Istun praegu Amsterdami lennujaamas ja teen aega parajaks. Suurem osa koduteest on lennatud, aga kaks lendu ikka veel jäänud, jõuan koju vahetult enne keskööd. Igaks juhuks ytlen kohe ette ära - kui keegi ootab kannatamatult, millal saaks mulle helistama hakata, siis palun mitte helistada vähemalt enne ülehomset. Jõuan koju väga hilja ja väga väsinuna, plaanin magada vähemalt 24 h jutti...kui Triibu laseb 😀.
Selle koduteega oli tegelikult ka jama, st on. Lendasime eile ilusti ära esimese otsa Guatemala City- Atlanta. Pidime edasi lendama Detroit-Amsterdam-Tallinn, aga Atlantas anti tornaadohoiatus ja lennud ei väljunud mitu tundi. Seega ei saanud me ei Detroiti ega ka kuskile mujale esialgu. Hea nali ikka, et tuleme Guatemalast, kus maa väriseb, vulkaanid purskavad, orkaanid möllavad jne, mitte midagi hullu ei juhtunud ja kõik oli bueno, aga nüüd meeldivalt turvalises USAs siis tornaado. Aga anyway, õnneks saime organiseerida end hilisõhtusele lennule Atlanta-Amsterdam, ilma Detroiti minemata. Jama on selles, et selle mitnetunnise ajakaotuse tõttu ei jõudnud me oma plaanitud Tallinna lennule ja pidime ostma uued piletid, läbi Varssavi. Nii et nüüd jõuan sama reisi raames veel ka Varssavis ära käia 😀 Raha muidugi ka läinud, aga eks tegelen kindlustusega hiljem. Koju jõuan nyyd seetõttu ka hiljem ja topelt väsinuna.
Kui nyyd see jama koju lendamisega välja arvata, siis oli meie viimane päev Guatemala Citys ja reisi lõpp igati suurepärane. Lendasime Floresest tagasi Guate Citysse ja nagu kokku lepitud, läksime tagasi juba varasemast tuttavasse kohalikku õllekasse. Algul ei leidnud me seda yles ja kolasime natuke ringi mööda õhtust Guate Cityt, ei olnud seal hullu midagi. Meie tuttavat vanapapit, kes seda baari peab, ei olnud kohal, kuna oli esmaspäev ja vaikne õhtu. Just seetõttu, et oli vaikne õhtu, sattusin lobisema kööginaistega, neil polnud parasjagu muud tööd kui meid teenindada. Nad olid ikka ylinunnud, uurisid igasugu asju meie kohta ja mina nende kohta jne. Yks naine rääkis, kuidas ta unistab Euroopasse tööle minekust...see on kyll äärmiselt ebatõenäoline tema puhul, et ta seda teha saab, ilma yhtegi keelt peale hispaania keele oskamata (maiade keeled vast lisaväärtust ei anna), aga no tore, et inimesed unistavad.
Kui nyyd kogu see pikk reis kuidagi kokku võtta, siis ma hetkel ytleks ainult seda, et Fear Less, Live More! Ykski riik ei ole ohtlik, kui inimesel on endal piisavalt oidu peas ( ok mõned Syyria vms sõjakolded ehk välja arvatud). Kui läheneda ykskõik millisele paigale kaine pea, kuid avatud meeltega ja anda sellele kohale ja rahvale võimalus näidata, millised nad tegelikult on, siis võib vastutasuks saada kirjeldamatuid elamusi. Sellest võiksin ma veel palju kirjutada, aga olen täiesti kutu praegu lendamisest, ei jaksa. Vaatan, kas leian Guate City superõllekast ehk mõne pildi...seekord vōtsime ikka välja minnes moblad ka kaasa. Eks te kuulete nagunii varsti mult veel nõrkemiseni neid muljeid. Aga blogis siis praegu uute reisideni!
Selle koduteega oli tegelikult ka jama, st on. Lendasime eile ilusti ära esimese otsa Guatemala City- Atlanta. Pidime edasi lendama Detroit-Amsterdam-Tallinn, aga Atlantas anti tornaadohoiatus ja lennud ei väljunud mitu tundi. Seega ei saanud me ei Detroiti ega ka kuskile mujale esialgu. Hea nali ikka, et tuleme Guatemalast, kus maa väriseb, vulkaanid purskavad, orkaanid möllavad jne, mitte midagi hullu ei juhtunud ja kõik oli bueno, aga nüüd meeldivalt turvalises USAs siis tornaado. Aga anyway, õnneks saime organiseerida end hilisõhtusele lennule Atlanta-Amsterdam, ilma Detroiti minemata. Jama on selles, et selle mitnetunnise ajakaotuse tõttu ei jõudnud me oma plaanitud Tallinna lennule ja pidime ostma uued piletid, läbi Varssavi. Nii et nüüd jõuan sama reisi raames veel ka Varssavis ära käia 😀 Raha muidugi ka läinud, aga eks tegelen kindlustusega hiljem. Koju jõuan nyyd seetõttu ka hiljem ja topelt väsinuna.
Kui nyyd see jama koju lendamisega välja arvata, siis oli meie viimane päev Guatemala Citys ja reisi lõpp igati suurepärane. Lendasime Floresest tagasi Guate Citysse ja nagu kokku lepitud, läksime tagasi juba varasemast tuttavasse kohalikku õllekasse. Algul ei leidnud me seda yles ja kolasime natuke ringi mööda õhtust Guate Cityt, ei olnud seal hullu midagi. Meie tuttavat vanapapit, kes seda baari peab, ei olnud kohal, kuna oli esmaspäev ja vaikne õhtu. Just seetõttu, et oli vaikne õhtu, sattusin lobisema kööginaistega, neil polnud parasjagu muud tööd kui meid teenindada. Nad olid ikka ylinunnud, uurisid igasugu asju meie kohta ja mina nende kohta jne. Yks naine rääkis, kuidas ta unistab Euroopasse tööle minekust...see on kyll äärmiselt ebatõenäoline tema puhul, et ta seda teha saab, ilma yhtegi keelt peale hispaania keele oskamata (maiade keeled vast lisaväärtust ei anna), aga no tore, et inimesed unistavad.
Kui nyyd kogu see pikk reis kuidagi kokku võtta, siis ma hetkel ytleks ainult seda, et Fear Less, Live More! Ykski riik ei ole ohtlik, kui inimesel on endal piisavalt oidu peas ( ok mõned Syyria vms sõjakolded ehk välja arvatud). Kui läheneda ykskõik millisele paigale kaine pea, kuid avatud meeltega ja anda sellele kohale ja rahvale võimalus näidata, millised nad tegelikult on, siis võib vastutasuks saada kirjeldamatuid elamusi. Sellest võiksin ma veel palju kirjutada, aga olen täiesti kutu praegu lendamisest, ei jaksa. Vaatan, kas leian Guate City superõllekast ehk mõne pildi...seekord vōtsime ikka välja minnes moblad ka kaasa. Eks te kuulete nagunii varsti mult veel nõrkemiseni neid muljeid. Aga blogis siis praegu uute reisideni!
No comments:
Post a Comment