Welcome to my jungle

Joudsime just tagasi 4-paevaselt matkalt dzunglisse ja hingame sisse esimesed soomud tsivilisatsiooni, seda siis netipunktis, kuna valjas on taas troopiline aike ja meeletu paduvihm. Muljeid on nii palju, et koike ei joua kirja panna, nii et valik tuleb ysna eklektiline.
Laksime metsa meie sober Gazzaga, kes selgus, et on ise dzunglis syndinud ja kasvanud, tunneb loodust ja loomi jne ning tuli meile giidiks, lisaks siis meie paadipoiss Freddy. Tana hommikul olid nad molemad Freddyga siruli, kuna neil onnestus nakatuda sellisesse haigusesse nagu dengue fever, eestikeelset vastet ma sellele ei teagi, on mingi troopiliste alade dzunglipalavik, nii et seetottu tulime natuke varem tagasi kui plaanisime ja Gazza ning Freddy laksid haiglasse analyyse andma ja seal siis selgub, mis neist edasi saab (mingid systid pidid selle vastu aitama). Homme loodame neist uudiseid kuulda.
Amazonase tripp tahendas seda, et tegelikult laksime hoopis mooda harujogesid sygevamale dzunglisse, suurest joest eemale, sinna oli rajatud vaike majutuskoht paari putkaga. Esmalt soitsime ca 100 km autoga ainsasse punkti, kuhu siit yldse tee laheb, Nauta nimelisse kylasse ja sealt paadiga edasi. Poole tee peal vedeles maas suur volakas madu ja kuigi manooverdasime hoolega, motlesime, et soitsime tast ikka vist kogemata yle ja laksime tagasi vaatama. Ei, me ei soitnud tast yle, maol nimelt oli pea otsast loigatud ja Gazza seletas seda sellega, et kohalikud hoimud loikavadki madudel pead otsast, kuivatavad need ning panevad omale kuskile koju ara, kuna see vaidetavalt annab neile siis mao oskused ja jou. Ma ei imesta, kui nad neid kuivatatud paid ka kuidagi seespidiselt veel tarvitavad. Enne seda intsidenti oli mul kange pissipeatuse isu ja votsin hoogu, et seda paluda, aga kui nagin, mis loomad koik tee aares ja tee peal liiklevad, oli "metsapeatuse" soov nagu peoga pyhitud. Yldiselt kokkuvotteks: nagime krokodillilisi, madusid, laiskloomi, iguaane ja saime meeletult palju igasugust loodusalast infot. Gazza on haruldane giid, olen selle 4 paevaga oppinud looduse kohta ilmselt rohkem kui kogu senise elu jooksul kokku, lisaks pyyab ta paljaste katega joest kaimaneid, iguaane jms elukaid. Nalja saab temaga ka, kuna eestlased on talle Eestis olemise ajal ka igasugu lahedaid lollusi opetanud nt ytlema "kuradi jobu" ja "sa igavene lammas" ja need kolavad tema aktsendiga oelduna haruldaselt naljakalt. Moskiitod imesid mul raudselt vahemalt liitsi jagu verd vahemaks ja ma ei kujuta ette, millal need haavad nyyd ykskord jalle paranevad. Meie oobimiskoha lahedal oli yks kohalik kalurite kyla, kus Gazza tundis pea koiki inimesi ja nii me siis veetsime ka seal kylas aega, jalgisime kohalikku elu ja tavasid. Seal kylas pidas yks pere kodus laisklooma, nii koera asemel, seda kaisime vaatamas, yldiselt pidavalt laiskloom olema maailma koige lollim loom (Gazza ja kohalike sonul). Tegelikult olevat laiskloom nii laisk seetottu, et ta toitub mingi konkreetse puu lehtedest, mis on sarnase toimega nagu alkohol, ehk siis kuna ta soob iga paev ainult neid lehti, on ta yhtlasi ka kogu aeg no purjus ja see muudab ta nii uimaseks, halvab liikumist. Kohalikud ajavad oma kylas suhkruroost puskarit, eile ohtul oli kylas nn party ja joime siis seda, oli selline meeldivalt magusa maitsega, mitte meie veneaegne kartulisamakas.
Moned opitud asjad veel: enamust siin metsades kasvavatest taimedest annab mingil moel suitsetada, sisse juua vms tarvitada, et tekitada endale hallutsinatsioone voi muud narkootilist joovet, ja kohalikud kasutavad neid asju ohtralt. Lisaks ei tee ka kaigud shamaani juurde kunagi paha (seal saab siis neid taimi yhiselt manustada). Suhkruroost tehtav samakas siis. Veel olevat Iquitoses nii palju homosid (Iquitoses nimelt olevat Peruu koige suurem homode hulk) seetottu, et siin kasvab mingi spetsiaalset tyypi palm, mille vilju rahvas soob, kuni ca aasta tagasi avastati neid vilju uurides, et need sisaldavad 70% naissuguhormoone ja kohalikud tyybid usuvad, et just selle palmi viljade soomine on nende omasooiharuses syydi. Toelised machomehed nagu naiteks Gazza loobusid selle info ilmsikstuleku peale tolle puuvilja soomisest ega vota seda nyyd suu sissegi. Metsas oobides olid seal moned tyybid veel ja mingi ohtu pyydsid nad metsas kinni anakonda ning panid ouel seisvasse suurde tynni, oosel aga pani anakonda sellest tynnist plehku ja jokke ning see tahendab, et kui oleks naiteks lainud pimedas oue pissile ebasobival hetkel, oleks voinud olla ysna suur ja ebameeldiv yllatus.
Eile algas Brasiilias nadal aega kestev karneval ja selgub, et seda tahistatakse mitte ainult Brasiilias vaid yle kogu Louna-Ameerika, kaasa arvatud ka siin. Eile tehti siis algust ja me tahistasime seda meie dzunglikylas suhkroroosamaka ja kohaliku partyga. Siin on selline traditsioon, et iga kyla toob omale metsast palmi, punub selle lehed ymmarguseks ringiks, ja siis pannakse see kuskile kyla keskele pysti seisma, palmi otsa riputatakse igasugust nodi nt kooginousid, plastmasskausse, taldrikuid, t-sarke jne. Siis rahvas tantsib ja mollab selle puu ymber ja parast vist jagatakse need asjad lastele kingitusteks.
Nyyd oleme kuni ylehomseni Iquitoses, puhkame dzunglielust valja, naudime tsivilisatsiooni hyvesid jne. Kogu aeg ma motlesin, kuidas saaks siit liikuda pohja poole ilma Limasse minemata ja ykspaev selgus, et eelmine aasta avati siin uus lennuliin Tarapotosse, mis on siinpool Ande ja kust laheb juba maanteeyhendus muu maailmaga. Niisiis hankisime omale lennupiletid sinna Tarapotosse, aga sinna lahevad lennud ainult paar korda nadalas, nii et saime piletid alles ylehomseks, muidu oleksime homme liikuma hakanud. Tarapotost 2 tunni tee kaugusel olevat kyla nimega Lamas ja Gazza sonul elavat seal Peruu koige lollimad inimesed ja see pole mitte tema subjektiivne hinnang vaid yldteada fakt. Nendest Lamase elanikest ehk lamacitodest ja nende rumalusest on siin palju anekdoote, umbes nagu meil on tshuktsi-naljad. Gazza raakis terve hulga neid meile, naiteks siis selline, et laheb lamacito hotelli, votab toa ja prostituudi ja siis laheb magama voodi alla, mitte prostituudiga voodisse. Meil tekkis seega idee, et kuna nagunii Tarapotosse minek, siis laheme sinna Lamasesse ka, puhtalt niisama nalja parast, kuna see on selline "legendaarne" kant peruanode jaoks.
Ahjaa, veel, tana tulime siis hommikul varem tagasi, kuna Freddy ja Gazza olid juba vaga haiged, ja tellisime Nautasse omale mingi auto vastu. Autojuht oli kas purjus, narkouimas, 3 paeva magamata voi koike korraga (toenaoliselt oli ta manustanud jalle mingisugust taime voi seda suhkruroojooki), siiberdas autoga yhest teeservast teise, keeras kogu aeg kraavi, siis oleks yhe riksha konkreetselt alla ajanud, alles meie roogatuse peale vottis tiba kainemaks. Sealt edasi soitsime siis nii, et mina yritasin teda tagaistmelt togida kogu aeg, et ta roolis arkvel pysiks ja tyyp ise kysis ees istuvalt Gazzalt kogu aeg, et kas ta peaks nyyd akki selle autoga hoidma tiba paremale, nats vasakule, kas nyyd tuleks vahelduseks soita oma suunavoondis jne. Mierde, ma ytlen! Anna veel dzunglielanikele autod katte.
Oeh, muljeid nii palju, et ei joua kuidagi edasi anda. Pilte ma mitte ei proovigi yles laadida. Vaatan, et vihm jargi jaanud, laheme vist sooma ja siis magama. Kas tana voi homme ohtul tahame proovida siinse kandi koige kuulsamat jooki "seitsmemahlamoginat"...ehee, tegelt on see seitsme puukoore mogin. Tehakse seda siis nii, et on 7 eri liiki puud, mille koort korjatakse, siis leotatakse koiki neid eri tyypi puukoori mingis vedelikus moned kuud ja siis peale seda on voila! Yldse on siin kohalik rahvas igasugu narko- ja alkoasjade peale kangesti kova kasi. Ok, homseni.