Esmalt Sirtsule - ma vastan sulle siia, kuna selle kommenteerimisega on siin tõesti üks jube k..p. Gab ütles, et tahab ka seljatoe vahetada, aga see nimelt olevat kadunud (ära küsi, mis mõttes, müstika mullegi). Kui oleme kodus tagasi, vaatab ta maal ringi, ilmselt on kuskil seal garaažis. Ja ei, kookosevein ei tekitanud mingeid kõrvalnähte.
Hei! Meil pole siin mitte üldsegi netti, nii et neid uudiseid loete millalgi hoopis hiljem ja sellest ka vahepeal pikem paus. Oleme sellisel poolsaare moodi saarel nimega Anda ja see on osutunud siiani Filipiinide kõige suurepärasemaks leiuks.
Esmalt tuleb aga rääkida tsikli-ja tehnikageeniusest Gabrielist :D Viimati Panglaol lakkas meie renditud masin töötamast, eks...Gab arvas, et karburaatoriga on jama ja tuleks masin teenindusse viia. Otsisime siis hommikul üles selle Pedro, kes masina meile sebis, ja lasime tal proovisõitu teha ning ta pidi nentima, et masin tõepoolest ei käi korralikult ja sõita ei saa. Pedro oli ka üsna murelik, ilmselt oleks see läinud remonti ja ta oleks pidanud sebima meile mingi asenduse. AGA. Mingi Pedro sõber, kes seal kõrval jokutas, tegi korraks igaks juhuks lahti istmealuse panipaiga. Kes ei tea, siis rolleri istme all on selline väike vaba ruum, kuhu saab natukene asju panna...ja tüüp võttis sealt kahe näpu vahel välja Gabrieli märjad alukad, mis blokeerisid õhuvoolu :P Nimelt, me sõitsime ühe kose juurde ning käisime kose all ujumas ka, peale seda toimingut toppis Gabriel märja rätiku ja alukad sinna istme alusesse panipaika. Mida me ei teadnud, oli see, et seal oli mingi õhuava, mis on mootori toimimise seisukohalt eriti vajalik ja seda ei tohiks ära blokkida. Nii et uuesti masinat käivitades tõmmati suure hooga Gabrieli märjad alukad sinna torusse otsapidi sisse ja kuna õhku enam peale ei tule, siis ei käi masin ka. Oi meil oli piinlik! No minul on blondiinsuse näol vabandus olemas, aga minu kallis tsiklisõitjast mees peaks küll häbenema :D Kujutasin endale elavalt ette, kuidas me oleks ise selle masina teenindusse viinud, raisanud tund aega selgitades, mis täpselt viga on, tüübid oleks päev otsa remontinud ja keegi poleks taibanud istme alla vaadata.
Aga OK, kuna masinal muud viga ei olnud, siis sõitsime esimesel võimalusel Panglaolt Anda poole minema. Algul oli plaan olla siin nii umbes 2 päeva, kuid nüüd kujuneb sellest vist 4 päeva, kuna siin on lihtslt nii lahe. Rohkem ei õnnestu, kuna aeg hakkab otsa saama. Juhtus nii, et leidsime siit ühe eriti ilusa majutuskoha, mis asub otse rannas, on oma basseini ja muude mugavustega ja ei maksa ka tapvalt palju. Mida me enne ei teadnud, on see, et selle koha omanik on üks Jani nimeline mees Kosovost, sõjaveteran, kes suitsetab nagu korsten, kaanib rummi hommikul kella 4ni, näeb välja nagu Mel Gibson ja on Anda kõige kuulsam mees, kuna on ühtlasi ka suur nalja- ja actionimees. Kohale jõudes võttis ta meid ise isiklikult vastu ja selgus, et praegu rohkem külalisi ei ole ja meie olemegi ainukesed, nii et põhimõtteliselt on siin kõik ainult meie päralt ja oleme sisuliselt tüübi juures külas. Jani nimelt teatas, et ega ta tegelikult eriti ei tahagi kliente, nii et ma ei saa tema majutuskohale otseselt reklaami teha...tema ja tema naise unistus oli luua siia piirkonda ilus ja maaliline resort, nii et seda nad tegidki, aga raha teenimiseks on neil igal pool mujal hoopis teised ärid, seega resort on neil lihtsalt niisama, hobi korras. Tüüp ütles, et talle just täpselt nii meeldibki elada, elab suurepärases kohas ja nii nagu ta unistanud on, lisaks käib tal aeg-ajalt külalisi (kliente), kellega siis aega veedab ja lobiseb. Nagu meie. Liiga palju külalisi tekitavat stressi. Ta on tõepoolest kõik päevad ja õhtud, kui oleme siin olnud, meiega koos napsi võtnud, nalja teinud, võtnud meid igale poole kohalike üritustele kaasa ja meid igal võimalikul moel suurepäraselt võõrustanud. Jani on pärit Kosovost, osales Kosovo sõdades, on saanud 2 korda kuulitabamuse ja paljud tema lähedased said sõjas surma. Lõpuks kolis ta Saksamaale, kus elas palju aastaid, tutvus oma naisega, ja lõpuks kolisid siia, kuna ta naine on algselt siin sündinud. Jani räägib meiega keelt, mis koosneb poolenisti saksa ja poolenisti ingliskeelsetest sõnadest ja seda on väga naljakas kuulata, kuna ta räägib väga emotsionaalselt. Vahel väga hoogu minnes ta unustab end ja läheb täielikult saksa keelele üle, aga sest pole hullu, sest saame aru küll. Suitsetab ta igal võimalusel ühe sigareti teise järel ja rummi kallab ka mõnuga nii endale kui meile. Esimesel õhtul teatas ta, et nüüd läheme külla naaberresorti, kuna ta tunneb seal kõiki inimesi ja seal on reedeõhtune pizzaparty ja ta võtab meid peole kaasa. Ega me vastu ei vaielnudki ja sellest kujunes 1 igavesti vahva õhtu. Kohal olid kõik ülejäänud majutuskohtade omanikud ja mõned nende külalised, seega see oli nn. rikaste kohalike pidu. Need rikkad kohalikud olid küll enamasti valged keskealised saksa või hollandi mehed, aga oli ka teisi, näiteks meie naaberresorti omanik on üks kaunis filipino naine, kes on lisaks veel ka suurepärane laulja. Jani tegi seal kõikvõimalikku nalja, muuhulgas selgus ka, et tema nimel on Boholi saare kõige suurema kala püüdmise rekord, ca 25 kilo kanti vist. Sõidab ta suure ja korraliku tsikliga, mingi japside Harley Davidsoni analoog, ning tal ei ole mingi probleem sellega peolt ka peale poole liitri rummi kaanimist koju sõita. Järgmine päev oli laupäev ja igal laupäeval on Jani enda juures party, kus osaleb kõik see sama rahvas pluss siin peatuvad külalised, kui neid on, pluss tavaline külarahvas on ka teretulnud. Eile õhtul siis oligi meil siin Jani juures disco, ja magama saime alles kell 4 hommikul. Jani valas ohjeldamatult rummi, naaberresordi omanik laulis, kohal oli mingi live band siitsamast külast, Jani ise kepsutas tantsu ja tiris kõiki ülejäönuid ka põrandale. Enamus rahvast lahkus kella 2 paiku ja me plaanisime ka siis ära magama minna, aga Jani tiris meid baari ja asi kujunes selliselt, et võtsime veel kella neljani tema ja tema naisega napsu ja kuulasime igasuguseid naljakaid seiku elust Filipiinidel, Saksamaal ja Kosovos...ja Eestis. Jani nimelt armastab üle kõige rääkida sellest, kuidas filipinodel on ilmselt kaasasündinud ajupuudulikkus, tema kogemuse põhjal on ta nimelt tulnud järeldusele, et filipinodel on nii 30-40 % vähem aju kui teistel inimestel. No ma päris ei taha nõustuda nii radikaalse seisukohaga, aga saan põhimõtteliselt tema poindist aru, filipinod on tõesti nagu väikesed lapsed ja kaine mõtlemine ei ole sugugi nende voorus, Jani on pidanud nendega siin mitu aastat tööd tegema ja filipinode uimerdamist ja jaburust taluma. Mitte et nad halvad oleks, ei, nad on väga nunnud ja vahvad, aga töö tegemise ja loogilise mõtlemise osas pole neist suurt tolku. Olles 2 õhtut ja ööd järjest tänu Janile pidutsenud, magasime täna hommikul kella 2-ni ja läksime siis küsima breakfasti, mille peale oli kõigil muidugi nalja nabani. Peale sööki teatas Jani, et nüüd võtab ta meid kaasa külla kukevõitlusele, Andas nimelt (nagu igas teises külas ja linnas) on suur kukevõitluse areen, kus action toimub igal pühapäeval. Jani ise kasvatab ka võitluskukkesid, aga hetkel ei viitsi sellega väga tegeleda, küll aga käib vaatamas ja lõbu pärast raha peale mängimas. Ma küll põhimõtteliselt olen sedalaadi meelelahutuse vastu, aga kuna see on Filipiinide nn rahvussport ja kõige olulisem meelelahutus, siis otsustasin ikkagi kultuurikogemuse mõttes minna. Enam teist korda kunagi ei plaani, kuna ei ole vist kunagi elus korraga nii palju surnud ja vigaseid loomi näinud (kuivõrd kukke võib loomaks nimetada, aga ikkagi) ja ei kavatse vabatahtlikult ka edaspidi näha. Kanaliha igatahes nüüd enam tükk aega üheski kohas ei telli. Jani rääkis ka väga palju kukevõitluse põhimõtete ja reeglite kohta ja tegelikult ei ole küsimus mitte ainult võitluses vaid võitluses raha peale. Iga osaleja, kes läheb oma kukega võitlema, peab maksma mingi summa sisse. Kui tema kukk saab surma, siis on ta oma rahast ja kukest ilma; kui tema kukk võidab, saab ta esialgse sissemakstud summa topelt. Võitlus käib kuni hetkeni, kui 1 kukk on surnud või nii vigastatud, et ei suuda enam nokaga lüüa. Ülejäänud rahvas paneb iga kukepaari võitluse ajal ühele või teisele kukele raha ja vastavalt kuke suutlikkusele siis võidab või kaotab panustatud summa. Sellepärast on areeni ümbrus pilgeni täis kohalikke mehi, kes kõik karjuvad, hüüavad panuseid, elavad välja oma emotsioone võidu või kaotuse puhul. Janiga on selles mõttes lahe koos ringi käia, et ta tunneb kõiki inimesi külas ja on 1 vähestest siinsetest valgetest, kes on kohalike hulgas väga hinnatud mitte oma raha vaid loomuse tõttu. Ta viskab kohalike külameestega koos viina, kutsub neid oma laupäevaõhtustele pidudele, osaleb agaralt kukevõitlustel panustades jne.
Nüüd siis olemegi kokku 3 päeva siin veetnud Janiga lobisedes, pidutsedes, kukevõitlust vaadates, Gabriel käis ka sukeldumas ja mina rannas jalutamas. Randa on siin suht lõputult, enamasti tühja, kuna turiste on vähe, ainult kohalikud kalurid toimetavad rannas oma igapäevatoimetusi ja lapsed mängivad. Külaelanikud ilmselt jällegi blonde inimesi eriti ei näe, seega näeb meie ringi kulgemine siin välja nagu liiguks külas ringi Mr. President ja Britney Spears. Igal pool kõik hõikavad, lehvitavad, tervitavad ja neile peab siis jõudumööda vastama.
Aa, ilmast ka veel. Siin on viimastel päevadel olnud iga päev ja öö hästi äkilised paduvihmahood, üks hommik oli eriti meeletu ja kohalikud rääkisid selle kohta, et see oli taifuun, selliseid minitaifuune pidi üsna palju esinema siinkandis. Kohalikel on tormide ja vihma kohta lausa oma teadus ja klassifikatsioonid, näiteks: kui vihm tuleb mägedest alla mere suunas, on see lihtsalt vihm,mis kestab terve päeva; kui vihm tuleb väga tugeva tuulega mööda randa paremalt vasakule või vastupidi, siis on see taifuun; kui vihm tuleb merelt maale, siis on see veel mingi kolmas asi. Mina olin just selle taifuuni ajal rannas, kui möll algas, ja jooksin kähku ühe kaljuserva alla varju. Koos minuga jooksid sinna veel paar kohalikku kalurit koos kastitäie merisiilidega. Kohalikud nimelt söövad merisiile, lõikavad siili pooleks ja söövad lusikaga sisu ära või marineerivad pärast (ma ei ole proovinud ja ei proovi ka, see näeb välja üks jube mollusk ega lõhna ka paremini). Istusime siis kambakesi tormivarjus, kalurid puhastasid merisiile ja vahtisid sealjuures ammuli sui mind.
Aga nüüd hakkan õhtust sööma ja lõpetan – Jani naine on kokk ja teeb siin kõik söögid ise või laseb teha oma abilisel ja siin on kõige paremad toidud, mida terve Filipiinidel oldud aja jooksul proovinud oleme.
No comments:
Post a Comment