Lõpuks ometi Nicaraguas! Siin on soojem, lihtsam, söök on odav ja rumm veel odavam, nii et elu on lill. Meie majutuskohas maksab suur klaas cuba libret ca 1,5 eur, nii et...arvake ise ära, mis me siin teeme 😀
Paar sõna siis vahepealsest (rohkem kui paar sõna ei pruugi nende cuba librede pärast eriti õnnestuda). Eilse päeva kolasime veel Costa Ricas, San Jose linnas. Käisime mitmes lahedas kunstipoes ja galeriis, lisaks Kolumbuse-eelse perioodi kulda vaatamas rahvuslikus kullamuuseumis. Oli huvitav ja nunnu, aga üldiselt siiski on Costa Rica mõttetult kallis ja ei saa kuidagi öelda, et San Jose mingi väga eriline koht oleks. Täna hommikul aga startisime bussiga Nicaragua poole teele. Poole maa peale lagunes buss ära, rattaga mingi jama. Bussijuht oli sellone väga nunnukas, ohkas südantlõhestavalt ja rebis endal särgi seljast, et remontima asuda, lisaks oli abiks lähedal parkinud rekka juht. Ok buss sai varsti korda ja liikuma. Siis tuli söögipeatus, kus juht kimas selle bussiga hooga otse poe ees olevasse seina kinni. Mõtlesin hääle põhjal, et raudselt kukkus esiotsas midagi küljest ära, aga vist siiski mitte, buss liikus ja kohale saime. Ainult et sel bussil ei töötanud ka uks, kui oli vaja avada, pidi juht ise käsitsi seda pressima, et lahti saada. Piiripunktis, kus kõik pidid msha minema, oli see üsna lõbus. Nicaraguas organiseerisime end Ometepe nimelisele saarele, mis asub keset Nicaragua järve. Ometepe on eriline selle poolest, et siin on 2 suurt vulkaani ja hulgamisti ilusat loodust. Ometepest ma kirjutaks veel kindlasti pikemalt, aga see kuramuse rumm annab tunda, seega säästan teid ja ennast praegu edasisest. Teine päev. Praegu mõned pildid ja kustun ära. Homme pikemalt.
Paar sõna siis vahepealsest (rohkem kui paar sõna ei pruugi nende cuba librede pärast eriti õnnestuda). Eilse päeva kolasime veel Costa Ricas, San Jose linnas. Käisime mitmes lahedas kunstipoes ja galeriis, lisaks Kolumbuse-eelse perioodi kulda vaatamas rahvuslikus kullamuuseumis. Oli huvitav ja nunnu, aga üldiselt siiski on Costa Rica mõttetult kallis ja ei saa kuidagi öelda, et San Jose mingi väga eriline koht oleks. Täna hommikul aga startisime bussiga Nicaragua poole teele. Poole maa peale lagunes buss ära, rattaga mingi jama. Bussijuht oli sellone väga nunnukas, ohkas südantlõhestavalt ja rebis endal särgi seljast, et remontima asuda, lisaks oli abiks lähedal parkinud rekka juht. Ok buss sai varsti korda ja liikuma. Siis tuli söögipeatus, kus juht kimas selle bussiga hooga otse poe ees olevasse seina kinni. Mõtlesin hääle põhjal, et raudselt kukkus esiotsas midagi küljest ära, aga vist siiski mitte, buss liikus ja kohale saime. Ainult et sel bussil ei töötanud ka uks, kui oli vaja avada, pidi juht ise käsitsi seda pressima, et lahti saada. Piiripunktis, kus kõik pidid msha minema, oli see üsna lõbus. Nicaraguas organiseerisime end Ometepe nimelisele saarele, mis asub keset Nicaragua järve. Ometepe on eriline selle poolest, et siin on 2 suurt vulkaani ja hulgamisti ilusat loodust. Ometepest ma kirjutaks veel kindlasti pikemalt, aga see kuramuse rumm annab tunda, seega säästan teid ja ennast praegu edasisest. Teine päev. Praegu mõned pildid ja kustun ära. Homme pikemalt.
No comments:
Post a Comment