Olene viimast õhtut oma Ometepe saarel ja praeguseks suurena osa saarest läbi kolanud, seega viimased muljed siit.
Eile kõndisime läbi saare metsikuma põhjaosa ning jõudsime lõpuks välja nn rannakuurortisse, kus tegelikult oli lihtsalt lõputult metsikut tühja randa ja mõned hostelid-söögikohad. See metsik loodus ümberringi oli igati lummav ja eriline, tekitas natuke nagu sellise maailma äärel oleku tunde. Päeva parim elamus oli aga see, et nägime rannas väga lähedalt enda ees korallmadu. Tean korallmadu seetõttu, et olen teda varasemalt Peruus näinud. Tegu on ülimürgise maoga, temast mürgisem on veel ainult must mamba. Igaks juhuks uurisime veel järgi ja googeldasime, korallmaod tõesti elavad siin piirkonnas. Aga muidugi ei ole ka mürgimaod kaugeltki mitte hullunult kallale kargavad kiskjad ja madu pelgas meid ilmselt oluliselt rohkem kui meie teda. Hakkasime eile jääma tagasi tulekuga õhtu peale ja mõtlesime, kuidas koju saada, kui meie kõrval peatus auto ja selgus, et juht oli meie naaber samast hotellist, ta nimelt oli meid seal näinud ja mäletas. Tegu oli meeldiva härraga, kes elab muidu Barcelonas, kuid oli ka siin puhkusel. Tänu talle saime autoga otse koduukse ette. Muide, see vulkaan siin ikka vaikselt susiseb ka, kogu aeg ajab tasapisi mingit auru välja.
Täna avastasime veel erinevaid paiku, aga sellest kirjutan millalgi hiljem, praegu väga väsinud. Oleme kõik päevad kõndinud ligi 20 km ja õhtuks end päris ära väsitanud, seega pikalt ei jaksa. Üldiselt naljas asi Nicaragua puhul on see, et kõik asjad on siin suht indikatiivsed. Näiteks hinnad. Esmalt küsiti meilt meie majutusasutuses ca 20 usd vähem raha. Teiseks on söögikohtades tavaline, et mingi asja hind on näiteks vahemikus 60-70 cordobat (nats alla 2 eur). Tõeline hind selgub hiljem makstes. Ja mitu päeva järjest sama asja tellides võib hind eri päevadel erineda. Bussipilet samasse kohta võib ühel korral olla 20 cordobat, samas aga ka 18 cordobat. Bussiajad on indikatiivsed - läheb siis kui läheb. Info osade vaatamisväärsuste kohta ka - kuskil umbes siin on midagi, aga kus just, ei tea täpselt. Ka kogused on suhtelised - vōiks eeldada, et tellides 1 kokteili ja makstes 1 kokteili eest, saadki 1 kokteili. Aga ei ole nii lihtne. Eile tellis Kirsti ühe külapoe ees baaris smoothiet ja sai ühe asemel 2. Kui naine teist tegema hakkas, siis ma kähku igaks juhuks ütlesin, et eiei mulle pole vaja...naine vastu, et ma ei teegi sulle, ma teen talle (Kirstile) juurde 😀 Aga raha võttis ikka 1 eest.
Teine asi, mis on Nica puhul väga erinev ja eriline, on täielik nn turisminduse puudumime. Vaatamisväärsused on, kuskil, neid eriti ei reklaamita, ei viida turiste tuuridele, ei ole suveniiride müüjaid ega muud kaubandust, keegi ei paku midagi eksta...on tavaline kohalik elu, mida külalised võivad kaeda ja osa olla, kuid midagi erilist turistide heaks pole. Ja see on tore. Täna käisime vaatamas mägedes ühte kohviistandust, samuti olid seal mägedes (vulkaani jalamil) iidsed kivid muistsete indiaanlaste kaljujoonistega. Ei müüdud suveniire ega üldse mitte midagi, einolnud kohvikuid jne...no kõike seda, mis igal pool mujal käiks asja juurde. Tahad, mine vaata ja uudista, oma asi, reklaame ka kuskil eriti pole. Ja see on erakordselt meeldiv, et turiste ei kohelda kuidagi nagu liikuvaid rahakotte vaid endaga võrdseid külalisi. Aga nüüd olen küll üliväsinud, pikemalt muljetan mõni teine päev. Lisan pildi meie korallmaost ja kaljujoonistest ja niisama, avastusretkedelt.
Eile kõndisime läbi saare metsikuma põhjaosa ning jõudsime lõpuks välja nn rannakuurortisse, kus tegelikult oli lihtsalt lõputult metsikut tühja randa ja mõned hostelid-söögikohad. See metsik loodus ümberringi oli igati lummav ja eriline, tekitas natuke nagu sellise maailma äärel oleku tunde. Päeva parim elamus oli aga see, et nägime rannas väga lähedalt enda ees korallmadu. Tean korallmadu seetõttu, et olen teda varasemalt Peruus näinud. Tegu on ülimürgise maoga, temast mürgisem on veel ainult must mamba. Igaks juhuks uurisime veel järgi ja googeldasime, korallmaod tõesti elavad siin piirkonnas. Aga muidugi ei ole ka mürgimaod kaugeltki mitte hullunult kallale kargavad kiskjad ja madu pelgas meid ilmselt oluliselt rohkem kui meie teda. Hakkasime eile jääma tagasi tulekuga õhtu peale ja mõtlesime, kuidas koju saada, kui meie kõrval peatus auto ja selgus, et juht oli meie naaber samast hotellist, ta nimelt oli meid seal näinud ja mäletas. Tegu oli meeldiva härraga, kes elab muidu Barcelonas, kuid oli ka siin puhkusel. Tänu talle saime autoga otse koduukse ette. Muide, see vulkaan siin ikka vaikselt susiseb ka, kogu aeg ajab tasapisi mingit auru välja.
Täna avastasime veel erinevaid paiku, aga sellest kirjutan millalgi hiljem, praegu väga väsinud. Oleme kõik päevad kõndinud ligi 20 km ja õhtuks end päris ära väsitanud, seega pikalt ei jaksa. Üldiselt naljas asi Nicaragua puhul on see, et kõik asjad on siin suht indikatiivsed. Näiteks hinnad. Esmalt küsiti meilt meie majutusasutuses ca 20 usd vähem raha. Teiseks on söögikohtades tavaline, et mingi asja hind on näiteks vahemikus 60-70 cordobat (nats alla 2 eur). Tõeline hind selgub hiljem makstes. Ja mitu päeva järjest sama asja tellides võib hind eri päevadel erineda. Bussipilet samasse kohta võib ühel korral olla 20 cordobat, samas aga ka 18 cordobat. Bussiajad on indikatiivsed - läheb siis kui läheb. Info osade vaatamisväärsuste kohta ka - kuskil umbes siin on midagi, aga kus just, ei tea täpselt. Ka kogused on suhtelised - vōiks eeldada, et tellides 1 kokteili ja makstes 1 kokteili eest, saadki 1 kokteili. Aga ei ole nii lihtne. Eile tellis Kirsti ühe külapoe ees baaris smoothiet ja sai ühe asemel 2. Kui naine teist tegema hakkas, siis ma kähku igaks juhuks ütlesin, et eiei mulle pole vaja...naine vastu, et ma ei teegi sulle, ma teen talle (Kirstile) juurde 😀 Aga raha võttis ikka 1 eest.
Teine asi, mis on Nica puhul väga erinev ja eriline, on täielik nn turisminduse puudumime. Vaatamisväärsused on, kuskil, neid eriti ei reklaamita, ei viida turiste tuuridele, ei ole suveniiride müüjaid ega muud kaubandust, keegi ei paku midagi eksta...on tavaline kohalik elu, mida külalised võivad kaeda ja osa olla, kuid midagi erilist turistide heaks pole. Ja see on tore. Täna käisime vaatamas mägedes ühte kohviistandust, samuti olid seal mägedes (vulkaani jalamil) iidsed kivid muistsete indiaanlaste kaljujoonistega. Ei müüdud suveniire ega üldse mitte midagi, einolnud kohvikuid jne...no kõike seda, mis igal pool mujal käiks asja juurde. Tahad, mine vaata ja uudista, oma asi, reklaame ka kuskil eriti pole. Ja see on erakordselt meeldiv, et turiste ei kohelda kuidagi nagu liikuvaid rahakotte vaid endaga võrdseid külalisi. Aga nüüd olen küll üliväsinud, pikemalt muljetan mõni teine päev. Lisan pildi meie korallmaost ja kaljujoonistest ja niisama, avastusretkedelt.
No comments:
Post a Comment