Ilus ta ei ole

Juhan Liiv tabas omal ajal täpselt naelapea pihta, kirjutades oma isamaalistes luuletustes Eesti kohta, et "ilus ta ei ole". "Igav liiv ja tühi väli" on ka maailma parim kirjeldus meie kodumaa kohta. Just täpselt seda me praegu oma bussiaknast näemegi...läbime praegu bussiga viimaseid kilomeetreid Tallinna poole ja oleme parasjagu kusagil Märjamaa ja Varbola vahel. Veider tunne on. Kõikjal on tühjus, inimeste puudumine, värvide puudumine, madalad männid ja pooleldi sulanud must lumi...ilus ta ei ole. Raadiost oleme juba teada saanud kõige olulisema info, mis Eestis uudiskünnist ületab, näiteks et Inga Allikul ja Toomas Lungel sündis tütar ja Tallinnas protestitakse või hakatakse protestima linna liigse raha raiskamise vastu. Pärnus maju vaadates oli kogu aeg veider tunne, nagu oleks kõik majad lammutatud, aga mitte päris lõpuni, nii, et 2 või 3 alumist korrust on miskipärast alles jäetud. Majadel nimelt tundub kõigil ülevalt midagi puudu olevat. Madalal rippuv üleni pilves taevas kipub majadele peale langema ja lämmatama, aga ei saa öelda, et see ei oleks kuidagi oma. Oma ja tuttav ja tegelikult on hea vahepeal tagasi olla, aga harjumine võtab nüüd jälle üksjagu aega. Kõige raskem paistab hetkel olema harjumine värvide puudumisega (lisaks ilmselgele, külmale kliimale).
Nii et ongi nüüd selleks korraks jälle finito ja tuleb uuesti kohaneda ja tööle hakata. Tegelikult oleks Eesti üsna ideaalne riik, kui saaks elada vastupidi, et enamuse aastast elada kuskil mujal ja siis tulla mõneks kuuks siia, Eestisse, puhkust veetma. Igatahes oleme edukalt tagasi ja Heidi teatas, et meie korteriga on endiselt kõik OK ja Triibuga ka. Triibu järele olen küll meeletult igatsenud ja vahtinud kogu aeg igal pool postkaardilettide ääres unistavalt kõiki neid pilte või kaarte, kus on vöödilised kassid peal.
Üks asi veel. Kui kedagi huvitab eriti ekstreemne seljakotiturism, selline, mida meie veel teinud ei ole ja karta on, et vist ei teegi, kuna minul valge naisena oleks see ilmselt üsna eluohtlik, siis ma soovitan väga soojalt lugeda ühte teist reisiblogi. Aadressi ma hetkel ei saa miskipärast siia copy-pasteda, aga tasub minna lehele blog.gomaailm.ee ja seal keegi Arne nimeline noormees seikleb juba pikemat aega seljakotiga mööda Aafrikat, näiteks Nigeerias, Ghanas jne. Ta on kirjanduslikus mõttes suht andekas ja väga hea hoo ja huumoriga kirjutab sellistest juhtumistest, mis enamuse inimesi viiks ilmselt üsna kiiresti närvivapustuseni. Elamus ja naerukrambid on garanteeritud.
Aga nüüd tõesti kõik ja kohtumiseni juba uutel reisidel. Adios. Ahjaa, soovijad siis saavad minuga ühendust võtta ja registreerida end Mustamäe teele eksootiliste alkoholide ja maiustuste degusteerimisele. Kiirustage, sest kohad on piiratud :P