Oehh. Täna õhtul lendame oma nunnust Floresest tagasi Guatemala Citysse, selleks, et ylehomme alustada pikka teed koju. Ega ei taha kohe kuidagi. Olen juba unustamas, mis on lumi ja jää ja lörts ja kyttearved. Siin on mul nägu ära põlenud, juuksed päikesest ja ja tuulest ja merest pulstis, moskiitod mind veresr tyki vaesemaks söönud ja jalad igalt poolt katki, sooja vett tuleb dushist yliharva, korras kyyntest ja muudest asjadest ma yldse ei unistagi enam, aga kuidagi nii hea on olla.
Praegu just nägin, kuidas yks mees ja tema koer ujusid yle lahe Florese linnast meie kylla (muidu ikka võetakse siin transpordi jaoks paat). Väga lahe. Tundub, et nad plaanivad nyyd veel tagasi ka ujuda. Jep, ujuvad tagasi. Kuidagi eriti pointless tundub siin meie igapäevane muretsemine pisiasjade pärast a la mulle ei maitse see voi teine toit ja nõuan hoopis avokaado-selleri-vetika smuutit või issand mis nyyd saab, pluusi servast tuli niit välja, või kyynetehnik ei saanud ikka päris õigesti aru, mis varjundiga lakki ma soovisin. Või keegi vingumas selle yle, et köögis on nats must või diivani all tolm või äkki peaks rohkem remonti tegema. Fuck that. Tahan päris elu, päris inimesi, päris maailma. Suures pildis on mingid esimese maailma pseudoprobleemid täiesti absurdsed. Siin pyyavad inimesed jõest kala, ujuvad oma koeraga yle lahe ja tagasi, õhtul teevad kirikuplatsil grilli, riided on mingid suvalised ja savi sellega, kui köök on nats must või bussis sõidame koos kanadega. Kõik toimib ja inimesed on rõõmsad. Meil aga kukutakse minestusest pikali, kui keegi näeb kuskil vetsupotis triipu või kraanikausis toidupuru või kylmkappi pole iga päev koristatud või igas kohvikus ei pakutagi 10 eri aine vaba veganmenyyd.
Aga Flores siis. Kuna me eile turistilõksu Tikali ei läinud, siis tegime seda, mida kõik ylejäänud kohalikud siin pyhapäeviti teevad - käisime kirikus ja turul :) Kirikusse sattusime tegelikult ysna juhuslikult, hääle järgi, kuna kuulsime, et kuskil toimub tohutu pidu. Erinevalt mägede rahvastest ei näinud ma siin erilisi religioosseid aktsioone nagu näiteks Jeesusele rummi pähe valamine, vaid siin on pyhapäevahommikune kirikuskäimine tõeline rahvapidu. Prouad olid pannud selga oma parimad kleidid ja kontsakingad, kaasa olid võetud korvid pannkookidega tervele perele ja termostega mahla-kohvi, mängis bänd jne. Bänd oli ikka selline päris bänd, trummariga jne, lauldi muidugi religioosse sisuga laule, aga eriti rõõmsalt ja energiliselt, nii et see oli rohkem nagu piknik+disko kogu perele. Lapsed kepsutasid tantsu ja sõid pannkooke, prouad laulsid kaasa, vanemad prouad kõristasid taustaks veel mingeid pille jne, kogu linn rõõmus ja rahul. Võibolla see ongi see, mis on Eestis viga ja miks me kõik sellised ateistid kipume olema - Eestis sisendab iga kirikuskäimine sulle kogu aeg, et maailm on yks õudne hädaorg ja elu lõputu kannatuste rada, et peame olema kannatlikud ja alandlikud ja elama kuidagi yle. Kõik jutlused kirikus on surmtõsised ja depressiivsed. Miks ei võiks religioon olla rõõmsam? Siin on pyhapäevahommikune kirikuskäik suur rõõmupidu koos söögi, joogi ja diskoga. Yks vanem proua, kes tundus olema oma kommuunis kõige austusväärsem persoon, tegeles meiega ka, uuris, kas tahame ka laulda, lauluraamatut, kus soovime istuda jne. Väga lahe elamus.
Peale kirikut suundusime turule, turud on siin alati vaatamisväärsus omaette. Otsime ohtralt kohalikke puuvilju ja riideid. Riietega on siin see teema, et need ei maksa meie mõistes eriti mitte midagi ...räägime siin summadest 0.5-3 eurot. Suht võimatu on sedasi mitte shoppama kukkuda. Kuniks Krista proovis yhes poes riideid, sattusin mina lobisema selles poes töötava meeldiva kohaliku härraga. Härra kurtis, et siin annab ka kliima soojenemine ja muutus kõvasti tunda, palju kuumemaks on läinud, ja siin seda suuresti metsade maha võtmise arvelt. Florese piirkond on selline dzungel, vihmametsad, ymbes nagu Guatemala Amazonas. Siin on kuum ja niiske ja troopiline ja roheline..aga mees rääkis, et viimase 10 aasta jooksul on 40% metsadest maha võetud ja see mõjutab loodust, looduse loomulikud protsessid ei toimi enam nagu peaks. Nii näiteks on neil siin nyyd kevadeti kogu aeg ca 40 kraadi kuuma, see ei olevat normaalne, vähemalt mõned asstad tagasi ei olnud. Praegu on ysna jahe, ca 30 kraadi. Osad piirkonnad on kyll looduskaitse all, aga metsade maha võtmine on ikkagi neil siin tohutu suur probleem. Väga kurb oli kuulda :(
Kuna raha hakkab meil kõigil kohe otsa saama, vahetult enne kojusõitu, siis nyyd oleme säästureisil...kui siiani ostsid Heve ja Terje igal õhtul pudeli rummi vōi veini, siis eile ostsid kõige odavamat pakiveini 😀
Ok lisan veel mõned pildid ka ja siis lähen naudin viimast päeva järve ääres puhata. Õhtul siis Guatemala City ja meie tuttav õllekas :)
Praegu just nägin, kuidas yks mees ja tema koer ujusid yle lahe Florese linnast meie kylla (muidu ikka võetakse siin transpordi jaoks paat). Väga lahe. Tundub, et nad plaanivad nyyd veel tagasi ka ujuda. Jep, ujuvad tagasi. Kuidagi eriti pointless tundub siin meie igapäevane muretsemine pisiasjade pärast a la mulle ei maitse see voi teine toit ja nõuan hoopis avokaado-selleri-vetika smuutit või issand mis nyyd saab, pluusi servast tuli niit välja, või kyynetehnik ei saanud ikka päris õigesti aru, mis varjundiga lakki ma soovisin. Või keegi vingumas selle yle, et köögis on nats must või diivani all tolm või äkki peaks rohkem remonti tegema. Fuck that. Tahan päris elu, päris inimesi, päris maailma. Suures pildis on mingid esimese maailma pseudoprobleemid täiesti absurdsed. Siin pyyavad inimesed jõest kala, ujuvad oma koeraga yle lahe ja tagasi, õhtul teevad kirikuplatsil grilli, riided on mingid suvalised ja savi sellega, kui köök on nats must või bussis sõidame koos kanadega. Kõik toimib ja inimesed on rõõmsad. Meil aga kukutakse minestusest pikali, kui keegi näeb kuskil vetsupotis triipu või kraanikausis toidupuru või kylmkappi pole iga päev koristatud või igas kohvikus ei pakutagi 10 eri aine vaba veganmenyyd.
Aga Flores siis. Kuna me eile turistilõksu Tikali ei läinud, siis tegime seda, mida kõik ylejäänud kohalikud siin pyhapäeviti teevad - käisime kirikus ja turul :) Kirikusse sattusime tegelikult ysna juhuslikult, hääle järgi, kuna kuulsime, et kuskil toimub tohutu pidu. Erinevalt mägede rahvastest ei näinud ma siin erilisi religioosseid aktsioone nagu näiteks Jeesusele rummi pähe valamine, vaid siin on pyhapäevahommikune kirikuskäimine tõeline rahvapidu. Prouad olid pannud selga oma parimad kleidid ja kontsakingad, kaasa olid võetud korvid pannkookidega tervele perele ja termostega mahla-kohvi, mängis bänd jne. Bänd oli ikka selline päris bänd, trummariga jne, lauldi muidugi religioosse sisuga laule, aga eriti rõõmsalt ja energiliselt, nii et see oli rohkem nagu piknik+disko kogu perele. Lapsed kepsutasid tantsu ja sõid pannkooke, prouad laulsid kaasa, vanemad prouad kõristasid taustaks veel mingeid pille jne, kogu linn rõõmus ja rahul. Võibolla see ongi see, mis on Eestis viga ja miks me kõik sellised ateistid kipume olema - Eestis sisendab iga kirikuskäimine sulle kogu aeg, et maailm on yks õudne hädaorg ja elu lõputu kannatuste rada, et peame olema kannatlikud ja alandlikud ja elama kuidagi yle. Kõik jutlused kirikus on surmtõsised ja depressiivsed. Miks ei võiks religioon olla rõõmsam? Siin on pyhapäevahommikune kirikuskäik suur rõõmupidu koos söögi, joogi ja diskoga. Yks vanem proua, kes tundus olema oma kommuunis kõige austusväärsem persoon, tegeles meiega ka, uuris, kas tahame ka laulda, lauluraamatut, kus soovime istuda jne. Väga lahe elamus.
Peale kirikut suundusime turule, turud on siin alati vaatamisväärsus omaette. Otsime ohtralt kohalikke puuvilju ja riideid. Riietega on siin see teema, et need ei maksa meie mõistes eriti mitte midagi ...räägime siin summadest 0.5-3 eurot. Suht võimatu on sedasi mitte shoppama kukkuda. Kuniks Krista proovis yhes poes riideid, sattusin mina lobisema selles poes töötava meeldiva kohaliku härraga. Härra kurtis, et siin annab ka kliima soojenemine ja muutus kõvasti tunda, palju kuumemaks on läinud, ja siin seda suuresti metsade maha võtmise arvelt. Florese piirkond on selline dzungel, vihmametsad, ymbes nagu Guatemala Amazonas. Siin on kuum ja niiske ja troopiline ja roheline..aga mees rääkis, et viimase 10 aasta jooksul on 40% metsadest maha võetud ja see mõjutab loodust, looduse loomulikud protsessid ei toimi enam nagu peaks. Nii näiteks on neil siin nyyd kevadeti kogu aeg ca 40 kraadi kuuma, see ei olevat normaalne, vähemalt mõned asstad tagasi ei olnud. Praegu on ysna jahe, ca 30 kraadi. Osad piirkonnad on kyll looduskaitse all, aga metsade maha võtmine on ikkagi neil siin tohutu suur probleem. Väga kurb oli kuulda :(
Kuna raha hakkab meil kõigil kohe otsa saama, vahetult enne kojusõitu, siis nyyd oleme säästureisil...kui siiani ostsid Heve ja Terje igal õhtul pudeli rummi vōi veini, siis eile ostsid kõige odavamat pakiveini 😀
Ok lisan veel mõned pildid ka ja siis lähen naudin viimast päeva järve ääres puhata. Õhtul siis Guatemala City ja meie tuttav õllekas :)
No comments:
Post a Comment