Tervitusi peaaegu et juba Kariibi mere äärest! Oleme 32 km merest, Rio Dulces. See on väga roheline küla Ida-Guatemalas, Rio Dulce nimelise jõe ääres. Lisaks on siin ka suur järv ning kunagi piraatide eest kaitseks ehitatud kindlus, mida läheme täna vaatama. Ning metsikud kosed.
Siia jõudmiseks sõitsime eile bussiga 8 tundi Guatemala Cityst ning see oli ülimalt maaliline sõit läbi terve maa, nägime mägesid, puuviljaistandusi, ranchosid, rohe-rohelist metsa jne. Guatemala looduse kirjeldamiseks ei jätku lihtsalt sõnu. Tegelikult pidi see buss sõutma siia 6 tundi, mitte 8. Aga läks ikka nii, nagu sageli lõunamaades läheb. Guatemala Cityst itta, Atlandi ookeani äärde läheb Highway Atlantico. Nimest võiks ju eeldada, et tegu on imelise kiirteega, kuid see on kõige tavalisem kurvine, mägine, üherealine tee (hingematvalt kaunite vaadetega). Lisaks juhtus nii, et just eile sattus olema see päev, kui kõik Guatemala tsiklimehed osalesid läbi maa liikuval tsiklimeeste üritusel Caravan Del Zorro. Tegu on kord aastas toimuva ettevõtmisega, mil mootorratturid sõidavad ratastel Vaikse ookeani rannikult Atlandi ookeani rannikule, läbi terve Guatemala, täpselt sedasama teed mööda. Iseenesest väga lahe ettevõtmine, Eestis ei taha keegi motikaga seda läbi teha? Heiko?Lisaks Guatemala lippuega ratastele nägin ka mõnda naaberriikide Hondurase ja San Salvadori lippudega, pluss mõned USA sõitjad. Eesti lipuga ratas siin hulgas sobiks hästi. Eile see meile muidugi nii lahe ei tundunud, sest tänu sellele aktsioonile oli terve see tee lootusetult ummikutes. Igas külas oli tsiklimeeste sõidu auks pandud püsti söögikohad, joogikohad, lavad, kus kepsutasid poolpaljad rinnakad tütarlapsed, musa üürgas jne. Ja muidugi iga küla kõik elanikud olid omakorda ka sõitnud kohale, ummistasid teid ja teeääri, terve family ja lastekarjad kaasas, ikka mootorrattureid vaatama ja actionist osa saama. Lahe üritus muidugi, aga kui pead ise samal ajal bussiga seda teed läbima ja jõudma enne pimedat kohale kuid buss liigub 5 km tunnis, siis nii lahe ei ole. Aga lõpuks saime keerata mingi teise tee peale, nii et viimane pool sõitu läks mõistliku kiirusega.
Ööbime siin metsas ühes majutuskohas, kuhu saab ainult paadiga mööda jõge. Vihmametsale iseloomulikult on siin kõik väga niiske ja lopsakas. Lisan pärast mõned pildid ka. Täna oleme veel siin ja käime paatidega natuke seda kindlust ja koske vaatamas. Pluss siin on niisama ka hea chillida, rohelusse upounud metsas, kus loomad ja linnud teevad vahel kõrvulukustavat kisa. Meie onnil ei ole etiti seinu, nii et öösel kuuleb neid metsa hääli väga selgelt. Natuke meenutab mulle siin Amazonast, aga siin on siiski rohkem arendatud, inimesed elavad igal pool jõe ääres, paadid käivad kogu aeg, sellist isoleeritust ei ole.
Lisan mõned pildid eilsest bussisõidust ja siinsest loodusest.
Siia jõudmiseks sõitsime eile bussiga 8 tundi Guatemala Cityst ning see oli ülimalt maaliline sõit läbi terve maa, nägime mägesid, puuviljaistandusi, ranchosid, rohe-rohelist metsa jne. Guatemala looduse kirjeldamiseks ei jätku lihtsalt sõnu. Tegelikult pidi see buss sõutma siia 6 tundi, mitte 8. Aga läks ikka nii, nagu sageli lõunamaades läheb. Guatemala Cityst itta, Atlandi ookeani äärde läheb Highway Atlantico. Nimest võiks ju eeldada, et tegu on imelise kiirteega, kuid see on kõige tavalisem kurvine, mägine, üherealine tee (hingematvalt kaunite vaadetega). Lisaks juhtus nii, et just eile sattus olema see päev, kui kõik Guatemala tsiklimehed osalesid läbi maa liikuval tsiklimeeste üritusel Caravan Del Zorro. Tegu on kord aastas toimuva ettevõtmisega, mil mootorratturid sõidavad ratastel Vaikse ookeani rannikult Atlandi ookeani rannikule, läbi terve Guatemala, täpselt sedasama teed mööda. Iseenesest väga lahe ettevõtmine, Eestis ei taha keegi motikaga seda läbi teha? Heiko?Lisaks Guatemala lippuega ratastele nägin ka mõnda naaberriikide Hondurase ja San Salvadori lippudega, pluss mõned USA sõitjad. Eesti lipuga ratas siin hulgas sobiks hästi. Eile see meile muidugi nii lahe ei tundunud, sest tänu sellele aktsioonile oli terve see tee lootusetult ummikutes. Igas külas oli tsiklimeeste sõidu auks pandud püsti söögikohad, joogikohad, lavad, kus kepsutasid poolpaljad rinnakad tütarlapsed, musa üürgas jne. Ja muidugi iga küla kõik elanikud olid omakorda ka sõitnud kohale, ummistasid teid ja teeääri, terve family ja lastekarjad kaasas, ikka mootorrattureid vaatama ja actionist osa saama. Lahe üritus muidugi, aga kui pead ise samal ajal bussiga seda teed läbima ja jõudma enne pimedat kohale kuid buss liigub 5 km tunnis, siis nii lahe ei ole. Aga lõpuks saime keerata mingi teise tee peale, nii et viimane pool sõitu läks mõistliku kiirusega.
Ööbime siin metsas ühes majutuskohas, kuhu saab ainult paadiga mööda jõge. Vihmametsale iseloomulikult on siin kõik väga niiske ja lopsakas. Lisan pärast mõned pildid ka. Täna oleme veel siin ja käime paatidega natuke seda kindlust ja koske vaatamas. Pluss siin on niisama ka hea chillida, rohelusse upounud metsas, kus loomad ja linnud teevad vahel kõrvulukustavat kisa. Meie onnil ei ole etiti seinu, nii et öösel kuuleb neid metsa hääli väga selgelt. Natuke meenutab mulle siin Amazonast, aga siin on siiski rohkem arendatud, inimesed elavad igal pool jõe ääres, paadid käivad kogu aeg, sellist isoleeritust ei ole.
Lisan mõned pildid eilsest bussisõidust ja siinsest loodusest.
No comments:
Post a Comment