Nonii, võtan nyyd natuke aega, et vahepealsest lähemalt kirjutada. Sageli ei ole mul siin saarel elektrit st ka mitte wifit. Homsest olen Väikesel Maisisaarel, kus ametlikult ei olegi elektrit muul
ajal kui ainult õhtuti. Aga esmalt siis veel Suurest Maisisaarest, kus olen praeguseks 2 ja pool päeva ringi mütanud. Need saared asuvad Atlandi ookeanis, ca 80 km Nicaragua rannikust idas. Olen siin nagu täiesti teises riigis, erinevus mandri-Nicaraguaga on ikka tohutu. Valdavalt on siinsed elanikud musta nahavärviga, miskitod ja garifunad, kes otse loomulikult armastavad kangesti reggaet ega ytle ka igapäevasest väikesest joomingust naljalt ära. Sellest hoolimata on nad siin kõik väga sõbralikud ja nunnukad, ohutud. Enamus mehi on kalamehed ja kalandus ongi saare põhiline tegevus, pyyavad kala ja merivähki...nii vist on lobsteri eestikeelne nimetus? Ka loodus ja kliima on kardinaalselt teine, selline troopiliselt märg ja lopsakas on kõik, see on meeldiv vaheldus mandri-Nicaragua kuumale kuivusele. Eelmised 2 päeva vihmatas, aga see oluliselt ei sega, ongi hea jahedam ringi liikuda. Enamus turiste tegelikult suurt saart ei kylasta vaid suunduvad kohe edasi väikesele, mis on selline turistiparadiis, ilma autodeta jne. Mina aga otsustasin just vastupidi, olla suuremal saarel ka, et kogeda päris kohalikku elu, ilma turistideta, uudistada, kuidas nad ise loomulikult elavad. Selguse huvides, see suur saar ei ole tegelt nii suur midagi - käisin jalgsi yhe päevaga saarele terve ringi peale, sinna sisse jäi söögipaus, pildistamised, vahepeal vihmavarjus olemine jne. Kokku tuli see ring vist veidi alla 20 km. Mōned yksikud turistid siin muidugi on, aga vähe. Kohalikke on kokku ca 7500. Kui saarel mitu päeva järjest ringi kolada, siis hakkavad tasapisi juba paljud inimesed tuttavad olema, ja nad ise siin ka enamvähem kõiki ikka teavad. Esmalt, siia saamine oli päris hull. See lennuk Managuast oli ilmselt maailma väikseim reisilennuk, nn moosiriiul, 12-kohaline, piloodid istusid ilma oma kabiinita lihtsalt esimestel istmstel nagu bussis. Kuna ta nii väike, siis tajub eriti tervavalt seda kõrgust ja iga raputust. Minuga koos olid yhed Hollandi tydrukud, nendega koos seal paaniliselt kartsime, aga no midagi teha ka polnud. Paadid käivad siia ka, aga need pidid veel hullemad olema, eriti praeguste tuultega. Ja ma mäletan veel liiga värskelt seda paadisõitu Guatemalast Belize....brrrrrr. Tuleb lennata, kuigi homme teisele saarele saamiseks on ikka paati vaja, see 15 km eemal. Praeguseks olen oma saare igat pidi läbi jalutamud, ringi peale teinud, vahepeal nats ära eksinud, kohalikega suhelnud ja vahtinud, mis nad teevad jne. Mehed pyyavad enamasti kala või lobsterit ja puhastavad seda rannas. Mōned automehed sõidavad taksot (autosid on täpselr nii meeldivalt vähe, et saab rahulikult igal pool jala kolada ja liiklust väga pole). Naised teevad syya, kantseldsvad lapsi, neid paistab yldse siin väga palju olema. Ja paljud ei tee eriti midagi, lebotavad oma laudonnide ees võrkkiiges ja elu on lill. Kõik on nunnult sõbralikud, rannas näitasid kõik mulle rōōmuga, mis nad teevad ja kuidas...mehed rookisid kala, yks korjas kookost jne. Ja no muidugi loodus on siin lihtsalt erakordne, see meri, täiesti selge läbipaistev vesi, palmid, rannad täiesti tyhjad (kui need kalurid välja arvata). Laen pilte ka, et saab aimu. Mul on väga hea meel siin chillida, ilma turistihorditeta, kõik see loodus minu päralt...
ajal kui ainult õhtuti. Aga esmalt siis veel Suurest Maisisaarest, kus olen praeguseks 2 ja pool päeva ringi mütanud. Need saared asuvad Atlandi ookeanis, ca 80 km Nicaragua rannikust idas. Olen siin nagu täiesti teises riigis, erinevus mandri-Nicaraguaga on ikka tohutu. Valdavalt on siinsed elanikud musta nahavärviga, miskitod ja garifunad, kes otse loomulikult armastavad kangesti reggaet ega ytle ka igapäevasest väikesest joomingust naljalt ära. Sellest hoolimata on nad siin kõik väga sõbralikud ja nunnukad, ohutud. Enamus mehi on kalamehed ja kalandus ongi saare põhiline tegevus, pyyavad kala ja merivähki...nii vist on lobsteri eestikeelne nimetus? Ka loodus ja kliima on kardinaalselt teine, selline troopiliselt märg ja lopsakas on kõik, see on meeldiv vaheldus mandri-Nicaragua kuumale kuivusele. Eelmised 2 päeva vihmatas, aga see oluliselt ei sega, ongi hea jahedam ringi liikuda. Enamus turiste tegelikult suurt saart ei kylasta vaid suunduvad kohe edasi väikesele, mis on selline turistiparadiis, ilma autodeta jne. Mina aga otsustasin just vastupidi, olla suuremal saarel ka, et kogeda päris kohalikku elu, ilma turistideta, uudistada, kuidas nad ise loomulikult elavad. Selguse huvides, see suur saar ei ole tegelt nii suur midagi - käisin jalgsi yhe päevaga saarele terve ringi peale, sinna sisse jäi söögipaus, pildistamised, vahepeal vihmavarjus olemine jne. Kokku tuli see ring vist veidi alla 20 km. Mōned yksikud turistid siin muidugi on, aga vähe. Kohalikke on kokku ca 7500. Kui saarel mitu päeva järjest ringi kolada, siis hakkavad tasapisi juba paljud inimesed tuttavad olema, ja nad ise siin ka enamvähem kõiki ikka teavad. Esmalt, siia saamine oli päris hull. See lennuk Managuast oli ilmselt maailma väikseim reisilennuk, nn moosiriiul, 12-kohaline, piloodid istusid ilma oma kabiinita lihtsalt esimestel istmstel nagu bussis. Kuna ta nii väike, siis tajub eriti tervavalt seda kõrgust ja iga raputust. Minuga koos olid yhed Hollandi tydrukud, nendega koos seal paaniliselt kartsime, aga no midagi teha ka polnud. Paadid käivad siia ka, aga need pidid veel hullemad olema, eriti praeguste tuultega. Ja ma mäletan veel liiga värskelt seda paadisõitu Guatemalast Belize....brrrrrr. Tuleb lennata, kuigi homme teisele saarele saamiseks on ikka paati vaja, see 15 km eemal. Praeguseks olen oma saare igat pidi läbi jalutamud, ringi peale teinud, vahepeal nats ära eksinud, kohalikega suhelnud ja vahtinud, mis nad teevad jne. Mehed pyyavad enamasti kala või lobsterit ja puhastavad seda rannas. Mōned automehed sõidavad taksot (autosid on täpselr nii meeldivalt vähe, et saab rahulikult igal pool jala kolada ja liiklust väga pole). Naised teevad syya, kantseldsvad lapsi, neid paistab yldse siin väga palju olema. Ja paljud ei tee eriti midagi, lebotavad oma laudonnide ees võrkkiiges ja elu on lill. Kõik on nunnult sõbralikud, rannas näitasid kõik mulle rōōmuga, mis nad teevad ja kuidas...mehed rookisid kala, yks korjas kookost jne. Ja no muidugi loodus on siin lihtsalt erakordne, see meri, täiesti selge läbipaistev vesi, palmid, rannad täiesti tyhjad (kui need kalurid välja arvata). Laen pilte ka, et saab aimu. Mul on väga hea meel siin chillida, ilma turistihorditeta, kõik see loodus minu päralt...
No comments:
Post a Comment