puuduvad ka igasugused muud mugavused, nt turismiinfo punktid, võimalus osta kuskilt korralik linna kaart jne. Hispaania koloniaalarhitektuur vanalinnas on äärmiselt võluv, see on yldse siin sisuliselt ainus ja põhiline vaatamisväärsus. Homme tahan kindlasti minna kulla muuseumisse, mis siin asub. Selles olevat tallel suur hulk inkade ja inka-eelsete indiaanikultuuride kuldesemeid ja igasuguseid muid leide ka.
Veel 1 asi, mis siin silma torkas. Kohalikud armastavad kangesti graffitit, no absoluutselt kõik kohad, seinad, teeääred, väikesed piirded jne on täis soditud. Paari kunstipoe juures vanalinnas nägin ka äärmiselt nmaitsekaid ja ilusaid joonistusi, kuid enamasti on tegu täiesti mõttetu sodimise ja reostamisega.
Tiba helgema poole pealt ka. Eileõhtune suur kurnatus on natuke vähemaks magatud ja maailm tundub juba hulga rõõmsam paik. Hostelil pole ka niiväga viga midagi, kylm ju on, aga magamiseks on 3 paksu tekki ja vastu igasuguseid ootusi selgus, et olemas on isegi soe vesi.
Tegime hommikul esimese tiiru vanalinnas, õhk oli selline kevadiselt karge, umbes nagu meil maikuus. Linn on ysna räämas ja meenutab oma olemuselt mulle kangesti Palermot. Igal sammul on tunda, et kuritegevusega on siin linnas ehvad lood, kuna kõik uksed on metallist ja hoolega lukustavad, meie hostelil on näiteks 2 pidevalt lukus metallust ja kõikjal sildid, et midagi ei tohi kuskile niisama lahtiselt jätta, linnas on absoluutselt kõik aknad hoolega trellitatud. Samas tundus rahvas linnas meeldivalt sõbralik ja lahke. Linn ise on räämas ja laokil, kuid mulle meeldib sellest hoolimata, selline vaba ja sundimatu hõng on siin.Turiste praktiliselt pole, väljas käies ei näinud me sisuliselt yhtegi ja turistide puudumise tõttu puuduvad ka igasugused muud mugavused, nt turismiinfo punktid, võimalus osta kuskilt korralik linna kaart jne. Hispaania koloniaalarhitektuur vanalinnas on äärmiselt võluv, see on yldse siin sisuliselt ainus ja põhiline vaatamisväärsus. Homme tahan kindlasti minna kulla muuseumisse, mis siin asub. Selles olevat tallel suur hulk inkade ja inka-eelsete indiaanikultuuride kuldesemeid ja igasuguseid muid leide ka.
Veel 1 asi, mis siin silma torkas. Kohalikud armastavad kangesti graffitit, no absoluutselt kõik kohad, seinad, teeääred, väikesed piirded jne on täis soditud. Paari kunstipoe juures vanalinnas nägin ka äärmiselt nmaitsekaid ja ilusaid joonistusi, kuid enamasti on tegu täiesti mõttetu sodimise ja reostamisega.
Tuesday, February 22, 2011
Bogotas kohal
Nii. Olen ylivaga vasinud ja kuri, aga annan teada, et oleme +nnelikult maandunud. Lend oli pikk ja kurnav, alutasime sellest, et mingi lennuki tehnilise probleemi tottu startisime tund aega hiljem ja mehaanikapoisid kaisid, mutrivotmed peos, murelike ja hairitud nagudega lennukis ringi. Ei tekitanud just erilist kindlustunnet.
Nyyd on kell juba ligemale 11 ohtul ja lahen ilmselt kohe magama. Hostelil pole muidu vaga viga, aga see on ilma kytteta ja siin on oositi sooja ca 10 kraadi. Moskiitosid olen ka juba oma 3 maha loonud. Vannituba naeb valja selline, et ma ei julge minna katsetama, kas on sooja vett voi ei ole, kuna ilmselt on tulemus ikka selles suunas, et sooja vett pigem ei ole. Homme vaatab linna peal veidi ringi, millised teised kohad on, kuid paistab, et kyttesysteemi olemasolu ei ole siin sugugi mitte kombeks.
Ahjaa. Columbia Lonely Planeti raamatu unustasin lolli peaga lennukisse, nii et nyyd ei ole meil raamatut ega ka orna aimugi, kust seda osta ja hostelis ei oska keegi sonagi inglise keelt, et saaksin valja selgitada, kust seda hankida saaks. Pean hommikul oma hisp keele vestmiku abil selgeks oppima, kuidas seda hispaania keeles valja selgitada (ja ka vastusest aru saada).
Nyyd igatahes tuttu ja ehk on homme parem paev.
Nyyd on kell juba ligemale 11 ohtul ja lahen ilmselt kohe magama. Hostelil pole muidu vaga viga, aga see on ilma kytteta ja siin on oositi sooja ca 10 kraadi. Moskiitosid olen ka juba oma 3 maha loonud. Vannituba naeb valja selline, et ma ei julge minna katsetama, kas on sooja vett voi ei ole, kuna ilmselt on tulemus ikka selles suunas, et sooja vett pigem ei ole. Homme vaatab linna peal veidi ringi, millised teised kohad on, kuid paistab, et kyttesysteemi olemasolu ei ole siin sugugi mitte kombeks.
Ahjaa. Columbia Lonely Planeti raamatu unustasin lolli peaga lennukisse, nii et nyyd ei ole meil raamatut ega ka orna aimugi, kust seda osta ja hostelis ei oska keegi sonagi inglise keelt, et saaksin valja selgitada, kust seda hankida saaks. Pean hommikul oma hisp keele vestmiku abil selgeks oppima, kuidas seda hispaania keeles valja selgitada (ja ka vastusest aru saada).
Nyyd igatahes tuttu ja ehk on homme parem paev.
Saturday, February 19, 2011
The Plan
Kuna sõiduni on jäänud veel vaid vaevu kaks päeva, siis püüdsin tasapisi pakkimisega algust teha. Pakkimisprotsess kulgeb siis selliselt, et esialgu panen ma enda meelest igati mõistlikult seljakoti kokku, võttes kaasa vaid tõesti kõige hädavajalikumad asjad, ning seejärel avastan, et kõigest hoolimata on kott ikkagi liiga täis ja/või liiga raske ning siis tuleb mitu elimineerimisraundi, mille käigus selgub, et eriti midagi elimineerida ei õnnestugi.
Lähemalt siis plaanist endast. Esmaspäeval sõidame Helsingisse ja alates teisipäeva varahommikust lendame läbi marsruudi Helsingi-Frankfurth-Bogota. Bogotas oleme mõned päevad paigal ning siis lendame Amazonase äärde, lendame seepärast, et maismaateid sinna ju ei lähe ja lennutransport ongi ainus võimalus. Ideaalis näeks tripp välja nii, et veedaks mõne aja Amazonasel ja lisajõgedel kulgedes, džunglis käies, lõpuks organiseeriks end mingite paatidega mööda jõge Peruusse (jällegi, teid ei eksisteeri), ja sealt siis läbi Equadori aprilli alguseks Bogotasse tagasi. Alguses tahtsin panustada rohkem Peruule, aga vahemaad on väga suured, liiklemise hinnad üsna kallid ja ka aeg on piiratud, nii et põhirõhk saab vast siiski olema Columbial. Kindlasti tahan käia ka Vaikse ookeani rannikul, just Columbia osas, kuna seal on see piirkond kõige natraalsem ja turistidest veel puutumata (sellevõrra vist ohtlikum ka muidugi). Aga kindlasti kujunevad plaanid reisi käigus ikka omasoodu, ettearvamatult, ja selles ju tegelikult ongi asja võlu.
Pea kõik inimesed, kes me plaanist teavad, on minult küsinud, et kas ma siis üldse ei karda. Vastus siis: jah, muidugi kardan, aga sellisel...tervislikul määral. Pealegi, jänesed ei pidavat shapust jooma, seega...kallid sõbrad, kui elusalt tagasi tulen, siis olgu shmapused olla :) Üldiselt on selle turvalisuse kohta öeldud nii, et 99,9% kolumbialastest ei kasvata kokaiini, ei osale gerillavõitluses ega tegele inimröövidega. Paraku õnnestub sellel 0,1 protsendil, kes kõige sellega tegeleb, oma riigi mainet üsna püsivalt põhjas hoida. Just mõned päevad tagasi oli meiegi meedias uudis, et sealsest džunglist leiti isetehtud narkoallveelaev, mis pidi transportima kokaiini Mehhikosse. Samas, ilmselt on sellised ettevõtmised ikkagi piisavalt hästi varjatud ja igasugused "rühmitused" tegutsevad sellistes kõrvalistes paikades, kuhu minul tavalise turistina nagunii sattuda ei õnnestu (seda allveelaeva muidu isegi kiikaks hea meelega). Põhiprobleem, millega enamus matkajaid kokku puutub, on ikkagi tavalised röövimised, taskuvargused ja muidugi hullumeelsed kõikvõimalike sõidukite juhid.
Lisaks kokaiinile meenuvad Columbiast rääkides veel Juan Pablo Montoya, Shakira, ohjeldamatult seebioopereid ja muidugi maagiline realism ning Gabriel Garcia Marquez. Ikka ja jälle tuleb mul Columbiale mõeldes esimese asjana meelde see, kuidas kolonel Aureliano Buendia mahalaskjate rivi ees seistes meenutas, kuidas isa viis ta esimest korda elus mustlaste juurde jääd vaatama. Müütilise Macondo õige asukoht kusjuures on teada, aga ma natuke kahtlen, kas sinna on mõtet minna, kuna selle kohta on öeldud, et ta ei erine eriti millegi poolest muudest Columbia džungipiirkondadest. "Macondo is not so much a place but rather a state of mind" on selle kohta öeldud. Seda state of mind´i ma loodangi Columbias kogeda.
Lähemalt siis plaanist endast. Esmaspäeval sõidame Helsingisse ja alates teisipäeva varahommikust lendame läbi marsruudi Helsingi-Frankfurth-Bogota. Bogotas oleme mõned päevad paigal ning siis lendame Amazonase äärde, lendame seepärast, et maismaateid sinna ju ei lähe ja lennutransport ongi ainus võimalus. Ideaalis näeks tripp välja nii, et veedaks mõne aja Amazonasel ja lisajõgedel kulgedes, džunglis käies, lõpuks organiseeriks end mingite paatidega mööda jõge Peruusse (jällegi, teid ei eksisteeri), ja sealt siis läbi Equadori aprilli alguseks Bogotasse tagasi. Alguses tahtsin panustada rohkem Peruule, aga vahemaad on väga suured, liiklemise hinnad üsna kallid ja ka aeg on piiratud, nii et põhirõhk saab vast siiski olema Columbial. Kindlasti tahan käia ka Vaikse ookeani rannikul, just Columbia osas, kuna seal on see piirkond kõige natraalsem ja turistidest veel puutumata (sellevõrra vist ohtlikum ka muidugi). Aga kindlasti kujunevad plaanid reisi käigus ikka omasoodu, ettearvamatult, ja selles ju tegelikult ongi asja võlu.
Pea kõik inimesed, kes me plaanist teavad, on minult küsinud, et kas ma siis üldse ei karda. Vastus siis: jah, muidugi kardan, aga sellisel...tervislikul määral. Pealegi, jänesed ei pidavat shapust jooma, seega...kallid sõbrad, kui elusalt tagasi tulen, siis olgu shmapused olla :) Üldiselt on selle turvalisuse kohta öeldud nii, et 99,9% kolumbialastest ei kasvata kokaiini, ei osale gerillavõitluses ega tegele inimröövidega. Paraku õnnestub sellel 0,1 protsendil, kes kõige sellega tegeleb, oma riigi mainet üsna püsivalt põhjas hoida. Just mõned päevad tagasi oli meiegi meedias uudis, et sealsest džunglist leiti isetehtud narkoallveelaev, mis pidi transportima kokaiini Mehhikosse. Samas, ilmselt on sellised ettevõtmised ikkagi piisavalt hästi varjatud ja igasugused "rühmitused" tegutsevad sellistes kõrvalistes paikades, kuhu minul tavalise turistina nagunii sattuda ei õnnestu (seda allveelaeva muidu isegi kiikaks hea meelega). Põhiprobleem, millega enamus matkajaid kokku puutub, on ikkagi tavalised röövimised, taskuvargused ja muidugi hullumeelsed kõikvõimalike sõidukite juhid.
Lisaks kokaiinile meenuvad Columbiast rääkides veel Juan Pablo Montoya, Shakira, ohjeldamatult seebioopereid ja muidugi maagiline realism ning Gabriel Garcia Marquez. Ikka ja jälle tuleb mul Columbiale mõeldes esimese asjana meelde see, kuidas kolonel Aureliano Buendia mahalaskjate rivi ees seistes meenutas, kuidas isa viis ta esimest korda elus mustlaste juurde jääd vaatama. Müütilise Macondo õige asukoht kusjuures on teada, aga ma natuke kahtlen, kas sinna on mõtet minna, kuna selle kohta on öeldud, et ta ei erine eriti millegi poolest muudest Columbia džungipiirkondadest. "Macondo is not so much a place but rather a state of mind" on selle kohta öeldud. Seda state of mind´i ma loodangi Columbias kogeda.
Subscribe to:
Posts (Atom)