Niisama, maast ja ilmast

Jõudsime lõpuks peale 4 päeva Andast tagasi ja üsna masendav tunne on, meil oli seal oma väga lahe seltskond, lisaks rahulikud ja idüllilised kalurikülad ja tühjad rannad, samas kui siin on jälle igal sammul Euroopa turistid ja filipino tipsidest teenindajad nikastavad suu kõrvuni hoides lõualuud paigast, lootusest suurt raha teenida (või lääne boyfriend leida).Panglaost polegi enam midagi kirjutada, see on end ammendanud, aga pidime siia tagasi tulema, et anda ära tsikkel, võtta oma mahajäetud pagas ja homme lendame siis siit Manilasse (oo õudust...jälle).
Aga ikka veel muljeid Andast, mis on fantastiline nii tänu oma loodusele kui inimestele kui atmosfäärile. Anda on esimene koht Filipiinidel, kuhu ma tõepoolest kavatsen kindlasti tagasi tulla. Käisime täna külas jalutamas ja ostsime ühest putkast juua. Tüdruk, kes teenindas, rääkis vahepeal midagi oma vanaemaga, kes tuli meiega siis juttu ajama ja selgus, et see vanaema räägib väga head inglise keelt. Vanadaam kutsus meid endaga lobisema ja seda tegimegi ja saime teada palju infot Filipiinide kohta. Vanadaam on nimelt 82-aastane (aga väga kõbus) ja räägib head inglise keelt seetõttu, et tema lastest 5 elavad ja töötavad USAs Floridas ja ta veedab igast aastast 3 kuud seal, oma laste juures. Tänu sellele on vanadaamil ka tavalisest filipinost oluliselt laiem silmaring ja maailmanägemine. Esimese asjana teatas ta meile kohe, et Filipiinid on tõepoolest äärmiselt vaene riik ja selle vaesuse juured peituvad ohjeldamatus sigimises ja suutmatuses peret planeerida...meie vanadaam töötas Andas 40 aastat ämmaemandana ja nüüd viimased 20 aastat on pensionil. Tegelikult olevat Filipiinidel siiski olnud aeg, kui püüti rahvast valgustada pere planeerimise võimaluste osas, jagati tasuta kondoomeja muid rasestumisvastaseid vahendeid, kuid guess what, kedagi see eriti ei huvitanud. Mõned ärksamad noored püüdsid laste arvu väiksena hoida või sünnitamist edasi lükata, kuid selle eest said nad kogukonna vanematelt liikmetelt nii kõvasti riielda, et planeerimine jäi planeerimata. Siis hakkas selle jaoks eraldatud raha minema korrumpeerunud riigiametnike taskusse ja praegu kuskil keegi sellega eriti ei tegele. Tegelikult olevat siiski mingil moel võimalik rasestumisvastaseid vahendeid hankida, aga raha eest, ja filipino ei kasuta ühtegi teenust ega asja, mille eest peab raha välja käima. Kui kuskil on lootus midagigi tasuta saada, on kõik jooksuga platsis, aga kui on vaja maksta kasvõi mõni peeso, on kohalikud meistrid eriti põlglikku nägu tegema. Keskmiselt olevat Filipiinidel igas peres 9 last, samas kui lihttöölise palk on keskmiselt 3000 peesot ehk nii umbes 1000 krooni. Linnades vast siiski rohkem. Jah, elamis-ja töölkäimise kulud on väga väikesed, aga kui peres töötab 1 inimene ja toita on lisaks endale 9 last, siis on üsna arusaamatu, kuidas neil õnnestub nii elada ja miks neid lapsi siiski nii palju vaja on. Tegelikult on siin ringi liikumine üsna veider meile, kes me pole harjunud suurte rahvahulkade ja eriti lastehulkadega - igal pool on täiesti massiliselt lapsi, külast läbi sõites jookseb neid kümnete ja kümnete kaupa tee ääres. Meie vanadaam tegi selle peale ka väga põlglikku nägu, mis on üsna harukordne, kuna enamus inimesi näib siin arvavat, et vastu tuleb võtta kõik, mis jumal annab. Meie vaidlesime natuke vastu ja ütlesime, et kuidas see siis nii vaene riik saab olla, kui vähemalt igas külas on paar uhket villat, uhkemat kui Euroopas kohati. Vanadaam siis selgitas meile, et neid ehitavad endale siin kõik need, kes töötavad välismaal, peamiselt USAs, või on seal töötanud ja koju naasnud. Arvasin seda küll isegi, aga eeldasin, et lisaks on olemas ka mingi kohalikult rikastunud inimeste hulk...ei olevat. Välismaal töötajad lasevad endale siin esimese asjana oma kodukülla lossi ehitada, et kõik näeksid, kui edukad nad tõepoolest on. Üsna vahva hommikupoolik oli meil tolle väga ärksa mõistusega vanadaami seltsis ja vist esimese filipinona ei olnud tal mingit probleemi rääkida asjadest nii nagu nad tõesti on ja välja tuua ka negatiivset.

Lisaks lobisesin natuke Jani juures tema staffiga, tal töötab seal 4 tüdrukut vanuses 16-18. Rääkisin, et käisime Marcelito kontserdil ja nad vaesekesed oleks peaaegu nutma hakanud, kuuldes, et see kontsert alles hiljuti oli ja nemad ei teadnudki. Marcelito nimelt ei pidavat praegu üldse palju kontserte andma ja meil vedas hullu moodi, et siin kogemata ühele peale sattusime. Tüdrukud on sellised hästi nunnud kõik, aga natukene lambukesed või ullikesed. Veider on see, et neist neljast ainult 1 käib praegu keskkoolis ja ülejäänud ei käi. Küsisin siis, et miks nad koolis ei käi, ja sain vastuseks midagi stiilis, et " no ma ei teagi noh ma mõtlen et äkki ma järgmine aasta lähen". Selle kohta, et kas kool siis kohustuslik polegi, ei saanudki otseselt vastust. Boyfriendid neil igatahes on ja kurameerimine toimub ka nii nagu meilgi, seega tavaks see siin ilmselt ikka pole, et emad poegadele kuskilt naise ära organiseerivad. Mul lihtsalt juhtus, et sattusin eriti väikesesse ja eraldatud külla, kus ilmselt asjad käivad veidi arhailisemalt.