Muljeid

Equadoris me veel ei ole, kyll aga jokutame praegu hostelis ja mul on natuke vaba aega, et muljeid kirja panna. Netti siin tegelikult ei ole, nii et kirjutan valmis ja yles laen siis millalgi sobiva voimaluse tekkides.
Hetkel viibime linnas nimega Jaen ja hommikul liigume siit edasi Equadori piirini. Tegelikult tahtsime sinna tana ohtuks jouda, aga nagu ikka, aeg kulgeb omasoodu ja korrigeerib meie plaanid ymber.Sobiva marsa peale saime peale 3-tunnist transpordi ootamist ja Jaeni joudsime nyyd pimedas, seeparast ka hetkel enam edasi ei liigu vaid magame end valja ja alustame piiri vallutamist hommikul. Yks vaheseid asju, mis mind Peruu puhul tosiselt ja iga paevaga yha enam hairib, on taiesti olematu yhistransport. OK, kui ma tahan soita 2 vaga suure linna vahel siis soidab seda routi piisavalt palju haid busse, kuid muud sihtkohad on taiesti katmata, puuduvad isegi bussijaamad ja bussid, vaid kohalikud autosid omavad tyybid teevad taksot ja kohati ka heategevust. On sellised asjad nagu collectivo taksod ja mikrobussid, mis korjavad kokku piisava arvu rahvast ja soidavad siis sobivasse punkti, kuid mulle vajalikku punkti saamise voimalus voib olla iga paev erinev soltuvalt sellest, kas ja kui palju inimesi veel sinna tahab soita ja kas keegi parasjagu viitsib sinna soita. Selleks, et kuskile liikuma saada, peab ikka enne kedagi hullult sebima. Kui oleks hiilgav hispaania keele oskus, oleks ehk lihtsam. Tana siis tahtsime Jaeni soita, collectivosid ei lainud, moodasoitev buss ei suvatsenud peatuda jne. Tee aares ootasid vastassuunas minevat transporti 2 tydrukut, 12- ja 17-aastased ja hakkasid mulle muidugi kohe suurteks sopradeks. Vaitsid algul, et nemad oskavad natukene inglise keelt, aga siis selgus, et mina hispaania keelt oskan igatahes paremini kui nemad englishit ehk siis nemad ei osanud midagi. Tydrukud olid muidu vahvad ja olid mulle abiks sellega, et kaisid siis sebimas koiki tyype, kes kuskil autoga jokutasid, et ega nad juhtumisi Jaeni ei lahe. Lopuks ilmus kuskilt valja yks mikrobuss, kuhu nad meid siis peale sebisid. Mones mottes on see tore, saab suhelda erinevate inimestega ja jalgida kuskil teeaares haaletades voi niisama molutades kohalikku elu, kuid pikapeale hakkab vasitama. Kuna meil pole enam Lonely Planeti raamatut, ei olnud meil ka enam korralikku kaarti ega voimalust seda uurides leida mingeid alternatiivseid sihtpunkte, kust oleks voimalik lihtsamini piirini saada.
Kui juba negatiivsetest asjadest jutt, siis teine asi on kohalike keeleoskus...tapsemalt siis, selle puudumine. Siiani olen kohanud 3 inimest, kes on suutnud inglise keeles midagigi raakida, 1 neist meie Iquitose-sober Gazza, tema sober ja veel Leticia hostelis 1 mees, kes elas 20 aastat New Yorgis. Ylejaanud ei oska mitte yhtegi voorkeelt, ka mitte inglise oma, isegi mitte algtasemel, isegi mitte oelda "cat" ja "dog" jms sonad, mis esimese asjana koolis opetatakse. Samuti ei tee nad erinevate keelte vahel vahet, naiteks me raagime Gabrieliga omavahel eesti keeles ja nad ei taju ara, et see ei ole inglise keel, mida me raagime. Peaaegu koik siin arvavad, et oleme USAst. OK, mones mottes ma saan neist aru ka, nad lihtsalt ei kuule muid keeli mitte kuskil, turiste eriti ei kai, filmid on koik dubleeritud, muusikat kuulavad nad peamiselt ainult Peruu enda oma, terve Louna-Ameerika )Brasiilia valja arvatud) on hispaaniakeelne ja neil puudub kontakt ingliskeelse maailmaga.
Ahjaa, yks lahe asi veel, kohanimed. Nimelt armastavad peruukad panna oma kyladele muu maailma suurlinnade nimesid. Buenos Airese nimelisi kylasid on neil paris mitu, yhest neist soitsime ka bussiga labi, lisaks onnestus sama paeva jooksul labi soita veel Florida, San Francisco ja Los Angeles.
Ja autodest - auto puhul on koige olulisem asi tookorras raadio. Olen siin nainud ainult yhte autot, millel tootab spidomeeter ja muud naidikud, need ei ole olulised ega tookorras, samuti ei remondita midagi profylaktika mottes vaid ainult siis, kui midagi konkreetselt laiali laguneb, aga raadio lihtsalt peab tootama ja sealt tuleb alalopmata mingi korvulukustav tilu-lilu kohalik disko.
Positiivse poole pealt loodusest, mis on siin taiesti vapustav, oli nii Amazonase aares kui ka siin, magedes. Kui keegi on nainud ja maletab sellist vana head vesterni nagu "McKenna Kuld", mida Soome YLE TV vanasti naitas ja mis oli mu lapsepolve lemmikfilm, siis siin on just tapselt selline maastik nagu selles filmis ja sama atmosfaar ka. Chachapoyase ymber olid meeletult ilusad maed, kanjonid, metsikud joed jne, see on just selline kant, mille puhul koik "valged mehed" automaatselt eeldavad, et neis magedes peab kindlasti kuhjaga kulda leiduma. Just selle looduse ja ylisobralike ja abivalmis inimeste parast on mul ikkagi vaga kahju Peruust edasi liikuda.
Nats huumorit ka - kui joudsime hotelli, kus hetkel peatume, teatas tydruk vastuvotus, et tavaline tuba maksab 30 soli )120 eek) ja vanniga tuba maksab 40 soli ehk siis ca 160 eeku, vaatasime toad yle ka ja vann oli suur ja ilus ja motlesime, et kuna hind niigi nii odav, las siis olla vanniga, saab seal monuleda. Onneks taipasin kysida, et kas sooja vett ikka on ja selgus siis, et vann on kyll olemas, aga sooja vett ei ole ega ei tule ka, kuna oues niigi palav. Naljamehed, mis mottega siis vanni eest rohkem maksta, kui vannis saab kaia ainult jaakylmas vees?
Nyyd siis Equadori. Selle riigiga seostub eelkoige loomulikult ekvaator, millest me juba korra oleme lennukiga yle lennanud, kuid nyyd siis loodetavasti mooda maismaad ka, lisaks veel mingi kunagine diskohitt, kus kogu loo sisu on see, et tyyp korduvalt roogatab "Equdooooooorrrrrr!!" ja see vist ongi kogu loo sonaline osa. Ja Equador on veel maailma suurim banaanide eksportija ehk siis kannab tiitlit "banaanivabariik" taiesti teenitult. Uued uudised siis banaanivabariigist.