Mõistetavatel põhjustel alustan täna kirjutamist enne rummi joomist, mitte pärast 😀
Alustan kohe sellest, et tänase päeva jooksul on juhtunud ilmatuma palju asju, oleme olnud erakordselt aktiivsed ja käinud jalgsi maha ca 20 km, avastanud Ometepe saart, selle loomi, linde, vulkaane jne.
Lonely Planeti guidebook ilmselgelt alahindas meie jalutamisvõimekust, kui kirjutas, et selle saare jalgsi läbi kolamine ei ole eriti võimalik. Meie startisime hommikul teele ja plaan oli jõuda lõuna poole ühte rahvusparki, mille keskmeks on järv, kuhu muistsed asteegid uputasid jumalatele meeleheaks kulda ja inimesi. Kaardi järgi pidi see vahemaa olema ca 10 km. Aga üks asi viis teiseni ja kolmandani jne ning kokku tuli ikka 20 km. Esmalt, inimesed on siin eranditult kõik lihtsalt maailma kõige sõbrikumad. Kõik tervitavad tänaval, naeratavad, lehvitavad, näitavad teed, annavad nõu jne, ja seda täiesti siiralt ja omakasupüüdmatult. Jalutasime läbi külade ja muidugi sattusime ka igal pool teelt kõrvale - nii sattusime nägema banaaniistandusi, seal töötavaid (või siis sageli küll mitte eriti töötavaid vaid põõsa all siestat pidavaid) põllutöölisi, kauboisid oma lehma- ja hobustekarjadega jne. Samuti sattusime ühe kohaliku kunstniku koju, ta nimelt oli teinud ona aiast rändurite puhkepaiga ja oma kodust maalitöökoja. Edasi kõndisime ühte randa, kus pika ninaga neem ulatus merre ja pakkus lummavaid vaateid saarele ja vulkaanile, umbes nagu Sõrve säär Eestis...jajah, Sõrve säär ei paku lummavaid vaateid ühelegi vulkaanile, aga muidu on sarnasus tõesti rabav 😀 Seal juhtus selline tore lugu, et läksin jalgupidi vette plätserdama ja panin plätud ilusti rannale ootama. Veest tagasi tulles oli rannal ainult üks läbimärg plätu, teine kadunud. Ilmselt oli käinud laine üle ja viinud teise kaasa. Otsisime veest, et vast hulbib kuskil pinnal, aga ei midagi. Ju läks ka neile verejanulistele (ja paljasjalgsetele?) asteegi jumalatele meeleheaks. Igatahes fakt oli see, et olime suht pärapõrgus, üksildases kohas, igale poole küladesse mitu kilomeetrit, ja mina paljajalu. Seal oli üks perekond t-särke müümas, uurisin, et kas mingeid jalanõusid pole - ei ole. Samuti oli üks mees, kes müüs enda tehtud käepaelu jms nodi, läksime temalt abi otsima, aga tal ka polnud. Seadsin juba vaimu valmis, et tuleb paljajalu ülejäänud päev matkata, aga siis tuli sel mehel hea idee - ta käskis oma 13-aastasel tütrel võtta oma motikas ja sõita koos minuga lähimasse külla, kus on pood, kus müüakse muuhulgas ka plätusid. Nii siis sõitsimegi, 13-aastane tüdruk sõitis tsikliga nagu vana kogenud harleymees, ma paljasjalgsena tagaistmel. Saimegi külast plätud, olin üliõnnelik, sõitsime tagasi, tänasime sada korda abi eest ja hakkasime edasi kõndima....ja siis 10 min hiljem lagunes Kirsti plätu ära. See oli lihtsalt nii naljakas, et naersime nagu hullud terve tee. Jalas see tal niipalju püsis, et läksime jalgsi samasse külapoodi, veel ühtesid plätusid ostma. Külarahval oli nalja kogu nädalaks. Kuna teed olid mustad ja tolmused, meil jalad paljad, siis muidugi olid meil ilusad mustad notsujalad ja lisan siia hiljem pildi Kirsti rändurijalgadest kui päeva parimast vaatamisväärsusest - Kirsti on meil muidu ju see pesemismaniakk, et iga asja peab kogu aeg pesema, desinfitseerima ja siis veel pesema, et poleks kuskil jumala eest ühtegi plekki ega tolmukübet. Nüüd saime nende jalgade üle kõvasti naerda. Teel kohtasime veel puude otsas luusivat ahvikarja ja palju eksootilisi linde, kellest ilusaim ja kuulsaim suur valge-sinise kirju rahvuslind nimega urraca. Läbisime igasugu väikseid külasid, millel naljakad USA nimed nt käisime korraga ära nii Los Angeleses kui Sacramentos. Nats maad peale Los Angelest peatusid autoga 2 noort kutti, et kuhu minek ja et nad võivad meid edasi visata. Meil olid juba jalad nats väsinud ja ütlesime ok. Aga...neil oli selline väike pirukaauto, ees ainult 2 istet ja kõik. Hoolimata sellest, et neil ruumi polnud, pakkusid nad ikka küüti ja pressisime kõik end sinna ära . Mina istusin näiteks Kirsti süles 😀 Noormeeste nimed olid Douglas ja Jonathan, Los Angelesest ja Sacramentost 😀 Väga huvitavad nimevalikud neil siin Nicaraguas. Aga Douglas ja Jonathan viisid meid ilusti sinna rahvusparki ära ja andsid kasulikku infot bussisegade osas, linna tagasi saamiseks.
Rahvuspargis sai käia tiiru ümber selle verejanuliste asteekide järve ja imetleda vaateid ümberkaudsetele vulkaanidele, lisaks oli seal suur nn botaanikaaed eri sorti liblikatega. Ilus. Pargis pidi elama ka 7 eri liiki ahve pluss erinevaid eksootilisi linde, nägime nii linde kui ahve ja omavahel arutlesime teemal, et ahvide läheduses ei tohi midagi neile atraktiivset käes hoida, eriti mitte näiteks toitu. Meenutasin ka, kuidas kunagi ammu Gabrieliga esimest korda eksootilisel reisil Indias käies hakkasime lolli peaga ahvimetsas banaani sööma ja ahvid igalt poolt puude otsast pähe kargasid. Ei olnud tore. Ja mida tegime meie, kogenud rändurid, pool tundi hiljem südamerahus keset metsa? Hakkasime sööma banaanikrõpsu, mis Kirstil näksiks kaasas oli. Kuniks nägime eespool puude otsas meile vastu irvitavaid ahve, kes võtsid suuna meie poole. No loll pea on kehale nuhtluseks, tõesti. Haugimälu ka. Kohe joonelt tuli meelde, miks see ei olnud aasta parima mõtte auhinda väärt tegu. Igatahes, saime õnneks krõpsud kähku silma alt ära ja ahvidest siiski mööda. Aga no mida me just rääkisime omavahel pool tundi varem? No tõesti masendav...
Lōpuks saime ühe autoga vastu pimedat linna tagasi ja panime ennast likku. Nüüd väike chill ja magama, et homme uus paiku avastada. Mõned pildid ka.
Alustan kohe sellest, et tänase päeva jooksul on juhtunud ilmatuma palju asju, oleme olnud erakordselt aktiivsed ja käinud jalgsi maha ca 20 km, avastanud Ometepe saart, selle loomi, linde, vulkaane jne.
Lonely Planeti guidebook ilmselgelt alahindas meie jalutamisvõimekust, kui kirjutas, et selle saare jalgsi läbi kolamine ei ole eriti võimalik. Meie startisime hommikul teele ja plaan oli jõuda lõuna poole ühte rahvusparki, mille keskmeks on järv, kuhu muistsed asteegid uputasid jumalatele meeleheaks kulda ja inimesi. Kaardi järgi pidi see vahemaa olema ca 10 km. Aga üks asi viis teiseni ja kolmandani jne ning kokku tuli ikka 20 km. Esmalt, inimesed on siin eranditult kõik lihtsalt maailma kõige sõbrikumad. Kõik tervitavad tänaval, naeratavad, lehvitavad, näitavad teed, annavad nõu jne, ja seda täiesti siiralt ja omakasupüüdmatult. Jalutasime läbi külade ja muidugi sattusime ka igal pool teelt kõrvale - nii sattusime nägema banaaniistandusi, seal töötavaid (või siis sageli küll mitte eriti töötavaid vaid põõsa all siestat pidavaid) põllutöölisi, kauboisid oma lehma- ja hobustekarjadega jne. Samuti sattusime ühe kohaliku kunstniku koju, ta nimelt oli teinud ona aiast rändurite puhkepaiga ja oma kodust maalitöökoja. Edasi kõndisime ühte randa, kus pika ninaga neem ulatus merre ja pakkus lummavaid vaateid saarele ja vulkaanile, umbes nagu Sõrve säär Eestis...jajah, Sõrve säär ei paku lummavaid vaateid ühelegi vulkaanile, aga muidu on sarnasus tõesti rabav 😀 Seal juhtus selline tore lugu, et läksin jalgupidi vette plätserdama ja panin plätud ilusti rannale ootama. Veest tagasi tulles oli rannal ainult üks läbimärg plätu, teine kadunud. Ilmselt oli käinud laine üle ja viinud teise kaasa. Otsisime veest, et vast hulbib kuskil pinnal, aga ei midagi. Ju läks ka neile verejanulistele (ja paljasjalgsetele?) asteegi jumalatele meeleheaks. Igatahes fakt oli see, et olime suht pärapõrgus, üksildases kohas, igale poole küladesse mitu kilomeetrit, ja mina paljajalu. Seal oli üks perekond t-särke müümas, uurisin, et kas mingeid jalanõusid pole - ei ole. Samuti oli üks mees, kes müüs enda tehtud käepaelu jms nodi, läksime temalt abi otsima, aga tal ka polnud. Seadsin juba vaimu valmis, et tuleb paljajalu ülejäänud päev matkata, aga siis tuli sel mehel hea idee - ta käskis oma 13-aastasel tütrel võtta oma motikas ja sõita koos minuga lähimasse külla, kus on pood, kus müüakse muuhulgas ka plätusid. Nii siis sõitsimegi, 13-aastane tüdruk sõitis tsikliga nagu vana kogenud harleymees, ma paljasjalgsena tagaistmel. Saimegi külast plätud, olin üliõnnelik, sõitsime tagasi, tänasime sada korda abi eest ja hakkasime edasi kõndima....ja siis 10 min hiljem lagunes Kirsti plätu ära. See oli lihtsalt nii naljakas, et naersime nagu hullud terve tee. Jalas see tal niipalju püsis, et läksime jalgsi samasse külapoodi, veel ühtesid plätusid ostma. Külarahval oli nalja kogu nädalaks. Kuna teed olid mustad ja tolmused, meil jalad paljad, siis muidugi olid meil ilusad mustad notsujalad ja lisan siia hiljem pildi Kirsti rändurijalgadest kui päeva parimast vaatamisväärsusest - Kirsti on meil muidu ju see pesemismaniakk, et iga asja peab kogu aeg pesema, desinfitseerima ja siis veel pesema, et poleks kuskil jumala eest ühtegi plekki ega tolmukübet. Nüüd saime nende jalgade üle kõvasti naerda. Teel kohtasime veel puude otsas luusivat ahvikarja ja palju eksootilisi linde, kellest ilusaim ja kuulsaim suur valge-sinise kirju rahvuslind nimega urraca. Läbisime igasugu väikseid külasid, millel naljakad USA nimed nt käisime korraga ära nii Los Angeleses kui Sacramentos. Nats maad peale Los Angelest peatusid autoga 2 noort kutti, et kuhu minek ja et nad võivad meid edasi visata. Meil olid juba jalad nats väsinud ja ütlesime ok. Aga...neil oli selline väike pirukaauto, ees ainult 2 istet ja kõik. Hoolimata sellest, et neil ruumi polnud, pakkusid nad ikka küüti ja pressisime kõik end sinna ära . Mina istusin näiteks Kirsti süles 😀 Noormeeste nimed olid Douglas ja Jonathan, Los Angelesest ja Sacramentost 😀 Väga huvitavad nimevalikud neil siin Nicaraguas. Aga Douglas ja Jonathan viisid meid ilusti sinna rahvusparki ära ja andsid kasulikku infot bussisegade osas, linna tagasi saamiseks.
Rahvuspargis sai käia tiiru ümber selle verejanuliste asteekide järve ja imetleda vaateid ümberkaudsetele vulkaanidele, lisaks oli seal suur nn botaanikaaed eri sorti liblikatega. Ilus. Pargis pidi elama ka 7 eri liiki ahve pluss erinevaid eksootilisi linde, nägime nii linde kui ahve ja omavahel arutlesime teemal, et ahvide läheduses ei tohi midagi neile atraktiivset käes hoida, eriti mitte näiteks toitu. Meenutasin ka, kuidas kunagi ammu Gabrieliga esimest korda eksootilisel reisil Indias käies hakkasime lolli peaga ahvimetsas banaani sööma ja ahvid igalt poolt puude otsast pähe kargasid. Ei olnud tore. Ja mida tegime meie, kogenud rändurid, pool tundi hiljem südamerahus keset metsa? Hakkasime sööma banaanikrõpsu, mis Kirstil näksiks kaasas oli. Kuniks nägime eespool puude otsas meile vastu irvitavaid ahve, kes võtsid suuna meie poole. No loll pea on kehale nuhtluseks, tõesti. Haugimälu ka. Kohe joonelt tuli meelde, miks see ei olnud aasta parima mõtte auhinda väärt tegu. Igatahes, saime õnneks krõpsud kähku silma alt ära ja ahvidest siiski mööda. Aga no mida me just rääkisime omavahel pool tundi varem? No tõesti masendav...
Lōpuks saime ühe autoga vastu pimedat linna tagasi ja panime ennast likku. Nüüd väike chill ja magama, et homme uus paiku avastada. Mõned pildid ka.
No comments:
Post a Comment