Koduteele

Pean kõigepealt väga vabandust paluma viimase aja mittekirjutamise pärast. Reisi lõpp juba, kuu aega teel olnud, nii palju erinevaid tegemisi ja juhtumisi, väsinud kuidagi praegu. Kuu aega ei tundugi nagu nii palju, aga kui nii aktiivselt toimetada, kogu aeg on uued elamused jne, siis ajataju on kuidagi teine. Kui ma näiteks praegu mõtlen reisi alguse peale, kui Kirstiga Costa Ricas olime, siis tundub mulle, nagu oleks see juba mingi pool aastat tagasi olnud. Igatahes, muretsemiseks ei ole põhjust, kõik on jätkuvalt suurepärases korras. Paari tunni pärast lendan oma saartelt tagasi Managuasse ja siis homme keskpäeval alustan sealt koju lendamist. Eeldatavalt peaksin Tallinnasse jõudma teisipäeva õhtul hilja, nats enne sydaööd. Käisin vahepeal teisel saarel, Väikesel Maisisaarel. Tahtsin seal paar päeva kauem olla tegelikult, sga seal tekkisid omad probleemid, seega tulin eile suuremale saarele tagasi, et olla kindel, et ikka saan oma lennule. Probleemide all pean silmas ilma - sinna käivad suht väikesed kalapaadid ja tugeva tuulega need ei sōida. Kohalikud rääkisid, et nädalavahetusel tuleb torm ja vōib juhtuda, et paadid ei sõida ja keegi ei saa saarelt liikuma. Sinna lõksu jäämise vältimiseks tulin igaks juhuks varem tulena. Tormi nyyd päris ei ole praegu, aga tuul on suht tugev kyll. Väiksem saar oli kyll väga ilus ja idylliline, aga sellega on omad hädad - esmalt see ilm, mille tõttu vahepeal vōib olla, et päevade kaupa ei saa liikuma. Teiseks ei ole neil seal sageli elektrit, mul vist kolmest päevast kahel ei olnud. Muidu nagu polekski sellega häda, aga ei saa laadida moblat jne. Lisaks on kõik oluliselt kallim tänu turismindusele ja sellele, et kogu kraam tuleb kaugelt paatidega kohale vedada ja sageli halva ilma tõttu paadid ei käi. Rannad olid muidugi imelised ja see oli selline nunnu autovaba yksiku  saare idyll. Panen mõned pildid ka. Siin suuremal Maisisaarel oli eile õhtul tohutu aktsioon, nimelt pesapalliturniir, selle raames toimus siin saarel oluline kohtumine Managua ja Kariibimere regiooni vahel ja vähemalt pool saart oli kohal kaasa elamas. Läksin ka ...mitte et mul pesapallist halli aimugi oleks, aga nn kohalikust elust osa saamise mõttes ja rahvast vaatama. See oli suht naljakas muidu, kohtasin seal yhte saksa meest, kes olinka tulnud sama mõttega vaatama ja ei teadnud pesapallist midagi. Me siis omavahel seal ikka arutasime, et ei tea, mis nyyd toimub jne. Kohalikel oli nalja palju, meid “rumalaid” vaadates. Nyyd aga hakkan pakkima ja sättima oma lennule varsti. Pildid siis ka.