Esiteks, kõigile muretsejatele infoks, et minuga on kõik jätkuvalt suurepärases korras ja midagi hullu ei ole juhtunud. Nüüdsest edasi on mul ilmselt ka oluliselt rohkem mahti kirjutamiseks. Kuidagi tõesti ei ole seekord eriti jõudnud aktiivselt blogida, seda osaliselt seetõttu, et oleme Kirstiga siin nii aktiivselt igal pool toimetanud, et väsitame end õhtuks lootusetult ära ja vajume magama. Aga alates tänasest olen siis ülejäänud aja üksi, panin hommikul Kirsti Managuas lennukile ja andsin nagu lastele käsu kätte, et raporteerib ilusti, kui kuskil maandub ja lennukile läheb ja turvaliselt koju jõuab. Üksi olles on mul oluliselt rohkem õhtust kirjutamisaega, kuna üksi ju õhtuti kuskil väljas väga ei kola. Sellest tulenevalt siis nüüd uusi uudiseid 😊
Esiteks, vahepeal oli ikka tapvalt kuum. Granadas oli meil ca 33 kraadi kuuma, siis olime 4 päeva veel põhja pool “kultuuripealinnas” Leonis, kus oli stabiilselt +36 ja lähipäevadeks lubatakse lausa 37. Tegelikult sellega harjub ja tunnen ennast kuumaga suht hästi, ainult magamine oli üsna raske, konditsioneerid ei ole siin üldse mitte levinud ja seda seetõttu, et elekter pidi olema väga kallis. Täna liikusin peale Kirsti lennujaama viimist ise bussiga lõuna poole, sellisesse rannapiirkonda nagu San Juan Del Sur, siin on päeval ca 30-32 kraadi, aga suht tugevad tuuled, mis mõnusalt jahutavad. Aga sellest juba veidi hiljem.
Granadas veetsime siis peamiselt aega vanalinnas kolades, vulkaani kraatrist sisse piiludes ja loodust avastades. Edasi oli meil esialgu plaan minna ida poole, Nicaragua järve teisele kaldale ja sealt paatidega ühtedele väikesaartele, kus elavad erinevad kunstnikud - ûhel saarel tegutsevad maalijad, teisel puidust nikerdajad, kolmandal teevad keraamikat jne. Aga asjad ikka vahel kulgevad omasoodu ringi. Broneerisin seal nimelt bookingu kaudu majutuse ära ja sain sellele vastuse, et kahjuks praegu tavalised paadid saartele ei sõida, sest turiste ei ole, aga privaattransfeer maksab 150 usd. See vastus mu bookingule oli üldse üks lõbus lugemine, sest härra kirjutas mulle muuseas: “ The public boat is not runing becoz not meny turism. In case of good look you can maybe find a boat”. Saan muidugi aru, et härra mõtles mitte good looks vaid good luck, aga väga naljakas oli meil arutleda, et ei tea kas meie välimus nüüd lubab eeldada transporti või mitte...Aga igatahes, 150 usd paadisõidu eest on kindlasti välistatud, nii et otsustasime need saared siis vahele jätta, kui sinna saamine nii komplitseeritud on. Selle asemel suundusime ca 80 km põhja pool olevasse Leoni, mis osutus tegelikult ideaalseks valikuks. Leon oli veidi vähem ilus ja klanitud kui Granada, kuid kuidagi rahulikum, suursugusem, kohaliku kultuurielu keskus, kus turistide heaks midagi eriti tehtud ei ole ja see on suurepärane, annab võimaluse olla osa tavalisest kohalikust elust. Üldse saan etteruttavalt öelda, et Nicaraguas tervikuna ei ole eraldi turistide jaoks suurt midagi erilist tehtud. Mentaliteet on selline, et meie siin elame rahulikult oma elu ja teeme oma asju - kui keegi tahab tulla ja olla ja vaadata, siis võtame avasüli vastu ja näitame, kuidas me siin elame, aga mingit ekstra turismitööstust ei ole. Ei massides suveniirimüüjaid, teenuste pakkujaid vms. Seega ongi nii, et saame minna sinna, kuhu kohalikud ise liiguvad. Jälgida nende keskel igapäevast elu. Kui kuskil on mingi vaatamisväärsus vms, siis reeglina ei ole selle kohta ühtegi viita, silti, reklaami jne. Saad minna vaatama, kui ise tead ja oskad küsida. Siiani on minu jaoks üks ehedamaid elamusi siin, kui läksime vaatama ühte poolmetsikut kohviistandust, kus oli metsavahel ka muistsete indiaanlaste kaljujooniseid, ning sissepääsu juures olevas putkas joonistas kohalik kutt meile pastakaga vihikulehe peale primitiivse kaardi, et me ära ei eksiks. Suht igal pool mujal maailmas oleks sellises kohas olnud suur office, piletid, infovoldikud, kaart, laudteed turistile käimiseks, suveniiriputkad enne ja pärast...Sellepärast Nicaragua mulle sobibki, et see on 100% naturaalne ja ehe.
Aga Leon siis. Minu jaoks oli suurim elamus see, et Leonis tegitseb üks firma, kes pakub ainsana maailmas ash boardingut. Ash boarding ehk volcano boarding on selline aktsioon, kus tuleb esmalt matkata lumelaua moodi lauaga üles vulkaani otsa ja siis saab lasta selle lauaga mööda vulkaani külge ja tuhka alla. Uurisin netist, praegu on Nicaragua ainus riik maailmas, kus sellist asja teha saab. Kahtlesin küll kuni lōpuni, kas oma kõrgusekartuse tõttu sealt ikka alla tuldud saan, aga selgus, et kui juba korra seal ülal oled, ega siis tegelikult muudmoodi alla ei saagi 😀 Kõhuli vast võiks põhimõtteliselt ks 😀 Igatahes, alla pidi kuidagi siiski saama ja mul ei jäänud muud üle, kui selle lauaga ikka lasta. Ei olnud tegelikult üldse hull, hea meelega teeks veel. Ühed hullud rootslased tulid lumelauaga püsti alla...püsti olid nad küll tegelikult esimesed paar sekundit ja seal edasi ikka ka pigem kõhuli. Lisaks käisine Leonis ühel ajalootuuril vana kindluse otsas, kindlus tegutses 70ndatel revolutsiooni ajal ka vangla ja piinamiskohana. Ega ei olnud väga meeldiv tunne seal olla, aga samas äärmiselt hariv ja huvitav. Kirsti jaoks oli suur highlight see, et nägime seal päris elus skorpionit, ta ei olnud enne näinud. Lisaks õppisime selgeks Nicaragua olulisima joogi Nica libre tegemise. Nica libre koosneb rummist ja cocast, olles põhimõtteliselt sama, mis cuba libre. Cuba librest eristab teda aga see, et nica libre puhul segatakse jook pärast näpuga segamini ka ja kellegi jaoks ei ole mingi teema see, et enne näiteks käsi pesta vms. Mulle sobib 😀
Kuna Leon oli siiski ka tapvalt kuum, sõitsime vahepeal chicken busidega lähedalasivasse randa end jahutama. Rannad on siin pikad, liivased, inimtühjad, rahulikud...ei mingit turistinänni ega putkandust vms. Lihtsalt loodus.
Täna hommikul siis oli ikkagi aeg edasi liikuda. Peale Kirsti lennujaama organiseerimist suundusin ise bussi peale, et nüüd paar päeva veidi suuremas rannapiirkonnas puhata. Bussijaamas orienteeruda püüdes kohtasin ühte Itaalia kutti, kes vastas mu küsimuse peale, et kas ta otsib sama bussi, et ta tegelt veel üldse ei tea, kuhu ta tahaks minna 😀 Ta nimelt oli juba mitmel pool käinud, kuskil eriti ei meeldinud, kojulennuni mitu päeva aega. Lõpuks ta otsustas, et kuna tabei tea, kuhu ta tahab minna, siis võib samahästi ka randa minna, sõitsime koos siia San Juan del Suri, aga edasi ma ei teagi, kuhu ta kulges. Minust jäi bussipeatusesse. Bussijuht oli mingi hull bus racer, tegi sellist sõitu, et ma mõtlesin, et see chicken bus annab otsad tal. Igatahes nyyd olen siis paar päeva San Juan del Suris. Palju pole jõudnud veel avastada, peale selle, et rand on kena, mu hostelist on imelised vaated üle linna ja lahe, hea on siin võrkkiiges lebotada...ainult et täiesti kohutav metsik tuul on kogu aeg. Kogu aeg mõtlen, millal see plekk katuselt lendu laseb. Siin elab mul üks pensionil briti härra, ta ütles, et iga aasta tuleb siia talvituma ja viimastel aastatel on ka kliima ja loodus täiesti ettearvamatu olnud, näiteks see metsik tuul siin ei olevat sugugi tavaline. Õhtul linnast tulles sattusin siin omamoodi huvitava aktsiooni peale, nimelt käimas oli tänavaäärne isetekkeline usklik disko. Tee ääres olid pargitud autod, tehtud mingi grillinurk, plasttoolid pandud maha tee veerde ja majs ette ja kõik kohad täis energiliselt laulvaid ja kergelt kepsutavaid inimesi. Jäin uudistama, et mis toimub. Laulmise vahele pidad yks naine usklikku jutlust. Kohalikud muidugi nägid, et ma piilun, ja yks mees asus mind sõbralikult valgustama. Nimelt oli maja omanik üks naine, kes oli millegi eest saanud linnalt tema jaoks väga olulise tunnustuse või auhinna. Muidugi ei saa aga midagi linnalt ega oma töö ja vaevaga vaid ikka ainult suurest jumala armust. Naine organiseeris oma maja ette jumala kiituseks disko. Koguduse inimesed olid paljud kuskilt eemalt, seega oli organiseeritud suur kastiga auto nende transportimiseks. Tegin sellest aktsioonist video ka, aga esialgu pole kindel, kas õnnestub yles laadida. Praegu suundun magama ja lisan mõned pildid vahepealsest. Edasi muljetan vast homme.
Esiteks, vahepeal oli ikka tapvalt kuum. Granadas oli meil ca 33 kraadi kuuma, siis olime 4 päeva veel põhja pool “kultuuripealinnas” Leonis, kus oli stabiilselt +36 ja lähipäevadeks lubatakse lausa 37. Tegelikult sellega harjub ja tunnen ennast kuumaga suht hästi, ainult magamine oli üsna raske, konditsioneerid ei ole siin üldse mitte levinud ja seda seetõttu, et elekter pidi olema väga kallis. Täna liikusin peale Kirsti lennujaama viimist ise bussiga lõuna poole, sellisesse rannapiirkonda nagu San Juan Del Sur, siin on päeval ca 30-32 kraadi, aga suht tugevad tuuled, mis mõnusalt jahutavad. Aga sellest juba veidi hiljem.
Granadas veetsime siis peamiselt aega vanalinnas kolades, vulkaani kraatrist sisse piiludes ja loodust avastades. Edasi oli meil esialgu plaan minna ida poole, Nicaragua järve teisele kaldale ja sealt paatidega ühtedele väikesaartele, kus elavad erinevad kunstnikud - ûhel saarel tegutsevad maalijad, teisel puidust nikerdajad, kolmandal teevad keraamikat jne. Aga asjad ikka vahel kulgevad omasoodu ringi. Broneerisin seal nimelt bookingu kaudu majutuse ära ja sain sellele vastuse, et kahjuks praegu tavalised paadid saartele ei sõida, sest turiste ei ole, aga privaattransfeer maksab 150 usd. See vastus mu bookingule oli üldse üks lõbus lugemine, sest härra kirjutas mulle muuseas: “ The public boat is not runing becoz not meny turism. In case of good look you can maybe find a boat”. Saan muidugi aru, et härra mõtles mitte good looks vaid good luck, aga väga naljakas oli meil arutleda, et ei tea kas meie välimus nüüd lubab eeldada transporti või mitte...Aga igatahes, 150 usd paadisõidu eest on kindlasti välistatud, nii et otsustasime need saared siis vahele jätta, kui sinna saamine nii komplitseeritud on. Selle asemel suundusime ca 80 km põhja pool olevasse Leoni, mis osutus tegelikult ideaalseks valikuks. Leon oli veidi vähem ilus ja klanitud kui Granada, kuid kuidagi rahulikum, suursugusem, kohaliku kultuurielu keskus, kus turistide heaks midagi eriti tehtud ei ole ja see on suurepärane, annab võimaluse olla osa tavalisest kohalikust elust. Üldse saan etteruttavalt öelda, et Nicaraguas tervikuna ei ole eraldi turistide jaoks suurt midagi erilist tehtud. Mentaliteet on selline, et meie siin elame rahulikult oma elu ja teeme oma asju - kui keegi tahab tulla ja olla ja vaadata, siis võtame avasüli vastu ja näitame, kuidas me siin elame, aga mingit ekstra turismitööstust ei ole. Ei massides suveniirimüüjaid, teenuste pakkujaid vms. Seega ongi nii, et saame minna sinna, kuhu kohalikud ise liiguvad. Jälgida nende keskel igapäevast elu. Kui kuskil on mingi vaatamisväärsus vms, siis reeglina ei ole selle kohta ühtegi viita, silti, reklaami jne. Saad minna vaatama, kui ise tead ja oskad küsida. Siiani on minu jaoks üks ehedamaid elamusi siin, kui läksime vaatama ühte poolmetsikut kohviistandust, kus oli metsavahel ka muistsete indiaanlaste kaljujooniseid, ning sissepääsu juures olevas putkas joonistas kohalik kutt meile pastakaga vihikulehe peale primitiivse kaardi, et me ära ei eksiks. Suht igal pool mujal maailmas oleks sellises kohas olnud suur office, piletid, infovoldikud, kaart, laudteed turistile käimiseks, suveniiriputkad enne ja pärast...Sellepärast Nicaragua mulle sobibki, et see on 100% naturaalne ja ehe.
Aga Leon siis. Minu jaoks oli suurim elamus see, et Leonis tegitseb üks firma, kes pakub ainsana maailmas ash boardingut. Ash boarding ehk volcano boarding on selline aktsioon, kus tuleb esmalt matkata lumelaua moodi lauaga üles vulkaani otsa ja siis saab lasta selle lauaga mööda vulkaani külge ja tuhka alla. Uurisin netist, praegu on Nicaragua ainus riik maailmas, kus sellist asja teha saab. Kahtlesin küll kuni lōpuni, kas oma kõrgusekartuse tõttu sealt ikka alla tuldud saan, aga selgus, et kui juba korra seal ülal oled, ega siis tegelikult muudmoodi alla ei saagi 😀 Kõhuli vast võiks põhimõtteliselt ks 😀 Igatahes, alla pidi kuidagi siiski saama ja mul ei jäänud muud üle, kui selle lauaga ikka lasta. Ei olnud tegelikult üldse hull, hea meelega teeks veel. Ühed hullud rootslased tulid lumelauaga püsti alla...püsti olid nad küll tegelikult esimesed paar sekundit ja seal edasi ikka ka pigem kõhuli. Lisaks käisine Leonis ühel ajalootuuril vana kindluse otsas, kindlus tegutses 70ndatel revolutsiooni ajal ka vangla ja piinamiskohana. Ega ei olnud väga meeldiv tunne seal olla, aga samas äärmiselt hariv ja huvitav. Kirsti jaoks oli suur highlight see, et nägime seal päris elus skorpionit, ta ei olnud enne näinud. Lisaks õppisime selgeks Nicaragua olulisima joogi Nica libre tegemise. Nica libre koosneb rummist ja cocast, olles põhimõtteliselt sama, mis cuba libre. Cuba librest eristab teda aga see, et nica libre puhul segatakse jook pärast näpuga segamini ka ja kellegi jaoks ei ole mingi teema see, et enne näiteks käsi pesta vms. Mulle sobib 😀
Kuna Leon oli siiski ka tapvalt kuum, sõitsime vahepeal chicken busidega lähedalasivasse randa end jahutama. Rannad on siin pikad, liivased, inimtühjad, rahulikud...ei mingit turistinänni ega putkandust vms. Lihtsalt loodus.
Täna hommikul siis oli ikkagi aeg edasi liikuda. Peale Kirsti lennujaama organiseerimist suundusin ise bussi peale, et nüüd paar päeva veidi suuremas rannapiirkonnas puhata. Bussijaamas orienteeruda püüdes kohtasin ühte Itaalia kutti, kes vastas mu küsimuse peale, et kas ta otsib sama bussi, et ta tegelt veel üldse ei tea, kuhu ta tahaks minna 😀 Ta nimelt oli juba mitmel pool käinud, kuskil eriti ei meeldinud, kojulennuni mitu päeva aega. Lõpuks ta otsustas, et kuna tabei tea, kuhu ta tahab minna, siis võib samahästi ka randa minna, sõitsime koos siia San Juan del Suri, aga edasi ma ei teagi, kuhu ta kulges. Minust jäi bussipeatusesse. Bussijuht oli mingi hull bus racer, tegi sellist sõitu, et ma mõtlesin, et see chicken bus annab otsad tal. Igatahes nyyd olen siis paar päeva San Juan del Suris. Palju pole jõudnud veel avastada, peale selle, et rand on kena, mu hostelist on imelised vaated üle linna ja lahe, hea on siin võrkkiiges lebotada...ainult et täiesti kohutav metsik tuul on kogu aeg. Kogu aeg mõtlen, millal see plekk katuselt lendu laseb. Siin elab mul üks pensionil briti härra, ta ütles, et iga aasta tuleb siia talvituma ja viimastel aastatel on ka kliima ja loodus täiesti ettearvamatu olnud, näiteks see metsik tuul siin ei olevat sugugi tavaline. Õhtul linnast tulles sattusin siin omamoodi huvitava aktsiooni peale, nimelt käimas oli tänavaäärne isetekkeline usklik disko. Tee ääres olid pargitud autod, tehtud mingi grillinurk, plasttoolid pandud maha tee veerde ja majs ette ja kõik kohad täis energiliselt laulvaid ja kergelt kepsutavaid inimesi. Jäin uudistama, et mis toimub. Laulmise vahele pidad yks naine usklikku jutlust. Kohalikud muidugi nägid, et ma piilun, ja yks mees asus mind sõbralikult valgustama. Nimelt oli maja omanik üks naine, kes oli millegi eest saanud linnalt tema jaoks väga olulise tunnustuse või auhinna. Muidugi ei saa aga midagi linnalt ega oma töö ja vaevaga vaid ikka ainult suurest jumala armust. Naine organiseeris oma maja ette jumala kiituseks disko. Koguduse inimesed olid paljud kuskilt eemalt, seega oli organiseeritud suur kastiga auto nende transportimiseks. Tegin sellest aktsioonist video ka, aga esialgu pole kindel, kas õnnestub yles laadida. Praegu suundun magama ja lisan mõned pildid vahepealsest. Edasi muljetan vast homme.
No comments:
Post a Comment