Lennukis teatati meile, et oleme joudnud Tarapoto Citysse. Linn on ysna vaike, naib nagu igavesti pooleli olevat ja raamas muidugi ka, aga arvestades seda, kust me siia tuleme, voib selle tiitli andeks anda. Siin liiguvad juba autod, pikamaabussid, on hulgi soogikohti ja baare ja poode jne. Tarapoto on yhenduspunkt Amazonia ja Andide vahel, rahvast tundub rohkem liikuvat ja ringi sagivat kui naiteks Iquitoses. Teha pole siin muidugi midagi, aga siin on maanteed, mida mooda saab soita lahedalasuvatesse kyladesse, kaasa arvatud Lamasesse, ja seda plaanimegi homme teha. Meie jaoks tundub teede olemasolu nii enesestmoistetav, et sellele nagu ei motle kunagi, see on elementaarne, et on olemas maanteed, mida mooda ma saan soita maale ja Tallinnast Tartusse jne, kuid need viimased nadalad on seda enesestmoistetavust kovasti koigutanud.Ausalt oeldes igatsen juba praegu taga metsa ja jogesid ja looduslahedasi kylasid, kus inimesed opivad paate ja lennukeid ammu enne tundma kui autosid, need inimesed on lihtsad ja siirad ja see elulaad on mulle sobiv. No ei ahvatle see tsivilisatsioon eriti, kuigi selle pakutavad hyved on monikord ysna monusad. Tegelikult lasime lennujaamas yhel eriti osaval tyybil ennast ara moosida tarnidega hotelli, kus on bassein, jousaal, soe vesi, kiire tasuta netiyhendus ja koikvoimalikud muud luksused ja maksab see meie rahas 400 eeku. Plaanisime kyll taas mingi hosteli votta, et raha kokku hoida, aga tyyp oli osav ja meie piisavalt vasinud ja motlesime, et las siis olla vahepeal 1 paev luksust vahelduseks meie muidu tavaparastele urgastele. Sooja vett naiteks pole me tegelikult juba Leticiast saadik nainud ja nyyd siis tanase ohtu veedame koiki pakutavaid luksusi nautides, et siis edasi taas igasugu "putkades" oobida.
Eile ohtul laksime siis kohalikku baari koos Gazza ja tema sobraga ja sellest kujunes yks igavesti vahva ohtu. Musa oli vana hea 90ndate diskovark, kohalikud tyybid laulsid molemad energiliselt koiki lugusid kaasa ja arutasime joogiklaaside taga tarku asju elust ja ilmast. Joime ara mitu kannu jooki, mille nimi on "Ahvi saba" ja seda segatakse kokku sellestsamast suhkruroosamakast, vahukoorest ja munast, maitsestatakse kaneeliga, lisaks veel see 7 puukoore jook. Viimast ostame siit mitu pudelit koju kaasa ka, on ysna kange ja vaart kraam. Oli vaga vahva ohtu ja nii kahju oli, et meie aeg Amazonase aares otsa sai. Kahtlustan, et edaspidi ei Peruus ega Equadoris ega Columbias yksi muu paik enam nii suurt osa mu sydamest endale ei saa ja selles mottes on kurb, et koige parem osa oli kohe reisi alguses. Suur osa minust jai sinna dzunglisse.
Gazzalt saime nats huvitavat infot narkokaubanduse kohta. Nimelt, kogu aeg on jutt Columbiast kui narkoriigist, aga tegelikult on lood nii, et enamus sellest kokast kasvatatakse hoopiski siinsamas Peruu dzunglites ja saadetakse mooda jogesid Columbiasse, kust see siis juba laheb mujale edasi. Gazza raakis, et teab vaga hasti kohti "oma" dzunglist ca 10 tunni tee kaugusel, kus on suured istandused metsa peidetud. Vaga suur osa sellest kokast, mida peetakse Columbia omaks, tuleb hoopiski siit.
Palju muid maailma asju sai ka arutatud joogiklaasi taga, oosel panime purjus Gazza mingi riksha peale ja kooserdasime ise ka magama. Nyyd on Gabrielil juba terve paeva koht lahti....ta ise raagib, et tal on raudselt seesama dengue mis Gazzalgi, aga...khmmm...ma pakun, et see on nats liiga palju igasugu eksootilisi dzunglijooke.
Parastpoole saan ehk ka moned pildid yles sokutada, kuna koikmoeldavad tsivilisatsiooni hyved on meie jaoks tana ohtul olemas. Stay tuned.
waiting
ReplyDelete