Kariibi mere piraadid

Tere õhtust...või siis juba hommikust :) Oleme lõpuks ometi jõudnud Kariibi mere rannikule, Vaikselt ookeanilt Atlandile. Peatume väikeses linnas nimega Livingston, mis on erakordne kahe asja poolest. Esiteks, see linn on täiesti eraldatud, siia ei tule yhtegi sõiduteed, mis on omakorda hoidnud seda linna suhtelises isolatsioonis välismaailmast ja lasknud vohada väga omanäolisel kultuuril. Siia saab paatidega Hondurasest või Belizest või lähimast maanteeyhendusega kylast Rio Dulcest, kust me täna hommikul siia paadiga sõitsimegi. Teiseks, siin elab hoopis teistsugune rahvas - garifunad. Millalgi ca 1700nda aasta paiku olevat siin lähedal karile jooksnud suur Aafrikast teel olnud orjalaev musta lastiga. Orjad jäid paigale ja segunesid ajapikku ka kohalike indiaanihõimudega. Nii tekkis omanäoline rahvas garifunad ja teede puudumise tõttu isolatsioonis elamine on seda üsna kompaktsena hoidnud. Tänavapilt on seega väga kirju ning liigub igasugust huvitavat rahvast, minu põhiline huvitegevus on siin inimeste vaatlemine. Negatiivse poole pealt, palju paistab vigaseid ja haigeid. Eks see yhe linna piires sigimine sajandite vältel teeb oma töö. Samuti teeb oms töö ohjeldamatu alkoholism ja igasugu narko - siiani ei ole ma veel kuskil Guatemalas näinud nii palju purjus või mingist droogist segaste silmadegs tyype. Kui Guatemala Citys läksin ma vabalt õhtul pimedas õllekasse, siis siin enam igaks juhuks ei lähe. Eks see soe kliima ja Kariibi mere rahulik chill muidugi ka vast soodustab seda joomarlust. Positiivse poole pealt annab see kombinatsioon must afro+indiaanihõimud väga huvitavaid kombinatsioone. Paljud on siin muidugi päris mustad. Paljud on maiad. Aga samas silmab tihti ka midagi veidrat...näiteks maia välimusega ja maia rahvariietes naised, kellel on veidralt lokki kiskuvad juuksed (muidu on ju indiaanlastel kõigil pulksirged mustad juuksed). Keegi siin eriti midagi ei tee, molutavad niisama oma onnide ees ja joovad või passivad niisama ja jauravad. Linn on ysna logu ja kole ja lagunenud, aga ega kedagi ei huvita, võtame nats rummi ja mingeid drooge ja Kariibi meri kohab kõrva ääres ja elu on lill :) Homme oleme veel siin ja ylehomme hommikul sõidame laevaga yle piiri Belize’i. Kohtasin siin ka yhte eriti lahedat 72-aastast maailmarändurit Kanadast. Oma vanusest hoolimata reisib ta igal pool yle ilma ja teeb seda tihti jalgsi...käis inca traili, Columbias 5 päeva jalgsi läbi džungli, eksis USAs Monument Valley’s ära, matkas Kanadas 900 km järjest metsikus looduses, magades puude all ja mahajäetud majades jne. No ausalt öelda täitsa uskumatu. Ma kyll ei usu, et ma 72-aastaselt veel nii kõbus võiks olla. See tyyp on kyll tohutuks inspiratsiooniks.
Aga paar sõna ka siia jõudmisest. Eilse päeva veetsime veel Rio Dulce lähedal ona džunglionnis ja tegime sealt pika tripi, et ymbrust avastada. Esiteks on seal aastal 1590-midagi ehitatud kindlus, kaitsmaks kohalikke hõime Kariibi mere piraatide röövretkede eest (nad olevat tulnud mööda jõge sisemaale ka). Käisime seal jalgsi ja tegime seega ka yana korraliku mitmekilomeetrise matka. Lisaks oli sealt 25 km eemal metsas ilus kuuma veega kosk. Siin on mitmed jõed ja järved kohati kuuma veega, sest ymberringi olevad vulkaanid kytavad maa all vett. Selle kose juures käimine oli yks selle reisi lahedamaid elamusi yldse. Nimelt hakkas kell juba ohtusse liikuma ja me arvasime, et me ei joua sinna enam. Olime juba matkanud kindlusesse ja pool maad tagasi ja motlesime tee aares, et kui nyyd sinna liikuv buss kohe tuleks, siis veel kuidagi jouaks, aga muidu mitte. Bussi ei tulnud. Istusime seal tee aares ja mina omaette kova haalega arutasin, et jama lugu, et meid 4 on, kellelgi pole autos 4 jaoks ruumi, muidu hääletaks...mille peale Heve ytles kuidagi hajameelselt juurde, et “kui siis ehk just mõni kastiga auto...”...Nii kui ta oli jõudnud oma lause lõpetada, oli kohe samal sekundil kohal yks vaiksemat sorti veoauto, juht pidas kinni ja uuris, mis teeme. Ytlesime, kuhu laheme, mille peale ta viipas, et hypake kasti. Nii saime seal kose juures kaia veoauto lahtises kastis soites ja see oli kogu selle reisi lahedaim elamus yldse. Soitsime labi hingematvalt kauni maastiku, igal pool mäed, istandused, rohelus...Yldse, Guatemala loodus on ilmselt kõige imelisem, mida olen kunagi kuskil nainud. Selle kirjeldamine sonadega ei ole lihtsalt voimalik. Meie autojuht oli muidugi tol hetkel ilmselt riigi koige popim poiss - koik muudkui lehvitasid ja signaalitasid meile, tal oli ju 4 blondiini autokastis 😀
Tänane paadisõit Rio Dulcest Livingstoni mööda jõge võttis samuti ca 3 tundi aega ja oli lihtsalt maailma kõige erilisem. Nägime dźunglit, igasuguseid lindude kolooniaid, vesirooside välju, väikeseid kylasid, kus indiaaninaised pesid jões pesu, lapsed panid kalavõrke sisse jne jne.
Ja eilsetes lehtedes oli igal pool veel pilte ja juttu sellest Zorro mootorratturite karavanist. Pyyan lisada moned pildid eilsest ja tanasest paevast, kuigi selle looduse kirjeldamine siin ei olegi lihtsalt kuidagi eriti voimalik.