Guayaquil, Gringolandia vol2

Natuke vahepealseid uudiseid siis. Liikusime Cuencast Equadori suurimasse linna Guayaquili, et siit edasi rannikule soita, kuid jaime siia kauemaks pidama ja rannikule hakkame nyyd tana lounast suunduma.
Tee Cuencast siia oli vapustav, ronisime bussiga yle magede, yhes punktis oli ka korgus margitud ja see oli pea 4200 m, soitsime mooda paljudest koskedest ja magijarvedest, pealpool pilvi, allpool pilvi ja pilvede sees, bussijuht lasi vahepeal maest alla ysna korralikku rallit ka. Lopuks siis laskusime Andidest alla ja koos sellega saabus ka lammatavalt kuum, marg ja soine ohk. Lisaks nagime loputuid banaaniistandusi, nii kaugele kui silm seletab, on ainult banaanid ja ei midagi muud. Nuh, banaanivabariik ju ikkagi.
Guayaquil on Equadori suurim linn ja peamine kaubandus- ja arikeskus. Siin on toeline suur city, moned pilvelohkujad, 6-korruselised kaubanduskeskused, igasugused moeldavad lobustused, IMAX kino, ja kuna Gabriel jatukuvalt armastab suurlinnu, siis jaime siis toppama ja laanelikku elu nautima. Soome, joome, kaime valjas, jalutame parkides ja joe aares ja ysna monus on. Vaatamisvaarsusi siin pole, aga ega ei viitsi ka enam, chillime niisama, eile naiteks kaisime shoppamas ja yleeile ohtul kinos. Siin on IMAX kino, kuhu Gabriel tahtis kangesti minna, hoolimata sellest, et seal naidati vaid yhte filmi, mis oli dubleeritud hispaania keelde ja subtiitreid polnud. IMAX tahendab siis seda, et film on kuidagi ruumiline, nagu 3D, aga ilma prillideta ja pilti naeb ruumis igal pool. Film on toenaoliselt peagi koigi pubekate lemmik, pealkirjaks "Soy el numero quatro" ehk siis "Mina olen number 4" ja sisu oli siis selline, et maale olid saabunud head tulnukad ja pahad tulnukad ja omavahelises voitluses loomulikult voitsid head tulnukad, sinna vahele natuke ka high school romantikat, kuna head tulnukad yhtlasi kaisid ka koolis ja tegelesid omavaheliste suhete arendamisega. Filmi ainus toeliselt nauditav point oli minu jaoks see, et peategelasel oli lahe vaike koer ja lopuks selgus, et kuts on ka tulnukas ja tegi seal igasugu vagitykke.
Guayaquil on kuulus selle poolest, et aasta 2000 saabumise puhul ehitati siia hiiglaslik joepromenaad, pikkus 2,5 km ja see on tais igasugu erinevaid atraktsioone, kaubanduskeskusi, purjekaid, parke jne. Meie Pirita teel on igatahes veel tohutult arenguruumi. Lisaks on siin yhe mae otsas majakas, kuhu saab ronida ja ohtuti on sealt imelised vaated joele ja linnale. Need pohilised asjad vaatasime ara, muu aja shoppasime ja jalutasime ja nautisime koikvimalikke kulinaarseid horgutisi ja suurlinnalikku elu. Pohilise oleks nyyd unustanud - siin on 1 park, kus elavad vabalt maaiguaanid, moned neist paris suured, yle meetri pikad, eile kaisime siis neid vaatamas. Nad elavad lihtsalt seal pargis, nagu orvavad meil Kadriorus )lisaks Ilvestele) ja on inimestega ysna harjunud, rahvas kaib neid seal kapsa ja lehtsalatiga toitmas ja seetottu on moned neist seal ennast ysna paksuks ja laisaks soonud. Tegin vist vahemalt 100 pilti seal, iguaanid olid ysna julged ja ronisid paarile tyybile lausa sylle kapsa jarele.
Aga nyyd aitab kyll, liigume vist lopuks siiski randa.