Lõpuks ometi Costa Ricas kohal ja natuke juba ka välja maganud. Eestiga on meil 8 h ajavahe st siin on praegu juba varahommik, kell 6. Selle ajavahe tõttu olengi juba ka kell 6 hommikul üleval ja kuna midagi veel kuskil ei toimu, hea aeg kirjutamiseks. Aga lühidalt vahepealsest.
Peale 12,5 h lennukis maandusime lõpuks eile varahommikul Mexico Citys, kus oli 4 tundi aega Costa Rica lennuni. Linna selle ajaga hästi ei jõua avastada, nii et seekord piirdus Mexico City külastamine ainult lennujaamaga. Koroonaviiruse huvilistele - veidral kombel oli üsna palju lennujaamatöötajaid näomaskides, kuigi Lõuna- ja Kesk-Ameerikas pole mu meelest küll ühtegi haiguse juhtu olnud. Kõige lahedam kogemus Mexico City lennujaamaga oli see, et sisuliselt kohe peale passikontrolli läbimist, no kohe mingi paar meetrit peale passilauda pakuti degusteerimiseks tasuta alkoholi - tequila ja mingid muud kohalikud alkod. Suht naljakas, muidu ju ikka mõnikord lennujaamapoed pakuvad tasuta kommi, shoksi vms maitsta, aga siin oli igas poes tasuta alko. Welcome to Mexico! Tegelikult läks 4 h lennujaamas kiiresti, vaatasime poode ja käisime korralikult söömas...selle söömise puhul on lahe see, et tellisime muuhulgas guacamolet krõpsudega ja tütarlaps tegi seda nii, et tuli oma käruga meie laua kõrvale, et me ilusti kohapeal näeksime, kuidas ta seda teeb, uhmerdas avokaadosid pudruks ja miksis muude asjadega jne.
Lennukis istusime kõrvuti ühe mehhiko härraga, kes rääkis, et elab ja töötab USAs ja vahepeal Costa Ricas ning saime koos palju Trumpi müüri üle nalja visata ning teda taga kiruda 😀 Elagu rahvaste sõprus ja vendlus...ja Donald Trump, kes annab kõigile ühist jutuainet.
Lõpuks siis olime Costa Ricas kohal, sõitsime tavalise kohalike bussiga San Jose linna ja suundusime hostelisse. Minu esimene Costa Rica mulje - kurat, külm on! Ok päeval päikesega ei ole eriti, 25 kraadi sooja, aga õhtul ja öösel on ca 18 ja kütet meil ei ole (ega korralikult suletavaid aknaid). Panin magamiseks dressipluusi selga. Jahedus tuleneb sellest, et San Jose on ca 1200 m peal mägedes. Homme hommikul liigume siit bussiga edasi Nicaraguasse ja ootan seda väga, sooja mõttes just. Hostel on meil tegelikult küll imeline, vanas maamõisa stiilis majas, ilusti kunstipärsselt renoveeritud jne. Lisan pärast pilte ka. San Jose linn ise on selline koht, kus turiste väga ei käi, sest kõik suunduvad kohe randadesse või loodusesse, mis on siin tõepoolest imeline. Küll aga jätame selle ise vahele, sest Costa Rica on ühtlasi ka väga kallis ja vihmametsade ning kauni looduse nautimiseks on siin igal pool kordades odavamaid riike. Linn ise ei ole midagi nii erilist, lihtsalt huvitav inimeste vaatamiseks ja melusse sisse elamiseks. Ja pikast lendamisest välja puhkamiseks. Eile jalutasime läbi linna peatänava, lobisesime mõne kohalikuga (nad on väga nunnud ja sõbralikud siin), jälgisime tänavamelu jne. Sattusime lobisema ühe noore kutiga, kes töötab t-särgi poes, ta Venezuelast (neid palju siin praegu Venezuela poliitilise ja majandusliku olukorra tõttu), õppisime vastastukku sõnu, tema inglise keeles ja mina hispaania keeles. Samuti leidsime siin Peruu restorani ja selgus, et Kirsti pole kunagi elus käinud Peruu restos ega tea sealsetest toitudest midagi. Mul muidugi isutas kangesti ceviche ja pisco sour järele ja nii veetsimegi suht palju aega nunnus Peruu restos. Ceviche oli hea ja pisco veel parem 😀 Täna lähme ka. Resto on väga lahe ja autentne, nagu Peruus oleks tõesti.
Eile õhtul tuppa jõudes mõtlesin veel blogida, aga vajusin ära, ikka läbi võttis kõik see lendamine ja magamatus. Täna siis avastame veel San Jose eri piirkondi ja homme hommikul lõpuks bussiga Nicaraguasse (ja sooja!) Lisan mõned pildid eilsest, majutusest jne. Ja Kirsti lookas laua taga söömas, mis on omaette vaatamisväärsus, sest ta ju ei söö muidu (eriti).
Peale 12,5 h lennukis maandusime lõpuks eile varahommikul Mexico Citys, kus oli 4 tundi aega Costa Rica lennuni. Linna selle ajaga hästi ei jõua avastada, nii et seekord piirdus Mexico City külastamine ainult lennujaamaga. Koroonaviiruse huvilistele - veidral kombel oli üsna palju lennujaamatöötajaid näomaskides, kuigi Lõuna- ja Kesk-Ameerikas pole mu meelest küll ühtegi haiguse juhtu olnud. Kõige lahedam kogemus Mexico City lennujaamaga oli see, et sisuliselt kohe peale passikontrolli läbimist, no kohe mingi paar meetrit peale passilauda pakuti degusteerimiseks tasuta alkoholi - tequila ja mingid muud kohalikud alkod. Suht naljakas, muidu ju ikka mõnikord lennujaamapoed pakuvad tasuta kommi, shoksi vms maitsta, aga siin oli igas poes tasuta alko. Welcome to Mexico! Tegelikult läks 4 h lennujaamas kiiresti, vaatasime poode ja käisime korralikult söömas...selle söömise puhul on lahe see, et tellisime muuhulgas guacamolet krõpsudega ja tütarlaps tegi seda nii, et tuli oma käruga meie laua kõrvale, et me ilusti kohapeal näeksime, kuidas ta seda teeb, uhmerdas avokaadosid pudruks ja miksis muude asjadega jne.
Lennukis istusime kõrvuti ühe mehhiko härraga, kes rääkis, et elab ja töötab USAs ja vahepeal Costa Ricas ning saime koos palju Trumpi müüri üle nalja visata ning teda taga kiruda 😀 Elagu rahvaste sõprus ja vendlus...ja Donald Trump, kes annab kõigile ühist jutuainet.
Lõpuks siis olime Costa Ricas kohal, sõitsime tavalise kohalike bussiga San Jose linna ja suundusime hostelisse. Minu esimene Costa Rica mulje - kurat, külm on! Ok päeval päikesega ei ole eriti, 25 kraadi sooja, aga õhtul ja öösel on ca 18 ja kütet meil ei ole (ega korralikult suletavaid aknaid). Panin magamiseks dressipluusi selga. Jahedus tuleneb sellest, et San Jose on ca 1200 m peal mägedes. Homme hommikul liigume siit bussiga edasi Nicaraguasse ja ootan seda väga, sooja mõttes just. Hostel on meil tegelikult küll imeline, vanas maamõisa stiilis majas, ilusti kunstipärsselt renoveeritud jne. Lisan pärast pilte ka. San Jose linn ise on selline koht, kus turiste väga ei käi, sest kõik suunduvad kohe randadesse või loodusesse, mis on siin tõepoolest imeline. Küll aga jätame selle ise vahele, sest Costa Rica on ühtlasi ka väga kallis ja vihmametsade ning kauni looduse nautimiseks on siin igal pool kordades odavamaid riike. Linn ise ei ole midagi nii erilist, lihtsalt huvitav inimeste vaatamiseks ja melusse sisse elamiseks. Ja pikast lendamisest välja puhkamiseks. Eile jalutasime läbi linna peatänava, lobisesime mõne kohalikuga (nad on väga nunnud ja sõbralikud siin), jälgisime tänavamelu jne. Sattusime lobisema ühe noore kutiga, kes töötab t-särgi poes, ta Venezuelast (neid palju siin praegu Venezuela poliitilise ja majandusliku olukorra tõttu), õppisime vastastukku sõnu, tema inglise keeles ja mina hispaania keeles. Samuti leidsime siin Peruu restorani ja selgus, et Kirsti pole kunagi elus käinud Peruu restos ega tea sealsetest toitudest midagi. Mul muidugi isutas kangesti ceviche ja pisco sour järele ja nii veetsimegi suht palju aega nunnus Peruu restos. Ceviche oli hea ja pisco veel parem 😀 Täna lähme ka. Resto on väga lahe ja autentne, nagu Peruus oleks tõesti.
Eile õhtul tuppa jõudes mõtlesin veel blogida, aga vajusin ära, ikka läbi võttis kõik see lendamine ja magamatus. Täna siis avastame veel San Jose eri piirkondi ja homme hommikul lõpuks bussiga Nicaraguasse (ja sooja!) Lisan mõned pildid eilsest, majutusest jne. Ja Kirsti lookas laua taga söömas, mis on omaette vaatamisväärsus, sest ta ju ei söö muidu (eriti).
No comments:
Post a Comment